Obsah (7)

§ 154§ 34§ 285§ 63§ 61§ 341§ 337

1-15-10941 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10941 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 154

süüdistusakti esitamine eeldab, et kohtueelse kriminaaluurimisega on muuhulgas välja selgitatud ja ümberlükkamatult tõendatud järgmised asjaolud. Välistatud peavad olema vasturääkivused, mis välistaksid kaheldavate seisukohtade tõstatumist.

§ 154lg 2 p 1 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas kuriteo asjaolud.

Kaitsja hinnangul on välja selgitamata teo toimepanemise täpne kuupäev ja kellaaeg. Süüdistuse kohaselt on kuriteo toimepanemise ajaks 20.07.2015 ajavahemik 15.00 kuni 16.00. Tegelikult toimus tegevus paari minuti jooksul kindlas kohas ja kindlal kellaajal, millal liinibuss XXX bussipeatuses seisis. Antud juhul tugineb süüditus üksnes kannatanu ja tema sõbrast tunnistaja ütlustel, mis on väga ebamäärased. Sellest lähtuvalt on võimatu teiste tunnistajate väljaselgitamine, mis oleks eelduseks, et toimunu asjaolusid täpsustada ja kannatanu ning tunnistaja ütlusi kinnitada või ümber lükata. On teada, et 20.07.2015 väljusid 34A liini bussid XXX peatusest ajavahemikul 14:00 – 16:00 alljärgnevalt: Kell 14:03 buss 388TAK, 14:18 buss 281TAK, 14:35 buss 347TAK, 14:53 buss 246TAK, 15:10 buss 237TAK, 15:29 buss 388TAK, 15:45 buss 224TAK, 16:02 buss 347TAK. Välja ei ole selgitatud ega üle kuulatud liinibussi juhtinud bussijuhti ning bussipeatuses olnud isikuid, kes pidid sündmust pealt nägema. Seega ei ole uurimine üheselt tuvastanud, et tegu pandi toime 20.07.2015 süüdistusaktis märgitud kellaajalisel vahemikul. Tõendamata ja välistamata on jäetud asjaolu, et süüdistatav ei olnud ise kannataja pool ja tegutses hädakaitseseisundis. Tõendamata ja välistamata on jäetud ka asjaolu, kas toimuvat pealt näinud tunnistaja ütlused on tõesed osas, et süüdistav kannatanut selja tagant kuklasse lõi. Selle fakti osas andis tunnistaja kohtuvälises menetluses kahel korral samaseid ütluseid, kuid kohtus muutis tunnistaja oluliselt oma ütlust. Samuti ei viidud kuklalöögi osas läbi ekspertiisi, kas kirjeldatud viisil saadud kuklalöögi järgselt pigi esinema koordinatsioonihäire ja kas isik on võimeline koheselt käituma kannatanu enda kirjeldatud viisil või kui kaua kuklalöögist taastumine aega võtab. Samuti ei esinenud kannatanul kukla piirkonnas nähtavaid vigastusi, mis oleksid pidanud esinema. 3

§ 154

lg 2 p 2 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus. Kaitsja hinnangul ei ole uurimine tuvastanud ega välistanud asjaolu, et süüdistatavale süüks pandud kahju tekitamine oli tahtlik ja õigusvastane. Süüdistava ainuke tahtlik ja õigusvastane tegu sai olla pärast õlatõuget kannatanu selja tagant kuklasse löömine, kuid see tõend ei ole objektiivset kinnitust leidnud ja on seega kaheldav. Samuti ei ole tõendatud mil viisil süüdistav kanatanule vigastused tekitas. Tõendamata ja välistamata on käevigastuse tekkimise või tekitamise asjaolud. Oleks vaja olnud määrata ekspertiis tuvastamaks, kas süüdistatav sai üleüldse käevigastuse kannatanule tekitada teda käega või jalaga vastu kätt lüües või lõi kannatanu ise oma käe millegi vastu ära. Samuti on tõendamata, et käevigastuse tervisekahjustuse aeg oleks kestnud neli nädalat. Antud kohtuasjas kirjeldatakse karistatavat tegu, mis tugineb põhiliselt kannatanu ütlustel ja mida teatud osas kinnitab kannatanuga kaasas olnud sõber oma ütlustega. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ja tunnistaja subjektiivsed ütlused objektiivselt tõendatud, kuna uurimisega ei ole tõendatud, et süüdistatav oma tegevusega põhjustas kannatanu vigastused või kas vigastused olid põhjuslikus seoses süüdistava tegevusega. Samuti ei ole uurimisega tuvastatud süüteokooseisu subjektiivsed tunnused osas, mis puudutab tahtlust või ettevaatamatust vigastuste tekitamisel. Antud süüteokoosseisu uurimisel ei ole välja selgitatud ja välistatud teoga põhjusliku seoses olevaid asjaolusid, mis lähtuvad kannatanu tegevusest ning mis on süüteoga põhjuslikus seoses. Välja selgitatud ei ole kannatanu tahtlust tahtlikult põhjustada süüdistatavaga füüsiline kontakt, mis objektiivselt aset leidis õlatõuke näol. Uurimisega ei ole välja selgitatud kannatanu ja tunnistaja ütluste usutavust kuklalöögi osas, kuna puuduvad objektiivsed tõendid, mis kuklalööki kinnitaksid. Välistatud ei ole, et kannatanu tegevus ei olnud tahtlik ning õlatõuge oli provotseeritud, mis oli järgnevalt toimunu põhjuseks. Objektiivselt on kannatanul vasaku kulmu vigastus ning üksnes eeldatakse, et selle põhjustajaks oli süüdistav. Kannatanu ja tunnistaja ei oska öelda millal ja kuidas kulmuvigastus tekkis. Uurimisega ei ole välistanud, et süüdistava tegevus oleks vigastuste tekitamisel olnud mittetahtlik või ettevaatamatu. Objektiivselt on kannatanul parema käe vigastus ning üksnes eeldatakse, et selle põhjustas süüdistav. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest lähtub, et kuni füüsilise kontakti lõpuni kannatanu ei käitunud viisil, mis oleks väljendunud käevigastuse tekkimisele. Uurimisega ei ole objektiivselt tõendatud, kas süüdistav oli võimeline oma tegevusega kannatanule käevigastuse tekitama. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et eeluurimisega ega kohtuliku uurimisega ei ole süüdistava süü tõendatud ning süüdistus tugineb eeldustel. Süüteoasjas esitatud tõendid on subjektiivsed, mida ei ole objektiivete tõenditega kinnitatud vaatamata sellele, et võimalus oli läbi viia kohtumeditsiiniline ekspertiis ja välja selgitada teised tunnistajad. Välistada ei saa, et kannatanu ja kannatanu sõber on oma ütlustes kokku leppinud ning ütlustes esinevaid vastuolusid ei ole kõrvaldatud.

1. Ringkonnakohtu istungil toetas kaitsja apellatsiooni ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Mis alusel tuleks kohtuotsus tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks, seda kaitsja ringkonnakohtu istungil põhjendada ei osanud. Kaitsja leidis, et jätab selle küsimuse kohtu otsustada. Süüdistatav jagas kaitsja seisukohta. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kaitsja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 5.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
3. detsembri
4. a otsuses nr 3-1-1107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Arutatavas asjas nähtub maakohtu otsusest, et R-RP süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 121 lg 2 p-s
5. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on R-RP süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kaitsja apellatsioonis korratakse valdavas osas samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses. Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea rMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
10. detsembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). 5.2 Kaitsja apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta süüdistusakt

§ 154

lg 2 p-de 1 ja 2 nõuetele, sest sellest ei nähtu kuriteo asjaolud ning kuriteoga tekitatud kahju laadi ega suurust. Välja on jäetud selgitamata kuriteo toimepanemise täpne aeg ning tunnistajad, kes kuritegu pealt nägid. Kõrvaldamata on vasturääkivused ning tõendamata on süüdistatava tahtlus ning õigusvastasus. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja kriitikaga süüdistusakti aadressil. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kui kaitsja leiab, et süüdistusakt ei vasta nõuetele, siis oleks ta pidanud juba kaitseaktis sellele asjaolule kohtu tähelepanu juhtima ja taotlema süüdistusakti tagastamist prokuratuurile uue süüdistusakti koostamiseks. Arutatava asja 5 materjalidest nähtub, et kaitse maakohtule esitatud kaitseaktis süüdistusakti kohta etteheiteid ei teinud ega taotlenud süüdistusakti saatmist prokuratuurile uue süüdistusakti koostamiseks (tl 2-3). Seda ei teinud ta ka maakohtus eelmenetluse istungil (tl 5). Maakohus leidis, et süüdistusakt vastab

§ 154nõuetele ning andis 27. jaanuari 2016. a kohtumäärusega R-RP talle esitatud süüdistuses Kar

S § 121 lg 2 p 1 järgi kohtu alla. Seega on kaitsja esitanud etteheited süüdistusakti puudulikkuse kohta alles apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja etteheidetega süüdistusakti puudulikkuse kohta ka sisuliselt. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsuses nr 3-1-1-83-10 punktis 19 väljendatud seisukohale, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-85-08, p 13.1). Kohtukolleegiumi hinnangul oli süüdistuse selline formuleering käesoleval juhul piisav, tagamaks R-RP-le ja tema kaitsjale tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et süüdistatava teos puudub talle inkrimineeritava kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kaitsja on käesolevas kriminaalasjas seda võimalust kasutanud ning maakohus on kaitsja väidetele piisava põhjalikkusega vastanud. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et R-RP kohta koostatud süüdistusakt ei vasta

§ 154nõuetele.

5.3 Kaitsja hinnangul oleks pidanud kohtueelsel uurimisel läbi viima ekspertiisi, et selgitada välja, kas kannatanu ja tunnistaja poolt kirjeldatud viisil oleks selliste vigastuste tekitamine üldse võimalik. Kaitsja leiab, et kannatanu tekitas endale kämblaluu murru ise ning püüab seda fakti varjata. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu senise praktika kohaselt on ekspertiisi tõendamisesemest lähtuv vajalikkus menetleja otsustada ega sõltu, vähemalt üheselt ja siduvalt sellest, kas süüdistatav on ena süüd tunnistanud või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 3-1-1-183-14). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
3. detsembri
4. a otsuses nr 3-1-1-96-11 selgitanud, et ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Teatud juhtudel on mitteõiguslikke eriteadmisi võimalik saada ka muudest allikatest (nt erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest). Sellisel 6 juhul ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele. Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et kaitsja ei ole kaitseaktis ega maakohtu istungil ühegi ekspertiisi määramist taotlenud. Seega esitab kaitsja ka selle etteheite alles apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja etteheitega ka sisuliselt, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tõendatud, et kannatanule tekitas kämblaluu murru süüdistatav R-RP, mistõttu selle fakti tõendamiseks ei olnud vaja ekspertiisi korraldada. Lisaks sellele nähtub kohtuarsti AA arvamusest, et nihkega kämblaluu murd paraneb vähemalt 4 nädalat. Sellise arvamuse on andnud kohtuarst pärast kannatanu terviseandmetega tutvumist. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja etteheitega, et kohtueelsel uurimisel on jäänud läbi viimata ekspertiis. 5.4 Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu HS ja tema sõbra tunnistaja RT ütlustel, mis kaitsja hinnangul ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja RT muutis kohtuistungil oma ütlusi. Kaitsja arvab, et kannatanu HS ja tunnistaja RT on oma ütlustes eelnevalt kokku leppinud. Samuti ei ole usaldusväärsed tunnistaja AS ütlused, kes on kannatanu isa. Süüdistatava ja kannatanu perekonnad ei saa omavahel hästi läbi. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et

§ 34

lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest.

§ 285

lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks

§ 63

lg-s 1 toodud loetelus.

§ 61

kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 63

lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
3. septembri
4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb kannatanu HS ütlused usaldusväärseks ning miks ta süüdistatava R-RP ütlusi ennast õigustavaks peab. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et kaitsja ei ole maakohtu istungil ristküsitluse käigus tunnistaja RT ütlusi kahtluse alla seadnud ning vastuolude kõrvaldamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotlenud. Seetõttu ei ole 7 kaitsja väide kontrollitav ning kohus on jätnud selle tähelepanuta. Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanu HS ütlused kooskõlas tunnistajate RT ja AS ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega kannatanule tekitatud kehavigastuste kohta. Kannatanu RT on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei saa küll süüdistatavaga hästi läbi, kuid annab sellegipoolest tõeseid ütlusi. Asjaolu, et AS on kannatanu isa, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Lisaks sellele nähtub kriminaalasja materjalidest, et R-RP on ka varem kahel korral teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud (löönud metallist jalgadega plasttooliga, rusikaga vastu kukalt, peksnud rusikatega selga), kuid menetlus on nendes kriminaalasjades lõpetatud ning saadetud materjalid arutamiseks alaealiste komisjonile või kohustatud teda tegema üldkasulikku tööd (tl 53-57). Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited R-RP õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi põhjust ei anna. 5.5 Kohtukolleegium ei tuvastanud arutatavas asjas maakohtu poolt

§-s 339 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis oleksid

§ 341

kohaselt aluseks kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Sellistele alustele ei viidata ka kaitsja apellatsioonis. Ringkonnakohtu istungil selgitas kaitsja, et jätab selle küsimuse kohtu otsustada, kuna ta konkreetsele seaduse punktile viidata ei oska. Eeltoodust tulenevalt jätab kohtukolleegium rahuldamata kaitsja apellatsiooni alternatiivse taotluse, saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 2.

märtsi 2016. a kohtuotsuse R-RP suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8