Obsah (5)

§ 212§ 213§ 201§ 158§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Aleksandr Kapajev kandis perioodidel 14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012 ja 01.10.2012-09.10.2012 distsiplinaarkaristusi, olles paigutatud kartserisse.
2. A. Kapajev esitas 16.05.2014 Tartu Vanglale mittevaralise kahju 260 eurot hüvitamise taotluse (tl 26-27), mille Tartu Vangla jättis 16.07.
3. a otsusega nr 1-13/766-2 (tl 7) rahuldamata.
4. A. Kapajev esitas 04.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-5), milles palus kohtul rahuldada kaebaja kahju hüvitamise taotlus. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012 ja 01.10.2012-09.10.2012 kartseris ning Tartu Vangla ei lubanud tal sel ajal suitsetada selleks ette nähtud kohas. Kaebaja leidis, et vangla tegevus kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise mittelubamisega oli õigusvastane, sest 1 sellel ajal puudus Tartu Vanglal õiguslik alus kartserikaristust kandvatel kinnipeetavatel suitsetamise keelamiseks. Kaebaja märkis kaebuses, et seetõttu tekkis tal nikotiinipuudus, mis tekitas närvilisust ning pikaajalist ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks. Kaebaja on seisukohal, et pikaajalise ebamugavustunde tekitamine võrdsustub piinamisega, mis omakorda tähendab inimväärikuse alandamist.
5. Tartu Halduskohus jättis 30.04.
6. a otsusega kaebuse tervise kahjustamisega mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuna kaebuses märgitud depressiooni tekkimist ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgitud, tuleb väidetava tervise kahjustamise osas jätta kaebus läbi vaatamata, sest kaebaja ei ole selles osas kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Halduskohus leidis, et Tartu Vangla on kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisel kohustuslikus kohtueelses menetluses kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, kuna ei ole vaidlusalusele õigussuhtele kohaldanud õigussuhte ajal kehtinud materiaalõigust. Vaatamata otsustuse õigusvastasusele leidis halduskohus, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Halduskohtu hinnangul ei saa kolmel korral 3-8 päevani kestnud kartseris viibimise ajal suitsetamise keelamine alandada kaebaja inimväärikust, samuti ei ole kaebaja seda ka ise 16.05.2014 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude esitamise ajal tajunud väärikuse alandamisena. Kaebaja on leidnud, et kuna vangla toiminguks puudus õiguslik alus, siis on tal õigus valurahale. Halduskohus asus seisukohale, et lühiajaliselt kinnipeetavale suitsetamise keelamisega ei ole kaebaja inimväärikust alandatud, st talle ei ole kahju tekitatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7. Kaebaja esitas 28.05.2015 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 30.04.
8. a kohtuotsuse peale, milles palub kohtuotsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et talle on tekitatud kahju inimväärikuse alandamisega. Talle on põhjustatud hingelisi kannatusi (alandus, solvumine, mure, kaotusvalu), mis tulenesid muuhulgas sellest, et kaebaja on aktiivne suitsetaja. Kuna tal ei võimaldatud pikaajaliselt suitsetada, tekkis tal nikotiinipuudus, mis tekitas närvilisust ning pikaajalist ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on suitsetamisest loobumine raske, kuna tubakas leiduv nikotiin on tugevat sõltuvust tekitav narkootikum. Suitsetamisest loobumise teeb raskemaks ka see, et suitsetamine on harjumuslik käitumistava. Kaebaja leiab, et sellises olukorras tuleb tervisekahju eeldada. Isiku asetamist olukorda, kus ta peab taluma nikotiininälga, on inimväärikust alandav. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Kui riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 loetletud õiguste rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik valu ja kannatuste tekkimist tõendama. Vaidlusalusel ajal puudus konkreetne norm, mis oleks keelanud kartserisse paigutatud kinnipeetaval jalutuskäigul suitsetada, samal ajal, kui teistel kinnipeetavatel, kes ei olnud paigutatud kartserisse, oli see lubatud. Sellega rikkus Tartu Vangla põhiseaduse § 12 lg-t 1, kuna kohtles kinnipeetavaid ebavõrdselt. Tartu Vangla peab põhjendamatult suitsetamistarvete keeldu kartserisse paigutatud kinnipeetava kartserikaristuse osaks. Kartserisse paigutamine on iseenesest karistus ning piirangud suitsetamisõiguse osas on lisakaristus, mis on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-ga
9. 2 Kaebaja leiab, et kartserisse paigutatud kinnipeetavale jalutuskäigul suitsetamise keelamine oli õigusvastane ning rikkus kaebaja õigusi. Põhiseaduse § 18 kohaselt on kinnipeetavatele füüsiliste kannatuste ning alanduste tekitamine keelatud.
10. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning tõendeid õigesti hinnanud. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlusalusel perioodil ei tulenenud kehtivast materiaalõigusest vanglale õigust keelata kinnipeetavale suitsetamine kartserikaristuse kandmise ajal. See, et vangla piiras õigusvastaselt kaebaja suitsetamist kartserikaristuse kandmise ajal, ei tähenda, et vangla peaks suitsetamise piiramist distsiplinaarkaristuse osaks. Vastustaja leiab, et kuigi tema tegevus suitsetamise piiramise osas oli õigusvastane, ei toonud see vastustaja hinnangul vaidlusalusel perioodil kaasa selliseid tagajärgi, mida saaks käsitleda inimväärikuse alandamisena. Regulaarsele suitsetajale võib suitsetamise mittevõimaldamine tuua kaasa ebamugavustunnet, kuid kuna kaebaja viibis kartserikambris lühikeste ajaperioodide jooksul, ei saanud lühiajaline ilma suitsetamisvõimaluseta olemine tuua endaga kaasa selliseid kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet.
11. Kaebaja esitas 23.10.2015 vastuse vastustaja vastuväitele, milles jääb jätkuvalt oma seisukoha juurde, et vaidlusalusel ajal ei olnud kartserikaristust kandval kinnipeetaval jalutuskäigul suitsetamine keelatud ning seega on vangla kaebajal suitsetamise keelamisega rikkunud põhiseaduse § 12 lg-t 1, sest seadus on kõigile üks ning vanglas viibiv inimene on tavaline inimene. Tartu Vanglal tuleb oma tegevuses lähtuda seadusest. Tartu Vangla rikkus oma õigusvastase tegevusega kaebaja õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes

§ 201lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalja menetlusõiguse norme ning ei ole arvestanud kaebaja argumentidega ega esitatud tõenditega. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja vastav väide on jäänud üldsõnaliseks. Kaebaja ei ole konkreetselt välja toonud, milliseid norme halduskohus on ebaõigesti kohaldanud või milliste argumentide või tõendite osas seisukoha võtmata jätnud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vangla tegevus talle kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise mittevõimaldamise osas oli õigusvastane ja tema inimväärikust alandav ning tema kaebus oleks tulnud rahuldada. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohus on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata.
2. Kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralist kahju tekitati kaebajale väidetavalt sellega, et talle ei võimaldatud kartserikambris viibimise ajal jalutuskäigul suitsetamist. Kaebaja viibis kartserikambris perioodidel 14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012 ja 01.10.2012-09.10.
4. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused on RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ning avaliku võimu kandja süü. 3
5. Kaebaja leiab, et vangla tegevus talle kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise mittevõimaldamisega oli õigusvastane.

§ 158

lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kinnipeetavate suitsetamine Tartu Vanglas on reguleeritud Tartu Vangla kodukorraga. Vaidlusalusel perioodil kehtinud kodukorra p 12.5.5 kohaselt ei olnud suitsetamisvõimalust ja suitsetamistarbeid ei väljastatud kinnipeetavale, kes asusid post- ja sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas. Tartu Ringkonnakohus asus 22.06.2012 otsuses asjas nr 3102660 seisukohale, et vangistusseaduse, justiitsministri 30.11.

1. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ega Tartu Vangla kodukorra regulatsiooni kohaselt ei ole kartseris viibival kinnipeetaval keelatud suitsetamine ajal, mil ta kasutab oma õigust viibida vähemalt üks tund värskes õhus. Tartu Vangla direktor kehtestas 26.10.
2. a käskkirjaga nr 1-1/134 Tartu Vangla kodukorda täienduse, mille kohaselt täiendati punkti 12.5.5 sõnadega „ja kartserikaristust kandvatele kinnipeetavatele“. Seega Tartu Vangla kodukorra kohaselt ei olnud kartseris viibival kinnipeetaval jalutuskäigul suitsetamine käesolevas asjas vaidluse all oleval ajal keelatud. Tartu Vangla on ka vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et Tartu Vangla tegevus vaidlusalusel ajal kaebaja suitsetamise piiramise osas oli õigusvastane.
3. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse korral kannatanu nõuda mittevaralist kahju mitte igasuguse õigushüve rikkumise puhul, vaid tegemist peab olema RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvede rikkumisega. Halduskohus on leidnud, et kaebaja on taotlenud kohustuslikus kohtueelses menetluses kahju hüvitamist väärikuse alandamise motiivil ning jätnud seetõttu kaebuse läbi vaatamata tervise kahjustamisega mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Kaebaja on apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ta leiab, et talle on kahju tekitatud seoses väärikuse alandamisega. Seega on apellatsiooniastmes vaidluse all küsimus, kas halduskohus leidis õigesti, et kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekitatud seoses väärikuse alandamisega.
4. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida lisaks vangla tegevusele, mis väidetavalt kahju tekitas, ka kahjunõude eset ehk faktilisi tagajärgi, mida isik kahjuna käsitab (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.
5. a määruse nr 331-34-13, p 13). Käesolevas asjas on kaebaja talle tekitatud kahjuna märkinud talle kui aktiivsele suitsetajale pikaajalisest suitsetamise mittevõimaldamisest tekkinud nikotiinipuudusest põhjustatud närvilisuse ja pikaajalise ebamugavustunde, mis läks üle depressiooniks. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt valu ja kannatusi tõendama. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt ei saa tõendada mittevaralise kahju suurust, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada, kuid tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.
6. a otsus asjas nr 3-3-178-11, p 15). Kuna Tartu Vangla ei ole kaebaja väitele, et ta on aktiivne suitsetaja, vastu vaielnud, loeb ringkonnakohus selle väite tõendatuks. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et aktiivse suitsetaja jaoks võib suitsetamise mittevõimaldamine põhjustada ebamugavustunnet. Kuid mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb anda vastus küsimusele, kas 4 kartseris viibivale kinnipeetavale õigusliku aluseta suitsetamise mittevõimaldamine kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist.
7. Nagu halduskohus on märkinud, saab Riigikohtu praktika kohaselt RVastS § 9 lg-s 1 mõttes pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.10.
8. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21 ja seal viidatud lahendid). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.
9. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25).
10. Käesolevas asjas on kaebajale väidetavalt tekitatud kannatusi suitsetamise mittevõimaldamisega kolmel korral kolmest päevast kaheksa päevani kestnud kartseris viibimise eraldiseisvate perioodide jooksul. Ringkonnakohus on seisukohal, et kolm kolmest kuni kaheksa päevani kestnud eraldiseisvat perioodi, mil kaebajal ei võimaldatud suitsetada, ei kvalifitseeru inimväärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kolmel lühiajalisel perioodil ilma suitsetamisvõimaluseta kartserikambris viibimisega kaasnev ebamugavustunde näol ei saa tegemist olla kannatustega, millel oleks väärikuse alandamise kvaliteet. Ka hetkel kehtiva Tartu Vangla kodukorra (kinnitatud Tartu Vangla direktori 11.02.
11. a käskkirjaga nr 1-1/27) p 12.6 kohaselt ei ole kartserikaristust kandvatel kinnipeetavatel suitsetamisvõimalust. Tartu Halduskohus on 28.05.
12. a otsuses leidnud, et Tartu Vangla kodukorra p 12.6 on õiguspärane kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise keelamise osas, sest suitsetamise keelamine kartserikaristust kandvatele kinnipeetavatele on vangla julgeoleku tagamiseks vajalik, sobiv ja mõõdukas meede.
13. Ringkonnakohus nõustub käesolevas asjas halduskohtuga, et kaebajale suitsetamise mittevõimaldamisega ajal, mil kartserikaristuse kandmise ajal ei olnud suitsetamisvõimaluse mittetagamine sõnaselgelt vangla kodukorras keelatud, ning arvestades kaebaja kartserikambris viibimise perioodide lühiajalisust, ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud.
14. Apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et vastustaja peab suitsetamise keeldu kartserikaristuse osaks ning kartseris viibivale isikule tuleks jalutuskäigu ajal suitsetamisvõimalus tagada, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest need ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamisel asjakohased.
15. Eeltoodust tulenevalt ei ole RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud, sest kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekitatud. Seega on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata.
16. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/