KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roman Gorodivski esitas 21.04.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, millega nõudis vanglalt seoses Tartu Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju 1 hüvitamist summas 50 000 eurot. Taotluse kohaselt on R. Gorodivski paigutatud Tartu Vangla eeluuritavate ehk E-hoonesse, kuigi ta on süüdimõistetu staatuses ning E-hoone tingimused on süüdimõistetute ehk S-hoone tingimustest erinevad. R. Gorodivski leiab, et sellega rikutakse tema õigusi.
2. Tartu Vangla jättis 01.07.
3. a otsusega nr 1-13/723-2 R. Gorodivski kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Tartu Vangla leidis, et on taganud R. Gorodivskile õigusaktides sätestatud nõuetele vastavad kinnipidamistingimused ning üksnes mõningased erinevused Eja S-hoonete vahel ei muuda kinnipidamistingimusi õigusvastaseks.
4. R. Gorodivski esitas 30.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus Tartu Vanglalt mõista tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 50 000 eurot seoses kinnipidamistingimustega Tartu Vanglas, mis rikuvad tema õigusi ja alandavad inimväärikust. Kaebaja märgib, et ta on Tartu Vanglas viibinud süüdimõistetu staatuses alates 29.12.2008, kuid ta on olnud kogu selle perioodi paigutatud Tartu Vangla eeluuritavate ehk E-hoonesse. Kaebaja leiab, et tema viibimine eeluuritavate hoones raskendab tema olukorda ning ta peab taluma seal rohkem kannatusi, kui see on süüdimõistetute ehk S-hoones. Kaebaja arvates ei ole kinnipidamistingimused E-hoones võrdsed S-hoones olevate tingimustega ning sellega rikutakse kaebaja õigusi ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
5. Kaebuse kohaselt on S-hoone ja E-hoone erinevused järgmised: - E-hoones on kambrite akendel trellid, S-hoones trellid puuduvad; - E-hoones on duširuum kambris, S-hoones selleks ettenähtud ruumis; - E-hoones on kraanikauss ja WC pott metallist, S-hoones keraamilised; - S-hoones on eraldi ruum, kus asub köök, saab vaadata televiisorit ja mängu tuba, Ehoones on 20 m² suurune tuba, kus on koos köök, mängulaud ja televiisor; ühes sektoris, kus kaebaja on ka asunud, on sellise ruumi suurus olnud ka üksnes 10 m²; - S-hoones on suur jalutusplats, kus saab ka sportida, E-hoones on jalutusboks suurusega 3x5 m, kus jalutab korraga neli kinnipeetavat ja kus sporti teha ei saa, Ehoones viibija saab spordisaali kasutada ainult üks tund nädalas; - Spordisaalis ei saa kasutada jõusaali, duširuumi ja WC-d, neid saavad kasutada ainult vanglateenistuse ametnikud; - S-hoones käivad kambriuksed sissepoole, E-hoones väljapoole; - S-hoones on eluosakondades trenažöörid, E-hoones mitte; - E-hoones puudub köögis ventilatsioon ja kuivatusruum. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla kambris ka pinda ühe isiku kohta vähem kui ettenähtud 3 m².
6. Tartu Halduskohus jättis 15.05.
7. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja väited tema inimväärikuse rikkumise kohta tulenevalt ebapiisavast põrandapinnast, on alusetud, kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt arvatakse kambri põrandapinna hulgast maha tualeti alune pinda ning mööbli alust pinda mitte. Seega oli kaebajale kambris jäänud pind vähemalt 4 m² ning rikutud ei ole ei justiitsministri kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas kambri põrandapinnale sätestatud nõudeid ega ka EIÕK art-t
8. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kaebaja poolt kirjeldatud erinevusi eluhoonete vahel ei saa pidada õigusvastaseks ning need ei saanud kaasa tuua kaebaja väärikuse alandamist. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei määratle täpselt, kui suur peab olema jalutusväljaku või puhkeruumi suurus, milline peab olema nende sisustus, samuti pole määratud millisest materjalist peab olem sanitaartehnika, või kus peab asuma dušš. Kaebaja poolt välja toodud tingimuste erinevused võivad olla kaebaja jaoks ebamugavad, kuid need ei ole vastuolus õigusaktidega ega kaebaja õigusi rikkuvad. Ka Riigikohus on haldusasjas nr 33-1-20-08 leidnud, et vanglate erinevates eluhoonetes olevate tingimuste erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavale tagatud 2 vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus. Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega tema inimväärikust alandanud, kui paigutas ta süüdimõistetuna karistust kandma eelvangistushoonesse. Kaebaja ei viibinud kinnisel režiimil, talle olid tagatud kõik õigused, mis tal oleksid olnud ka süüdimõistetute hoones. Ükski õigusakt ei kohusta vanglat tagama kõikidele kinnipeetavatele absoluutselt samasuguseid tingimusi. Kaebusest ei nähtu, et vangla oleks kaebajale karistuse kandmisel E-hoones jätnud tagamata mõne kaebajale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tuleneva õiguse. Halduskohus jättis läbi vaatamata kaebaja väited, mille kohaselt avanevad erinevalt E-hoonest S-hoones elukambris uksed sissepoole, S-hoones on eluosakondades trenažöörid, spordisaalis on jõusaali, duširuumi ja WC kasutamise keeld, sest vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei olnud nendele väidetele tuginetud ning seega oli nende väidete osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9. Kaebaja esitas 15.06.2015 Tartu Halduskohtu 15.05.
10. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kohus ei ole analüüsinud ega võtnud arvesse tema väiteid ning esitatud tõendeid. Tartu Vangla projekteerimise lähteülesande kinnitamisel nähti ette vangla projekteerimine 500 kinnipeetavale. E-hoone projekteeriti eeluurimise alla viibivate isikute paigutamiseks ning S-hoone süüdimõistetute jaoks. Kaebaja on seisukohal, et hooned erinevad seetõttu üksteise poolest, et hoonete projekteerimisel lähtuti vahi all hoidmise ja süüdimõistetute erinevatest vajadustest. Tartu Vangla paigutab vaatamata sellele süüdimõistetuid ka E-hoonesse. Kaebaja leiab, et kõigile süüdimõistetutele peavad olema tagatud võrdsed õigused, kuid Tartu Vanglas on E-hoonesse ja S-hoonesse paigutatud süüdimõistetutel erinevad kinnipidamistingimused. Kaebaja arvates on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et S-hoones ja E-hoones erinevate kinnipidamistingimuste tõttu alandati kaebaja inimväärikust. Kaebaja on seisukohal, et vangla peab tagama, et kinnipidamistingimused oleksid inimväärikust austavad ning nendega ei põhjustataks kannatusi või raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatuste taseme ning et kinnipeetavate tervis ja heaolu oleksid piisavalt kindlustatud. Kaebaja hinnangul on Tartu Vangla kinnipidamistingimused vastuolus Euroopa Vanglareeglistikuga. Kaebaja arvates on halduskohus ekslikult asunud seisukohale, et Tartu Vangla põrandapind kambris vastab normidele. Tartu Vangla kambris jääb ilma duširuumi ja mööblita vaba põrandapinda 4,9 m². Kui arvestada, et kambris on kaks kinnipeetavat, on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,45 m². EIK praktika kohaselt on olukord, kus kinnipeetavale on tagatud vähem kui 3 m² põrandapinda juba iseenesest EIÕK art 3 rikkumine.
11. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega ning leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et kohus ei ole jõudnud kaebaja soovitud järeldusteni, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebaja viited vangla projektdokumentatsioonile ei ole asjakohased. Sõltumata projektdokumentatsioonis märgitust tuleb vastustajal tagada kinnipeetavale 3 õigusaktides sätestatud nõuetele vastavad ning inimväärsed kinnipidamistingimused, mis on kaebajale olnud ka tagatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kambri põrandapind vastab normidele. Kaebaja leiab ekslikult, et ka mööbli alune pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata.
12. Kaebaja esitas vastuse vastustaja vastuväitele, milles palub jätkuvalt oma apellatsioonkaebuse rahuldamist. Kaebaja rõhutab, et kõigile süüdimõistetutele tuleb vangistuses tagada võrdsed õigused. Kinnipeetavate elutingimused E- ja S-hoonetes on väga erinevad ning süüdimõistetute diskrimineerimine rikub nende võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse austamise põhimõtet. Vanglas viibivate isikute õigused, vabadused ja kohustused on seaduses sätestatud alustel ja ulatuses piiratud ning seetõttu ei saa kinnipeetavad ise oma elutingimusi korraldada ega sellest tulenevalt ka inimväärset elu iseseisvalt kindlustada. Samuti ei tähenda see, et kinnipeetav ei ole inimene ja võib tema õigusi rikkuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Ringkonnakohus leiab, et R. Gorodivski apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu 15.05.
14. a otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti kaebus rahuldamata osas, mis puudutab kaebaja viibimist Tartu Vanglas ajavahemikul 22.04.2011 – 21.04.2014 ning milles hüvitise väljamõistmist taotleti seoses sellega, et kaebaja oli nimetatud perioodil paigutatud Tartu Vangla E-hoone kambrisse, kus ühel kinnipeetaval oli isiklikku ruumi väidetavalt vähem, kui ette nähtud, ning E-hoone ja S-hoone tingimused on erinevad (Ehoones on kambrite akende ees trellid, duširuum on kambris, kraanikauss ja WC pott on metallist, köögi ja puhkeruumi suurus on ebapiisav, jalutusboksis ei saa selle väiksuse tõttu tegeleda kehakultuuriga).
15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud kõigi sellekohaste põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele eelnimetatud osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks eelpoolnimetatud osas kaebust lahendades hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Apellatsioonkaebusest on aru saada, et kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vangla on tema paigutamisel E-hoonesse rikkunud tema õigust võrdsele kohtlemisele, sest S-hoones on kaebaja arvates paremad kinnipidamistingimused. Samuti leiab kaebaja, et teda hoitakse Tartu Vanglas kambris, kus on ebapiisavalt põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ning sellega rikutakse EIÕK art-st 3 tulenevat õigust inimväärikale kohtlemisele.
2. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti leidnud, et seoses ebapiisava kambri põrandapinnaga ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Halduskohus tuvastas, et kaebajale oli tagatud kambris vähemalt 4 m² põrandapinda. EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m² isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 44). Seega oli kaebajale EIK praktikast tulenev soovitatav minimaalne põrandapind tagatud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinna arvestamisel tuleb lähtuda ilma mööblita vabaks liikumiseks olevast põrandapinnast. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.
3. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 märgitu, mille 4 kohaselt ei tulene EIK praktikast, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleb arvestada ilma mööblialuse pinnata. EIK on mööbli aluse pinna arvesse võtmist pidanud oluliseks vaid juhtudel, kui kambri põrandapind jääb ühe isiku kohta alla 3 m², ning käsitlenud õiguste riivet selle võrra intensiivsemana (nt EIK otsus asjas nr 43589/02: Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; asjas nr 30112/04: Petrenko vs. Venemaa, p 39). Kuna käesoleval juhul oli kaebajale tagatud kambris vähemalt 4 m² põrandapinda, ei ole asjakohased ka apellatsioonkaebuses viidatud EIK otsused.
4. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukohaga, et kaebaja poolt kirjeldatud erinevusi E- ja S-hoonete vahel ei saa pidada õigusvastaseks ning kaebaja inimväärikust alandavateks. Halduskohus on seoses Tartu Vangla E-hoones ja S-hoones esinevate kinnipidamistingimuste erinevusega õigesti viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-20-08, milles leiti, et iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevad õigused ettenähtud mahus. Tartu Vangla kinnipeetavate erinevates eluhoonetes hoidmine, sh erineva suurusega ja tingimustega üldkasutatavate ruumide ja jalutusväljakute või jalutusbokside kasutamine iseenesest ei ole õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja väited selle kohta, et E-hoone on projekteeritud eeluurimise all viibivate isikute jaoks, kuid tema on süüdimõistetu, ei anna samuti alust jõuda järeldusele, et kaebaja õigusi on rikutud, kui kaebajale on vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevad õigused tagatud. Tartu Vangla direktori 11.02.
5. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra punkti 2.2.2 kohaselt on Tartu Vangla territooriumil asuv eluhoone märgistusega „E“ mõeldud kasutamiseks nii vahistatutele kui kinnipeetavatele.
6. Halduskohus on õigesti osutanud sellele, et kaebusest ei nähtu, et karistuse kandmisel Ehoones oleks vangla jätnud kaebajale tagamata mõne kaebajale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tuleneva õiguse. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et kambri akendel ei tohi olla trelle, duširuum ei tohi asuda kambris, kraanikauss ja WC pott ei või olla metallist, samuti ei ole sätestatud üldkasutatavate ruumide (nt köök ja puhketuba) või jalutusboksi minimaalseid suurusi. Justiitsministri 30.11.
7. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht. Seega võib duširuum asuda kambris. Samas jalutusväljaku ja eluosakonna olmeruumide suurusele ega nende sisustusele, samuti sanitaartehnika materjalile esitatud nõudeid vangistusõigust reguleerivates õigusaktides sätestatud ei ole.
8. Riigikohus on 09.12.
9. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 märkinud, et kui kehtivast õigusest ei tulene vastavat kohustust, ei saa isik selle rikkumisele tuginedes kahjuhüvitist riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel nõuda. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale ei oleks võimaldatud vähemalt üks kord nädalas käia duši all (vangistusseadus (VangS) § 50 lg 2), talle ei oleks võimaldatud jalutuskäiku värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2) või võimalust tegeleda kehakultuuriga (VangS § 55 lg 1). Seda, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, vangistusseadus ei täpsusta. Kaebaja on viidanud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC

§ 199

lg-te 1 ja 3 kohaselt on juhul, kui menetlusnormi on oluliselt rikutud, ringkonnakohtul õigus tühistada halduskohtu lahend ka apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest olenemata, ning lahendada asi sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata.

1. Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 21.04.
2. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
3. Halduskohus on menetlenud kaebust perioodi 29.12.2008 – 21.04.2014 osas. Vastustaja esitatud andmetel, millele kaebaja ei ole vastu vaielnud, on kaebaja viibinud sellel perioodil Tartu Vanglas 29.12.2008 – 17.05.2011, 24.05.2011 – 29.05.2012, 05.06.2012 – 18.10.2012 ja 22.10.2013 – 21.04.
4. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja viibinud kogu selle perioodi vangla E-hoones ning tema kinnipidamistingimused ei ole oluliselt muutunud. Seetõttu saab vangla toimingut lugeda jätkuvaks toiminguks. Riigikohtu 05.06.
5. a määruse asjas nr 3-3-1-20-15 p-de 11-13 kohaselt võib jätkuva toimingu puhul kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust, ning kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist.
6. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibis vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt 6 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega ja samasugused tingimused ei olnud lõppenud ka vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks, sest kaebaja oli ka pärast 21.04.
7. a vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamist paigutatud Tartu Vangla Ehoonesse, sai kaebaja kahjust ja seda põhjustanud isikust ilmselgelt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides. Eeltoodut kinnitab ka see, et kaebaja on nii vangla poole kui halduskohtusse pöördunud enne vangistuse lõppemist Tartu Vanglas. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja sai inimväärikust alandavatest tingimustest teada juba nendes tingimustes viibides ja sellest hakkas kulgema ka RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane kaebetähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Arvestades seda, et kaebaja esitas nõude kahju hüvitamiseks Tartu Vanglale 21.04.2014, siis saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 22.04.
8. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule objektiivseid takistusi, mis oleks kaebajal takistanud kahjunõude varasemat esitamist kui 21.04.2014 ning asja materjalidest ei nähtu ka ühtegi tähtaja ennistamise alust. Lisaks sellele ei oleks haldusorgan saanud tuleneval haldusmenetluse seaduse § 34 lg-st 3 ka ennistada kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega täies ulatuses, kuna nimetatud sätte kohaselt ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta.
9. Tartu Vangla ei ole kaebaja 21.04.
10. a kahju hüvitamise taotlust lahendades pööranud tähelepanu asjaolule, et taotlus on osaliselt esitatud tähtaega ületades ning on taotluse kogu perioodi osas läbi vaadanud.

§ 47

lg 1 teise lause kohaselt võib kohustusliku kohtueelse menetluse korral kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud kohtueelset menetlust nõuetekohaselt (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 33-1-78-13, p 19). Seega on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul vaadanud põhjendamatult kaebuse läbi ka osas, mis puudutas ajavahemikku 29.12.2008 – 21.04.2011, sest selle perioodi osas on kahju hüvitamise taotlus esitatud haldusorganile tähtaega ületades. Seega on kaebajal perioodi osas 29.12.2008 – 21.04.2011 kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata ning kaebus ei ole

§ 47lg 1 kohaselt lubatav.

Halduskohus oleks pidanud

§ 151

lg 1 p 1 ning § 121 lg 1 p 4 alusel pidanud jätma kaebuse selles osas läbi vaatamata.

§st 200 tulenevalt on ringkonnakohtul mittelubatava kaebuse korral võimalik halduskohtu otsus ka vastavas osas tühistada ning jätta kaebus läbi vaatamata osas, mille ulatuses ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. 21. Halduskohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 22, et jätab läbi vaatamata kaebaja väited, mis puudutavad seda, et S-hoones avanevad kambri uksed sissepoole, S-hoones on eluosakondades trenažöörid ja et spordisaalis ei ole võimalik kasutada jõusaali, duširuumi ja WC-d, kuna kaebajal on nimetatud väidete osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Halduskohtu otsuse resolutsioonis selline otsustus aga ei kajastu. Halduskohtu otsuse resolutsiooni kohaselt on halduskohus jätnud kaebuse tervikuna rahuldamata.

§ 162

lg 4 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta. Riigikohtu praktika kohaselt on juhul, kui kohtuotsuse resolutsioon ja 7 kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, tegemist

§ 157

lgs 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega (Riigikohtu 27.05.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 20).
2. Käesolevas asjas on halduskohtu põhjendusi ja järelduskäiku jälgides arusaadav, et kohtu veendumuseks on olnud jätta kaebus rahuldamata nende kaebuses esitatud väidete osas, mille puhul oli kohustuslik kohtueelne menetlus halduskohtu hinnangul läbitud ning nende väidete osas, milles oli kohtueelne menetlus läbimata, jätta kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on ekslikult jätnud kohtuotsuse resolutsiooni märkimata, et kaebus jääb nende hüvitamisnõude aluseks olevate väidete osas, milles on kohtueelne menetlus läbimata, läbi vaatamata. Ringkonnakohus muudab ja täiendab seetõttu halduskohtu otsuse resolutsiooni, lisades sinna punkti 1 ja sõnastades selle nii, et kaebus jääb läbi vaatamata osas, mis puudutab kaebuses esitatud väiteid selle kohta, et erinevalt E-hoonest käivad S-hoones elukambris uksed sissepoole; S-hoones on eluosakondades trenažöörid, aga E-hoones mitte; kinnipeetavatel on keelatud kasutada spordisaalis jõusaali, duširuumi ja WC-d, E-hoones puudub köögis ventilatsioon ja kuivatusruum. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et nimetatud väidete osas kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kaebaja on küll kohtule esitanud Tartu Vangla erinevaid vastuseid tema selgitustaotlustele Tartu Vanglas asuva jõusaali ning selle juurde kuuluvate duširuumide ja WC kasutamise õiguste ning jalutusboksi kasutamise kohta, kuid erinevatele selgitustaotlusele vastamise näol ei ole tegemist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimisega

§ 47lg 1 ja Vang

S § 1¹ lg 8 mõttes. Senise halduskohtu 15.05.

1. a otsuse resolutsiooni loeb ringkonnakohus resolutsiooni punktiks 2 ja sõnastab selle järgmiselt: „Ülejäänud osas jätta Roman Gorodivski kaebus rahuldamata.“
2. Ringkonnakohus märgib, et

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine või läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 24.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/