← Eesti

3-14-51061/41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk 04.02.2016, Tartu 3-14-51061 Gennadi Karaidarovi kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 4500 eurot seonduvalt Tallinna Vangla ebainimlike kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 27.04.

  1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Gennadi Karaidarov Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tühistada Tartu Halduskohtu 27.04.
  4. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Gennadi Karaidarovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 441 eurot ja kaebaja poolt tasutud riigilõivust 2,94 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Gennadi Karaidarovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot, muutes ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  5. Mõista Tallinna Vanglalt Gennadi Karaidarovi kasuks välja esimese kohtuastme menetluskulud (riigilõiv) summas 2,01 eurot ja ülejäänud osas jätta kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda.
  6. Ülejäänud osas jätta halduskohtu 27.04.
  7. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 04.02.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. 20.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Gennadi Karaidarovi kahju hüvitamise taotlus, milles isik taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses väidetavalt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil detsember
  9. a kuni märts
  10. a. G. Karaidarov leidis kahju hüvitamise taotluses, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused 1 olid vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 3 sätestatuga. Taotluse kohaselt hoiti teda kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m², tal ei võimaldatud kordagi osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali, ainus kehaline tegevus oli jalutamine u 15 m² suuruses jalutusboksis koos teiste vahistatutega, jalutusboksis puudus spordiinventar. Seoses vähese liikumisvõimalusega tekkisid kahju hüvitamise taotluse esitajal väidetavalt selja-, põlve- ja õlavalud, samuti liigesevalud ja närvilisus. G. Karaidarov väidab, et oli Tallinna Vanglas viibides pöördunud suuliselt ka kontaktisiku poole, avaldades oma pahameelt, et kambris on vähe ruumi ning taotledes enda paigutamist suuremasse kambrisse. Kuna kontaktisik vastas, et kambri põrandapind vastab justiitsministri 30.11.
  11. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 tingimustele, siis pidas kahju hüvitamise taotluse esitaja tol hetkel kirjalikku pöördumist vangla poole ebaotstarbekaks. G. Karaidarov taotles Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist 147 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.
  12. 06.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Karaidarovi kaebus, milles ta palus Tallinna Vanglalt välja mõista 4500 eurot mittevaralise kahju hüvitisena seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas, kus kaebaja viibis detsember
  13. a kuni märts
  14. a. Kaebaja märkis, et Tallinna Vangla oli jätnud tema kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Kaebaja väitel oli ta viibinud Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda alla 3 m², mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt EIÕK art 3 rikkumine. Kaebuse kohaselt oli ainsaks füüsiliseks tegevuseks jalutamine u 15 m² suuruses jalutusboksis koos teiste vahistatutega. Selline pind oli füüsiliste harjutuste tegemiseks ebapiisav. Jalutusboksides puudus spordiinventar. Vihmaga olid boksid märjad, mustad ja niisked. Kaebaja väitel tekkisid tal seoses liikumisvaegusega erinevad liigesevalud, samuti oli kaebaja ärritunud ja närviline.
  15. Tartu Halduskohus tagastas 21.08.
  16. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitist seoses sellega, et jalutusboksid olid märjad, mustad ja niisked.
  17. Tartu Halduskohus rahuldas 27.04.
  18. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja seoses mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 147 kalendripäeva eest mittevaralise kahju hüvitise summas 441 eurot ning riigilõivu summas 2,94 eurot. Halduskohus märkis, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 14.12.2011 – 20.03.2013, algul vahistatu staatuses, pärast 25.02.2013 tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist aga süüdimõistetu staatuses. Kuid ka pärast kohtuotsuse jõustumist viibis kaebaja lukustatud kambris. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis 147 päeva kambrites, kus oli põrandpinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Kohus asus seisukohale, et arvestades ka jalutusboksi väiksust, kus kaebaja sai viibida üks tund päevas koos teiste kinnipeetavatega, olid 147 päeva osas kaebaja kinnipidamistingimused EIK praktikast tulenevalt EIÕK art 3 rikkumine. Halduskohus leidis, et kambris asuvat WC-d ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta vaatamata sellele, et WC on VSkE § 7 lg-s 1 nimetatud kambri sisustusse kuuluvaks. Kambris asuvate mööbliesemete alust põrandapinda kohus põrandapinna ruutmeetrite hulgast välja ei arvanud. Kaebaja väidete osas sportimisvõimaluste puudumise ning vähese liikumisvõimaluse kohta halduskohus kinnipidamistingimuste rikkumist ei tuvastanud. 147 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli isiklikku ruumi alla 3 m² ning olukorras, kus kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit rohkem kui üks tund päevas 15ruutmeetrilises jalutusboksis koos viie teise kinnipeetavaga, mõistis halduskohus kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise summas 441 eurot. Hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse seda, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas üsna pikka aega tingimustes, kus isiklik ruum kambris oli alla 3 m² ning kaebajal oli võimalik vaid üks tund päevas viibida väljaspool kambrit. Samas märkis kohus, et tervisekahjustusi kaebajale tekitatud ei ole, samuti pole tõendatud, et kaebaja närvisüsteem oleks saanud kahjustada. Halduskohus leidis, et 2 kohaseks hüvitiseks on 3 eurot iga päeva kohta, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  19. Vastustaja esitas 26.05.2015 Tartu Halduskohtu 27.04.
  20. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja jätnud arvestamata olulised EIK-i seisukohad ja nendest lähtuvalt menetluses väljaselgitatud asjaolud, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised: 5.
  21. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti arvestanud kambri põrandapinnast maha WC aluse pindala, mistõttu on halduskohus lähtunud ebaõigetest andmetest ning tegelikult oli kaebajale kambrites tagatud suurem ruum. VSkE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht ja WC. Seega on siseriikliku õiguse kohaselt WC kambri osa. Kohtupraktikas puudub ühtne seisukoht WC-ga kambri pindala arvestamise osas. Vastustaja hinnangul tuleb WC-d kambris arvestada positiivse asjaoluna. Kambris olev WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. 5.
  22. Vastustaja leiab, et kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Seega ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane ning mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu. 5.
  23. EIK praktika kohaselt ei ole isiklik ruum alla 3 m² alati automaatselt EIÕK art 3 rikkumine. Teatud juhtudel välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju art 3 rikkumise. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei ole muud õigused, mis olid kaebajale tagatud, kompenseerinud vähest põrandapinda. Halduskohus on vastustaja arvates seejuures rikkunud ka põhjendamiskohustust. Samuti puuduvad halduskohtu otsuses põhjendused selle kohta, mismoodi tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatusi, mida saab lugeda inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. 5.
  24. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud asjaoludel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 5.
  25. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK lahendites ei määratletud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.
  26. a kehtinud kambri põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai
  27. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.
  28. a tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole käesoleval juhul nende asjaoludega arvestanud. 5.
  29. Halduskohus ei ole põhjendanud välja mõistetud hüvitise suurust. Kohus on viidanud kohtupraktikale, kuid ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga otsuses asjas nr 3-13-1610, milles ringkonnakohus pidas õiglase hüvitise päevamääraks 2 eurot. 3
  30. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja märgib, et ta viibis sarnastes tingimustes nendega, mille osas on EIK lahendis Tunis vs. Eesti tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  31. Apellatsiooniastmes on Tallinna Vangla poolt vaidlustatud halduskohtu otsus osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 547 eurot kaebaja viibimisel kambrites, kus oli alla 3 m², s.h ka alla 2,5 m², põrandapinda kinnipeetava kohta. Ka ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohtadega, et WC alla jääv pind tuleb põrandapinna suuruse arvestamisel sellest välja arvata.
  32. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 14.12.2011-20.03.2013 Tallinna Vangla kambrites koos erineva hulga kinnipeetavatega. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Vastustaja aga ei pea põhjendatuks arvata WC alla jäävat pinda kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja. Käesolevas asjas on halduskohus kokkuvõtvalt pidanud põhjendatuks välja mõista hüvitise 441 eurot 147 päeva eest, mil kaebaja oli paigutatud vahistatuna ja vastuvõturežiimil olijana kambritesse, kus ta tulenevalt kinnipidamise režiimist pidi viibima 23 tundi ööpäevast, sest kambrist välja sai ta ööpäevas üheks tunniks selleks, et viibida tund aega värskes õhus ning neil 147-l päeval oli ühel kinnipeetaval kambris põrandapinda vähem kui 3 m². Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus halduskohus on arvestanud WC kambripinnast välja, on halduskohus teinud arvutusvea selliste päevade kokkuarvutamisel, kus WC-d kambripinnast välja jättes oli kaebaja jaoks kambris ruumi alla 3 m 2, sest Tallinna Vangla poolt esitatud kambripinna tabelist (tl 75-79) ja konkreetselt selle viimasest tulbast (ning ka halduskohtu enda märkmetest tabeli juures) nähtuvalt ei olnud selliseid päevi, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta mitte 147-l päeval, vaid 197-l päeval (40+17+33+4+9+25+5+19=197). Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, on kaebaja viibinud kokku 97 (27+12+30+4+5+19=97) päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m² ja sellisel juhul ei ole ühelgi päeval jäänud kambri pind ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2, mida sätestas ka
  33. a lõpuni kehtinud VSkE § 6 lg
  34. Ringkonnakohus nendib, et EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s. h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.
  35. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna sisse arvestada, millest tulenevalt viibis kaebaja vaid 97 päeva alla 3 m2 suuruse põrandapinnaga kambrites. 4
  36. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa aga hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega oli põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud (09.12.
  37. a otsus nr 33142-15, p-d 13-15), et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Ka on EIK selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas, p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).
  38. Käesolevas asjas ei ole vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult põrandapinna suurus. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s. t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 30.09.
  39. a vastuses (tl 46-49) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, lisaks oli võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, kaebajal võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 14.12.201125.02.2013 vahistatu staatuses ja ajavahemikul 26.02.5 20.03.2013 süüdimõistetu saatuses, mil tema kinnipidamistingimused ei muutunud, sest ta viibis vastuvõturežiimil. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas jalutusboksis, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju kaebajale. Seega olid kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², õigusvastased.
  40. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.
  41. a otsus nr 3314215, p 24). Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.
  42. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
  43. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
  44. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
  45. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 441 eurot. Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses G. Karaidarovi kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmist. Eeltoodust lähtuvalt vaidlustab vastustaja apellatsioonkaebuses ka halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid üks tund ööpäevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu 6 vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid ajavahemike kaupa (s. h maksimaalselt 34 päeva järjepanu) ning suuremal osal ajast, mil kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibis, oli neis kambrites, kus ta viibis, kambri pinda ühe kinnipeetava kohta 3 m 2 või enam. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel ka arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s. o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, rikkumise iseloomu ja ulatust koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot.
  46. Eeltoodust lähtudes tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 27.04.
  47. a otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt G. Karaidarovi kasuks välja mittevaralise hüvitise summas 441 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 300 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  48. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tartu Halduskohus vabastas 21.08.
  49. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustas teda tasuma riigilõivu 30 eurot, mida kaebaja ka tegi. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa suuruse osas, siis muutub ka menetluskulude jaotus. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (300 eurot on 6,67% 4500-st), tuleb eeltoodud sättest juhindudes kaebaja poolt esimese astme kohtus tasutud riigilõivust 2,01 eurot Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista ning ülejäänud osa tasutud riigilõivust jätta kaebaja enda kanda.
  50. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.