KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 2 lg-t 3 ning alusetult vahi all viibitud aega ei ole hüvitatud. Kaebaja ei saanud pärast veebruarit 2003 kriminaalasja edasise kulgemise kohta ühtegi dokumenti ega muud teadet. Esmakordselt sai kaebaja kriminaalasja lõpetamise määrustest teada pärast 16.04.2014 Riigiprokuratuuri vastuse saamist. Seega ei olnud kaebajal mõistlikku võimalust pidada kinni haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg-s 3 sätestatust. Prokuratuur rikkus

§ 2

lg-st 3 tulenevat selgitamiskohustust, kuid ka seda rikkumist pole vastustaja oma haldusaktis vajaliku põhjalikkusega analüüsinud, mistõttu rikuti oluliselt HMS §-st 54 tulenevat haldusakti õiguspärasuse nõuet. Seega on vastustaja haldusakt ebaproportsionaalne ning selle vastuvõtmisel esineb ka kaalutlusvigu. Kaebaja nõuab hüvitist 4318,8 eurot, lähtudes

§-st 5 ning

1. aastal kehtinud kuupalga alammäärast. Kaebajal on olnud kokkupuuteid õiguskaitseasutustega alates
2. aastate algusest ja tema elu- või asukoht on olnud neile teada. Kui kaebaja oleks varem teadnud kriminaalmenetluse lõpetamisest ning õigusest saada alusetult vahi all viibimise eest hüvitist, puudub igasugune usutav põhjendus, miks ta hüvitist varem ei taotlenud. Samuti ei saa eeldada, et õigusteadmisteta isik oleks pidanud teadma talle ette heidetud tegude aegumisest. HALDUSKOHTU LAHEND
3. Tartu Halduskohus jättis 14.05.
4. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohtu otsuse kohaselt kuna puuduvad andmed, et V. Raudsepp oli tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kätte saanud ning kriminaalmenetluse lõpetamisest teadlik juba enne Riigiprokuratuurilt 16.04.2014 vastuse saamist, siis ei saa kindlalt väita, et kaebaja rikkus

§ 4lg-s 2 sätestatud kohustuslikku kohtueelset nõude esitamise korda.

Kuna puuduvad võimalused Põhja ringkonnaprokuratuuri 27.07.

1. a määruse kaebajale kättetoimetamise kohta täiendavate tõendite kogumiseks, ei saa asuda seisukohale, et tähtaeg alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise avalduse esitamiseks hakkas kulgema V. Raudsepa suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisest. Arvestades käesolevas asjas ringkonnakohtu antud seisukohta, et määravaks on kaebaja enda teadasaamine kriminaalmenetluse lõpetamisest, ei ole põhjendatud uurida, kas Põhja ringkonnaprokuratuuri 27.07.
2. a määrus on vastavalt KrMS § 206 lg-le 2 saadetud V. Raudsepa kaitsjale ja kas viimane on selle kätte saanud. V. Raudsepp pöördus kohtusse vähem kui kuue kuu jooksul pärast Riigiprokuratuuri 16.04.2014 vastuse saamist. Avalduse esitamise tähtaegsuse hindamiseks tuleb otsustada, kas kaebajale pidi juba varem kriminaalmenetluse lõpetamine olema selgunud ning, kas sel juhul on kaebaja ise mõistliku aja jooksul võtnud samme kriminaalmenetluse lõpetamise määruse endale teatavaks tegemiseks. Kaebajale etteheidetud teod leidsid aset ajavahemikul 12.06.2002-09.08.
3. Tuginedes karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 6 ls-le 2 ja § 81 lg 1 p-le 2 aegusid kaebajale etteheidetud teod hiljemalt kümne aasta möödumisel nende toimepanemisest, s.o
4. a augustis. Nõustuda saab kaebajaga, et süüteomenetluse olemusest tulenevalt ei olnud tal kohustust tunda huvi kriminaalmenetluse nr 02231606467 toimumise vastu. Samas ei saanud kaebaja eeldada, et süüteomenetlus võib jätkuda määramata aja jooksul. Seda eriti olukorras, kus kaebaja enda kinnitusel on alates
5. aastatest korduvalt puutunud kokku õiguskaitseorganitega, tema suhtes on alustatud ja lõpetatud kriminaalmenetlus, teda on kriminaalkorras nii õigeks kui ka süüdi mõistetud. Seega ei saa kaebajat pidada isikuks, kellel puudub teadmine karistusõigusest. 2 KarS § 81 lg-s 6 ja § 81 lg 1 p-s 2 toodud reegel ei ole ka iseenesest sedavõrd keerukas, et selle mõistmiseks on vaja õigusalaseid eriteadmisi. Sõltumata süütegude aegumisest pidi ainuüksi asjaolu, et tema suhtes ei ole kriminaalmenetluses ca kaheksa aasta jooksul menetlustoiminguid tehtud tekitama V. Raudsepale kahtluse, et kriminaalmenetlus asjas nr 02231606467 on tema suhtes lõppenud. Kaebaja ei ole väitnud, et kriminaalmenetluse kestvus, mis ulatub kümne aastani, oleks olnud tema isiklikus praktikas tavaline. Kuna kaebaja kinnitusel on tema suhtes kriminaalmenetlusi lõpetatud, pidi kaebaja mõistma, et ka vaidlusaluses asjas ei ole ainsateks võimalikeks lahenditeks õigeks- või süüdimõistev kohtuotsus. Kohtuinfosüsteemist nähtuvatel andmetel on V. Raudsepp olnud süüdistatav ja ka süüdi mõistetud mitmes kriminaalasjas pärast kriminaalasja nr 02231606467 menetluse lõpetamist
6. a. Kuna kriminaalmenetluses kahtlustataval ja süüdistataval on õigus kaitsja abile, siis oli kaebajale kättesaadav ka professionaalne õigusabi. Ka
7. a teisel poolel oli kaebaja süüdistatav kohtuasjas nr 1-12-6569, kus tema esindajaks oli ka käesolevas asjas kaebaja esindajaks olev I. Kütt. Isegi kui kaebajale ei tehtud Põhja ringkonnaprokuratuuri 27.07.2007 määrust nõuetekohaselt teatavaks, siis hiljemalt kriminaalasjas nr 02231606467 kaebajale inkrimineeritud süütegude aegumisel
8. a augustis oli kaebajale üheselt selgunud, et kriminaalmenetlus tema suhtes ei saa jätkuda. Seetõttu pidi ta ise mõistliku aja jooksul astuma samme, et kriminaalmenetlust lõpetav akt talle teatavaks tehtaks. Kaebaja esindaja pöördus järelepärimisega Riigiprokuratuuri 01.04.2014, s.o enam kui poolteist aastat pärast süütegude aegumist. Kaebaja ei ole väitnud, et selle aja jooksul oleks esinenud kestvad takistused järelepärimise tegemiseks. Kohtuinfosüsteemi andmed lubavad järeldada, et erinevate kriminaalmenetluslike toimingute tegemise tõttu kohtuasjas nr 1-126569 ei olnud katkenud kaebaja side ka I. Kütiga, kelle kaudu lõpuks järelepärimine esitati. Seega oli kaebajal endal või esindaja kaudu võimalik ka varem järelepärimine esitada. Pidades silmas kaebajale kriminaalasjas nr 02231606467 etteheidetud tegude toimepanemisest möödunud aega ning

§ 4

lg-s 2 sätestatud tähtaega alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei saa järelepärimist enam kui poolteist aastat hiljem pidada tehtuks mõistliku aja jooksul. Kuna kaebajal puudus mõjuv põhjus viivitamiseks, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus talle teatavaks tehtaks, siis tuleb lugeda, et kaebaja avaldus Rahandusministeeriumile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati

§ 4lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega.

Olukorras, kus V. Raudsepal tuli esitada avaldus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks kuuekuuse tähtaja jooksul pärast mõistliku aja möödumist kriminaalmenetluse seisust teadasaamiseks sammude astumist, ei saa üheselt väita, et Rahanduseministeeriumile avalduse esitamise ajaks oli möödunud rohkem kui aasta esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast. Seetõttu on ekslik Rahandusministeeriumi seisukoht, et V. Raudsepa avalduse esitamise tähtaja ennistamine ei olnud HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt üldse võimalik. Nõustuda saab vastustajaga selles, et avalduse esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Seda seetõttu, et kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses esile toonud mõjuvat põhjust tähtaja möödalaskmiseks. Vaatamata põhjenduste puudulikkusele on Rahandusministeerium teinud lõppastmes õige otsustuse jättes V. Raudsepa avalduse tähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Kuna vead kaevatava otsuse põhjendamisel ei ole kaasa toonud ebaõige otsuse tegemist ei pea kohus põhjendatuks kaevatavat otsust tühistada. Hüvitise nõue ei oleks tähtaegne ka riigivastutuse seaduse järgi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. V. Raudsepp esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada. 3 Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pidi olema teadlik seoses kriminaalkoodeksi asendumisega karistusseadustikuga nii erinevustest süütegude aegumiste regulatsioonides kui ka süütegude võimalikust ümberkvalifitseerimisest. Õigusriigis ei saa panna kaebajale kohustust uurida, mis on tema kriminaalasjast saanud või millised on tema õigused hüvitise saamiseks. Kohustuse täitmiseks peab riik edastama alusetult vahi all viibinule vastava informatsiooni koos dokumenditega. Tõendatud on, et V. Raudsepale kriminaalmenetlust lõpetavat akti ei edastatud enne 16.04.2014 ning pärast info saamist esitas V. Raudsepp alusetult vahi all viibimise aja eest hüvitise saamise nõude õigeaegselt. Halduskohtu järeldused, et kaebaja oleks pidanud ise hakkama uurima, mis on saanud tema kriminaalasjast, on ebaõiged ja ei tugine ühelegi õigusnormile. Süütegude aegumise küsimus on olnud kriminaalkoodeksi ning karistusseadustiku kehtivuse ajal erinev, erinevad on olnud ka aegumise peatumise ja katkemise alused ning sellekohased Riigikohtu seisukohad. Eeldada, et õigusteadmisteta isik oleks pidanud teadma talle etteheidetud tegude aegumisest, ei ole õige, õiglane ega põhjendatud seisukoht. Kaebaja saab hüvitist nõuda seaduses ettenähtud aja jooksul, kuid see aeg saab kulgema hakata alates hüvitise nõudmise õiguse teadasaamisest. Kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale kohustuse panemine välja uurida tema kriminaalmenetluse tulem, ei saa olla seaduslik. Riigi kohustus on isikut informeerida ning asjakohased selgitused anda. Üllatav on halduskohtu seisukoht, et kuivõrd kriminaalasjas nr 1-12-6569 oli kaebaja kaitsjaks I. Kütt, siis oli V. Raudsepale tagatud professionaalne õigusabi ning isikul olnuks võimalik järelepärimine Riigiprokuratuurile varem esitada. Kriminaalasjas nr 1-12-6569 oli I. Küti ülesandeks V. Raudsepa kaitsmine ning advokaadi olemasolu konkreetses kohtuasjas ei ole aluseks õigusabi andmisele kõikvõimalikes muudes küsimustes. Mööname, et kui I. Kütt olnuks V. Raudsepa kaitsja ka kriminaalasjas nr 02231606467, võiks olukord käesolevas asjas olla teistsugune. Kaebaja esitas taotluse hüvitise saamiseks tähtaegselt, teda ei olnud õigeaegselt teavitatud kriminaalmenetluse lõpetamisest, samuti ei ole talle selgitatud menetluse lõpetamisega kaasnevat õigust hüvitise taotlemiseks alusetu kinnipidamise eest. Õigusriigis ei saa panna kaebajale kohustust uurida, mis on tema kriminaalasjast saanud või millised on tema õigused hüvitise saamiseks. Riigi kohustuseks on tagada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine.
2. Rahandusministeerium palub vastuses V. Raudsepa apellatsioonkaebusele, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole tõendatud, et V. Raudsepale esitati kriminaalmenetlust lõpetav akt alles 16.04.
3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 27.07.
4. a kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse p 5 kohaselt tuli vastavalt KrMK § 206 lg-le 2 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia viivitamata saata kahtlustavale V. Raudsepale aadressil Aia 52/10, Jõgeva. Kaebaja suhtes oli kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld, seega omas ta kindlat elukohta. Puudub alus arvata, et nimetatud määrust
5. a kaebajale ei saadetud. Kuna kaebajal oli kindel elukoht, siis pidi ta määruse koopia kätte saama. On väheusutav, et kaebaja määrust ei saanud. Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-37-03 toodud seisukohti saab kohaldada ka antud asja menetlemisel, vaatamata sellele, et viidatud Riigikohtu lahend on tehtud juriidilisest isikust kaebaja suhtes. Asjaolu, et prokuratuur saatis vastuseks kaebaja esindaja avaldusele kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia (eeldatavasti) korduvalt, ei anna alust lugeda taotlust hüvitise saamiseks tähtaegselt esitatuks. Isegi kui eeldada, et Põhja Ringkonnaprokuratuur eiras KrMS § 206 lg-st 2 tulenevat kohustust ja kaebajale määruse koopiat ei edastanud, tuleb taotluse esitamise tähtaeg lugeda möödunuks. Olukorras, kus kaebaja vabastati vahi alt
6. aastal ja mingeid uusi menetlustoiminguid tema suhtes ei tehtud, pidanuks kaebaja mõistliku aja jooksul astuma 4 kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks, st pöörduma järelepärimisega prokuratuuri poole. Kaebaja tundis huvi kriminaalmenetluse käigu kohta alles 01.04.2014, seega 11 aastat hiljem. Puudub mõistlik põhjendus, miks kaebaja ei pöördunud või ei saanud pöörduda varem prokuratuuri poole. Kaebaja ei ole toonud esile ühtegi objektiivset asjaolu, mille tõttu tal oleks olnud järelepärimise tegemine ja avalduse õigeaegne esitamine võimatu või eluohtlikult raskendatud. Isegi kui kaebaja viibis vahepeal kinnipidamisasutuses, oli tal ka seal võimalik vastavaid järelepärimisi teha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et V. Raudsepa apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 14.05.
8. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega tühistab Rahandusministeeriumi 03.06.
9. a otsuse nr 4-4/05997 ja kohustab Rahandusministeeriumi V. Raudsepa taotlus uuesti läbi vaatama. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. 7.

§ 2

lg 1 sätestab, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul muuhulgas menetluse lõpetamise määruse jõustumisel.

§ 2

lg 2 sätestab, et kohus, samuti prokurör, juurdleja või muu ametiisik, kes teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui käesoleva seaduse § 1 lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör uurija või juurdleja selle otsuses või määruses. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohtunik, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse, selgitab isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, käesoleva seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda. 8. Asja materjalide kohaselt koostati kaebaja suhtes kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus 27.07.2007 (tl 5). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et määrus ei vasta

nõuetele. Määruses ei ole märgitud, kas esinevad

§ § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisest keeldumise alused, samuti ei ole selgitatud hüvitise taotlemise korda. 9.

§ 4

lg 2 sätestab, et hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (§ 2 lg 1). Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri. Asjas puuduvad tõendid, et kaebaja oleks kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse kätte saanud ja seega ei ole võimalik taotluse esitamise tähtaega arvestada määruse tegemise kuupäevast. Seega on vajalik vastata küsimusele, kas kaebaja oli varem enne 16.04.2014 Riigiprokuratuuri vastuse saamist teadlik kriminaalmenetluse lõpetamisest ja kas ta oli mõistliku aja jooksul astunud samme selle endale teatavakstegemiseks. Halduskohus on leidnud, et kuna kaebaja puhul oli tegemist korduvalt õiguskaitseorganitega kokku puutunud isikuga, siis oli tegemist karistusõigusega kursis oleva isikuga ja tal oli kohustus mõistliku aja jooksul astuda mõistlikke samme kriminaalmenetlust lõpetava akti teatavakssaamiseks. Samuti leidis halduskohus, et kuna temale inkrimineeritud teod olid aegunud, siis pidi ta teadma, et mingit kriminaalmenetlust ei saa tema suhtes enam toimuda. Samuti oli tal võimalus kasutada tema pooleliolevas kriminaalasjas oleva kaitsja abi.

1. Ringkonnakohus taoliste halduskohtu põhjendustega ei nõustu. Halduskohus on ka ise märkinud, et tulenevalt süüteomenetluse olemusest ei saa kaebajat kohustada tundma huvi oma kriminaalasja menetluse vastu, kuna see võib kaasa tuua tema suhtes negatiivsed tagajärjed. Seega ei olnud kaebajal kohustust ise hakata välja selgitama seda, millises 5 seisundis on tema suhtes algatatud kriminaalasi. Nagu nähtub AVVHKS-st, on seaduse eesmärgiks hüvitada kahju isikutele, kellelt on riigi poolt alusetult võetud vabadus. Seega on ringkonnakohtu arvates just riigipoolne kohustus teavitada isikut sellest, et temalt on alusetult võetud vabadus ja tal on õigus selle eest saada hüvitis. Sellele viitab ka asjaolu, et seaduses loetletud ametisikud on kohustatud isikule selgitama ka hüvitise taotlemise korda. Kuigi määruses on märgitud, et lõpetamise määrus tuleb viivitamatult saata kaebajale, siis puuduvad andmed selle kaebajale saatmise kohta pärast koostamist. Kuna vastaspool ei ole esitanud tõendeid, et kaebaja oli kriminaalasja osalise lõpetamise määrusest teadlik enne Riigiprokuratuuri 16.04.2014 vastust tema kaitsjale, siis leiab ringkonnakohus, et just sellest momendist algab tal ka kahju hüvitamise taotluse esitamise õigus Rahandusministeeriumile ja 05.05.2014 esitatud taotlus on esitatud tähtaegselt. Ringkonnakohtu arvates on selline käsitlus õigustatud ka võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt. Praegusel juhul tekiks olukord, kus isik, kelle suhtes tehakse õigeksmõistev otsus ja isik, kelle suhtes tehakse lõpetamise määrus, oleks koheldud erinevalt, kuna kohtuotsuse saab isik kindlasti kätte, kuid määruse puhul oleks tal kohustus ise kontrollida, kas selline määrus on tema suhtes tehtud. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et kuna kaebajal oli teises kriminaalasjas kaitsja, siis oli tal võimalik eelmise kriminaalasja menetluse lõpptulemust välja selgitada juba varem. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatuga, et praegusel momendil oli tal kaitsja hoopis teises kriminaalasjas ja see ei ole õigusabi andmine teistes selle kriminaalasjaga seotud küsimustes. Seega leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et tegemist oli õigeaegselt esitatud hüvitise taotlusega ja vastustajal puudus alus seda jätta rahuldamata põhjusel, et taotlus on esitatud tähtaega rikkudes. Eeltoodu alusel kuulub Rahandusministeeriumi 03.06.
2. a otsus 4-4/05997 tühistamisele.
3. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud haldusakti tühistamise korral ei ole võimalik rahuldada kaebaja taotlust kohustada Rahandusministeeriumi välja maksma talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitist. Nagu ringkonnakohus juba varasemalt p-s 8 märkis, ei nähtu menetluse lõpetamise määrusest asjaolu, kas ei esine

§ 1lg-s 3 esinevaid aluseid hüvitise maksmisest keeldumiseks.

Seega ei saa ringkonnakohus kohustada vastustajat kaebajale hüvitise väljamaksmiseks, vaid saab kohustada vastustajat ainult kaebaja taotluse teistkordseks läbivaatamiseks. 12. Kaebaja esindaja on halduskohtumenetluses esitanud taotluse menetluskuluna 1800 euro väljamõistmiseks 15 töötunni ulatuses osutatud õigusabi eest (tl 66). Lisatud on ka tasumist tõendav dokument. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades asja keerukust ja teostatud tööde mahtu leiab ringkonnakohus, et õigusabikulud sellises summas ei ole kindlasti põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatuteks kulutusi 1/3 ulatuses, so summas 600 eurot (koos käibemaksuga). Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja rahuldab kaebuse, siis kuuluvad need Rahandusministeeriumilt väljamõistmisele HKMS § 108 lg 1 alusel. Muus osas jäävad menetluskulud kaebaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi