← Eesti

2-09-5724/95

Obsah (7)§ 132§ 136§ 430§ 645§ 123§ 125§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 10.06.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-09-5724

) § 134 lõike 2 punkti 9 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka pankrotimenetluses nõude tunnustamise nõue.

§ 132lõike 11 kohaselt loetakse sellise hagi hinnaks 3500 eurot.

Arvestades, et tsiviilasja menetluse kestel on seadusandja muutnud oma tahet, kuulub muutmisele ka tsiviilasja hind. Seadusandja ei ole

§ 132

lõike 4 punkti 9 kehtestamisel näinud ette üleminekusätteid, mille kohaselt enne uue regulatsiooni kehtestamist algatatud menetlustes kuuluks kohaldamisele varasemalt kehtinud seadus. Vastava seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt oli muudatus apellandi hinnangul suunatud sellele, et alates uue regulatsiooni kehtestamisest käsitletakse mittevaraliste nõuetena hinnaga 3500 eurot kõiki selliseid vaidlusi, kus esemeks on nõude tunnustamine pankrotimenetluses.

§ 136

lõige 4 sätestab, et tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Seoses tsiviilasja hinna muutmise taotlusega palus apellant tagastada ka apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõiv. Kuna tsiviilasjalt hinnaga 3500 eurot kuulub tasumisele riigilõiv 300 eurot ning apellant tasus kaebuse esitamisel lõivu 1100 eurot, on ta tasunud 800 eurot rohkem ja palub selle tagastada oma arveldusarvele. 2

(4)
  1. 08.06.2016 esitasid pooled kohtule määruse resolutsiooni punktides 1.1 ja 1.2 toodud tingimustega kompromissilepingu. Menetlusosalised soovivad vaidluse tsiviilasjas nr 209-5724 lõpetada kompromissiga. Menetlusosalised paluvad kompromissi kinnitada ja tsiviilasja menetluse lõpetada kirjalikus menetluses. Pooled kinnitavad, et on teadlikud kompromissi kinnitamise tagajärgedest. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
  2. 08.06.2016 menetlusdokumendis kordasid pooled ka oma varasemaid taotlusi hagihinna muutmiseks ja enamtasutud riigilõivu tagastamiseks, märkides täiendavalt järgmist.
  3. Vastustaja taotluse kohaselt kuulub tsiviilasjas hinnaga 0 eurot tasumisele riigilõiv 50 eurot. Seni on ta tasunud riigilõivu hagi esitamisel 15.98 eurot (10.02.2009) ja 4777.74 eurot (15.02.2010), millest talle on tagastatud 2380.70 eurot. Kokku on hagi esitamisel tasutud lõivu 2413.02 eurot, millest vastustaja palub tagastada enamtasutu, so 2363.02 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus vastustaja riigilõivu 250 eurot (29.05.2013), millest 200 eurot palub tagastada. Seega kokku tuleb talle tagastada 2563.02 eurot. Seoses vaidluse lahendamisega kompromissi sõlmimise teel taotleb vastustaja lisaks, et kohus tagastaks talle 50% menetluses tasutud riigilõivust. Kuivõrd vastustajal tulnuks tasuda lõivu kahes kohtuastmes kokku 100 eurot, tuleb talle täiendavalt tagastada pool sellest (50 eurot). Seega kokku taotleb vastustaja 2613.02 euro tagastamist. Kui kohus ei rahulda vastustaja taotlust määrata hagihinnaks 0 eurot, kuulub vastustajale tagastamisele pool tegelikkuses tasutud riigilõivust (2663.02 eurot), so 1331.51 eurot.
  4. Apellant palub täiendavalt tagastada pool tasumisele kuuluvast riigilõivust (300 eurost), so 150 eurot. Kokku palub apellant seega tagastada 950 eurot. Juhul, kui kohus ei rahulda apellandi taotlust tsiviilasja hinna muutmiseks, kuulub apellandile tagastamisele pool tegelikkuses tasutud riigilõivust (1100 eurot), so 550 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud taotlustega, leiab, et kompromiss tuleb kinnitada. Poolte taotlus tsiviilasja hinna muutmiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellandi taotlus riigilõivu tagastamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt, vastustaja riigilõivu tagastamise taotlus jääb rahuldamata. 9.

§ 430

lõike 1 kohaselt võivad pooled kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada menetluse kompromissiga. Kompromissi kinnitamist takistavad asjaolud

§ 430lõike 3 tähenduses puuduvad.

Apellatsioonimenetluses kompromissi kinnitamisel tühistab ringkonnakohus

§ 645lõike 1 kohaselt esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse.

Pooled on teadlikud

§-des 430 ja 432 sätestatud kompromissi sõlmimise ja menetluse lõpetamise tagajärgedest.

  1. Seoses poolte taotlustega tsiviilasja hinna muutmiseks märgib kolleegium, et taotluste rahuldamiseks seadusest tulenev alus puudub. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus käesolevas asjas tehtud lahendi nr 3-2-1-124-14 punktides 36 ja
  2. Täpsustavalt juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et tsiviilasja hinda ei määranud ringkonnakohus 28.04.2010 määrusega. Selle määrusega jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu 17.12.2009 määruse, millega maakohus määras hagihinna (t I kd lk 206-208, 144-146). Riigikohus selgitas ühemõtteliselt, et asja hind määratakse

§ 123järgi hagi esitamise aja seisuga.

Käesolevas asjas menetluses olev hagi esitati 11.02.2009 (t I kd lk 1) ja sel ajal ei loetud nõude tunnustamise hagi mittevaraliseks nõudeks, vaid 3

(4)tuvastushagiks, mille hind tulenes

§ 125

kohaselt hüve väärtusest, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kuna seadusandja ei näinud

§ 132

lõike 4 punkti 9 kehtestamisel ette selle rakendumist ka juba menetluses olnud pankrotimenetluses nõuete tunnustamise hagidele, puudub kohtul alus seda sätet tagasiulatuvalt rakendada. Ka Riigikohus selgitas viidatud lahendis selgelt, et asjas ei kohaldu alates 01.07.2012 jõustunud

§ 132lõige 11 ja lõike 4 punkt 9.

11. Seoses vastustaja taotlusega märgib ringkonnakohus, et sarnase taotluse on Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas varem tehtud 09.04.2014 otsuses juba lahendanud ja rahuldamata jätnud. Viidatud lahendis märkis ringkonnakohus, et hagihind tuleb määrata kindlaks hagi esitamise seisuga ning ringkonnakohus saab maakohtu poolt määratud hagihinda muuta üksnes siis, kui maakohus on hagi esitamise seisuga hagihinna ebaõigesti määranud. Ringkonnakohus leidis, et kõnealuses taotluses ei ole hageja tuginenud väitele, nagu oleks maakohus hagihinna määramisel eksinud, vaid väitnud, et tsiviilasja kestel on muutunud asjaolud, millest sõltub hageja poolt asjast loodetav hüve ehk et hagihind tuleks määrata kindlaks hilisema kui hagiavalduse esitamise aja seisuga. Sellisel seisukohal on vastustaja ka 31.03.2016 taotluses. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu varasema põhjendusega, mistõttu ka vastustaja hilisema taotluse rahuldamiseks alus puudub. Mingeid uusi asjaolusid ringkonnakohtu ette toodud ei ole. Kuivõrd poolte taotlused tsiviilasja hinna muutmiseks jäävad rahuldamata, puudub alus tagastada vastustajale hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivudest 2563.02 eurot ning apellandile apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 800 eurot. 12.

§ 150

lõike 2 punkti 1 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui pooled sõlmivad kompromissi. Käesoleva määrusega kinnitab ringkonnakohus mh pooltevahelise kompromissi. AS TKE Grupp (pankrotis) tasus 18.06.2015 apellatsioonkaebuse eest riigilõivu 1100 eurot (maksekorraldus t III kd lk 166). Sellest summast pool tuleb vastavalt apellandi taotlusele talle tagastada.

§ 150

lõike 3 järgi ei tagastata menetluse lõpetamisel kompromissi kinnitamise tõttu eelnevas kohtuastmes tasutud riigilõivu. Seega ei võimalda seadus kompromissi sõlmimisel tagastada vastustajale 50% menetluses (sh eelmises apellatsioonimenetluses) tasutud riigilõivudest, mistõttu tuleb tema vastav taotlus jätta rahuldamata. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.