← Eesti

3-15-335/27

Obsah (8)§ 212§ 213§ 151§ 121§ 108§ 109§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla registreeris 19.11.2014 A. Karlovitši kahju hüvitamise taotluse, milles viimane palus mõista talle välja kahjuhüvitis summas 147 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. A. Karlovitši väitel viibis ta Tallinna Vanglas 01.01.201026.07.2010, 29.03.201111.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012, mil vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, sest kui arvestada kambri üldpindalast maha tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala, siis oli tema isiklik ruum alla 3 m². Veel märkis A. Karlovitš, et ta pidi kambris viibima koos viie vahistatuga; tal ei võimaldatud kogu vahistuse perioodil osaleda spordiüritustel ega külastada spordisaali ja ainus kehaline tegevus oli koos teiste vahistatutega 2,7×4,7 m 2 suuruses jalutusboksis jalutamine; liikumisvaeguse tõttu tekkisid selja-, põlve- ja õlavalud.
  2. Tallinna Vangla tagastas 19.01.
  3. a vastusega nr 5-18/14/31964-2 A. Karlovitši kahju hüvitamise nõude 01.01.2010-26.07.2010 ja 29.03.-11.11.2011 osas läbivaatamatult ning jättis 12.11.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012 osas rahuldamata.
  4. A. Karlovitš esitas 05.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas 05.-12.02.2004, 28.03.200702.07.2008, 04.08.200926.07.2010, 29.03.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012, mil vangla rikkus EIÕK art-t 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala. Kaebaja väitel olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine ja sellistes tingimustes viibimise eest tuleb isikule maksta rahaline hüvitis. Kaebaja märkis, et ruumipuuduses kannatas ta psüühiliselt, olukord tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust; kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum. Kaebaja märkis, et kambri ületäituvus saab tekkida üksnes vangla süül ning ta on pöördunud inspektor-kontaktisiku poole ja taotlenud enda paigutamist suuremasse kambrisse.
  5. A. Karlovitš esitas 29.04.2015 kaebuse täpsustuse, milles ta märkis, et nõuab kahju hüvitamist ajavahemikel 01.01.-26.07.2010, 29.03.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012 summas 10 eurot ööpäeva eest või kui kohus peab nimetatud summat liiga suureks, siis palus määrata kohtul mõistlik summa kompensatsiooniks temale tekitatud kahju hüvitamiseks. Veel märkis kaebaja puudustena järgmisi asjaolusid: kambrites oli kõrge õhuniiskus, mis mõjutas und, söögiisu, füüsilist ja moraalset seisundit; ei olnud võimalik regulaarselt pesta riideid ja pidi neid kuivatama kambris, mis omakorda tõstis õhuniiskust; isikliku ruumi puudus tekitas ebamugavust ja stressi; söögiisu kaotuse tõttu tekkisid probleemid maoga; kambrite WC-d olid ebahügieenilises seisundis, mis takistas isikliku hügieeni järgimist; igal hommikul ja õhtul pidi ootama 30-40 minutit enne kui sai hakata pesema, mis tekitas füüsilist ebamugavust.
  6. Tartu Halduskohus tagastas 03.07.
  7. a määrusega kaebuse osas, milles A. Karlovitš taotles Tallinna Vanglalt hüvitist seoses kambri tingimustega perioodil 01.01.-26.07.2010 ja taotles Tallinna Vanglalt hüvitist seoses WC-de hügieenistandardite rikkumise, duši kasutamise ootejärjekorraga ja puuduliku ventilatsiooniga. Halduskohus jättis 03.09.
  8. a määrusega kaebuse läbi vaatamata järgmiste väidete osas: ei olnud võimalust regulaarselt pesta riideid ja neid ei olnud kuskil kuivatada; kaebaja oli sunnitud riideid kuivatama kambris, mis tõstis õhuniiskust; söögiisu kaotuse tõttu tekkisid probleemid maoga.
  9. Tartu Halduskohus rahuldas 23.10.
  10. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 242 eurot (resolutsiooni p 2); tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 117 päeva jooksul ajavahemikus 29.03.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012, kui põrandapinda oli ühe inimese kohta alla 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m² (resolutsiooni p 3); 2 mõistis Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (riigilõiv) summas 10,44 eurot ja ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 93,96 eurot jättis Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 4); määras, et kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis tuleb kanda A. Tšerkassovi kontole (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused: 1) Kui kambri juurde kuulub tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja viibis 121 päeva kambrites, kus põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m² sel ajal kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 (v.r) järgi. 117 päeva viibis kaebaja kambris, kus pinda isiku kohta oli üle 2,5 m² ja alla 3 m², olles kooskõlas tol ajal kehtinud VSkE normiga. Kaebaja viibis 30.12.2011-11.01.2012 kartseris, mil ei olnud probleemi ebapiisava põrandapinnaga. Kaebajale oli tagatud üle 3 m² põrandapinda 110 päeval. 2) Vahistatu režiimi eripärast tingitult on piiratumad sportimisvõimalused. Kõnealusel perioodil viibis kaebaja väga lühikest aega Tallinna Vanglas vahistatuna – ühel karistuse kandmise ajal 8 päeva ja teisel karistuse kandmise ajal 17 päeva. Ei ole eluliselt usutav, et nii lühikese perioodi jooksul oleks kaebajal saanud liikumisvaeguse tõttu tekkida selja-, põlve- ja õlavalud ning närvisüsteemi kahjustused. Kaebaja oli 91 päeval paigutatud kambritesse, kus oma osakonnas liikumiseks oli ette nähtud vaba aega vähemalt 4 tundi. Kinnipeetavatele ja vahistatutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised). Kui kaebaja oli vahistatu staatuse tõttu paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, siis oli talle kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. 3) Põhjendatud on hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas 121 päeva ulatuses. 117 päeva osas, mil kaebaja isiklik ruum jäi 2,52,98 m² vahele, on piisav hüvitis kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Arvestas seejuures, et kaebaja ei pidanud alla 3 m² põrandapinnal viibima järjestikku väga palju päevi (kõige pikem periood oli 20 päeva) ja vahepeal oli kaebajale tagatud ka üle 3 m² põrandapinda (isegi 6,9 m²). Kõnealusel ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis vastas kehtivale siseriiklikule õigusele. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei ilmne asjaolusid, mis võiksid halvendada veelgi ebapiisavast kambripinnast tulenevat negatiivset mõju ja suurendada hüvitamisele kuuluvat kahju. Põhjendatud on rahaline hüvitis välja mõista iga päeva kohta, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m². 2 eurot päeva kohta, kokku 242 eurot. 4) Kaebust tuleb pidada rahuldatuks 10% ulatuses. Kuna kaebaja oli vabastatud 104,40 euro ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 10,44 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  11. Tallinna Vangla esitas 23.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 23.10.
  12. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt A. Karlovitši kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 242 eurot ja menetluskulu Eesti Vabariigi kasuks summas 10,44 eurot ning tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 117 päeva jooksul ajavahemikul 29.03.2011-11.01.2012, 05.06.-02.08.2012 ning teha asjas uus otsus, millega jätta A. Karlovitši kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t
  13. Kahju hüvitamise taotlus on perioodi 29.03.-11.11.2011 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebusest nähtuvalt on A. Karlovitš adunud kinnipidamistingimuste kahju tekitavat iseloomu alates Tallinna Vanglasse paigutamisest 29.03.2011, mistõttu hakkas sellest hetkest kulgema 3-aastane kaebetähtaeg. Kaebaja ei ole välja toonud, et tal oleks esinenud objektiivseid takistusi kahju hüvitamise 3 nõude esitamiseks vanglale tähtaegselt. Arvestades, et Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus kannab kuupäeva 12.11.2014, siis saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude alates 12.11.
  14. 2) WC alla jääv pind ei tule kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ja on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. 3) Kinnipidamistingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kannatusi põhjustanud, vaid leevendasid oluliselt võimalikust vähesest põrandapinnast tingitud ebamugavustunnet ja välistavad art 3 rikkumise. Vangla tegevus oli kooskõlas õigusaktidega ja kaebajale ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud. Otsuses puuduvad põhjendused, mismoodi tekitas olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks. Kohus on arvestanud EIK praktikat valikuliselt, jättes arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Arvestades, et kaebaja on esile toonud ka muid puudusi kinnipidamistingimustes, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega. 4) Kohus ei ole arvestanud, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik sai
  15. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks – alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda, ehitatud on uued vanglad, vähendatud on kinnipeetavate arvu.
  16. A. Karlovitš ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  17. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  18. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 242 eurot ja tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused 117 päeva jooksul, mil kaebajal oli kambris põrandapinda alla 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m². Ka ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata ning on seisukohal, et kahju hüvitamise taotlus on perioodi 29.03.-11.11.2011 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli A. Karlovitši kaebus halduskohtule lubatav (I); seejärel võtab seisukoha, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamisrežiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (III) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused (IV). I 4
  19. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt, küll aga on vaidlus selle üle, kas taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud 3-aastase tähtaja jooksul. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
  20. Halduskohus lahendas A. Karlovitši kaebuse ajavahemike 29.03.2011-11.01.2012 ja 05.06.02.08.2012 osas. Halduskohus on enda 03.07.
  21. a ja 03.09.
  22. a määrustes (tl 3640, 57-59) leidnud, et kaebaja kahjuhüvitise nõue ajavahemiku 29.03.11.11.2011 osas tuleb lugeda Tallinna Vanglale tähtaegselt esitatuks. Halduskohtule esitatud 30.07.
  23. a vastuses kaebusele nr 1-11/15/11945 (p 22, tl 50) väljendas vastustaja seisukohta, et kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osaliselt peale kahju hüvitamise nõude tähtaja saabumist ja nõue perioodi 29.03.11.11.2011 osas ei ole tähtaegne ning kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise, tuleb kahju hüvitamise nõue nimetatud osas talle läbivaatamatult tagastada. Ka on vastustaja apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3 ning tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 12.11.
  24. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud osaliselt pärast kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega ning puudub alus tähtaja ennistamiseks.
  25. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.
  26. a otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m² kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHK 06.03.
  27. a otsus asjas nr 3319313, pd 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHK 15.06.
  28. a määrus asjas nr 33120-15, p-d 11, 12 ja 15).
  29. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, mil kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Vastustaja andmete kohaselt kaebaja paiknemise kohta (tl 52-53, 66-68) paigutati ta 29.03.2011 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 127, kus esimesel päeval paiknes peale kaebaja kambris veel 4 kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,80 m² (koos WC-ga 3,14 m²) ning kahel järgneval päeval 5 paiknes peale kaebaja kambris veel 5 kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,33 m² (koos WC-ga 2,62 m²). Neljandal päeval, 01.04.2011, viibis kambris koos kaebajaga kokku vaid 4 kinnipeetavat, mis tõi iseenesest ka kaasa põrandapinna suurenemise ühe isiku kohta kambris, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks isiku kohta kambris 3,50 m² (koos WC-ga 3,93 m²). Seega pidi kaebaja peaaegu koheselt vanglasse saabumise järel tajuma ruumipuudust ja tunnetama ka sellega kaasnevat mõju. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme viimase aastaga enne taotlusega vangla poole pöördumist, lähtudes RVastS § 17 lg-st
  30. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et taotluse Tallinna Vanglale esitas kaebaja 12.11.2014, ei ole kaebaja Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodi 09.03.-11.11.2011 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast.
  31. Ringkonnakohus leiab, et ei esine ka alust eelviidatud perioodi osas kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.
  32. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Ringkonnakohus leiab, et samast printsiibist tuleb lähtuda ka haldusmenetluses. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui novembris
  33. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles mõned aastad pärast Tallinna Vanglast lahkumist. Seega puudub asjas alus taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks.
  34. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12).

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

  1. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas ka nõuetekohaselt kohtueelset menetlust ning halduskohus on otsusega ebaõigesti vaadanud eelnimetatud perioodi osas A. Karlovitši kaebuse läbi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise nõude saab tähtaegseks lugeda ajast alates 12.11.
  2. Eeltoodut arvestades tühistab 6 ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 29.03.11.11.2011 eest ning jätab A. Karlovitši kaebuse

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata.

Seega saab ringkonnakohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata üksnes perioodide 12.11.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012 osas, s.o kokku 120 päeva. II 18. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikel 12.11.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012 Tallinna Vangla kambrites nr 72, 136, 138, 334 ja 358 koos erineva hulga kinnipeetavatega ning kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Halduskohus on otsuses (p 18) seisukohal, et juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. Vastustaja hinnangul on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel ebaõige välja arvata WC alla jääv pind. 19. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. 20. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja kokku 73 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m², ning 47 päeva viibis kaebaja kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m². Seega leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et kaebaja ei ole viibinud oludes, kus tal oleks olnud vähem kui 2,5 m² põrandapinda kambris ning loeb asjas tuvastatuks, et vastustaja ei rikkunud vaidlusalusel perioodil kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 (v.

  1. r)tulenevaid nõudeid. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 73 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 2,5 m², kuid alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. III 21. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud 7 kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:
  2. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
  3. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
  4. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p 38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim. 22. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust muude olmetingimuste üle kambris kui ainult põrandapinna suuruse üle. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja apellatsioonkaebuse p-des 28-29 (tl 83p-84) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised), võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. 23. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vastustaja andmetel viibis kaebaja 12.11.2011-11.01.2012 Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses ning 05.06.2012 paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse vahistatuna ja süüdimõistev otsus tema suhtes jõustus 13.06.2012, misjärel ta paigutati süüdimõistetu režiimile (19.01.2015. a vastus kahju hüvitamise taotlusele, p 19, tl 20). VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt 4 tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lgs 1 8 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib kartseris. VangS § 90 lg 3 kohaselt vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VangS § 93 lg 5 kohaselt vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt 1 tund päevas viibida vabas õhus. Asjas puudub vaidlus, et süüdimõistetuna oli kaebajale tagatud võimalus liikuda oma osakonna piires kambrist väljaspool vähemalt 4 tundi lähtuvalt VSkE § 8 lg-st 1, välja arvatud 13 päeva (30.12.2011-11.01.2012), mil ta viibis kartseris (kamber nr 72). Ka puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli VangS § 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 tulenevalt tagatud vahistatuna väljaspool kambrit liikumiseks ööpäevas vähemalt 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. 24. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi, kambri muus osas nõuetekohasust ning asjaolu, et kaebaja viibis alla 3 m² suuruse põrandapinnaga kambris vaid lühikeste ajaperioodide vältel: 37 päeva (12.11.18.12.2011), 16 päeva (05.-20.06.2012), 18 päeva (25.06.-12.07.2012) ja 2 päeva (17.18.07.2012) vältel, kokku 73 päeva, ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis õigusvastaseks pidada, mistõttu puudus halduskohtul alus kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks ning kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmiseks. IV 25. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 23.10.2015. a otsuse tervikuna. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab A. Karlovitši kaebuse kahju hüvitamiseks ajavahemiku 29.03.11.11.2011 osas läbi vaatamata ning perioodide 12.11.2011-11.01.2012 ja 05.06.02.08.2012 osas rahuldamata. 26.

§ 108

lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

  1. Tartu Halduskohus rahuldas 03.07.
  2. a määrusega (tl 36-40) kaebaja taotluse riigilõivu (104,40 eurot) tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jätab ringkonnakohus A. Karlovitši esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõivu) summas 104,40 eurot Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 12.01. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.