Obsah (4)

§ 37§ 38§ 39§ 43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 28.12.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-53191 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla 03.

kommenteeritud väljaandele). Kinnipeetavaid ja vabaduses viibivaid isikuid ei saa lugeda võrreldavateks gruppideks. Kinnipeetavatel puuduvad kulutused igapäevaseks elutegevuseks vajalikele asjadele. Sellega on õigustatav, et kinnipeetavate töötamise eest makstav tasu erineb vabaduses viibiva isiku saadavast tasust. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda, et tema töötasu suurendataks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuutöötasu alampiirini, kuivõrd vanglas töötamist ei reguleerita mitte töölepinguseadusega (TLS), vaid töötamise eest tasu maksmist reguleeritakse vangistusseadusega (

). Vastuses märgitakse, et A.E. ei olnud tööajast pidevalt hõivatud talle määratud tööülesannete täitmisega. Liiatigi ei olnud ta tööajast pidevalt hõivatud erialaseid teadmisi nõudvate tööde tegemisega. A.E. tegeles erialaste töödega vastavalt vajadusele, s.o osa tööajast. Tema tööülesannete hulka kuulusid ka erialast haridust mittenõudvad tegevused (töökohal tekkinud jäätmete sorteerimine, maha- ja pealelaadimistööd, transporttööd). Tööülesandeid anti otsese juhi poolt ja osaliselt täitis A.E. tööülesandeid juhendamise all. Lisaks tegeles A.E. ka kõrvaliste tegevustega, s.o tegevustega, mis ei olnud seotud talle määratud tööülesannete täitmisega. A.E. vabastati majandustöödelt põhjusel, et vangla kaotas usalduse tema edasiseks rakendamiseks majandustööde abitöölise ametikohal ning A.E.u tegevus majandustöödel seab ohtu vangla üldise julgeoleku (Tallinna Vangla neljanda üksuse juhi 02.09.2014 käskkiri nr 786). Ühtlasi ei olnud A.E.u käitumine majandustöödele rakendatuna eeskujuks teistele kinnipeetavatele. Ülalpidamiskohustus on küll mõistetav, ent arvestada tuleb, et A.E. kannab vabaduskaotuslikku karistust kinnises vanglas. Vangistuse sisu on isikult vabaduse (liikumisvabadus ja võimalus realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid õigusi) võtmine. Kinnipeetava kogu eluolu on seotud vanglaga ning tema

-st tulenevatele piirangutele allutamine on vajalik karistuse täideviimiseks. 7. A.E. esitas Tallinna Vanglale 17.11.2014 vaide Tallinna Vangla 03.11.2014 otsuse nr 5-8/14/18414-3 kehtetuks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks lahendada A.E.u 27.06.2014 taotlus uuesti (tl 64). Vaide kohaselt on see, et A.E.u tööülesannete hulka kuulusid ka mitteerialased tööülesanded, et ta tegeles väidetavalt kõrvaliste asjadega ning ta töölt vabastati, asjassepuutumatu. Töötasu maksmist taotletakse vastavalt erialast haridust nõudvate tööde iseloomule, mitte muude tegevuste ja tööde eest. Haldusorgani kaalutlusotsust ei saa põhjendada

kommenteeritud väljaandes toodud selgitustega, kuna need ei oma õigusjõudu. Kinnipeetavad ei ole täielikult riigi ülalpidamisel. Kinnipeetavaid ja vabaduses viibivaid isikuid ei saa küll võrrelda (vabaduses viibiv isik võib töötasu saada ka 2500 eurot), kuid see ei keela kinnipeetavale töötasuna maksta 355 eurot. Vangistuses viibimine ei ole õigustuseks kinnipeetavale kõrgema töötasu mittemaksmiseks.

-st ei tulene piirangut kinnipeetavale 355 euro suuruse töötasu maksmiseks ja pole selge, milline seos on kinnipidamisest tulenevate piirangute ja taotletud töötasu vahel. Pole selge, kuidas 355 euro suurune töötasu takistab vangistuse täideviimist. Vangla vastuses ei ole välja toodud ühtegi adekvaatset põhjendust, mis takistaks A.E.u töötasu taotluse rahuldamist.

1. Tallinna Vangla 08.12.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/31592-2 (tl 10) jäeti A.E.u vaie rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei nähtu vaidlustatud otsusest õiguspäraseid kaalutlusi A.E.u 27.06.2014 taotluse rahuldamata jätmiseks. Vaie tuleb siiski rahuldamata jätta muutunud asjaolude tõttu — A.E. vabastati majandustöödelt Tallinna Vangla neljanda üksuse juhi 02.09.2014 käskkirjaga nr
2. Seetõttu puudub A.E.ul mittetöötava kinnipeetavana töötasule õigus. Seega tuleks taotluse uuel lahendamisel anda välja sisult samasisuline haldusakt. 3
3. A.E. esitas 15.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1–3) Tallinna Vangla finants- ja majandusosakonna juhataja 03.11.2014 otsuse nr 5-8/14/18414-3 tühistamiseks ja Tallinna Vangla direktori 08.12.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/31592-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks kaebaja 27.06.2014 taotlust uuesti lahendama.
4. Ühes kaebusega esitas kaebaja ka menetlusabi taotluse kaebuse esitamiselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (tl 4–5). Tallinna Halduskohus jättis 07.01.2015 määrusega (tl 16– 18) menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja kohustas kaebajat kaebuse esitamiselt nõutavat 15 euro suurust riigilõivu tasuma (resolutsiooni p 2). Kaebaja esitas halduskohtu 07.01.2015 määrusele määruskaebuse (tl 22), mille Tallinna Ringkonnakohus 05.02.2015 määrusega (tl 27–28) rahuldas ja Tallinna Halduskohtu 07.01.2015 määruse resolutsiooni punkti 1 tühistas.
5. Kohus võttis kaebuse 27.05.2015 määrusega menetlusse (tl 32–33). Kohus määras 07.12.2015 määrusega (tl 73) asja lahendamisele kirjalikus menetluses, ning andis menetlusosalistele tähtaja asjas täiendavate taotluste ja tõendite esitamiseks. Määratud tähtaja jooksul menetlusosalised kohtule täiendavaid tõendeid ega taotlusi ei esitanud. KAEBAJA SEISUKOHT
6. Kaevatavas vangla vastuses ei ole välja toodud ühtegi adekvaatset põhjendust, miks vanglal ei ole võimalik taotlust rahuldada. Ka vaidlusaluses vaideotsuses on tuvastatud, et õiguspäraseid kaalutlusi taotluse rahuldamata jätmiseks vaidlustatud vastusest ei nähtu.
7. Kaevatavas vangla vastuses toodud arutlused selle kohta, et kaebaja tööülesannete hulka kuulusid ka mitteerialast oskust nõudvad tööd ning see, et kaebaja tegeles väidetavalt kõrvaliste tegevustega ja ta vabastati töölt haiglaslikel põhjustel, on asjassepuutumatud. Kaebaja taotles selgelt ja üheselt mõistetavalt töötasu maksmist 355 euro ulatuses vastavalt erialast haridust nõudvate tööde iseloomule, mitte muude tegevuste ja tööde eest. 14.

kommenteeritud väljaanne ja selles toodud selgitused ei oma õigusjõudu ja nendega ei saa põhjendada haldusorgani kaalutlusotsust. Kinnipeetavad ei ole täielikult riigi ülalpidamisel. Kinnipeetavaid ja vabaduses viibivaid isikuid ei saagi omavahel võrrelda. Vabaduses viibiv isik võib töötasu saada ka 2500 eurot, mis aga ei tähenda, et kinnipeetavale ei või töötasuna maksta 355 eurot. Vangistuses viibimine ei ole õigustuseks kinnipeetavale kõrgema töötasu mittemaksmiseks.

-st ei tulene piirangut kinnipeetavale 355 euro suuruse töötasu maksmisel ja pole selge, milline seos on sellisel töötasul ja

-st tulenevatel piirangutel.

1. Kaebaja esitas töötasu taotluse vanglale 27.06.2014, s.o ajal, mil ta töötas. Töölt vabastati kaebaja 02.09.
2. Seega sai taotlust lahendada perioodi 27.06.2014 kuni 02.09.2014 eest. Vaideotsuses toodud põhjendus samasisulise haldusakti andmisest seoses muutunud faktilise olukorraga ei ole õiguspärane. Kuna vaideotsuses on tuvastatud vaidlustatud vangla vastuse õigusvastasus ja taotlust saab uuesti lahendada perioodi eest, mil kaebaja töötas, ei olnud vaide rahuldamata jätmine õiguspärane. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
4. Tulenevalt

§ 37

lõikest 1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti.

§ 38

lõike 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

kommentaaridest tuleneb, et

§ 38

lõikes 1 sätestatud vangla majandustööde all tuleb mõelda kinnipeetavate rakendamist töödele, mis on suunatud vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamiseks (nt köök, pesumaja jms). Erialakirjanduse kohaselt püüeldakse nüüdisaegses vangistuspraktikas selle 4 poole, et katta kinnipeetavate tööga esmajärjekorras kinnipidamiskoha enda vajadused, seejärel muude riigiasutuste ja avalik-õiguslike juriidilise isikute vajadused ning viimases järjekorras rakendada kinnipeetavaid käsitöönduslikul või tööstuslikul tootmisel kasumiteenimise eesmärgil.

§ 39

lõike 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud, et ka vangla majandustööde teostamiseks võib kinnipeetaval olla eriharidus majandustööde teostamiseks.

1. Kaebaja rakendati vangla majandustöödele käskkirjadega, milles määrati kindlaks ka töötasu maksmise põhimõte (Tallinna Vangla 19.02.2014 käskkiri nr 145, Tallinna Vangla 27.02.2014 käskkiri nr 187, Tallinna Vangla 20.06.2014 käskkiri nr 545). Käskkirju tutvustati kaebajale isikliku allkirja vastu vastavalt 21.02.2014, 04.03.2014 ja 25.06.
2. Kui kinnipeetav töötab majandustöödel, määrab tema töötasu suuruse ja teeb selle kinnipeetavale teatavaks vangla, juhindudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määrusega nr 382 kehtestatud kinnipeetava töötasu määrade, arvutamise ja maksmise korrast. Töötasu suuruse määramine on sel juhul vaadeldav haldusaktina haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 mõttes ning sellest peavad nähtuma selle metoodika ja arvutamise aluseks olnud asjaolud, et võimaldada töötasu suuruse määramise kohtulikku kontrolli. Töötasu suuruse teatavakstegemine kujutab aga endast haldustoimingut HMS § 106 tähenduses, mille eesmärk on anda kinnipeetavale võimalus vaidlustada talle määratud töötasu. Ühtegi eelnimetatud tööle määramise käskkirjadest kaebaja vaidemenetluses vaidlustanud ei ole. Seega ei ole kaebaja eelnimetatud käskkirjade andmisel vaidlustanud ka käskkirjades talle määratud töötasu suurust. Kuna Tallinna Vangla eelnimetatud käskkirju ei ole tühistatud, siis HMS §-de 60 ja 61 mõttes on tegemist kehtivate haldusaktidega.
3. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud pärast tööle määramise käskkirjadega tutvumist seal kindlaks määratud töötasu suurust, siis ei saa ta enam hiljem hakata vaidlema selle üle, milline oleks pidanud tema töötasu suurus olema.
4. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale suurema töötasu maksmist, kui määratud töötasu suurus vastab Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 § 2 lõikes 2 sätestatud miinimummäärale.

§ 43lõike 1 kohaselt makstakse kinnipeetava töötamisel talle töötasu.

Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti TLS § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 § 2 lõikega 2 sätestatakse, et täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl on 95.87 eurot kuus. Eelnimetatud määruses ei ole sätestatud erisust, mille alusel tuleks erialast haridust nõudvate tööde tegemisel maksta suuremat töötasu. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 kohaselt ei laiene kinnipeetavale tema vaba tahte vastaselt tööle sundimise keeld ning õigusaktidest ei tulene talle õigust nõuda endale meelepärast tööd ja töötasu.

1. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-25-02 asunud seisukohale, et õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud enda tööle määramise käskkirju, ei ole tal tagantjärgi õigus vaidlustada töötasu suurust. Kui kohus kaebuse rahuldab, ei saa vangla teha teistsugust otsust kui 03.11.2014 vastuses nr 5-8/14/18414-3, s.t jätta kaebaja taotlus, maksta töötasu vähemalt 355 euro ulatuses vastavalt erialast haridust nõudvate tööde iseloomule, rahuldamata.
2. HMS § 87 lõikest 2 tulenevalt võib vaideotsuse tühistamist halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata, või sõltumata käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõude esitamisest, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Esitatud kaebusest ei nähtu, kuidas nimetatud vaideotsusega on kaebaja õigusi rikutud muul viisil, kui vaide täielikult rahuldamata jätmisega 5 KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad.
4. Kaebaja töötas vangla kinnises osakonnas majandustöödel abitöölisena. Kaebaja taotles vanglalt töösuhte toimimise ajal mh tagantjärele kõrgemat töötasu (alates 25.02.2014; tl 62). Kaebusega soovib kaebaja samuti saavutada talle määratust kõrgemat töötasu tagantjärele, s.o arvestatuna alates tööle asumisest, leides, et seda tingivad täidetud tööülesanded, mis nõudsid kaebajalt eriteadmisi ja oskusi.
5. Kooskõlas

§-38 lõikega 1 kindlustab vanglateenistus kinnipeetava võimaluse korral tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral majandustöödel.

§ 38

lõikega 22 nähakse ette, et kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 4 kohaselt märgitakse kinnipeetava tööle vormistamise dokumendis vähemalt kinnipeetava ees- ja perekonnanimi ning sünniaeg; töökoht või tööülesanded; tööle asumise aeg; töötasu suurus või töötasu arvestamise põhimõte; töötamise tähtaeg, kui kinnipeetav vormistatakse tööle määratud tähtajaks. Tööle vormistamise dokument tehakse kinnipeetavale teatavaks.

1. Kaebaja määrati vangla majandustööle abitöölise ametikohale erinevateks perioodideks Tallinna Vangla kolme erineva käskkirjaga (vastavalt 25.02.2014 kuni 24.03.2014; 25.03.2014 kuni 24.06.2014; 25.06.2014 kuni 25.08.2014). Kokku oli kaebaja vangla majandustööle, abitöölise ametikohale enne vanglale 27.06.2014 taotluse esitamist määratud ajavahemikuks 25.02.2014 kuni 25.08.
2. Kahes esimeses käskkirjas (perioodiks 25.02.2014 kuni 24.06.2014) määratleti kaebajale töötasuks vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruses nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lõikes 2 näidatud täistööajaga töötamise alammäära tasust, mis sisaldab tasu ka õhtusel ja ööajal töötamise eest. Viidatud määruse § 2 lõike 2 järgi on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95.87 eurot kuus. Viimases käskkirjas märgiti, et kaebajale makstakse vastavalt töötatud tundidele tunnitasu 0.63 eurot.
3. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale on tema tööle määramise käskkirju allkirja vastu tutvustatud (tl 67 pöördel, 68 pöördel ja 69 pöördel). Kaebaja tema tööle määramise ja töötasu suurust määratlenud käskkirju vaidlustanud ei ole. Kaebaja nõudis määratust kõrgemat töötasu alles 27.06.2014, s.o peale 20.06.2015 tööle määramise käskkirja kaebajale 25.06.2014 tutvustamist (kaebaja andis tutvumise kohta allkirja, tl 69 pöördel). Vaidlust ei ole ka selles, et kõnealused kolm tööle määramise käskkirja sisaldasid selgesti mõistetavaid vaidlustamisviiteid.
4. Kaebaja määrati vangla majandustööle abitöölise ametikohale ning talle määrati töötasu käskkirjadega, mida kaebaja vaidlustanud ei ole. Kõnealused käskkirjad kehtivad ning vanglale ei saa heita ette nende alusel kaebajale töötasu arvestamist. Sealjuures ei oma sellises olukorras tähtsust kaebaja tööülesannete laad ega asjaolu, kas tööülesannete täitmine nõudis eriteadmisi või oskusi. Kaebajal ei ole võimalik läbi eraldiseisva töötasu nõude vaidlustada kehtivaid käskkirju. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud pärast tööle määramise käskkirjade saamist ei töö iseloomu määratlust ega töötasu suurust, siis ei saa ta ka enam hiljem hakata vaidlema selle üle, milline oleks pidanud kaebaja töötasu suurus olema.
5. Eeltoodut arvestades, isegi kui kaevatavad haldusaktid (Tallinna Vangla 03.11.2014 otsus nr 5-8/14/18414-3 ja 08.12.2014 vaideotsus nr 5-15/14/31592-2) rikuvad kaebaja õigusi ja on õigusvastased, ei saa vangla kaebaja taotluse lahendamisel jõuda kaebaja soovitud tulemuseni, kuna kaebaja ei ole vaidlustanud tema tööle määramise käskkirju ning need kehtivad. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-25-02 leidnud, et „õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda“ (p 24). 6
6. Siiski märgib kohus järgmist. Tulenevalt

§ 43

lõikest 2 peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Sätestatud sõnastuses kehtib

§ 43

lg 2 alates 27.06.2009, mil kinnipeetava töötasu miinimummäära alandati võrreldes varasema töötasu miinimummääraga, milleks oli vähemalt 20 protsenti palgaseaduse alusel kehtestatud palga alammäärast. Riigi 2009. aasta teise lisaeelarvega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (eelnõu 511 SE III) seletuskirja kohaselt on kinnipeetav riigi ülalpidamisel, riik kindlustab talle nõuetekohase toitlustamise ja elamistingimused, on järelejäänud summa siiski piisav, et tagada kinnipeetavale esmatarbekaupade ja hügieenitarvete ostmise võimalus hädavajalikus kogusest. Kui kinnipeetaval ei jätku raha nende kaupade ostmiseks, tagab hügieenitarbed riik ehk vangla. Kohtu hinnangul ei piirata isikute õigusi ebaproportsionaalselt regulatsiooniga, millega lubatakse kinnipeetavale maksta töötasuna alla üldise töötasu alammäära, kui minimaalselt lubatavaks töötasu määraks on 10% töötasu alammäärast. Kinnipeetaval ei ole igapäevaelu korraldamisega (eluase, toitlustus, transport jne) seotud vabaduses viibiva isikuga sarnaseid rahalisi väljaminekuid. Kinnipeetava eest tasub need kulud riik.

§ 43

lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 § 2 lõike 2 järgi on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95.87 eurot kuus. TLS § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lõikega 1 sätestati, et alates 01.01.2014 on tunnitasu alammääraks 2.13 eurot ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 355 eurot. Seega moodustas kinnipeetava töötasu alammäär 2014. aastal 27% üldisest töötasu alammäärast. Sellega oli kinnipeetavate töötasu alammäär 2014. aastal 2,7 korda kõrgem

§ 43lõikes 2 sätestatud minimaalsest määrast.

31. Kuna Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määrusega nr 382 sätestatakse töötasu alammäär, siis on vanglal põhimõtteliselt võimalik maksta kinnipeetavale ka rohkem tasu. Kinnipeetaval ei ole aga õigust nõuda, et vangla maksaks tasu rohkem, kui 95.87 eurot kuus. Kaebaja ei saa nõuda, et vangla arvestaks talle töötasu võrdselt vabaduses viibivate isikutega. Kinnipeetava töötamise eesmärgiks ei ole tagada, et isikud saaksid toetada oma vabaduses viibivaid lähedasi. Töökohustuse eesmärgiks on eelkõige vangistuse üldiste eesmärkide saavutamise soodustamine kinnipeetava saavutusvõimelisuse arendamise, kinnipeetava tööalase kvalifikatsiooni tõstmise, sotsiaalse vastutuse arenemiseks eelduste loomise kaudu, füüsilise ja vaimse võimekuse parandamise ning eneseteadvuse tõstmise kaudu (vt Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne (2009, lk 92; 2014, lk 113). Kohus nõustub

kommentaarides toodud selgitustega. Kommentaarides loetletud eesmärkide saavutamiseks tuleb kahtlemata pidada põhjendatuks ka kinnipeetava töö tasustamist. Kui aga kinnipeetava (kes olmekulusid ei tasu) töö oleks tasustatud vabaduses viibivate isikutega võrreldavas määras, asetataks kinnipeetavad vabaduses viibivate isikutega võrreldes paremasse olukorda, millega muutuks vangistuse kui karistuse olemus. Seega oleks kinnipeetava töö tasustamine vabaduses viibivate isikutega võrreldavas määras kinnipeetava töötamise eesmärgi saavutamisega vastuolus.

1. Eeltoodut arvestades puudub alus Tallinna Vangla 03.11.2014 otsuse nr 5-8/14/18414-3 ja 08.12.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/31592-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks A.E.u 27.06.2014 taotluse uuesti lahendamiseks. A.E.u kaebus jääb rahuldamata.
2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 7