Obsah (4)

§ 37§ 651§ 8§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Tanel Saar 26. aprill 2016, Tartu 3-15-15 Haldusasi A

) § 67 p 1 nõude rikkumise eest (keeldus tööle asumast) distsiplinaarkaristusena 30 ööpäevaks kartserisse paigutamine ning piirati kartseri karistuse kandmise ajal täielikult

§-de 22, 30-31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt (lubatud kauplusest soetada kartseris lubatuid esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

1. Sarnastel asjaoludel karistati A.S. : Viru Vangla
2. detsembri 2011 käskkirjaga nr 6-3/2323-D 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
3. veebruari 2012 käskkirjaga nr 6-3/159-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
4. märtsi 2012 käskkirjaga nr 6-3/378-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
5. mai 2012 käskkirjaga nr 6-3/733-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
6. juuni 2012 käskkirjaga nr 6-3/1080-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
7. augusti 2012 käskkirjaga nr 6-3/1379-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
8. novembri 2012 käskkirjaga nr 6-3/1777-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
9. mai 2013 käskkirjaga nr 6-3/605-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; Viru Vangla
10. augusti 2013 käskkirjaga nr 6-3/1166-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
12. oktoobril 2014 esitas A.S. Viru Vanglale taotluse õigusvastaselt 425 päevaks kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 3000 euro rahalise hüvitise saamiseks.
13. Viru Vangla
14. detsembri 2014 otsusega nr 6-16/245-2 (tl 34-35) jäeti A.S. taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamata.
16. jaanuaril 2015 saabus Tartu Halduskohtusse A.S. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest 3 000 euro rahalise hüvitise saamiseks. Kaebuse kohaselt määrati kaebajale Viru Vanglas kartserikaristused (kokku 425 ööpäeva) põhjusel, et kaebaja ei täitnud vanglateenistuse ametnike korraldusi asuda tööle koristama E7 osakonda. Kaebaja aga ei saanud tööle asuda terviseprobleemide tõttu, lisaks ei ole kartseris viibival kinnipeetaval liikumisõigust ega sellest tulenevalt töökohustust. Kaebaja karistamine ja kartseris hoidmine 425 ööpäeva olid õigusvastased ning sellega rikuti kaebaja tervist, tekitati füüsilisi ja vaimseid kannatusi, rikuti õigust liikumisele, õigust kokkusaamistele, telefoni kasutamisele, suhtlemisele, kaupluse kasutamisele, teleri vaatamisele ja inimväärikusele. Pikaajaliselt kartseris istumisel süvenesid kaebajal valud puusas ja tekkisid seljaprobleemid, mille tulemusel tunnistati kaebaja töövõimetuks. Esitatud kahjunõudest pool on terviserikkega seotud kahjunõue ja pool kahjunõudest on seotud inimväärikuse alandamisega.
17. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kahjunõue on alusetu. Kaebaja ei ole vaidlustanud tema tööle määramise käskkirju, mistõttu ei saa olla vaidlust, et kaebajale anti tööle asumise korraldused kehtiva haldusakti alusel. Kaebaja leiab alusetult, et tal oli tulenevalt enda terviseseisundist õigus keelduda töötamisest. Vaid ühel korral oli kaebaja nõus tervishoiutöötajal laskma kontrollida enda terviseseisundit ja sel juhul tuvastas tervishoiutöötaja, et kaebaja on töövõimeline. Arst oli hinnanud kaebaja töövõimeliseks, nähes ette üksnes piirangud töö kestuse raskuse osas. Vangla ei kohustanud kaebajat tegema tööd, mis ületaks arsti poolt määratud piiranguid. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et kartserikaristust kandev kinnipeetav ei pea töötama. Kartserikaristuse kandmise ajal kohaldub kinnipeetavale küll täiendav liikumispiirang, kuid see ei vabasta kinnipeetavat töökohustusest. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
19. mai 2015 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
20. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1 alusel õiguspäraselt tööle määratud, vastustaja ei ole kaebajale tööle asumise korralduse andmisel tema õigusi rikkunud ning kaebaja oli kohustatud vanglaametniku vastavale korraldusele alluma. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kaebaja tööle määramine on

1. juunil 2011,
2. jaanuaril 2012,
3. aprillil 2012 ja
4. juulil 2012 kooskõlastatud meditsiiniosakonnas ning meditsiiniosakonna otsuse kohaselt kaebuse esitaja võib töötada. Kaebaja tööle määramine on kooskõlastatud meditsiiniosakonnas ning meditsiiniosakonna
5. oktoobri 2012 otsuse kohaselt kaebaja terviseseisund võimaldab töötada kuni 2 tundi päevas.
6. jaanuaril 2013 tõendi kohaselt kaebaja terviseseisund võimaldab teostada tööülesannete täitmist, kuid kaebajale ei sobi üliraske füüsiline töö ja püsiv sundasend. Kaebaja on keeldunud koristajana E7 osakonnas tööle asumast põhjendusega, et ta on haige ning selg valutab, kuid on samas ise keeldunud läbivaatusest meditsiinitöötaja poolt. Vaid ühel korral (
7. veebruaril 2013) oli kaebaja nõus tervishoiutöötajal laskma kontrollida enda terviseseisundit ning ka sel korral meditsiinitöötaja hinnangul sai kaebaja asuda tööle. 2
8. Kaebajal on küll terviseprobleeme esinenud, kuid kohtu hinnangul esitatud tõenditest ei tulene, et kaebajal esinenud terviseprobleemid on tekkinud seoses kartserikambris viibimisega. Kohus ei tuvastanud kaebaja inimväärikuse alandamist ega ka tervisele tekkinud kahju. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9. A.S. esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
10. mai 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
11. A.S. on seisukohal, et asjas kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et tervisliku seisundi tõttu ei olnud kaebaja võimeline töötama ning ta oli õigustatud tööst keelduma. Vastustajale oli kaebaja seljaprobleem teada juba
12. novembril
13. Kaebajat uuringutele ei saadetud, vaid määrati tööle. Pikaajaline kartseris viibimine tõi kaasa kaebaja tervise halvenemise ning käesolevaks ajaks on tuvastatud kaebaja töövõimetus. Kaebaja ei pidanud täitma vanglaametnike korraldusi tööle asumiseks ka seetõttu, et korraldused vastavad tühise haldusakti tunnustele. Nimelt

§ 651

lg 3 järgi kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil v.a üks tund päevas vabas õhus viibimiseks. Nimetatud norm ei sätesta erandit kartserikaristust kandva kinnipeetava töötamise kohta.

1. 425 päeva õigusvastaselt kartseris viibimine ilmselgelt kvalifitseerub inimväärikuse alandamisena.
2. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab, et ekslik on apellandi seisukoht nagu puuduks kartserikaristust kandval kinnipeetaval kohustus töötada. Kartserikaristusega kaasneva liikumispiirangu olemus seisneb selles, et piiratud on kinnipeetava tahtekohane vaba liikumine, muus osas on kinnipeetaval kohustus täita vanglaametniku korraldusi vanglasiseseks liikumiseks ning ka tööle asumiseks. Kaebaja esitatud Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroo tõend nr 1245513 ei tõenda kaebaja arvamust, nagu puuduks tal töökohustus. Vaidlust ei ole iseenesest asjaolu üle, et käskkiri, millega apellant määrati vangla majandustöödele, sisaldas apellandi terviseseisundist tulenevaid piiranguid. Lisaks ei tulene esitatud tõendist apellandi täielik töövõimetus. Muu hulgas on ekspertarst Neglason teinud kindlaks, et apellandi „tööde valik on mõõdukalt piiratud“. Sellest nähtub, et ka ekspertarst ei ole ette näinud mitte suuri, vaid ainult mõõdukaid piiranguid töötamiseks. Vangla majandustööde abitööd, antud juhul koristamine, ei ole ei füüsiliselt raske, koormav ega ka järjest kauakestev töö. Vangla meditsiinitöötaja on tööle määramist kooskõlastades kõige sellega arvestanud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et viidates oma terviseprobleemidele on apellant enamasti keeldunud enda ülevaadata laskmisest meditsiinitöötaja poolt. Tõsiselt ei saa selles kontekstis võtta apellatsioonkaebuse 5 väidet, mille kohaselt kaebaja teadis, et tööle asumisel tema tervislik seisund halveneb.
3. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et halduskohtu otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud A.S. kaebus mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud tõendeid kaebaja tervisliku seisundi kohta ning ammendavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebajaga küsimuses, kas viimasel oli vaidlusalustes episoodides kohustus tööle asuda. Kaebaja väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu seisukoha muutmiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 3
5. Kaebuses nimetatud Viru Vangla käskkirjadega on A.S. le distsiplinaarkaristusena määratud erineva tähtajaga kartserikaristused vangla ametniku tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud distsiplinaarmenetluse käskkirjades väidetut, et vaidlusaluste rikkumiste toimumiste ajal oli ta tööle määratud vastavalt Viru Vangla
6. oktoobri 2011 käskkirjaga nr 6.-2/1297-T,
7. jaanuari 2012 käskkirjaga nr 6.-2/87-T,
8. aprilli 2012 käskkirjaga nr 6.-2/592-T,
9. juuli 2012 käskkirjaga nr 6.-2/1094-T,
10. oktoobri 2012 käskkirjaga nr 6.-2/1602-T,
11. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 6.-2/118-T ja
12. mai 2013 käskkirjaga nr 6.-2/712-T. Samuti ei ole asjas vaidlust selles, et nimetatud käskkirjadega määrati kaebaja tööle majandustööde abitööliseks, töö sisuks oli Viru Vangla E7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristamine. Kaebaja enda tööle määramise käskkirju ei vaidlustanud ja need olid distsiplinaarmenetlused tinginud tööst keeldumiste ajal kehtivad.
13. Esmalt osutab ringkonnakohus, et kaebaja on

§ 651

lg-le 3 tuginedes asunud ekslikule seisukohale, nagu tuleneks viidatud normist keeld rakendada tööle kinnipeetavat, kes kannab kartserikaristust. Vastustaja on menetluses põhjendatult esile toonud, et

§ 651lg-ga 3 on piiratud kinnipeetava subjektiivset õigust vangalasisesel liikumisel.

Samas ei järeldu sellest kinnipeetava õigust keelduda töökohustuse täitmisest.

§ 651

lg 3 ls 1 näeb ette, et kinnises vanglas viibival kinnipeetaval, kes kannab kartserikaristust ei ole õigust liikuda vangla territooriumil

§-s 8 sätestatud korras.

§ 8

lg 1 ega selles omakorda viidatud vangla sisekorra eeskiri ei sätesta aga kinnipeetava õigust vanglasisele liikumisele seoses töötamisega. Ainsa erandina tuleneb VskE § 8 lg 3 ls-st 2 vangla kaalutlusõigus lubada kinnipeetaval väljaspool eluosakonda saatjata liikuda, kui see on vajalik tööülesannete täitmiseks. Seega on kaebaja lähtunud ebaõigest eeldusest, et kinnipeetav töötamisega realiseerib subjektiivset õigust vanglasisesele liikumisele. Vajadus liikuda väljaspool elukambrit kaasneb konkreetse töötamise kohustusega, kuid ei ole iseseisva õigusena töötamiskohustuse eelduseks. 18. Kinnipeetava töötamine on reguleeritud

§ 37lg-s 1 kinnipeetava kohustusena.

Töötamise kohustust ei ole kinnipeetaval sama paragrahvi teises lõikes loetletud juhtudel. Nende hulka ei kuulu distsiplinaarkaristuse ega ka täpsemalt, kartserikaristuse kandmine. Seetõttu kartserikaristuse kandmise ajal puudus kaebajal küll subjektiivne õigus liikuda väljaspool kartserikambrit muul ajal kui ühe tunni jooksul päevas vabas õhus viibimiseks, kuid subjektiivse õiguse selline piiramine ei tingi töötamiskohustuse äralangemist. Olukorras, kus kinnipeetav on kehtiva haldusaktiga määratud majandusabitööde tegijaks, tuleb tal ka kartserikaristuse ajal töökohustust täita, kui vanglateenistus sellise korralduse annab ja puudub muu õiguspärane alus töötamisest keeldumiseks. Sellisel juhul on ilmne, et vanglaametniku korraldus töökohustuse täitmiseks ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Selline korraldus muu hulgas ei kohusta toime panema õigusrikkumist, samuti ei ole kohustus vastukäiv ega esine muud objektiivset põhjust, miks korraldust ei ole võimalik täita (HMS § 63 lg 2 p-d 4 ja 5).

1. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud muu õiguspärane alus tööle asumise korralduse täitmisest keeldumiseks. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et selliseks põhjuseks käesoleval juhul ei olnud kaebaja terviseseisnud. Ühes kaebusega esitas A.S. tõendi tema tervise kontrollimise kohta SA Ida-Viru Keskhaiglas
2. veebruaril (I kd, tl 9) ja Viru Vanglas
3. jaanuaril 2012,
4. veebruaril 2012,
5. märtsil 2012,
6. aprillil 2012,
7. mail 2012,
8. mail 2012,
9. juunil 2012,
10. juunil 2012,
11. juunil 2012,
12. juunil 2012,
13. juulil 2012,
14. juulil 2012,
15. augustil 2012,
16. novembril 2012,
17. novembril 2012,
18. märtsil 2013,
19. märtsil 2013,
20. aprillil 2013,
21. juunil 2013,
22. juulil 2013,
23. juulil 2013,
24. augustil 2013 ja ka hiljem (I kd, tl 10-16). Ringkonnakohus järeldab esitatud tõenditest, et kaebajal oli tegelik võimalus Viru Vanglas oma terviseprobleemide esitamiseks meditsiinitöötajale ja viimasel omakorda kaebaja terviseseisundi hindamiseks. Siiski on Viru Vangla meditsiiniosakond (MO) pidanud võimalikuks kooskõlastada 4 kaebaja määramise majandusabitöödele
25. juunil 2011,
26. jaanuaril 2012 ja
27. aprillil 2012 (I kd, tl 65),
28. juulil 2012 (I kd, tl 72),
29. oktoobril 2012 (lubatud töötada kuni 2 tundi päevas) (I kd, tl 80),
30. jaanuaril 2013 (lubatud töötada kuni 2 tundi päevas) (I kd, tl 90) ja
31. mail 2013 (lubatud töötada kuni 2 tundi päevas, ei sobi üliraske füüsiline töö ega sundasend). Seega on arst hinnanud kaebaja üldise tervisseisundi selliseks, mis ei takistanud eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristamist. Järeldust ei muuda see, et
32. augustil 2014 on Viru Vangla meditsiinitöötaja määranud kaebajale töövabastuse ja spordikeelu (I kd, tl 24), kuna see otsus on tehtud aasta pärast käesolevas asjas vaidlustatud viimase distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud episoodi toimumist. Samal põhjusel ei kinnita kaebaja võimetust töötada apellatsioonimenetluses esitatud Sotsiaalkindlustusameti
33. juuli 2015 otsus nr 1245513 (II kd, tl 193) püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta. Ringkonnakohus osutab siinjuures veel sellele, et nimetatud otsusega on tuvastatud kaebaja osaline töövõimetus, töövõime kaotuse protsendiga 50%. Viimane asjaolu viitab, et kaebaja terviseseisund lubab siiski mõningast töötamist ka käesoleval ajal.
34. Terviseseisundi kontrollimisest igakordselt tööle asumise korralduse andmisel on kaebaja keeldunud (I kd, tl 64, tl 79 pöördel, tl 87) või ei ole ta töötamisest keeldumisel üldse viidanud oma terviseseisundile töötamist takistava asjaoluna (I kd, tl 117, tl 124, tl 131, 132, tl 141, 149). Vähemalt kahel korral vaatas meditsiinitöötaja kaebaja üle ega tuvastanud tervisest tulenevat takistust töötamiseks (I kd, tl 70, tl 98). Ühel korral lõpetas vastustaja sarnastel asjaoludel alustatud distsiplinaarmenetluse kahtluse tõttu, et töötamine siiski võis olla takistatud, vaatamata sellele, et kaebaja keeldus talle pakutud valuvaigistavast süstist (I kd, tl 100). Eelnevast nähtub ühelt poolt, et kaebaja keeldumist tööle asumast ei saa tõsikindlalt seostada tervislikust seisundist tuleneva võimatusega töötada ning teiselt poolt, et vastustaja on distsiplinaarmenetluste läbiviimisel arvestanud võimaliku tervisliku takistusega töötamiseks juhul, kui vastavalt asjaoludele on olnud tervisliku takistuse esinemine tõenäoline. Ringkonnakohus peab siinjuures oluliseks, et kaebajat ei ole kohustatud töötama enam kui meditsiiniosakonna määratud maksimaalne lubatud aeg. Samuti ei ole kaebajalt nõutud keerukate või füüsiliselt raskete tööoperatsioonide teostamist. Kaebaja vastuväited on jäänud aga üldsõnaliseks, kuna A.S. ei ole esile toonud, milliseid konkreetseid toiminguid koristamise juures tal polnud võimalik sooritada. Seejuures olnuks kaebajal lihtne asuda tööle, et vahetult töötamisel välja selgitada, kas see on talle jõukohane või kas töö tegemine nõuab selliste liigutuste tegemist, mis tervisliku seisundi tõttu on takistatud. Seetõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja on põhjendamatult keeldunud tööle asumise korralduste täitmisest, sest töötamisest keeldumiseks puudusid nii

§ 37lg-s 2 kui § 38 lg-s 22 nimetatud alused.

21. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vanglateenistuse ametnike tööle asumise korralduste täitmisest keeldumisega täitis A.S.

§ 69

lg-s 1 sätestatud distsiplinaarrikkumise koosseisu ning tema karistamine oli õiguspärane. Pidades silmas samalaadsete rikkumiste jätkuvat toimepanemist ei ole alust pidada ka kaebajale korduvalt karistusena määratud rangeimat karistust, s.o kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks, ebaproportsionaalseks. Kaebajale pidi olema selge, et tööst keeldumisega paneb ta toime raske distsipliinirikkumise ning selle eest tõenäoliselt karistusena rakendatakse kartserisse paigutamist. Vaatamata õiguspärase aluse puudumisele tööst keeldumiseks otsustas kaebaja siiski jätkata õigusvastast tegevust. Vastustaja on karistuse määramisel igakordselt põhjendanud, miks kergemaliigilise karistuse määramine ei ole otstarbekas. Seetõttu olukorras, kus leebemad karistused ei ole suutnud suunata kaebajat õiguskuulekale käitumisele, ei saa ka maksimaalselt lubatud ulatuses kartserikaristuse määramist pidada ülemääraseks.

1. Seega on kaebaja pikaajaliselt kartserikambris viibinud õiguspäraselt. Tema õigusi ei ole rikutud vabadusõiguse rikkumisega ning vastavalt asjaoludele ei ole kaebajat koheldud viisil, mis ületaks vangistusega paratamatult kaasnevate ebamugavuste taseme selliselt, et see oleks käsitatav 5 tema inimväärikuse alandamisena. Kuna kaebaja pikaajaline paigutamine kartserikambrisse oli õiguspärane, siis tuleb lugeda õiguspäraseks ka kartserirežiimiga kaasnevate täiendavate piirangute kohaldamise kaebaja suhtes. Kaebaja ei ole selgitanud, milles täpsemalt seisnes täiendavate piirangute kahjulik mõju talle ning, kas ja mis ajal on ta soovinud täiendavate piirangute tõttu ära võetud õigusi kasutada. Vastavalt ei ole alust hinnata, et täiendavate piirangute kohaldamisega oleks kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt piiratud, et vaatamata distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasusele tuleks jaatada kaebaja mittevaraliste õiguste kahjustamist ainuüksi piirangute ajalise kestuse tõttu.
2. Ringkonnakohus ei nõustu A.S. ga selles, nagu oleks vastustaja pikaajalise kartserikambris hoidmisega põhjustanud kaebaja tervise halvenemise. Ringkonnakohus osutab veelkord sellele, et vaidlusalusel ajal oli kaebajal tegelik võimalus arstiabi saamiseks ning tema terviseseisund oli Viru Vangla arstile teada. Kaebajal oli võimalus arstlikul läbivaatusel esitada kaebusi ka kartserikambri kahjulike mõjude kohta. Sellele vaatamata ei nähtu, et arst oleks pidanud kartserikambri tingimusi kaebajale vastunäidustatuks määral, et kaebaja hoidmine kartserirežiimil olnuks tervislikel põhjustel ebasoovitav. Arst on küll pidanud vajalikuks kaebajale madratsi võimaldamist ka päevasel ajal (I kd, tl 12, 13, 15, 18), kuid muus osas pole pidanud kartserirežiimi vastunäidustatuks. Olukorras, kus kaebaja ei väida, et vastustaja arsti soovitust madratsi võimaldamiseks ei täitnud, kaebaja väidab töötamist takistanud seljaprobleemi juba kartserisse paigutamise ajal ning puuduvad tõendid kaebaja osalise töövõimetuse seotuse kohta kartseris viibimisega, ei ole alust heita vastustajale ette kaebaja tervise kahjustamist.
3. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt 6 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt