← Eesti

3-15-2543/15

Obsah (6)§ 4§ 90§ 14§ 45§ 94§ 93

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2543 Haldusasi V.V. kaebus Tallinna Vangla vastu

) § 14 lg-t 3 ja taotleja viibis vangla 3-15-2543 sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambrites. Alates 19.08.2015 paigutati taotleja avatud sektsiooni. Vaidlusalusel perioodil oli taotleja paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus oli talle tagatud põrandapinda vähemalt 3 m². Tallinna Vangla ei nõustunud taotleja seisukohaga, et kambri üldpindalast tuleb maha arvata mööbli, inventari ja WC alla jääva ala pindala. Tallinna Vangla on lähtunud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas taotlejale ettenähtud põrandapinna, millest ei ole maha arvestatud kambri mööblialust ega ka tualettruumi pinda. Vabariigi Valitsus 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“, mille p-i 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Üks asi on kambri soovituslikud mõõtmed ja teine minimaalmäär, mida loetakse iseseisva alusena inimväärikust alandavaks. Kuna taotleja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, mis vastasid kehtestatud nõuetele, siis ei ole vangla taotluse esitajat ebainimlikult ega alandavalt kohelnud. Kogu Tallinna Vanglas viibimise perioodil oli kaebajale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Kinnipeeturegistri andmetel oli taotleja rakendatud majandustöödele perioodil 16.02.2015– 15.03.2015 ning ajavahemikul 16.03.2015–06.04.2015 osales taotleja suitsetamisest loobumise programmis, lisaks õppis taotleja perioodil 11.06.2015–18.08.2015 kutseharidussüsteemis ja lõpetas puhastusteeninduse ala. Need võimalused väljaspool elukambrit liikumiseks leevendasid võimalikku ruumikitsikusest tekitatud ebamugavustunnet. Kaebajale olid tagatud rahuldavad olmetingimused, mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ning suhtlemisvõimalus lähedastega, samuti võimalus suhelda kaplani, sotsiaaltöötajate, psühholoogi ning meditsiinipersonaliga. Vangistusega kaasneb paratamatult privaatsuse puudumine. Õigusaktid ei määratle ära kinnipeetavate arvu kambris. Kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta, et igal kinnipeetaval peaks olema omaette kamber, ei ole vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel õigusvastane ning ei saa järeldada

§ 4

¹ lg 1 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIÕK) art-ist 3 tulenevat inimväärikuse rikkumist. Dokumendiregistrist nähtuvalt ei ole taotleja vaidlusalusel perioodil vangla poole pöördunud ega teada andnud, et kinnipidamistingimused on talle kannatusi tekitanud.

  1. 08.10.2015 esitas V.V. samal alusel kaebuse (19.11.2015 lisaks kaebuse täienduse) (tl-d 1– 2 ja 19) Tallinna Halduskohtule, nõudes mittevaralise kahju hüvitamist summas 3135 eurot.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.11.2015 määrusega V.V. menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja võttis menetlusse V.V. kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. 08.12.2015 vastuses kaebusele (tl-d 34–35 ja pöördel) palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
  3. 25.01.2016 määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas 29.01.2016 täiendava seisukoha (tl 53 ja pöördel) seoses vastustaja 08.12.2015 vastusega. Täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks määratud tähtaja jooksul vastustaja täiendavaid avaldusi ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  4. Kaebaja põhiseisukohad 6.
  5. Kaebaja märgib kaebuses, et EIÕK on Eestile siduv ja tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 123 lg-st 2 ülimuslik riigisisese õiguse ees. PS § 10 sätestab, et PS-i teises 2

(10)3-15-2543 peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. PS-i § 18 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kuna EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, tuleb PS-ist tuleneva inimväärikuse põhimõtte sisustamisel arvesse võtta ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohast praktikat. 6.
  1. Kaebaja viitab kahjunõuet põhjendades EIK-i lahendile asjas nr 43589/02, Salakhutdinov vs. Venemaa, milles kohus asus seisukohale, et tingimused, kus seitsme kuu vältel oli isikul ruumi varieeruvalt 1,5–4,2 m² (sealt võttis veel põrandapinda mööbel, kraanikauss ja tualett) ning kus isik pidi viibima 23 tundi ööpäevas, olid juba iseenesest ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks ehk EIÕK art-iga 3 vastuolus, vaatamata sellele, et Venemaal oli õigusaktides sätestatud 2,5 m² nõue. EIK-i lahendi asjas nr 26089/13, Adrian Radu vs. Rumeenia kohaselt on kinnipidamisasutuses isiklik ruum alla 3 m² iseenesest ebainimlik. Nimetatud asjas oli kaebaja isiklik ruum 2,94 m², mida vähendas veelgi kambris asuv mööbel. Asjas nr 740/13, Logothetis jt vs. Kreeka esitas valitsus andmed, et kambrite suurus oli 14 m² ning igas kambris hoiti kuus kinnipeetavat. EIK leidis, et selline isiklik ruum on kokkusobimatu artikli 3 nõuetega, sest isiklik ruum oli veelgi väiksem mööbli tõttu. Samuti tõi EIK välja, et EIK on varasemalt leidnud, et kinnipidamistingimused ei ole kooskõlas artikliga 3 siis, kui isikul pole oma voodikohta või kui kinnipeetavatel pole ruumi vabalt liikuda kambris või kui isiklik ruum on alla 3 m². Asjas nr 429/12, Tunis vs. Eesti oli EIK-i arvates ala, mis sisaldas ka mööblit, nii piiratud, et laseb iseenesest eeldada, et kaebaja kinnipidamistingimused kujutasid endast alandavat kohtlemist. 6.
  2. Tallinna Vangla on rikkunud seadust ja EIÕK-d. Kaebaja leiab, et EIK lahenditest ei nähtu, et WC pind ei asunud kambris. Kuna Eesti Vabariik on endine Nõukogude Liidu liikmesmaa, siis olid kõik vanglad ehitatud samamoodi ühetaolised, kus kambris ei puudu WC. 6.
  3. Seoses Tallinna Vangla väitega, et kaebaja oli rakendatud majandustöödele, kaebaja osales suitsetamisest loobumise programmis, õppis kutseharidussüsteemis ja lõpetas puhastusteeninduse ala, leiab kaebaja, et Tallinna Vangla ei saa lugeda neid tegevusi leevenduseks. Kaebaja viitab EIK lahendile asjas nr 60362/13, Lutanyuk vs. Kreeka, milles kohus asus seisukohale, et hoolimata sellest, et kaebaja oli võimalus väljaspool kambrit töötada, ei olnud see asjaolu piisava kompenseeriva mõjuga. Kaebaja isiklik ruum oli 1,8–2,75 m², mis oli veelgi väiksem mööbli tõttu. 6.
  4. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 09.11.2012 raportis on välja toodud standardiks 4 m
  5. Tallinna Vangla pidi 01.01.2015 viima tingimused vastava standardini. Samuti on samas raportis välja toodud, et WC pind tuleb jätta arvestamata. 6.
  6. Eespool toodut arvestades leiab kaebaja, et Tallinna Vangla on rikkunud kaebaja õigusi ja kohelnud teda inimväärikust alandavalt.
  7. Vastustaja põhiseisukohad 7.
  8. Vastustaja palub kohtul kaebuse lahendamisel arvestada ka 05.10.2015 vastuses nr 537/15/232-2 kahju hüvitamise taotlusele toodud põhjendustega ning täiendavalt märgib järgmist. 7.
  9. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja perioodil 03.01.2015–15.07.2015 vahistatu staatuses. Seega hoiti teda

§ 90lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris.

Kaebajale oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 15.07.2015. Jõustunud kohtuotsusest teada saades kohaldati 3

(10)3-15-2543 kaebaja suhtes

§ 14

lg 3 ja ta paigutati vastuvõturežiimile, kus tal VSKE § 8 lg 4 alusel ei olnud liikumisõigust väljaspool kambrit, v.a igapäevane jalutuskäik värskes õhus. Alates 19.08.2015 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks, s.o kell 22:00–06:00 ning kus lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus on kaebajale tagatud ka iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Kaebajale andsid täiendavaid liikumisvõimalusi osalemine erinevates hõivetegevustes. Perioodil 16.02.2015– 15.03.2015 oli kaebaja rakendatud vangla majandustöödele, 16.03.2015–06.04.2015 osales kaebaja suitsetamisest loobumise programmis, 11.06.2015–18.08.2015 õppis kaebaja kutseharidussüsteemis ja lõpetas puhastusteeninduse eriala. Kaebaja 19.11.2015 kohtule esitatud vastuse kohaselt eeltoodu osas vaidlust ei ole. 7.

  1. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleks põrandapinnast maha arvata mööbli ja inventari alla jääv pind. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs. Eesti punktidest 9, 11 ja 46 kui ka otsuse asjas Jevšnik vs. Sloveenia punktidest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse arvestamisel põrandapinnast maha arvata WC alla jääv pind. VSKE § 7 lg 1 sätestab toa või kambri sisustusse kuuluvad elemendid. Punktid 1–6 sätestavad mööbliesemed ja muu inventari ning punktide 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse korral pesemiskoht ja WC. Seega ütleb siseriiklik õigus, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja paigutatud oli, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC-alune pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Lisaks tuleneb EIK-i lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs. Horvaatia leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus EIÕK artikliga
  2. Ka asjas Kochetkov vs. Eesti oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. 7.
  3. Kaebajale oli tagatud vähemalt 3,3 m2 põrandapinda (WC-alust pinda arvesse võtmata vähemalt 3 m2 põrandapinda). Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6 tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind, mis oli kooskõlas ka EIK-i praktikas toodud seisukohtadega. 7.
  4. Kaebaja oli enamuse vaidlusalusest ajast Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, sellest tulenes ka kaebaja liikumispiirang. Kaebajale oli kogu Tallinna Vangla lukustatud osakonnas viibitud ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Alates 19.08.2015 paigutati kaebaja süüdimõistetuna Tallinna Vangla kolmandasse üksusesse, kus kinnipeetavad saavad jalutada jalutushoovis, mille suurus on 190,08 m
  5. 7.
  6. Vastustaja on seisukohal, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli kambrist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks 4

(10)3-15-2543 võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00– 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. 7.
  1. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu näeks Euroopa Liidu standard kinnipeetavatele ette vähemalt 4 m2 põrandapinda. EIK on asjas Trepashkin vs. Venemaa p-s 92 märkinud, et ta põhimõtteliselt ei ütle välja minimaalset vajalikku ruumi, sest kõik sõltub erinevatest asjaoludest nagu viibimisaja pikkus konkreetses kambris, võimalused väljaspool kambrit liikumiseks, kinnipeetava füüsiline ja vaimne tervis jne. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikus 03.01.2015–21.08.
  4. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja paigutamisel Tallinna Vanglas järginud EIÕK art-ist 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad isikliku ruumi vähesuse tõttu.
  5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja väidab kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
  6. Vastustaja kinnitusel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, viibis kaebaja 03.01.2015– 15.07.2015 Tallinna Vanglas vahistatuna ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist paigutati ta vastuvõtuosakonda, kus ta viibis kuni 19.08.2015, mil kaebaja paigutati avatud osakonda. Nii vahistatuna kui ka süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas kohaldati kaebaja suhtes kinnist režiimi. Väljaspool kambrit oli kaebajal võimalik igapäevaselt liikuda ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal. Avatud osakonnas olid kambrite uksed lukustatud üksnes öörahu ajaks, s.o kell 22.00–06.00 ning lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus oli kaebajale tagatud ka iganädalane spordisaali kasutamise võimalus.
  7. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva tualetiosa ja mööbli alla jääv pind kambripinna hulgast välja arvata või mitte. Täpsemad andmed kaebaja paigutamiste ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu kohta nähtuvad kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl-d 41–43). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta WC pinda arvestamata. 5
(10)3-15-2543
  1. VSKE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Lisaks riigisisesele õigusele tuleb arvestada ka EIÕK-d, mis on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Kaebaja viite kohta CPT 09.11.2012 raporti p-s 44 sisalduva ettepaneku kohta täpsustab kohus, et tulenevalt piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg-st 1 on CPT aruannetes esitatavad ettepanekud mittesiduvad. Riigikohus on 09.12.2015 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-42-15 p-des 10 ja 11 selgitanud „[---] Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSKE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. [---] Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSKE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel niisiis lähtuda nii VSKE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-ist 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.
  2. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK on leidnud värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine: a) igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (EIK-i 10.01.2012 otsus kohtuasjas Ananyev jt vs. Venemaa, kaebused nr 42525/07 ja 60800/08, p 149; 05.04.2012 otsus kohtuasjas Jirsak vs. Tšehhi, kaebus nr 8968/08, p 64, vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14–15).
  3. Riigikohus on 09.12.2015 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 lisaks märkinud „EIK praktikast ei tulene aga, et tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  4. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel“. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks kambrite kogupindala.
  5. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta mööblialust pinda. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 6
(10)3-15-2543 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p-i 4 sisustamisel, s.t mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs. Eesti, p 46). Seega lähtub ka EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuse asjas nr 3-14-50078 p-s 10 arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuse haldusasjas nr 3-14-52725 p-s 21 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ja ka Riigikohus 09.12.2015 kohtuasjas nr 3-3-1-42-
  1. EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist (EIK-i 20.01.2011 otsus kohtuasjas Petrenko vs. Venemaa 30112/04, p 39, samuti kaebaja viidatud 11.02.2010 otsus kohtuasjas Salakhutdinov vs. Venemaa, kaebus nr 43589/02, p 72, 07.04.2015 otsus kohtuasjas Adrian Radu vs. Rumeenia, kaebus nr 26089/13, p 27, 25.09.2014 otsus kohtuasjas Logothetis jt vs. Kreeka, kaebus nr 740/13, p 45). Arvestades erinevate tegurite koosmõju, ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetaval omaette voodikoha olemasolu (EIK-i 25.09.2014 otsus kohtuasjas Logothetis jt vs. Kreeka, kaebus nr 740/13).
  2. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana vastustaja esitatud andmetest (tl-d 41–43). Andmetest nähtuvalt ei jäänud kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 mitte ühelgi päeval Tallinna Vanglas viibimise ajal, isegi juhul, kui mitte arvata kambripinna hulka eraldi WC pindala. Seega oli kaebajale 162 päeva osas tagatud nii siseriikliku õigusega tagatud piirmäär kui ka eespool viidatud EIK-i praktikas aktsepteeritavaks peetav tase. 69 päeval ületas kaebaja arvestuslik isiklik ruum 4 m
  3. Seega ei olnud 03.01.2015–21.08.2015 kaebaja isiklik ruum sedavõrd väike, et see iseseisvalt oleks käsitatav piinamise keelu rikkumisena.
  4. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-ile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Millised tingimused selle raskusastme ületavad, sõltub konkreetsest juhtumist, nt kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja vaimsest mõjust, mõnel juhul kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist (EIK 25.06.2015 otsus kohtuasjas Anatoliy Kuzmin vs. Venemaa, kaebus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 7
(10)3-15-2543 18. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis 03.01.2015–15.07.2015 Tallinna Vanglas vahistatuna ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist paigutati ta vastuvõtuosakonda, kus ta viibis kuni 19.08.2015, mil kaebaja paigutati avatud osakonda. Nii vahistatuna kui ka süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas kohaldati kaebaja suhtes kinnist režiimi.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama

§ 45

lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (

§ 90lg 4).

Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vastuvõtuosakonnas viibivatel kinnipeetavatel ja vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on vahistatul staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (

§ 94

lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. Vahistatu staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb.

  1. Vaidlust ei ole, et vahistatud staatuse tõttu ja hiljem vastuvõtuosakonnas viibides oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus (vastuse p 3 b), tl 34 pöördel). Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada.
  2. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Vastustaja on esitanud tõendid, mis näitavad, et kaebaja oli vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil lisaks igapäevasele ühe tunni pikkusele jalutuskäigule hõivatud ka muude tegevustega, mis eeldavad täiendavaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi. Kohtule on esitatud kinnipeeturegistri väljatrükk (tl 44), millest nähtub, et kaebaja oli perioodil 16.02.2015– 15.03.2015 rakendatud abitöölisena vangla majandustöödele, 16.03.2015–06.04.2015 osales kaebaja suitsetamisest loobumise programmis, 11.06.2015–18.08.2015 õppis kaebaja kutseharidussüsteemis ja lõpetas puhastusteeninduse eriala. Eelnevast nähtuvalt on kaebaja olulise osa kaebusega hõlmatud ajavahemikust olnud hõivatud vähemalt ühe eelnimetatud tegevusega (töötamine, õppimine, programmis osalemine), mis eelduslikult tähendab kodukorrast lähtuvast minimaalsest tasemest ulatuslikumaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (töötamine, õppimine, programmis osalemine) ei olnud piisava kompenseeriva mõjuga. Kohus on seisukohal, et arvestades olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine kui subjektiivselt hinnatav kategooria on kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähestest liikumisvõimalustest, saab seda vähemalt teatud määral kompenseerida just täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest tegevustest (töötamine, õppimine, osalemine programmides) saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele igapäevaelule. Vastustaja on rõhutanud (vastuse p 3 b), tl 34 pöördel), et kinnipeetavana on kaebaja 19.08.2015–21.08.2015 olnud režiimil, mis näeb kambrite sulgemise vaid ööajaks ning kaebaja 8

(10)3-15-2543 sai kasutada võimalust igapäevaseks ühetunniseks jalutuskäiguks värskes õhus ning kord nädalas spordisaali külastada. Kaebaja ei eita, et ta sai neid võimalusi kasutada. Lisaks selgitab vastustaja, et kaebajale olid vaidlusalusel perioodil tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ning suhtlemisvõimalus lähedastega, samuti võimalus suhelda kaplani, sotsiaaltöötajate, psühholoogi ning meditsiinipersonaliga. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus.
  1. Kohus märgib, et kaebaja ei ole tema kinnipidamistingimuste õigusvastasust põhjendades välja toonud muid tegureid, mis lisaks ruuminappusele talle väärikuse alandamise näol kahju on tekitanud. Siiski on vastustaja kogu kinnipidamisaja kohta selgitanud, et kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli kambrist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00– 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja puhata. Kaebuse esitaja ei ole neile vastustaja väidetele vastu vaielnud ega neid ümber lükanud. Seega leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kaebuses viitab kaebaja EIK-i 25.09.2015 otsusele kohtuasjas Lutanyuk vs. Kreeka. Kohus täpsustab, et nimetatud asjas ei lugenud EIK kaebaja töötamist 136 päeva jooksul piisavalt leevendavaks asjaoluks, kuna tööl viibitud aeg oli kinnipidamisajaga (ca 2 aastat ja 2 kuud) võrreldes lühike. Kaebaja oli ca 2 aasta ja 2 kuu jooksul põrandapinda kuni 2,75 m², ent eelduste kohaselt enamasti kuni 1,8 m² (sh mööbel). Lisaks oli kaebaja kinnipidamise ajal sunnitud tegema kulutusi puhtale joogiveele, isiklikele hügieenivahenditele, arstile pääsemist oli sunnitud ootama kaks kuud, väljakirjutatud ravimeid pidi ootama neli kuud, esines voodikohtade puudust. Eeltoodut arvestades olid Lutanyuk vs. Kreeka asjas põrandapind ja teised tingimused kogumis V.V. kinnipidamistingimustest oluliselt erinevad.
  2. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 03.01.2015– 21.08.2015 ei riivatud kaebaja isikuõigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks põhjustatud enam kannatusi, kui see kinnipidamisega paratamatult kaasneb. Kaebaja õiguste riive isikliku ruumi vähesuse tõttu iseseisvalt ega koostoimes Tallinna Vangla olmetingimustega ei ületanud mõõdukat taset. Kohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest perioodist Tallinna Vanglas nn kinnisel režiimil. Kaebajal oli lisaks igapäevaselt ühe tunni jooksul värskes õhus viibimisele hõivatud umbes nelja kuu jooksul vähemalt ühe eelnimetatud tegevusega (töötamine, õppimine, programmis osalemine), kaebajale oli tagatud minimaalselt vajalikuks peetav isiklik ruum ning olmetingimused. Olukorras, kus kaebaja ise ei ole esile toonud, milles seisnes kinnipidamistingimuste eriline mõju talle, nõustub kohus vastustajaga, et vangistustingimused ei olnud kaebaja suhtes liigselt koormavad, kuna vangistustingimused olid Tallinna Vanglas rahuldaval tasemel. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata. 9
(10)3-15-2543 MENETLUSKULUD 23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest ning see kulu jääb riigi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad kõik poolte võimalikud menetluskulud, mis neil on tekkinud, nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Lea Kuuse kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.