Obsah (5)

§ 45§ 249§ 203§ 252§ 4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohu

) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Halduskohus selgitas, et keelamiskaebuse esitamise võimalust on seadusandja rangelt piiritlenud.

§ 45

lg 1 sätestab, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et Tartu Vangla annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Halduskohus möönab, et praegune tööle määramise käskkiri lõppeb küll 31.03.2016, aga on tõenäoline, et kaebaja määratakse Tartu Vanglas uuesti tööle. Samas aga on võimalik vaidlustada tööle määramise käskkirja ja samuti on võimalus taotleda

§ 249lg 2 alusel vaidemenetluse ajal kohtult esialgset õiguskaitset.

Seega on kaebajal üldjuhul olemas tõhus õiguskaitsevahend tööle määramise käskkirja vaidlustamisel. Halduskohus on seisukohal, et üldjuhul ei saa kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu tema õigusi rikkuda tööle määramise käskkiri iseenesest, vaid konkreetne korraldus tööle asuda. Teisiti on olukord vaid siis, kui kinnipeetava tervislik seisund välistab tema töötamise mistahes ajal mistahes majandustööl. Seda, et see praegusel juhul pole nii, tuleneb ka kaebusest, kuna kaebaja viitab võimalusele tema valud kõrvaldada või viia need talutavale tasemele. Eeltoodust tulenevalt leiab halduskohus, et antud juhul puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, kuivõrd isikule on tagatud tõhusad õiguskaitsevahendid tulevikus võimaliku tööle määramise käskkirja vaidlustamisel ning sõltumata käskkirja kehtivusest on tal võimalik keelduda tööst olukorras, kus tema tervislik seisund ei luba tal töötada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MÄÄRUSKAEBUSMENETLUSES 3. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 15.03.216. a määrusele määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada ja võtta kaebus menetlusse. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et kuna antud juhul puudub tõhus õiguskaitsevahend, siis on keelamiskaebuse tingimused täidetud ja kaebus tuleb võtta menetlusse. Halduskohus leidis, et

§ 45

lg-s 1 sätestatud teine tingimus on täitmata, sest kaebuse esitaja saab vaidlustada tööle määramise käskkirja ja igat eraldi korraldust tööle asumiseks ning samuti on võimalik taotleda ka esialgset õiguskaitset, mis peataks käskkirja või korralduse kehtivuse. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu selgitusega, sest tööle määramise käskkiri antakse tavaliselt kolmeks kuuks ja selle käskkirja vaidlustamisel tõenäoliselt kohtulahendini ei jõuta. Määruskaebuse esitajale ei ole teada, et vangla oleks kunagi rahuldanud esialgse õiguskaitse taotluse ja vaiet, seega puudub tegelik võimalus vaidlustada kaebuse esitaja tööle määramist. Võimalik oleks küll kompensatsiooni taotlemine, aga see määruskaebuse esitajat ei huvita. Määruskaebuse esitaja märgib, et kui tal pole valudest tulenevalt võimalik tööle minna, siis ei võimalda vangla talle igakordselt arsti. Kui aga siiski arsti juurde viiakse, otsustakse töölt vabastamine vangla huvides töötava arsti hinnangul. Määruskaebuse esitaja sõnul on tal teravad ja talumatud valud ning valuvaba aeg puudub. Terava valu korral põhjustab iga liigutus talle kannatusi, talumatu valu ajal ei jõua voodistki tõusta. Määruskaebuse esitaja on nõus ka sõltumatu ekspertiisiga valude intensiivsuse hindamiseks. Määruskaebuse esitaja soovib töölt vabastust kuni tema valud suudetakse kõrvaldada.

1. Tartu Vangla palus määruskaebusele esitatud vastuses (tl 38-38p) jätta määruskaebus rahuldamata. Kuivõrd esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustab halduskohus, on põhjendamatu määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei ole vangla talle teadaolevalt ühtegi esialgse õiguskaitse taotlust rahuldanud. Halduskohus rahuldab esialgse õiguskaitse taotluse viivitamatult, seega ei ole põhjendatud ka väide, mille kohaselt õnnestuks määruskaebuse esitajal saada esialgse õiguskaitse kohaldamise otsus parimal juhul kahe kuu möödudes, mil suurem osa tööperioodist on juba läbi. Sõltumata tööle määramise käskkirja kehtivusest, on võimalik tööle minemisest keelduda, kui määruskaebuse esitaja tervislik seisund seda konkreetsel hetkel ei luba. Ainuüksi asjaolu, et tööst vabastamine tervisliku seisundi tõttu otsustatakse vangla juurde kuuluvas meditsiiniosakonnas ja määruskaebuse esitaja meditsiiniosakonna otsusega ei nõustu, ei tähenda, et meditsiiniosakonna otsused oleksid kallutatud ja valed. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 2
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203

lg 2 ja § 201 lg 4), täiendades samas halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. 6. Määruskaebuse esitaja selgitab määruskaebuses, et tööle määramise käskkirjad antakse tavaliselt kolmeks kuuks ja on vähetõenäoline, et kohtulahendini jõutakse enne käskkirja lõppemist. Lisaks märgib määruskaebuse esitaja, et vangla ei ole teadaolevalt rahuldanud ühtegi esialgse õiguskaitse taotlust ja vaiet. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt

§ 249

lgle 2 võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. Järelikult juba tööle rakendamise käskkirja saamisel on määruskaebuse esitajal võimalik esitada vaie vanglale ja esialgse õiguskaitse taotlus halduskohtule.

§ 252

lg 1 kohaselt lahendab halduskohus üldjuhul esialgse õiguskaitse taotluse viivitamatult. Seega ei ole põhjendatud ka määruskaebuse esitaja väide, et ta ei saa kaitsta enda õigusi tööle suunamise haldusakti andmisel. 7. Määruskaebuse esitaja on nii halduskohtule esitatud kaebuses kui ka määruskaebuses märkinud, et ta pole rahul vanglaarsti tegevusega ravi võimaldamisel. Ringkonnakohus selgitab, et tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Riigikohus on öelnud, et halduskohtu pädevuses ei ole

§ 4

lg 1 kohaselt lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale, aga halduskohus on samas

§ 4

lg 4 alusel pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (RKHKo 13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 19). VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Vanglaarst osutab ravi osas hinnangu andmisel kinnipeetavale tervishoiuteenust. Seega kujuneb vangla ja kinnipeetava vahel välja eraõiguslik suhe. Eriarsti juurde suunamise osas on Riigikohus selgitanud, et vanglas otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte (RKHKo 21.12.2010, 33169-10, p 8). Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuste osutamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, reguleerivad seda olukorda esmajoones siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat. Vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (RKEKm 07.04.2011, 3-3-4-1-11, p-d 9 ja 10). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (RKHKo 21.12.2010, 3-3-1-69-10, p 9). 8. Seega jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.03.2016. a määruse muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits