← Eesti

3-14-51714/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 07.01.2016, Tartu 3-14-51714 Sergei Alhimenkovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 15 eurot ööpäeva eest seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 19.12.2012 – 31.12.

  1. Tartu Halduskohtu 17.03.
  2. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Alhimenkov Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.03.
  3. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.01.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Sergei Alhimenkov esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava elamispinna tagamisega perioodil august 2009 kuni juuli 2011 ja detsember 2012 kuni detsember 2013, millega väidetavalt alandati tema inimväärikust. S. Alhimenkovi kahju hüvitamise taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 29.05.
  6. S. Alhimenkov esitas 06.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikel 24.08.2009 – 27.11.2012 ja 19.12.2012 –14.01.
  7. Kaebaja taotles kahjuhüvitist summas 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest.
  8. Tartu Halduskohus tagastas 21.08.
  9. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.08.2011 – 27.11.2012 ja 01.01.2014 – 14.01.
  11. Tartu Halduskohus lõpetas 24.11.2014 kaebuse menetluse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 24.08.2009 – 31.07.
  12. 1
  13. Tartu Halduskohus rahuldas 17.03.
  14. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 555 eurot ning menetluskulud summas 25 eurot. Halduskohus märkis, et vaidluse all on mittevaralise kahju hüvitamine perioodi eest 19.12.2012 – 31.12.2013 ning vastustaja andmetel oli kaebaja sellel perioodil paigutatud kambritesse, kus 153 päeval oli kambri põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m² ja 224 päeva üle 3 m². Halduskohus leidis, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus WC eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka, kuna WC puhul on tegemist seintega eraldatud ruumiga. Samuti tuleb arvestada WC kasutusotstarbega. Kohus nõustus vastustajaga, et kambri põrandapinna arvestamisel ei saa arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes, sest kambris asuv mööbel on normaalseks igapäevategevuseks vajalik. Lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas väljakujunenud seisukohtadest pidas halduskohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist ajavahemikus 19.12.2012 – 31.12.2013 kokku 153 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m². Välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtus halduskohus Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast, arvestades ühiskonna jõukust ning pidas kohaseks rahaliseks hüvitiseks summat 555 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  15. Tallinna Vangla esitas 16.04.2015 Tartu Halduskohtu 17.03.
  16. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus põrandapinda oli alla 3 m² kinnipeetava kohta, on vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad on järgmised: 6.
  17. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinnast suuruse arvestamisel üldpinnast maha arvata. EIK lahendites on WC alune pind arvestatud enamasti kambri põrandapinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. WC aluse pinna kambri üldpinna hulka arvutamise korral oli kaebajale tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas tol hetkel kehtinud siseriikliku õigusega ning seega ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. 6.
  18. Halduskohus on jätnud arvestamata oluliste asjaoludega. Kohtuotsusest ei nähtu, et halduskohus oleks tuvastanud muude kinnipidamistingimuste õigusvastasust ning on lähtunud mittevaralise kahju tuvastamisel üksnes sellest, et kaebajale oli tagatud alla 3 m² suurune põrandapind. 6.
  19. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele. Seetõttu ei saanud Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, olla sellega vastuolus ega õigusvastane. 6.
  20. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai
  21. a teada, 2 et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. 6.
  22. Vastustaja hinnangul on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Kaebaja ei esitanud Tallinna Vanglas viibimise ajal vanglale pöördumisi halbade kinnipidamistingimustega ega ruumipuudusest tingitud kahju tekkimisega seonduvalt. 6.
  23. Vastustaja on seisukohal, et kohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktika poolt kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitise määradega ja on välja mõistnud ebamõistlikult suure hüvitise.
  24. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et WC ja mööbli alune pind tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri põrandapinnast maha arvata ning seetõttu ei olnud kambris piisavalt vaba pinda, kus liikuda. Kaebaja leiab, et tulenevalt EIK praktikast olid kinnipidamistingimused, milles teda hoiti, inimväärikust alandavad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  25. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks.
  26. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja oli Tallinna Vanglas perioodil 19.12.2012 – 31.12.2013 paigutatud kambritesse, kus talle oli 153 päeval tagatud põrandapinda alla 3 m² ja 224 päeval üle 3 m² ning on EIK praktikale viidates leidnud, et 153 päeva osas, mil kaebajale oli kambris tagatud põrandapinda alla 3 m², oli vastustaja tegevus õigusvastane. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtuga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel kambri üldpindalast välja arvata.
  27. Riigikohus on 09.12.
  28. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 sedastanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põranda pindala arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m², ning sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid refereerinud vahel WC pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu vs. Rumeenia, p-d 9-17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos WC-ga (nt asjad nr 44753/12: Gégény vs. Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri üldpindalast WC aluse pindala välja arvamiseks. Käesolevas asjas on halduskohus küll vaidlustatud otsuse punktis 19 leidnud, et tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus kambri pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma WC alust pindala arvestamata, kuid on toimikus olevate materjalide kohaselt (tl-d 49-52p) kahjuhüvitise väljamõistmisel võtnud aluseks vastustaja esitatud andmed kambrite põrandapinna kohta koos WC aluse pindalaga. Seega on halduskohus ringkonnakohtu arvates õigesti tuvastanud, et kaebajale oli 153 päeval tagatud kambri põrandapinda alla 3 m².
  29. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid justiitsministri 30.11.
  30. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. 3 VSkE § 6 lg 6 sätestas kuni 31.12.
  31. a kehtinud redaktsioonis (v.r), et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.
  32. a sätestab VSkE, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda.
  33. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.
  34. a lahendis märkis Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi
  35. detsembri
  36. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seadus või määrus kohaldamata ning kohaldama ratifitseeritud välislepingu sätteid. Seega ei anna halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 34-1-9-14 p-s 41, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud, ning lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS § 10 ja § 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda. Seepärast ei eeldanud EIK praktikaga arvestamine kambri põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumitest.
  37. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses asjas 3-3-1-42-15 p-des 13 ja 14 leidnud, et EIÕK art 3 reguleerib kahtlusteta ka riigisiseseid suhteid ning viidates EIK otsusele asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, märkinud, et mitme kinnipeetavaga kambris, kus iga kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m² põrandapinda, tuleb eeldada, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Samas on EIK leidnud, et ka 3 m²st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Samuti tuleb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse nr 3-4-1-9-14 p-i 44 kohaselt inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  38. Halduskohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna. VangS § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks töötanud või õppinud. Vastustaja esitatud andmetel kasutas kaebaja regulaarselt võimalust käia lühiajalistel kokkusaamistel. Samuti oli kaebajale tagatud võimalus viibida tund aega päevas värskes õhus (VangS § 93 lg 5). 4 Ringkonnakohus leiab, et need piiratud võimalused viibida väljaspool kambrit ei ole piisavad ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Vaid mõningane tasandav mõju tulenes praegusel juhul võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste, millele vastustaja on viidanud oma vastuses kaebusele (tl 47). Tuginedes Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 22 märgitule, ei piisa aga ringkonnakohtu hinnangul nendest meetmetest EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks.
  39. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud sündmustele. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites
  40. aastale järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte kambri põrandapinna miinimumnõude osas, kui ei esinenud muude kinnipidamistingimuste kompenseerivat mõju, vastuolus EIÕK artga
  42. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  43. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.
  44. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.
  45. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja kinnipidamisel 153 päeva kambrites, kus oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi valdavalt kambris viibima 23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav.
  46. Vastustaja apellatsioonkaebuse kohaselt oleks kaebajale saanud mittevaraline kahju tekkida vaid juhul, kui lisaks alla 3 m² suuruse põrandapinnaga kambris viibimisele oleks halduskohus tuvastanud veel asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tulenevalt EIK praktikast võib olukorras, kui esinevad ka muud puudused kinnipidamistingimustes, olla EIÕK art 3 rikkumisega tegemist ka juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m² (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 8968: Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 57, käesoleval hetkel veel jõustumata). Käesoleval juhul ei ole halduskohus tuvastanud vastustaja õigusvastast tegevust osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 3-4 m².
  47. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole rakendanud RVastS § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Ringkonnakohus osutab vastustaja apellatsioonkaebuse p-s 7.16 märgitule, mille kohaselt ei olnud Tallinna Vanglal ajal, mil kaebaja seal viibis, võimalik tagada talle rohkem kambripinda. 5 Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna vastustaja seisukoha kohaselt ei oleks kaebaja saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada vanglat tagama talle suuremat isiklikku ruumi. Samuti on vastustaja apellatsioonkaebuse p-s 7.6 märkinud, et 2,5 m² suuruse kambri põrandapinna puhul oli tegemist põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav.
  48. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktikaga ja on kaebajale välja mõistnud ebamõistlikult suure hüvitise. Samuti ei nähtu vastustaja arvates halduskohtu otsusest, missugustest kaalutlustest halduskohus hüvitise summa määramisel juhindus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lgt 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  49. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
  50. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
  51. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).
  52. Halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et lähtub hüvitise suuruse määramisel Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast, arvestades ühiskonna jõukust, samuti sellest, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et olukorras, kus alusetult kartseris viibitud aja eest mõistetakse isikule tavapäraselt välja päeva eest 6,39 euro suurune hüvitis, on praegusel juhul, kui jagada väljamõistetud hüvitise suurus õigusvastastes tingimustes viibitud päevade arvuga, 3,63 eurot päeva eest ebamõistlikult suur hüvitis. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Käesoleval juhul on hüvitise suurus selle põhimõttega kooskõlas.
  53. Arvestades asjaoluga, et 153 päeva jooksul, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² põrandapinda, ning kaebajal tuli kambris viibida 23 tundi ööpäevas, oli vaid üks viiepäevane ajavahemik, mil kambris oli põrandapinda napilt üle 3 m², ei ole ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis ebamõistlikult suur. Kuna kaebajal tuli õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibida kahel perioodil, mille ühe kestus oli 113 järjestikkust päeva ja seejärel viiepäevase vahega veel 40 päeva, siis on ringkonnakohtu hinnangul tegemist intensiivsema õiguste riivega, kui näiteks Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-42-15, ning seetõttu on õigustatud ka viimati nimetatud asjas väljamõistetud hüvitisest suurema hüvitise väljamõistmine. 6 Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.