Obsah (4)

§ 14§ 15§ 43§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26. mai 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-508 Kohtuasi OÜ Peetmark LH T

§-dest 54 ja 56 tulenevatele nõuetele mittevastava haldusaktina, millega on vähimagi kaalutluse ja õigusliku aluseta keeldutud andmast luba tegeleda tänavakaubandusega ja rikutud seeläbi ettevõtlusvabadust. 25.04.2016 täienduses (tl 29-30) teatas kaebaja, et keeldub pakutud kompromissist, kuna ei pea tõsiselt võetavaks ettepanekut, mille kohaselt võimaldatakse tal tegutseda tänavakaubandusega alal, milline on selleks määratud kaebuse esitamise järgselt ja ainult sellest ajendatuna ning jätab kõik tema kantud kulud ta enda kanda. Kohtusse pöördumist pidas ta oma õiguste rikkumise tõttu põhjendatuks ja vajalikuks ning lisas, et talle jääb arusaamatuks, mis takistas kohtumenetluses esitatud põhjenduste esitamist haldusmenetluses ja miks ei asutud tänavakaubanduse ala määrama selle raames. Põhjendusi tänavakaubanduse mittevõimaldamiseks aleviku keskväljaku piirkonnas pidas ta meelevaldseteks, otsituteks ja seal laatade korraldamise tõttu ka arusaamatuteks väites, et tänavakaubanduse luba ei pea tulenema detailplaneeringust. 17.05.2016 täienduses (tl 53-54) teatas kaebaja, et jääb kõigi varasemalt esitatud taotluste juurde, selgitas nii vaidluse põhjuseks oleva taotluse sisu kui kohtusse pöördumise põhjustega seonduvat ning leidis, et vastustaja on oma tegevusega kaebuse kohtuasja raames sisuliselt küll õigeks võtnud, kuid jätnud samas jõusse haldusakti, mis keelab tal Väike-Maarja alevi keskväljaku piirkonnas tegutsemise. Ühtlasi edastas ta kuludokumendid (tl 55-56) 715 euro suuruse õigusabi kulu kohta.

1. Vastustaja vastuses (tl 20-21) tehti kaebajale ettepanek sõlmida kompromiss, mille kohaselt kooskõlastatakse tema lihatoodete müük spetsiaalsest kiosk-müügiautost Väike-Maarja alevikus Simuna mnt
2. Ühtlasi sooviti, et kõik menetluskulud jääksid menetlusosaliste endi kanda ning teatati, et kompromissiga mittenõustumisel palutakse kaebus rahuldamata jätta. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et vaidlustatud kirja ei käsitleta kaebaja ettevõtlusvabadust rikkuva haldusakti vaid informatsiooni andva vastuskirjana ning teatati, et isegi juhul, kui kohus tühistab selle, jääb kaebaja taotlus rahuldamata, sest Väike-Maarja aleviku keskosa detailplaneering ei näe keskväljaku piirkonnas ette tänavakaubanduse alasid. Seejuures selgitati niisuguse sisuga detailplaneeringu ja 06.04.2016 määruse nr 2 tegemise põhjuseid ning lisati, et kuna alevikus toimub kaubandustegevus kauplustes, pole seni olnud vajadust vastava eraldi piirkonna määramiseks. Kaebaja kohtusse pöördumist peeti tema õiguste seisukohalt ebaproportsionaalselt keeruliseks ja aeganõudvaks ning väideti, et tal pole võimalik oma eesmärki saavutada, sest kohus ei saa asuda täitevvõimu teostama ega kohustada tegema konkreetse sisuga otsust. 03.05.2016 täienduses (tl 35-36) selgitas vastustaja, millistel põhjustel ei ole tänavakaubandusega tegelemine Väike-Maarja aleviku keskväljakul võimalik, ei pidanud neist tulenevalt kaebaja nõuet perspektiivikaks ning palus menetlus HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel lõpetada. 2 KOHTU PÕHJENDUSED
3. Käesolevas asjas on vaidluse põhjustanud kaebaja pöördumine, milles ta palus kooskõlastust lihatoodete müügile spetsiaalsest kiosk-müügiautost Väike-Maarja alevikus. Lahendamist vajavad küsimused, kas pöördumise peale koostatud kirja puhul on tegemist üksnes kaebajale antud informatiivse vastuse või nõuetele mittevastava haldusaktiga ja kas vastustajale saab teha kaebuses soovitud sisuga ettekirjutust või tuleks menetlus kaebuse perspektiivituse tõttu hoopis lõpetada.
4. Kauba müük kaebaja poolt soovitud viisil on käsitletav tänavakaubandusena, mille korraldamine toimub KaubTS § 1 lg 2 p-st 6 ja lg-st 4 tulenevalt nimetatud seaduse alusel. KaubTS § 17 lg 1 kohaselt on tänavakaubandusega tegelemine võimalik üksnes valla- või linnavalitsuse poolt lubatud tänaval või teises üldsusele avatud samalaadses kohas. Seejuures ei ole aga kehtestanud, kuidas täpselt tuleb vastavat luba taotleda ning anda. Seetõttu peab lähtuma KaubTS § 3 lg 2 p-st 5 ja kohaldama haldusmenetluse kohta käivaid üldisi sätteid.

§ 14

lg 1 lubab avalduse menetluse algatamiseks esitada vabas vormis, kui seadus ei näe ette kohustuslikku vormi.

§ 14

lg-te 3 ja 4 kohaselt peab elektrooniliselt edastatud taotlus sisaldama esitaja nime, taotluse selgelt sõnastatud sisu, esitamise kuupäeva, taotleja digitaalallkirja, haldusakti kättetoimetamise soovitavat viisi koos selleks vajalike kontaktandmetega ning muid õigusaktidega ettenähtud andmeid.

§ 14

lg-s 6 sätestatu võimaldab jätta taotluse läbi vaatamata vaid siis, kui selle esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata või kui see on seadusega ette nähtud.

§ 14

lg 7 aga nõuab, et taotluse läbivaatamata jätmist põhjendataks kirjalikult ja taotlejat teavitataks sellest. Vaidluse põhjustanud pöördumisega sooviti kooskõlastust selleks, et tegeleda tänavakaubandusega aleviku territooriumil ja määrati ära ka konkreetne piirkond, millist peetakse eelistatuks. Niisugune soov on käsitletav taotlusena algatada vastavas piirkonnas kauplemist lubava haldusakti andmise menetlus, sest selle lahendamine on seotud haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes antud tahteavaldusega, millega reguleeritakse taotleja õigusi puudutavat üksikjuhtumit. Kaebaja taotlus vastab põhilises eeltoodud nõuetele. Puudu on vaid haldusakti kättetoimetamise soovitatav viis. See aga ei saanud kaasa tuua taotluse läbivaatamata jätmist, sest

§ 15lg 1 kohustab vastu võtma ka puudustega taotluse.

Kuna vastava taotluse esitamine pole seotud mingite kindlate tähtaegadega, ei saanud tekkida ka alust selle läbivaatamata jätmiseks esitamise tähtaja möödumise tõttu. 6.

§ 43

lg 1 ja 2 tulenevalt lõpeb haldusakti andmise menetlus juhul, kui vastavat taotlust pole tagasi võetud, kas haldusakti teatavakstegemise või taotluse läbi vaatamata jätmisega ning juhul kui haldusakt otsusustatakse jätta andmata, tuleb ka selle kohta anda haldusakt. Vastustaja väited ja 06.04.2016 määruse nr 2 kehtestamine tõendavad, et Väike-Maarja alevikus ei olnud tänavakaubanduse ala kaebaja pöördumise hetkel veel kindlaks määratud. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt puudusid alused taotluse läbivaatamata jätmiseks. Seega tuli algatada menetlus ning võtta vastu kaebaja poolt soovitud haldusakt või haldusakt, millega keeldutakse seda andmast. Kuna KOKS § 4 kohaselt on kohalikeks omavalitsusorganiteks volikogu või valitsus, ei saa taotluse lahendamist vallavanema informatsiooni andva vastuskirjaga kuidagi õiguspäraseks pidada. Lisaks ei nähtu, et kaebaja oleks üldse küsinud mingit tänavakaubandusega seotud informatsiooni. 7.

§-s 54 loetletud haldusakti õiguspärasuse eeldused nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastaks vorminõuetele. Haldusaktile esitatavad nõuded sisalduvad

§des 55, 56 ja

1. Need kohustavad märkima kaalutlusõiguse alusel antud kirjaliku haldusakti põhjendustesse selle andmise faktilise ja õigusliku aluse, kõik need kaalutlused, millest haldusorgan lähtus ning viite vaidlustamise võimaluste ja korra kohta. Kohtupraktikas on haldusaktiks peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele ning leitud, et haldusaktiga saab olla tegemist ka siis, kas selle vormistamisel pole järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid (Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-15-01 p 37 ja nr 3-3-1-49-09 p. 22). 3 Vaidlusalusest vastusest ei nähtu mingit muud informatsiooni peale selgelt väljendatud keeldumise rahuldada kaebaja taotlust. Seetõttu pole seda võimalik käsitleda teisiti, kui keelduva haldusaktina, milline on antud vastavat pädevust mitte omava ametiisiku poolt ega vasta põhjenduste ja vaidlustamisviite puudumise tõttu kehtestatud vorminõuetele.
2. Haldusakti põhjendamine on kohustus, mis peab tagama põhiseaduse § 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise seeläbi, et halduskohtul oleks võimalik kontrollida otsustatu õiguspärasust. Riigikohtu halduskolleegium on lahendi nr 3-3-1-81-07 punktides 16 ja 20 oma varasemaid seisukohti rõhutades märkinud, et kohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida vaid lähtuvalt haldusorgani põhjendustest. Need peavad teda veenma, et haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt.Vaidlustatud vastus seda kõike ei võimalda. Lisaks ei tõenda miski, et vastavat otsustuspädevust omav vallavalitsus oleks üldse kaebaja taotluse lahendamisel osalenud.

§ 63lg 2 p 1 tulenevalt on haldusakt tühine, kui seda pole andnud pädev haldusorgan.

Konkreetses piirkonnas tänavakaubandusega tegelemiseks esitatud taotluse üle otsustamisel on vallavalitsusel ulatuslik kaalutlusõigus. Seega saab selle lahendamisel antava haldusakti sisulise õiguspärasuse tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Vastustaja väidab, et vastuse tühistamise korral algatatakse küll haldusmenetlus, kuid jäetakse taotlus ikkagi rahuldamata. Selle kinnituseks on ta üles lugenud ka rea põhjuseid. Need näivad lähtuvat eeldusest, et luba sooviti just keskväljakul tegutsemiseks ning on koostatud jurist-nõuniku poolt, kannavad vallavanema allkirja ja esitati tagantjärele alles kohtumenetluse käigus. Kaebuses ja sellele 17.05.2016 lisatud täienduses sisalduv lubab selgelt järeldada, et kaebaja eelistab küll keskväljaku piirkonda, kuid ei nõua luba tegutsemiseks üksnes keskväljakul. Seetõttu ei saa kohtul kuidagi tekkida veendumust, et tegemist on vastavat otsustuspädevust omava haldusorgani asjakohaste põhjendustega. KOKS § 40 ja § 49 lg-te 4, 6 ja 7 kohaselt on vallavalitsus istungite vormis töötav kollektiivne organ, kes teeb otsuseid poolthäälte enamusega. Käesolevaks ajaks on juba Väike-Maarja Vallavalitsuse 06.04.2016 määruse nr 2 näol juba olemas pädeva haldusorgani üldakt, millega määratakse kindlaks konkreetne ala, kus saab Väike-Maarja alevikus tänavakaubandusega tegeleda. Eelnevalt osundatud täienduse väidetel peab kaebaja niisugust olukorda kaebuse õigeks võtmiseks ning on arvanud tema poolt soovitud keskväljaku piirkonna sisse ka ala, milline määrati tänavakaubanduse alaks 06.04.2016 määrusega nr

1. Seetõttu puudub vajadus konkreetselt kaebajale suunatud haldusakti andmiseks.
2. Kaebuse perspektiivikuse üle otsustamine on küsimus, milline lahendatakse reeglina juba selle menetlusse võtmisel. Antud juhul on seda ka tehtud. Vastustaja on kohtumenetluse käigus esitanud küll põhjendusi, miks ei saa tema arvates kaebusel edulootust olla, kuid eelnevalt käsitletu kohaselt on kohus siiski pidanud vajalikuks hinnata kaebajale antud vastuse õiguspärasusega seonduvat.
3. Eeltoodud järeldustel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Vaidlustatud vastus tuleb lugeda nõuetele mittevastavavaks haldusaktiks, milline on algusest peale tühine, kuna seda pole andnud pädev haldusorgan. Kaebaja poolt soovitud sisuga ettekirjutust ei saa kohus teha, sest seaduseandja pole talle andnud õigust asuda haldusorgani asemel kaaluma ja otsustama ega määrata täpselt kindlaks neid küsimusi, millised on üksnes kohaliku omavalitsuse pädevuses. Eelnevalt juba toodud põhjustel pole vajalik teha ettekirjutust ka asja uue lahendamise kohta. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb vastustajal hüvitada kaebajale HKMS § 108 lg 2 alusel kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv ja 715 euro suurune õigusabi kulu 400 euro ulatuses. Asja keerukusest ja mahust lähtuvalt saab kulutuste niisugust ulatust pidada nii vajalikuks, põhjendatuks kui ka mõistlikuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 4