Tsiviilasi nr: 2-13-57895 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30.05.2016, Tallinn Tsiviilas
§ 231
lg 2 alusel menetluses korduvalt omaks, et laenulepingust tuleneva võlgnevuse tagastamise tähtaeg oli 10.06.
- 10.12.2015 istungil määras kohus menetluse jätkumise kirjalikus menetluses ja andis pooltele aega esitada oma seisukohad hiljemalt 08.01.
- Hagejad esitasid 08.01.2016 seisukohad, milles esmakordselt menetluse jooksul väitsid, et laenusumma täieliku tasumise tähtajaks oli 03.01.
- Ringkonnakohtu arvates ei saa hagejate poolt 08.01.2016 esitatud muudetud väidet laenusumma tagastamise tähtaja kohta vaidluse lahendamisel arvesse võtta.
§ 231
lg 3 järgi omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Hagejate 08.01.2016 menetlusdokumendis puuduvad põhjendused selle kohta, miks nad laenulepingust tuleneva laenu tagastamise tähtaja osas oma seisukohta muutsid, kuigi eelnevalt 2 aasta jooksul toimunud menetluse jooksul väljendasid korduvalt, et laenu tagastamise tähtaeg on poolte vahel kokku lepitud
- juuniks
- Asjast ei nähtu, et kostja oleks hagejate omaksvõtu tagasivõtmisega nõustunud. 21.07.2014 menetlusdokumendis (I kd, tlk 9799) avaldas kostja seisukoha, et pooled leppisid 10.06.2013 lepingu p-s 1.2 kokku laenu tagastamise tähtaja 10.06.
- Seega tuvastas maakohus õigesti, et poolte vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva laenusumma tagasimaksmise tähtajaks oli 10.06.
- Apellatsioonkaebuse väide, et 04.07.2011 ja 10.06.2013 sõlmitud laenulepingu muutmise lepingud edasiste intresside tasumise osas on tühised, põhinevad argumentatsioonil, et peale laenusumma tasumise tähtaja möödumist intresse nõuda ei saa. Kuna laenusumma tagasimaksmise tähtajaks oli 10.06.2014, leidis maakohus õigesti, et intresse saab arvestada ka peale
- jaanuari
- Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hagejatele laenati 400 000 krooni. Ringkonnakohus hagejate etteheitega ei nõustu. 03.02.2009 sõlmitud laenulepingu p-s 1.1 leppisid pooled kokku, et kostja annab hagejatele laenu 400 000 krooni ning pooled kinnitasid, et laenusumma on enne laenulepingu sõlmimist 6
(8)Tsiviilasi nr: 2-13-57895 hagejatele üle antud. 13.08.2009 sõlmitud laenulepingu muutmise lepingu p-s 1.1 sisaldub eelnevaga identne kinnitus. 04.07.2011 laenulepingu muutmise lepingu p-s 3.
- sisaldub kinnitus, et hagejad on kostjalt saanud laenu 400 000 krooni. 10.06.2013 laenulepingu muutmise lepingu p-1.2 kohaselt kinnitasid pooled, et kostja on hagejatele andnud laenu 400 000 krooni. Asjas esitatud Danske Bank A/S Eesti filiaali teatise (I kd, tlk 89-90) kohaselt on kostja kandnud AS kontole selgitusega „laen“ kokku summa 397 000 krooni. Kostja väitis menetluses, et 397 000 krooni kandis ta hagejatele pangaülekandega ja ülejäänud laenusumma 3 000 krooni andis sularahas.
- Kuna hagejad on laenulepingus ja selle muutmise lepingutes korduvalt kinnitanud laenusumma 400 000 krooni saamist, oli hagejate tõendamiskoormiseks, et nad kogu lepingutes märgitud laenusummat ei saanud. Viidatud panga tõendiga seda tõendada ei ole võimalik, sest kostja väidete kohaselt andis ta 3 000 krooni hagejatele sularahas. AS vande alla antud seletustest nähtub, et ta võttis laenu 25 000 eurot (I kd, tlk 132) ning võlakinnitus, et ta sai 400 000 krooni ei vasta tõele (I kd, tlk 174). TS vande all antud seletustest nähtub, et ta ei tea, millises summas laenu võeti, summa on kirjas notariaalses lepingus ja panga väljavõttes (I kd, tlk 179). AK vande alla antud seletustest nähtub, et ta andis hagejatele laenu 400 000 krooni, 3 000 krooni sellest sularahas (I kd, tlk 182). Arvestades eespool nimetatud tõendeid hagejatele üleantud laenusumma suuruse kohta, leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti hagejatele antud laenusumma suuruseks 400 000 krooni. Hagejad ei esitanud loogilisi põhjendusi, miks nad kinnitasid korduvalt laenusumma saamist 400 000 krooni ulatuses, kuigi väidetavalt 3 000 krooni sellest ei saanud.
- Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb võlgnevuse arvestamisel arvesse võtta hagejate poolt kostjale tasutud kogusumma, so 44 677,84 eurot. Maakohus on asja lahendades arvestanud, et hagejad tasusid 15.novembriks 2012 kostjale 37 643,45 eurot. Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus vaidlust lahendades ebaõigesti arvestamata täitemenetluse käigus hagejate poolt kostjale tasutu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel tuleb hinnata lõppkokkuvõttes, kas ja millises ulatuses võib täitemenetlus jätkuda. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka kohtumenetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad. Seega tuleb vaidluse lahendamisel arvestada ka kuni hagi esitamiseni hagejate poolt tasutut. Käesolevas asjas on hagejad esile toonud, et nad tasusid kostjale võlgnevust ka täitemenetluse jooksul. Seda maakohus pole arvestanud ning ringkonnakohtu arvates tõi see kaasa osaliselt vale lahendi. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et kohtumenetluse jooksul on hagejad kostja nõuet täitnud, tulnuks otsusega tuvastada võlgnevuse suurus hagi esitamise seisuga ehk seisuga 09.12.
- Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on hagejad kostjale tasunud kokku 44 677,84 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul pooled selle asjaolu üle ei vaidle. Kuna apellatsiooniastmes ei vaielda enam ka selle üle, et täitemenetluse jooksul sõlmitud 10.06.2013 lepingus leppisid pooled kokku laenusumma intressimääras kogu laenusumma kasutamise aja jooksul 3 % kuus, siis saab ringkonnakohus tuvastada kas ja millises ulatuses on hagi esitamise seisuga sundtäitmine lubatav.
- Perioodil 03.02.2009-09.12.2013 moodustab tasumisele kuuluva intressi suurus 3 % intressimääraga kuus põhisummalt suurusega 25 564,66 eurot kokku 44 629,58 eurot. Juhindudes VÕS § 88 lg-tes 8 ja 9 sätestatust tuleb asuda seisukohale, et hagiavalduse esitamise seisuga ehk seisuga 09.12.2013 olid hagejad selleks ajaks kogunenud intressisumma tasunud ning intressi nõude osas tuleb sundtäitmine seisuga 09.12.2013 tunnistada lubamatuks. Kuna poolte vahel puudub vaidlus, et hagejate poolt oli kostjale tasutud hagiavalduse seisuga 44 677,84 eurot, siis tuleb (44 677,84 - 7
(8)Tsiviilasi nr: 2-13-57895 44629,58)=48,26 eurot lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Täitemenetlused algatati Tallinna notar Marika Rei 03.02.2009 notariaalse dokumendi nr 383 ja Tallinna notar Maarika Rei 04.07.2011 notariaalse dokumendi nr 1593 ja sissenõudja avalduse alusel. Poolte vahel puudub vaidlus, et mõlemad täitedokumendid puudutavad sama laenulepingut. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik tunnistada sundtäitmist lubatavaks selliselt, et mõlemas täitemenetluses on kostjal õigus nõuda sama laenusumma tagastamist ehk võlgnevust kahekordselt, nagu maakohtu otsuse resolutsioonist nähtub. Seega tuleb tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 022/2012/8182 ja nr 022/2012/8183 selliselt, et kokku on sundtäitmine nimetatud täiteasjades lubatud seisuga 09.12.2013 summas (25 564,6648,26) 25 516,40 eurot 36. Apellatsioonkaebuses väidavad hagejad, et maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse norme, jättes tähelepanuta hagejate 28.01.2015 taotluse hagi eseme täiendamiseks. Hagejate väide, et maakohus jättis hagejate taotluse tähelepanuta, ei ole põhjendatud. Maakohus on 29.01.2015 toimunud istungil lahendanud hagejate taotluse ja asunud seisukohale, et ta hagejate 28.01.2015 dokumenti ei menetle.
§ 333
lg 1 järgi menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega, lg 2 kohaselt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud mentlusdokumendis, olgugi, et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejad oleksid maakohtu tegevusele
§ 333
lg-2 sätestatud aja jooksul vastuväite esitanud.
§ 652
lg 6 järgi pool ei või apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigeaegselt vastuväidet (käesoleva seadustiku § 333). Seega on käsitletud apellatsioonkaebuse etteheide maakohtule põhjendamatu. 37. AS ja TS lisasid apellatsioonkaebusele tõendi - 14.03.2014 Harju Maakohtu määruse tsiviilasjas 2-13-60782. Hagejad ei ole põhjendanud, miks nad seda tõendit maakohtus ei esitanud.
§ 652
lg 4 järgi keeldub ringkonnakohus tõendi vastuvõtmisest Menetluskulude jaotus 38. Kuna hagi tuleb rahuldada osaliselt ning apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt (maakohtu otsusega lubati sundtäitmist 2x25 564, 66 euro ulatuses, kuid põhjendatud on sundtäitmine seisuga 09.12.2013 summas 25 516,40 eurot), siis arvestades vaidluse olemust (hagiavalduses leidsid hagejad, et sundtäitmine tuleb täielikult lugeda lubamatuks), hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldatud ja rahuldamata osasid leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 8
(8)