3-14-51908/54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Madis Ernits 24.05.2016, Tartu 3-14-51908 X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervisekahjustuse tekitamisega Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 02.04.

1. a otsus X apellatsioonkaebus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
2. Lisaks Tartu Halduskohtu 12.09.
3. a määrusega kinniseks kuulutatud osale kuulutada menetlus käesolevas haldusasjas osaliselt kinniseks järgmistel toimikulehekülgedel asuvate dokumentide osas: tl 40, 66, 73, 113, 122-124,
5. Võtta asja materjalide juurde vastuse apellatsioonkaebusele lisad: kaebaja omakäeline 06.04.2011 kuupäevaga määruskaebus kohtuasjas nr 3-11-614 (1 lehel), Tartu Vangla 22.03.
6. a selgitustaotlusele vastamine nr V1-3597-1 (1 lehel), Tartu Halduskohtu 29.03.
7. a määrus nr 3-11-614 (1 lehel) ja Tartu Halduskohtu 11.04.
8. a määrus nr 3-11-614 (1 lehel).
9. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.04.
10. a otsus muutmata.
11. Otsuse avaldamisel asendada otsuse päises kaebaja nimi tähemärgiga X vastavas käändes. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.06.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Tartu Vangla kohaldas 05.02.
13. a käskkirjaga nr 7-61/7 (tl 34) kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna isiklike esemete kasutamise keelamist kuni 07.02.2011 kella 16:00-ni.
14. Tartu Vangla kohaldas 07.02.
15. a käskkirjaga nr 1-4/392 (tl 7-7p) kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike esemete kasutamise keelamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.
16. 08.04.
17. a käskkirjaga nr 1-4/973 (tl 41) lõpetas Tartu Vangla kaebajale isiklike esemete kasutamise keelamise.
18. 16.06.
19. a käskkirjaga nr 1-4/1583 (tl 8) lõpetas Tartu Vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ka ülejäänud osas.
20. Kaebaja esitas 27.05.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse Tartu Vangla 07.02.
21. a käskkirja nr 1-4/392 alusel kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 000 eurot.
22. Tartu Vangla jättis 31.07.
23. a otsusega nr 1-13/782-4 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 21-22).
24. Kaebaja esitas 29.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega põhjustatud terviserikkega. Kohtuistungil vähendas kaebaja taotletavat hüvitist, taotledes Tartu Vanglalt hüvitist summas 1000 kuni 2000 eurot. Kaebaja hinnangul olid kehtestatud piirangud asjakohatud ning ebaseaduslikud, põhjustades tema tervise halvenemise ja mittevaralise kahju tekitamise. Kaebaja selgitab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil ei saanud ta tarbida keedetud vett, mis põhjustas talle vaevusi. Samuti võeti talt ära prillid ning kirjutustarbed, mille tõttu ei olnud tal võimalik umbes neli kuud kirjutada ja välismaailmaga suhelda. Selliste meetmete rakendamine oli kaebaja hinnangul ebaproportsionaalne, sest ohtu, et ta võiks ennast uuesti vigastada, ei olnud, kuna tal oli raskusi liikumisega ning ta vajas käimiseks karke. Ei ole eluliselt usutav, et sedavõrd pika ajavahemiku vältel püsis oht tema elule ja tervisele sellisel tasemel, et see tingis vältimatult vajaduse hoida teda eraldatult. Kaebaja eraldi lukustatud kambrisse paigutamise näol oli tegemist karistusega selle eest, et ta 05.02.2011 meeleheitele viiduna vigastas end ning hüppas hiljem trepist alla. Kaebajat viis meeleheitele see, et vangla administratsioon muutis enne vastavate normatiivaktide kehtestamist tubakatoodete väljastamise reegleid ja keeldus alusetult talle sigarettide väljastamisest. Kaebaja on alates lapsepõlvest regulaarne suitsetaja ning tal on sõltuvus nikotiinist. 05.02.2011 võeti ebaõiglaselt võimalus ettenähtud ajal ja kohas suitsetada, mistõttu sõltlasena tundis ennast äärmiselt halvasti ning ärritus, millest tekkis konflikt. Selle tagajärjel viidi läbi inimväärikust alandav läbiotsimine, mille läbiviimine ei olnud kaebaja hinnangul kohane ega vajalik vangla turvalisuse tagamiseks, kuna valvuritel oli ülevaade talle väljastatud tubakatoodetest. Vangla tegevus põhjustas meeleheidet, mis tõi kaasa enesetapu katse. 12.03.2015 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine oli tingitud vestlusest julgeolekutöötajaga. Näljastreigi lõpetades, lõpetati isiklike asjade kasutamise keeld.
25. Vastustaja vastuses kaebusele taotles kaebuse rahuldamata jätmist (tl 38-39p).
26. Halduskohus jättis 12.03.
27. a otsuses kaebuse rahuldamata (tl 165-168). Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ls 1 näeb otsesõnu ette võimaluse kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgemat järku õigushüvede (inimese elu ja tervise) kahjustamise 2 vältimiseks.
28. aasta veebruaris põhjendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist just vajadusega takistada kaebajal oma elu ohtu seadvat tegevust. Kaebaja meditsiinikaardi andmetest (tl 113) nähtuvalt on kaebajal juba
29. aasta aprillis olnud meeleolu kõikumised, peresidemete katkemise ja kavandatava suitsetamispiirangu tõttu on kaebaja olnud tuleviku suhtes pessimistlik ja enesehaletsuslik. Kaasneva diagnoosina on märgitud närvisüsteemi alkoholidegeneratsioon. 11.05.2010 anamneesis on märgitud suitsiidimõtete püsimist üksnes manipulatiivse variandina. 12.01.2011 kande kohaselt oli kaebajal ravi tulemusena tekkinud soov suitsetamine maha jätta. 05.02.2011 jalutuskäigu ajal tekkis kaebajal valvuriga konflikt sigarettide väljajagamisel. Kaebaja ei saanud tavapärast 5 sigaretti, kuna talle väljastatud pakis oli üksnes üks sigarett ja täiendavalt sigarette ei väljastatud. Hiljem samal päeval oli kaebajal konflikt kambris suitsetamise tõttu. Intsidendi tõttu alustas vastustaja distsiplinaarmenetlust. Nimetatud sündmused olid ka kaebaja enda kinnitusel enesevigastamise ajendiks. 05.02.2011 elukambris vigastas kaebaja tahtlikult oma käsivart, mille tõttu kaotas olulises koguses verd ning meditsiiniosakonda viimisel hüppas üle trepikäsipuu, maandus 4-5 meetrit madalamal trepimademel ja murdis häbemeluu. Kohtu hinnangul nähtub 05.02.2011 aset leidnud korduvast enesevigastamisest üheselt, et kaebaja oli suitsiidikalduvusega. Seega oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine VangS § 69 lg 1 alusel lubatud. Vastustajal tuli siiski kaaluda, kas kaebaja elu ja tervise kaitse eesmärki oleks võimalik efektiivselt saavutada leebemate meetmete kohaldamisega. Kohus nõustub siinjuures vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja oli kasutanud enesele vigastuste tekitamiseks erinevaid võimalusi, polnud vanglal kaebaja avatud elutsoonis viibimise korral võimalik tagada eesmärgi saavutamine. Tartu Vanglas tehtud muudatused suitsetamise korralduses oli püsivad, mistõttu ei olnud vastustajal põhjust arvata ka, et kaebaja endast lähtuv oht oma elule ja tervisele võiks kiiresti väheneda. Enesevigastamisega oli kaebaja demonstreerinud, et oht elule ja tervisele on tegelik ja, et sõltuvalt meeleolust ei kõhkle ta kasutamast väiksematki võimalust enda kahjustamiseks. Seega oli vastustajal taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik rakendada meetmeid, mis vähendasid miinimumini enesevigastamisele viinud meeleolu languse kordumise ning ühtlasi kaebaja võimalused enda vigastamise elluviimiseks. Sel kaalutlusel peab kohus kaebaja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike esemete kasutamise keelamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist õiguspäraseks. Halduskohus nõustus Tartu Vangla 07.02.
30. a käskkirjas sedastatuga, et kaebaja nimetatud isiklikud asjad on tahtmise korral kasutatavad enese vigastamiseks või esemete valmistamiseks, mida saab kasutada enese vigastamiseks. Seetõttu oli põhjendatud isiklike asjade keelamine selliselt, et kaebajale olid lubatud üksnes käskkirjas loetletud esemed. Kaebaja käe piiratud liikuvus võis küll muuta keerukamaks esemete sellisel viisil kasutamise, kuid ei välistanud seda täiesti. Käskkirja kohaselt oli kaebajal õigus taotleda kirjutusvahendite ajutist väljastamist vastavalt vajadusele. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud kirjutusvahendite väljastamist ja taotlus oleks jäänud rahuldamata. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks taotlenud prillide ajutist väljastamist pühakirja lugemiseks. Halduskohus nõustus vastustajaga, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud meditsiiniline näidustus keedetud vee joomiseks. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et keetmata vee joomine või vee keetmise võimaluse puudumine üldisemalt oleks toonud kaasa kaebajale kahjuliku tagajärje. Kaebaja väide vaevuste talumise kohta on üldsõnaline ega ole sellisena kohtumenetluses kontrollitav. Seetõttu ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks takistanud õigusvastaselt kaebajal isiklike asjade kasutamist olukorras, kus isiklike asjade kasutamise keelamine 07.02.
31. a käskkirjaga oli õiguspärane. Isiklike asjade kasutamise keelamine lõpetati 08.04.
32. Seega 3 hindas vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise vajaduse jätkuvust ning lõpetas meetme kohaldamise kui see ei olnud enam vältimatult vajalik. Kehakultuuriga tegelemise keelamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ei ole kaebaja vastustajale ette heitnud. Halduskohtu hinnangul ei kinnitanud asjas kogutud tõendid kaebaja väidet tema tervise halvenemisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel. Väljavõte haigusloost nr 458 (tl 113) seoses 05.02.2011 aset leidnud sündmustega sedastab kaebajale pandud põhidiagnoosina residuaalsed isiksusehäired kroonilisest alkoholismist, valdavalt käitumishäiretega stressireaktsiooni. Kaebajat on kirjeldatud emotsionaalselt labiilsena, tema tahteelu impulsiivse ja prognoosimatuna. 03.05.2011 meditsiinikaardile tehtud kandest ilmneb, et kaebaja närvilisus oli taandunud, meeleolu hea, suitsiidimõtteid enam ei olnud. Kaebaja ise oli avaldanud, et kinnises kambris viibimine oli talle sobiv, kuna sai rahulikult kohtuasjadega tegeleda. Siiski oli kaebajal püsiv nn trepihirm. 15.09.2011 on kaebaja enesetunnet kirjeldatud stabiilsena, meeleolu paranenuna. Sama nähtub 21.11.
33. a kandest. 15.08.
34. a kande kohaselt oli kaebaja selleks ajaks suitsetamise maha jätnud. 10.10.2012 on kaebajat kirjeldatud rõõmsameelsena. 19.12.
35. a kande järgi oli kaebaja elutüdimus möödunud. Halduskohus järeldas eelnevast, et kaebaja ise ei tajunud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist karistusena või muul viisil negatiivsena. Eraldi paigutamine ja teiste kinnipeetavatega suhtlemise puudumine vähendas võimalikke stressiallikaid ja aitas taastumisele kaasa. Muutlike meeleolude esinemist, labiilsust ja käitumise prognoosimatust ärrituse foonil on psühhiaater seostanud pikaajalise alkoholisõltuvuse mõjuga. Puuduvad andmed, millest ilmneks kaebaja tervise halvenemine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu. Vastupidi, kahjulikke mõjusid seostatakse trepist alla hüppamisele järgnenud posttraumaatilise stressiga (tl 42). Kaebaja meeleolu langust ja suitsiidiohtu ja trepihirmu on taas sedastatud 08.03.2013 vangla igapäevaelu reeglite karmistumise ja negatiivsete intsidentide tõttu. Seetõttu ei ole tõendamist leidnud kaebaja väited tervisekahjustuse tekkimisest Tartu Vangla 07.02.
36. a käskkirja alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu. Halduskohus ei hinnanud siinjuures 05.02.2011 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele eelnenud vastustaja tegevust ega selle võimalikku mõju kaebaja tervisele, sest käesolevas asjas on kaebaja kohtueelses menetluses taotlenud kahju hüvitamist üksnes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu. Halduskohtu hinnangul on kaebaja tervisekaardilt nähtuvad andmed piisavad kaebuse lahendamiseks. Tervisekaardile on sissekandeid teinud vastava eriala spetsialistid, märkides muu hulgas ära ka kaebaja diagnoosi ja tervise muutuste arvatavad põhjused, mistõttu puudus vajadus kohtumenetluses eksperdi kaasamiseks. Asjaolu, et kaebaja töövõime kaotuse ulatus on aja jooksul suurenenud, ei viita täiendavate julgeolekuabinõude kahjulikule mõjule olukorras, kus kaebajat ravinud psühhiaater on vaimse tervise halvenemise põhjuseks pidanud pikaajalist alkoholisõltuvust ja enesevigastuse järgset posttraumaatilist stressi. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja väited toidust loobumise lõpetamise põhjuste, meditsiiniõe poolt keedetud vee pakkumise, raadio kuulamise mittevõimaldamise ja kella mittevõimaldamise kohta, kuna need ei põhista kaebaja väidetud tervisekahjustuse tekkimist. Halduskohus osutas veel sellele, et kaebaja ei ole seostanud talle mittevaralise kahju tekkimist tema vabadusõiguse piiramisega eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel. Kaebaja ei ole sellel alusel kahju hüvitamist nõudnud ka kohtueelses menetluses. Seetõttu ei hinnanud halduskohus vabadusõiguse piiramisega kaebajale mittevaralise kahju tekitamist seoses eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise võimaliku ülemäärase kestusega. Kokkuvõttes oli halduskohus seisukohal, et kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise ja isiklike asjade kasutamise keelamisega 07.02.–16.06.2011 ei ole Tartu Vangla 4 põhjustanud kaebaja tervise halvenemist. Seega ei ole vastustaja tegevus kaasa toonud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamist ning rahalise hüvitise väljamõistmine kaebaja kasuks ei ole põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
37. Kaebaja esitas 09.04.2015 Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse (tl 174-176), mille taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist halduskohtu teisele koosseisule tagasi uueks menetluseks. Kaebaja avaldab soovi, et halduskohus menetleks 27.08.2014 esitatud kaebust ning et istungile kaasataks sõltumatu ekspert-spetsialist. Samuti soovib kaebaja õigusabi kassatsiooni koostamiseks juhul, kui kaebus jääb rahuldamata. Kaebaja väitel oli just neljakuuline isolatsioon oluline asjaolu raske depressiooni kujunemisel. Kaebaja leiab, et halduskohus hindas tõendeid ebaõigesti ja rikkus kohtumenetluse norme. Kaebaja tugineb apellatsioonkaebuses psühhiaater A. Lehtmetsa kirjale (tl 135). Kaebaja väitel püüti käskkirjaga nr 1-4/392 lahendada meditsiinilist probleemi jõumeetodiga. Kamber, millesse kaebaja paigutati, oli elektrooniliselt jälgitav. Lisaks käelisele puudele oli kaebaja vaagnaluu murru tõttu voodisse aheldatud. Kaebajale keelati raadio ja TV, igasugune kirjandus peale piibli ja kella. Kaebaja väitel ei vasta tõele, et talle oleks võimaldatud kirjutustarbeid ja prille. Kaebaja väitel kestis tal üle aasta posttraumaatiline stress. Kaebaja väidab, et kui tal 08.03.2013 diagnoositi raske korduv depressioon, siis pidi tal depressioon olema ka varem.
38. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. (tl 183-184) jätta RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
39. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
40. Halduskohus kuulutas 12.09.
41. a määrusega käesoleva menetluse kinniseks kaebaja terviseandmeid puudutavas osas, viidates määruse põhjendustes konkreetselt tl-dele 9-15 ja 23-
42. Halduskohus tugines seejuures HKMS § 77 lg-le 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga
43. Ringkonnakohus leiab, et nii juba eelpool nimetatud dokumentide kui ka järgmistel toimikulehekülgedel olevate dokumentide osas tuleb käesolev menetlus kuulutada kinniseks HKMS § 77 lg 1 koosmõjus TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel: tl 40, 66, 73, 113, 122-124,
44. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus TsMS § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Nimetatud dokumendid sisaldavad endas andmeid kaebaja puude ja tervisliku seisundi kohta, mis on isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 kohaselt delikaatsed isikuandmed. Nende andmete kinniseks kuulutamine on seetõttu vajalik kaebaja eraelu kaitseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub antud juhul ka huvi asja avaliku arutelu vastu. Seega kuulutab kohus haldusasja nr 3-14-51908 menetluse eelnimetatud dokumentide osas HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel osaliselt kinniseks.
45. Ringkonnakohus peab vajalikuks võtta asja materjalide juurde koos vastusega apellatsioonkaebusele esitatud dokumendid: kaebaja omakäeline 06.04.2011 kuupäevaga määruskaebus kohtuasjas nr 3-11-614 (1 lehel), Tartu Vangla 22.03.
46. a selgitustaotlusele 5 vastamine nr V1-3597-1 (1 lehel), Tartu Halduskohtu 29.03.
47. a määrus nr 3-11-614 (1 lehel) ja Tartu Halduskohtu 11.04.
48. a määrus nr 3-11-614 (1 lehel). Need dokumendid kinnitavad, et kaebajal oli võimalus täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise ajal 07.02.– 16.06.2011 kasutada kirjatarbeid ja tutvuda tema suhtes tehtud lahenditega. Kaebaja koostas 06.04.2011 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 29.03.
49. a määruse peale haldusasjas nr 3-11-
50. Samuti nähtub Tartu Halduskohtu 11.04.2011 määrusest 3-11-614, et esialgse taotluse riigi õigusabi saamiseks esitas kaebaja 10.03.
51. Mõlemad pöördumised on kirjutatud ajal, mil kaebaja viibis lukustatud kambris ega saanud väidetavalt prille ega paberit kasutada.
52. Apellatsioonkaebuse taotlused vajavad tõlgendamist. Ringkonnakohus tugineb HKMS § 2 lg-tele 3 ja 4, mis sätestavad: „