Obsah (4)
§ 184§ 182§ 116§ 108KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 19.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2894 Haldusasi V.V. kaebus Tallinna Vangla 12
) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (
§ 184
). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
§ 182lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (
§ 116
lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (
§ 116lg 6).
3-15-2894 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkirja nr 5-2/1313 resolutsiooni punkti 1 kohaselt (tl 510) karistati V.V.t Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.12.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks ning resolutsiooni punkti 2 kohaselt Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. 1) Kolmanda üksuse valvuri Kardo Pardeli 12.09.2015 ettekande nr 2424 (tl 70) kohaselt nägi ta samal päeval kella 14.05 paiku V.V. ja V.L.i kaklemist spordisaali eesruumis. Kinnipeetavad olid eesruumis pikali maas, rüselesid ja V.L. lõi rusikaga V.V.t näopiirkonda. Valvur andis korralduse kaklemine lõpetada, millele kinnipeetavad allusid. Kinnipeetavad viidi meediku juurde. 2) Tallinna Vangla meditsiiniosakonna õe Marju Vaheri 12.09.2015 tõendi (tl 71 pöördel) kohaselt toodi V.V. kell 14.15 meditsiiniosakonna kabinetti kehavigastuste fikseerimiseks. V.V.le teostati keha visuaalne läbivaatus. Kinnipeetav tervise osas kaebusi ei esitanud ning meditsiinilist abi ei vajanud. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna õe M. Vaheri 12.09.2015 tõendi (tl 72) kohaselt toodi V.V. samal päeval kell 16.05 uuesti meditsiiniosakonna kabinetti ülakehal olevate vigastuste fikseerimiseks. Samal päeval fikseeriti M. Vaheri poolt V.L.i kehavigastused (tl 73). Tallinna Vangla 14.09.2015 isiku läbivaatuse protokolli (tl 71 ja 72 pöördel) kohaselt teostati samal päeval kinnipeetav V.V. ning kinnipeetav V.L.i läbivaatus meditsiiniosakonna õe Hanna-Liisa Kuninga poolt. Protokollides fikseeriti mõlema kinnipeetava kehavigastused. 3) Tallinna Vangla alustas K. Pardeli 12.09.2015 ettekande põhjal kriminaalmenetlust nr 15922500052 karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 tunnustel. Kriminaalmenetlus lõpetati 29.09.2015 määrusega prokuratuuri loal. 4) V.V. on 12.09.2015 selgitanud, et spordisaalis olles ja võrkpalli mängides tekkis sõnavahetus tema ja V.L.i vahel. Spordisaalist lahkuma hakates V.L. ütles talle midagi, millest ta aru ei saanud. Seejärel keeras V.V. ümber, et küsida V.L.ilt, mida ta ütles. V.L. tuli talle vastu ja tahtis teda põlvega lüüa. Ennetades V.L.i põlvelööki, võttis ta V.L.ilt ühe käega kaelast ja teise käega kehast kinni ning surus ta maha nii, et ta ise jäi V.L.i alla. Nad lahutati ja kui V.V. oli spordisaalist eesruumi jõudnud, siis tuli V.L. talle järgi ja lõi teda. V.V. suutis V.L.ist kinni haarata ja temast kinni hoida. V.L. lõi teda 8-10 korda kukla piirkonda. V.V. üritas V.L.it pikali suruda, aga ei saanud, sest komistas tema jalgade otsa. Seejärel kukkusid mõlemad maha ning keegi karjus „kood punane“. Kinnipeetav V.L. selgitas 12.09.2015 kirjalikult, et ta läks spordisaalis tülli V.V.ga, mis lõppes maadlemisega. Nad lahutati üksteisest kiiresti, kuid V.V. ei rahunenud ning jätkas tema sõimamist. Seejärel maadlesid nad spordisaali koridoris kuni tuli vanglaametnik. Lisaks andsid kirjalikke selgitusi ka teised spordisaalis olnud kaaskinnipeetavad. Kõikide kaaskinnipeetavate selgitustest nähtuvalt sai V.V. ja V.L.i tüli alguse spordisaalis võrkpalli mängides, misjärel tekkis poolte vahel sõnelus ning see lõppes füüsilise jõu kasutamisega üksteise suhtes (ütlustest nähtuvalt kaklusega, rüselusega, maadlusega, üksteisest kinnihoidmisega põrandal). Pärast seda intsidenti pooled lahutati üksteisest, sõnelus jätkus ning pooled läksid spordisaali eesruumi. Kolme kinnipeetava ütlustest nähtuvalt ründas spordisaalis esimesena V.V.. Teiste kinnipeetavate ütlustest ei selgu, kes esimesena teist poolt ründas. 5) V.V.t teavitati 06.10.2015 distsiplinaarmenetluse algatamisest Tallinna Vangla kodukorra punktide 1.11.1 ja 1.12.7 rikkumise kahtlustuses ning anti võimalus anda selgitusi. V.V. selgitas, et ta ei ole kedagi ähvardanud, Tallinna Vangla poolt tunnistatakse ta süüdi asjade eest, 2
(7)3-15-2894 mida ta ei ole teinud ning seega soovib, et talle määrataks 45 ööpäeva kartserit. Samuti märkis V.V., et füüsilist vägivalda ta ei kasutanud, hoidis vaid kinni. 6) V.V. ütlustest, kriminaalasja asitõendi vaatlusprotokollist, kaaskinnipeetavate kirjalike selgituste ning kriminaalasjas kogutud tunnistajate ülekuulamise protokollidega on tõendatud, et V.V. kasutas vägivalda. 7) V.V. pani toime raske distsipliinirikkumise, mis väljendus vägivalla kasutamises kaaskinnipeetava suhtes. Selline käitumine on tegevus, mis seab ohtu vangla julgeoleku ning teise isiku tervise. Julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Toime pandud rikkumisega näitab V.V. oma lugupidamatust ja negatiivset meelestatust kaaskinnipeetava suhtes. Samuti näitab see isiku suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. V.V. on vajalik võtta edaspidiseks korrektseks käitumiseks distsiplinaarvastutusele - distsiplinaarne mõjutamine näitab talle, et igal rikkumisel on tagajärjed. Kinnipeetava karistamata jätmine ei oleks preventiivse mõjuga. Distsiplinaarkaristuse määramine toob kaasa ka üldpreventiivse mõju, sest heidutab teisi kinnipeetavaid sellega, et vangla suhtub vangistusseaduse ja teiste vangistust reguleerivate eeskirjade nõuete süülisse rikkumisse tõsiselt. 8) Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada kinnipeetavat isikut õiguskuulekalt käituma. Raskendava asjaoluna arvestatakse, et V.V.t on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, sh vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele allumatuse ja üldtunnustatud viisakusreeglite eiramise eest. Kergendavad asjaolud puuduvad. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 9) Arvestades distsipliinirikkumise asjaolusid ja seda, et teised vangistusseaduse (VangS) § 63 väljatoodud karistused ei täidaks oma eesmärki, oli vajalik karistada kinnipeetavat kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. See on proportsionaalne, eesmärgipärane ja mõjuv ning tooks tema jaoks kaasa reaalsed tagajärjed. Menetluse käigus on arvestatud mh asjaoluga, et kinnipeetav ei ole järginud üldtunnustatud viisakusreegleid ning on kasutanud vestlustes kaaskinnipeetavatega ähvardava sisuga väljendeid. 2. V.V. esitas 14.10.2015 Tallinna Vanglale vaide (tl 20) Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. 3. Tallinna Vangla jättis 16.11.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/29482-3 (tl 26) V.V. vaide rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 4. V.V. esitas 18.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkirja tühistamiseks osas, millega teda karistati Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.17 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. 1) Kaebaja on korduvalt selgitanud, et ta ei ole vägivalda kasutanud. Ka V.L. on oma kirjalikus selgitustes märkinud, et V.V. hoidis teda ainult kinni. Samas V.L. lõi kaebajat mitu korda kukla piirkonda. Kinnihoidmine ei tähenda vägivalla kasutamist, see on üks enesekaitse vorme. Käskkirjas ei ole viidatud sellele, et füüsilist jõudu võib kasutada ka enda kaitsmiseks. VangS § 71 lg-s 2 on kirjas, millal võib füüsilist jõudu kasutada. 2) Antud juhul oli kaebaja tegutsemine kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 140 ja § 141 lg-ga 1 ning põhiseaduse §-ga 16 ja § 28 lg-ga 1. V.L.i löögid oleksid võinud 3
(7)3-15-2894 tekitada kaebajale tõsiseid ajukahjustusi, mille tagajärjeks oleks võinud olla ka surm. Samuti ei olnud kaebajal võimalik taganeda, kuna spordisaali eesruum on väike. 5. Tallinna Vangla palub 10.02.2016 vastuses (tl 52-55) jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja on nii oma 12.09.2015 kirjalikus selgituses kui ka 18.09.2015 ülekuulamisel kirjeldanud spordisaalis toimunut sarnaselt. Erinevatel aegadel antud selgitused ja ütlused on üksteist täiendavad. Vägivald on igasugune tahtlik teise inimese vaimne, kehaline, või seksuaalne kahjustamine või sellega ähvardamine. Kaebaja oma kirjalikes selgitustes tunnistab, et tema ja kinnipeetav V.L.i vahel oli füüsiline kontakt. Kaaskinnipeetava pikali surumiseks ja kinnihoidmiseks on vaja kasutada jõudu. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, kuidas V.V. jõudes kell 14.04.38 spordisaali eesukse juurde, liigub tagasi V.L.i suunas ja kinnipeetavad haaravad üksteisest kinni. Selline tegevus on vägivalla kasutamine. 2) Distsiplinaarmenetluse käigus on arvestatud ka kaaskinnipeetavate kirjalike selgitustega ning kriminaalasjas nr 15922500052 kogutud tunnistajate ülekuulamiste protokollidega. Kaaskinnipeetavate poolt antud ütlused, mis on antud erinevatel aegadel, kirjeldavad spordisaalis toimunut üksikasjalikult. Kaaskinnipeetavate poolt erinevatel aegadel antud ütlused on üksteist täiendavad ning kooskõlas 12.09.2015 ettekandega ja asitõendi vaatlusprotokolliga. 3) Videosalvestis kinnitab kinnipeetavate ütlusi, et kaebaja ei olnud rünnatav, mistõttu ei saa rääkida ka enesekaitse teostamisest. Nimelt nähtub, et peale seda, kui kaebaja suundub juba spordisaalist ära, keerab ta ukse pealt ennast ümber ja läheb vastu V.L.ile. Videosalvestiselt ei ole selgelt tuvastatav, kas ka kinnipeetav V.L.il olid käed kaebaja ründamiseks ette sirutatud või tõukas esimesena kaebaja V.L.it, sest viimane jääb kaamera poole seljaga. Küll aga nähtub, et V.L.i keharaskus kandub kaebajaga kokkupuute hetkel kaebajast eemale jäävale jalale, mis viitab sellele, et tema suhtes füüsilist jõudu rakendati. Seega on üheselt selge, et kaebaja ei olnud rünnatava positsioonis, vaid kinnipeetavate konflikt oli kahepoolne, kui mitte ei olnud esimeseks tõukajaks kaebaja ise. 4) Kinnipeetav V.V. poolne distsipliinirikkumine seoses vägivalla kasutamisega on tõendatud V.V. 12.09.2015 kirjaliku selgitusega, 18.09.2015 Tallinna Vangla kannatanu ülekuulamisprotokolliga, 06.10.2015 kirjaliku selgitusega, 12.09.2015 ettekandega, 21.09.2015 kahtlustatava ülekuulamisprotokolliga ja asitõendi vaatlusprotokolliga 12.09.2015 spordisaalis toimunud sündmusest. 5) Kaebajale on tutvustatud vangistusalaseid õigusakte, seega oli ta teadlik, et kinnipeetaval on keelatud kasutada vägivalda. 6) Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi ning esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile, menetluse läbiviija on kogunud asjas olulisi tõendeid ja neid kogumis hinnanud, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne. Tallinna Vangla leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist leidnud, et V.V. pani 12.09.2015 toime distsipliinirikkumise. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 7) Vastustaja hinnangul ei saa vägivalla kasutamiseks pidada üksnes teise inimese löömist. Füüsiline vägivald on teise isiku kehalise puutumatuse rikkumine tema alandamise ja valu ning 4
(7)3-15-2894 kannatuste tekitamise eesmärgil. Füüsiline vägivald on kõige kergemini tuvastatav vägivalla liik, kuna ohvril on nähtavad füüsilised kahjustused. See võib avalduda juustest tirimise, löömise, peksmise, kägistamise, lämmatamise, kriimustamise, mürgitamise, põletamise või muul moel füüsilise valu tekitamisena, samuti agressiivne kehalise kontaktina (trügimine, lükkamine, tõukamine, raputamine, millegiga viskamine jmt) või liikumise takistamise ja füüsilise vabaduse võtmisena relva kasutamisega või ilma. Füüsiline vägivald võib ulatuda kinnihoidmisest ja rusikahoopidest kuni kägistamiseni ja mitmesuguste relvade kasutamisest kuni roimadeni. Tekitatud vigastused, haavad, traumad vahelduvad sinistest laikudest, muhkudest, muljumishaavadest kuni püsiva kahjustuseni, nagu kuulmis-, nägemis- või liikumisvõime kaotamine. Kinnipeetav V.L.il tuvastati 12.09.2015 peale spordisaalis toimunud konflikti erinevad kehavigastused, mis ei saanud olla tingitud ainuüksi tema kinnihoidmisest. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et füüsilises konfliktis osalesid kaebaja ja V.L. kahekesi, seega ei saanud vigastusi tekitada keegi kolmas isik. 8) Vastustaja ei väida, et kaebaja ainsana 12.09.2015 konfliktis vägivalda kasutas, seda tegi ka kinnipeetav V.L. ning viimast on mh vägivalla kasutamise eest distsiplinaarkorras karistatud (Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 12.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/1317). Samas kaebaja väidet enesekaitse kohta asjas kogutud tõendid ei kinnita. Kaebaja tegevust ei saa liigitada hädakaitse või hädaseisundi alla. KOHTU PÕHJENDUSED
- V.V. on vaidlustanud Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkirja nr 5-2/1313 osas, millega teda karistati Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muu hulgas kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.7 kohaselt on kinnipeetaval vanglas keelatud kasutada vägivalda või häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid.
- Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (vt Riigikohtu
- novembri 2011 otsus nr 3-3-1-51-11, p 10). Ka VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt on kaebaja distsiplinaarkorras karistamise õiguspärasuse eelduseks kaebaja poolt vangistust reguleeriva õigusakti rikkumine ning rikkumise süülisus. Kaebajale etteheidetavaks rikkumiseks on vägivalla kasutamine teise kaaskinnipeetava suhtes. Seega tuleb kohtul hinnata, kas kaebaja on kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda ja kas ta on seda teinud süüliselt.
- Vangistust reguleerivad õigusnormid „vägivalla“ legaaldefinitsiooni ei sisalda. Kohus leiab, et nii vägivalla mõiste üldlevinud tähendust, kui ka karistusõiguse mõisteid (karistusseadustiku §-d 120–121) arvestades tuleb vägivalla all mõista kehalist väärkohtlemist (füüsiline vägivald) ja ka ähvardamist (psüühiline vägivald). Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et „Kinnipeetav V.V. oma kirjalikes selgitustes tunnistab, et tema ja kinnipeetav V.L.i vahel oli füüsiline kontakt (kirjeldab kuidas ta võttis ühe käega kinnipeetav V.L.i kaelast kinni, teise käega kehast ja surus teda maha, jäädes ise alla. 5
(7)3-15-2894 Spordisaali eesruumis toimunud intsidendi kohta kirjeldab, kuidas ta võttis kinnipeetav V.L.il mõlema käega kõhupiirkonnast kinni ja hoidis tugevalt. Eelpoolkirjeldatud tegevus kinnipeetav V.V. poolt on vägivalla kasutamine (surus, hoidis kinni). Kaaskinnipeetava pikali surumiseks ja kinnihoidmiseks on vaja kasutada jõudu. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, kuidas kinnipeetav V.V. jõudes kell 14.04.38 spordisaali eesukse juurde, liigub tagasi kinnipeetav V.L.i suunas ja haaravad üksteisest kinni“. Seega on vaidlustatud käskkirjas heidetud kaebajale ette füüsilise vägivalla ehk kehalise väärkohtlemise toimepanemist kaaskinnipeetava suhtes. Kohus leiab sarnaselt vastustajale, et käskkirjas kaebajale etteheidetav tegevus on käsitatav vägivallana Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.7 tähenduses. Arvestades, et kaebaja on ise kinnitanud kõnealusel viisil tegutsemist ning vastavat asjaolu toetavad ka muud asjas kogutud tõendid (K. Pardeli 12.09.2015 ettekanne, kaaskinnipeetavate kirjalikud selgitused, videosalvestis), tuleb asuda seisukohale, et vägivalla kasutamine teise kinnipeetava suhtes on kaebaja poolt toime pandud.
- Kaebaja distsiplinaarkorras karistamise üle otsutmisel on järgnevalt oluline kontrollida, kas vaidlusaluse intsidendi puhul esinesid asjaolud, mis õigustasid vägivalla kasutamist (välistavad teo õigusvastasuse). Kaebaja põhjendab teise isiku suhtes füüsilise jõu kasutamist enesekaitsega ning leiab, et tegutses vastavalt TsÜS §-dele 140 ja
- Kohtu hinnangul ei kinnita kogutud tõendid kaebaja vastavat väidet. TsÜS § 140 reguleerib hädakaitset ja TsÜS § 141 hädaseisundit. Hädaseisundit eristab hädakaitsest asjaolu, et hädakaitse puhul lähtub rünne konkreetsest füüsilisest isikust, hädaseisundi puhul tekib oht hädaseisundis tegutseva isiku suhtes muul põhjusel. Kuivõrd käesoleval juhul tulenes oht kaebajale väidetavalt teisest kaaskinnipeetavast, saaks kaebaja puhul kõne alla tulla üksnes hädakaitse. TsÜS § 140 sätestab, et hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületatud hädakaitse piire. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid ei toeta kohtu hinnangul järeldust, et V.L. oli 12.09.2015 spordisaalis toimunud intsidendi raames selgelt ründe alustaja ning kaebaja kasutas vägivalda enesekaitseks hädakaitseseisundis. Kogutud tõendid viitavad vähemalt sellele, et rünne ja vägivalla kasutamine olid mõlemapoolsed. Ründaja suhtes ei saa ründe kestel kohalduda hädakaitseseisund ning mõlemapoolse ründe korral ei saa kumbki osaleja õigustada enda tegevust hädakaitsega. Seejuures eelnes füüsilisele kontaktile mõlemapoolne sõnelus. Nimetatust järeldub, et vähemalt osaliselt oli kaebaja ka ründe provotseerijaks. Hädakaitse õigusest ei saa üldjuhul rääkida, kui kannatanu on ise oma käitumisega ründe provotseerinud.
- Lisaks on kaebaja kaebuses viidanud, et VangS § 71 lg-s 2 on kirjas, millal võib füüsilist jõudu kasutada. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Kohus selgitab, et nimetatud säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuna see ei reguleeri olukorda, millal võib kinnipeetav kasutada füüsilist jõudu. Viidatud säte annab vanglaametnikele õiguse teatud juhtudel kasutada enesekaitsevahendeid või füüsilist jõudu.
- Riigikohtu 21.06.2010 kohtulahendi nr 3-3-1-24-10 p 11 kohaselt on distsiplinaarkorras karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud distsiplinaarsüütegu. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebajale on tutvustatud vangistusalaseid õigusakte ning kaebaja pidi teadlik olema, et vägivalla kasutamine mistahes viisil on vanglas keelatud. Kohtu hinnangul pidanuks kaebaja kohusetundliku suhtumise korral ka 12.09.2015 spordisaalis 6
(7)3-15-2894 toimunud intsidendi käigus mõistma, et füüsiline kontakt kaaskinnipeetavaga tähendab vägivalla kasutamist ja see on keelatud. Nimetatust tulenevalt ei ole kohtul kahtlust selles, et kaebaja poolt vägivalla kasutamine oli süüline.
- Kohus nõustub vaidlustatud käskkirja põhjendustega selles, et vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes tuleb pidada raskeks distsipliinirikkumiseks. Kaaskinnipeetava ründamine ei ohusta mitte üksnes rünnatavat, vaid seab ohtu vanglas distsipliini, julgeoleku ja üldise turvalisuse. Seega on tegemist kaaluka väärtusega, mida kaitsta ning seetõttu tuleb vägivalla kasutamist pidada ka raskeks rikkumiseks. Kaebajat on varasemalt distsiplinaarkorras karistatud, sh vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele allumatuse ja üldtunnustatud viisakusreeglite (sh ähvardavate väljendite kasutamise) eiramise eest. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täidaks karistuse eesmärki. Kohus pole tuvastanud rikkumise toimepanemise ja kaebaja isikuga seotud asjaolusid, millest tulenevalt on kaebajale määratud karistus liiga karm või miks tuleks kaebajale määrata kergem karistus. Eeltoodud põhjustel nõustub kohus käskkirja põhjendustega karistuse määramise osas ja järeldusega, et käesolevas asjas tuleb pidada proportsionaalseks 10-päevast kartserikaristust. Kohus ei ole selle osas tuvastanud kaalutlusõiguse rikkumist.
- Kaebajale on distsiplinaarmenetluse raames võimaldatud anda omapoolseid selgitusi ning neid on vaidlustatud käskkirjas analüüsitud. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõuete rikkumist kohus ei tuvastanud.
- Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et vastustaja on põhjendatult tuvastanud kaebaja poolt Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.7 rikkumise ning V.V. kaebus selles toodud asjaoludel ei anna alust Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkirja osaliseks tühistamiseks. 15.
§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (
§ 108lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik 7
(7)