Obsah (6)

§ 212§ 213§ 157§ 165§ 162§ 199

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 27.10.2014 M. Luugi kahju hüvitamise taotluse, milles ta palub mõista välja Tallinna Vangla inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglane kahjutasu, mis oleks proportsioonis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Riigikohtu praktikaga. M. Luugi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 09.01.2008-18.02.2014 nii vahistatuna kui ka süüdimõistetuna, mistõttu oli kogu kinnipidamine jätkuv toiming ning kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul rikkus vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
2. M. Luuk leidis, et kambri üldpindalast tuleb välja arvata tualetiala ja ka mööbli alla jääva ala pindala ning olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine. M. Luugi väitel oli kambris vaba põrandapinda umbes 6,5 m², kus ta pidi viibima üldjuhul koos viie vahistatuga ning talle ei võimaldatud vahistuse ajal osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali ning ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutamisboksis koos teiste vahistatutega, kuid boksis puuduvad võimalused enda füüsiliseks koormamiseks, sest puudub spordiinventar ja 15 m² suurune pind on ebapiisav, et 6 inimest saaks samaaegselt teha liikumis- või võimlemisharjutusi. M. Luuk märkis, et ta pidi kambris viibima 23 tundi, kus puudus kõndimiseks vajalik ruum, millistes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget. M. Luugi väitel on ta püüdnud olukorda ära hoida, pöördudes inspektorkontaktisiku poole taotlusega paigutada ta suuremasse kambrisse. M. Luuk oli seisukohal, et ka süüdimõistetute eluosakonnas on rikutud EIÕK art-t 3, kuna ka sealsetes kambrites oli kaebaja isiklik ruum alla 4 m². Lisaks märkis M. Luuk järgmisi inimväärikust alandavaid kinnipidamistingimusi: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske, mistõttu paljude kambrite seintel esines hallitust, millest järeldub, et ventilatsioon oli puudulik; õhuakendele oli paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid õhuvahetust; võimaldati ainult üks dušikord nädalas ja kambrites puudus soe vesi; kui uksed olid lukus, võis tualetti pääsemiseks ooteaeg olla tund või rohkem; kambri valgustus ei vastanud nõuetele ja nõrk valgustus väsitas silmi; õues mängiv muusika oli nii vali, et kostus kambrisse ja muutus talumatuks müraks; ööseks jäeti põlema tuli, mis segas magama jäämist; suuõõnsuste läbiotsimine, mida tehakse süstemaatiliselt pikema aja vältel; nn aasia tüüpi tualeti kasutamine, mis oli põlvedele koormav ja alandav; puudus privaatsus; kambrites oli suviti ebainimlikult palav ja puudus konditsioneerisüsteem; spordisaali võimaldati kasutada ainult üks kord nädalas, kuigi meditsiiniosakonna spetsialistperearst A. Tabri leidis, et talle tuleks võimaldada spordisaali kasutamine kaks korda nädala ning vähesest liikumisest tekkisid terviseprobleemid.
3. Tallinna Vangla tagastas 22.12.
4. a vastusega nr 5-18/14/29493-3 M. Luugi kahju hüvitamise taotluse perioodi 09.01.2008-26.10.2011 osas läbivaatamatult ning jättis taotluse ülejäänud osas rahuldamata.
5. M. Luuk esitas 27.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 30.08.2015 täiendava seisukoha. Kaebaja palub mõista välja Tallinna Vangla inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglane kahjutasu. Kaebaja põhjendused: 1) Tallinna Vanglas viibis 09.01.2008-18.02.2014, millise aja jooksul rikkus vangla EIÕK artt
6. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast välja arvata tualetiala ja ka mööbli alla jääva ala pindala. Olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Vaba põrandapinda oli kambris umbes 6,5 m², kus ta pidi viibima üldjuhul koos viie vahistatuga. Ei võimaldatud kogu vahistuse ajal osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutamisboksis koos teiste vahistatutega, kuid boksis puuduvad võimalused enda füüsiliseks koormamiseks, sest puudub spordiinventar ja 15 m² suurune pind on ebapiisav, et 6 inimest saaks samaaegselt teha liikumis- või võimlemisharjutusi. Pidi kambris viibima 23 tundi, kus puudus kõndimiseks vajalik ruum, millistes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget. On püüdnud olukorda ära hoida, pöördudes 2 inspektor-kontaktisiku poole taotlusega paigutada ta suuremasse kambrisse. Ka süüdimõistetute eluosakonnas on rikutud EIÕK art-t 3, kuna ka sealsetes kambrites oli kaebaja isiklik ruum alla 4 m². 2) Inimväärikust alandavad olid ka järgmised kinnipidamistingimused: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske, mistõttu paljude kambrite seintel esines hallitust, millest järeldub, et ventilatsioon oli puudulik; õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid õhuvahetust; võimaldati ainult üks dušikord nädalas ja kambrites puudus soe vesi; kui uksed oli lukus, võis tualetti pääsemiseks ooteaeg olla tund või rohkem; kambri valgustus ei vastanud nõuetele ja nõrk valgustus väsitas silmi; õues mängiv muusika oli nii vali, et kostus kambrisse ja muutus talumatuks müraks; ööseks jäeti põlema tuli, mis segas magama jäämist; suuõõnsuste läbiotsimine, mida tehakse süstemaatiliselt pikema aja vältel; nn aasia tüüpi tualeti kasutamine, mis oli põlvedele koormav ja alandav; puudus privaatsus; kambrites oli suviti ebainimlikult palav ja puudus konditsioneerisüsteem; spordisaali võimaldati kasutada ainult üks kord nädalas, kuigi meditsiiniosakonna spetsialist-perearst A. Tabri leidis, et talle tuleks võimaldada spordisaali kasutamine kaks korda nädala ning vähesest liikumisest tekkisid terviseprobleemid.
7. Tartu Halduskohus võttis 26.02.
8. a määrusega kaebuse menetlusse. Kohus leidis, et kaebaja kahjunõue 09.01.2008-26.10.2011 osas tuleb lugeda Tallinna Vanglale tähtaegselt esitatuks, kuna kaebaja kinnipidamine oli jätkuv haldustoiming (kaebaja viibis Tallinna Vanglas järjepidevalt 09.01.2008-18.02.2014) ning kahju lõplik ulatus selgus kaebajale pärast jätkuva toimingu lõppemist, s.o pärast 18.02.
10. Tartu Halduskohus rahuldas 08.10.
11. a otsusega M. Luugi kaebuse ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1448 eurot ja menetluskulu 40 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Isikliku ruumi suuruse määramisel ei saa lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb ka nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda. Ka kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 2233 päeva, millest 833 päeva viibis ta kambrites, kus pinda kinnipeetava kohta oli 3 m² või rohkem, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile. Kambrites, kus kambripinda kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSkE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m²), kuid alla 3 m², viibis kaebaja 1352 päeva ja kambrites pindalaga alla 2,5 m² viibis kaebaja 48 päeva. 2) Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisseviimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi kohtu arvates pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus 833 päeva osas ei ole õigusvastane, milliste päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata. 3) Olukorras, kus kambripinda isiku kohta oli vähem kui 2,5 m², rikkus vastustaja VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg-t
12. Üldiselt teadaolevaks on asjaolu, et
13. a rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, 3 mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. 48 päeva jäi kaebaja isiklik ruum alla 2,5 m², mil rikuti tema suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 2 eurot päeva kohta, kokku 96 eurot. 1352 päeva oli kaebajal põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², mil vastustajale ei saa ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Sellist olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu on põhjendatud välja mõista 1 euro päeva kohta, kokku 1352 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14. M. Luuk esitas 05.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 08.10.
15. a otsus ja tema kaebus rahuldada täies ulatuses, s.o ka aja eest, kui tema isiklik ruum oli üle 3 m², kuid alla 4 m², millised tingimused olid EÕIK art-ga 3 vastuolus. Veel palub kaebaja välja mõista õiglane kahjutasu, mis oleks kooskõlas EIK praktikaga. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri põrandapinnast maha arvata mööbli alla jääva ala pindala, mida võib mitmetest EIK lahenditest selgelt välja lugeda. Kuna kohus ei ole arvestanud muid kinnipidamistingimusi, mis olid kaebuses esitatud, siis ei pea kaebaja vajalikuks neid üle korrata, kuid jääb täies ulatuses kaebuses väidetu juurde. Koosmõjus muude kinnipidamistingimustega on kaebaja õigusi rikutud ka ajal, kui tema isiklik ruum oli 3-4 m². Duši võimaldamist üks kord nädalas ei saa arvestada leevendava asjaoluna. 2) Väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt madal ega ole kooskõlas Riigikohtu ega EIK praktikaga. Kuna kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele ja arvestades nende kumulatiivset mõju, kaasnesid kaebajale vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed, kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris, nt kartseris. Seega ei saa mõistetav kahjuhüvitis jääda alla 6,39 euro iga Tallinna Vanglas viivitud päeva eest. Kuna kaebaja viibis Tallinna Vanglas mittenõuetekohastes tingimustes oluliselt pikemat aega, kui 69 päeva järjestikku, on kumulatiivne mõju intensiivne ja kahjutasu peaks olema kõrgem kui 14 eurot päeva eest. Kahjutasu peaks olema vähemalt 516 eurot iga kuu eest.
16. Tallinna Vangla esitas 06.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 08.10.
17. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-t
18. M. Luuk, viibides väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes, pidi juba
19. aastal Tallinna Vanglasse saabudes aru saama võimalikust kahju tekkimisest ja inimväärikust alandavast kohtlemisest. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on väidetava kahju tekkimise alguseks märkinud 09.01.2008, millest alates hakkas kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise 3aastane tähtaeg. M. Luuk esitas nõude kahju hüvitamiseks 27.10.2014, mistõttu saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude ajavahemiku 27.10.2011-18.02.2014 osas. 2) Kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Vangla ei ole rikkunud siseriikliku õiguse norme. Kohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud. Kohus ei põhjenda, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, s.h kokkusaamistel viibimine ja avatud osakonnas viibimisel vaba liikumisvõimalus kambrist välja ning spordisaali külastamise võimalus, ei kompenseeri vähest põrandapinda. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Seetõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise ja menetluskulu väljamõistmine põhjendamatu. 4
20. Tallinna Vangla esitas 22.12.2015 vastuse M. Luugi apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: Kohus on õiguspäraselt jätnud mööblialuse pindala kambri üldpindalast välja arvutamata ning õige on järeldus, et muud vangistustingimused ei ole kaebaja inimväärikust alandanud. Kaebaja väide, et üks dušikord nädalas on inimväärikust alandav, ei ole põhjendatud (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-50-14, p 34.1). Ehkki duši all sai kaebaja käia kord nädalas, oli tal igapäevaselt juurdepääs voolavale veele, mis võimaldas tal enda hügieeni eest hoolitseda.
21. M. Luuk esitas 27.12.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse põhjendused: Hüvitise väljamõistmine on põhjendatud. CPT on alates
22. aastast teinud korduvaid ettekirjutusi Tallinna Vangla osas. Ka on EIK otsuses Tunis vs Eesti tuvastanud vangla poolsed rikkumised. Vastustaja püüab vastutusest kõrvale hiilida.
23. Tallinna Vangla esitas 31.03.
24. a täiendava vastuse, milles ta märkis, et M. Luuk oli 09.01.2008-09.02.2009 vahistatu staatuses ja viibis lukustatud kambris VangS § 90 lg 3 alusel ning 10.02-06.04.2009 ja 05.-12.03.2010 viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Veel märkis vangla, et 07.04.2009-05.03.2010 ja 12.03.2010-18.02.2014 paiknes M. Luuk avatud osakonnas, kus kambrite uksed olid suletud üksnes öörahu ajaks. Vangla väitel oli kaebajal täiendavaid liikumisvõimalusi, kuna ta osales erinevates sotsiaalprogrammides 14.04.26.05.2009, 10.08.2009-07.09.2010 ja 21.09.-21.12.2012 ning oli majandustöödel abitööline 16.04.-30.11.2009, 01.12.2009-28.02.2010 ja 13.12.201012.03.
25. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
26. Ringkonnakohus leiab, et M. Luugi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Halduskohtu 08.10.
27. a otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
28. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vaidlustatud halduskohtu otsuse resolutsiooni p-st 1 ja põhjendava osa p-st 20 nähtuvalt on halduskohus M. Luugi kaebuse rahuldanud. Samas aga nähtub halduskohtu otsuse põhjendava osas p-s 18 märgitust, et halduskohus on 833 päeva osas asunud seisukohale, et selles osas ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks, asudes seisukohale, et nende päevade osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsuse resolutsioon vastuolus põhjendustega. Kohtupraktikas on sedastatud, et kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist

§ 157

lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (

§ 165

) resolutsiooni (

§ 162

) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu 01.07.2011. a otsus nr 3-1-110-11, p 21; 27.05.2015. a otsus nr 3-3-1-14-15, p 20).

§ 162

lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded. Halduskohus on põhjendustest nähtuvalt ilmselt soovinud rahuldada M. Luugi kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on rikkunud

§ 157lg-s 1 ja § 162 lg-s 1 sätestatud nõudeid.

5 13. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohtu otsuse põhjendav osa vastab

§ 165normidele.

14.

§ 165

lg 1 p 4 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima muuhulgas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Seega olukorras, kus kohus jätab kaebuse rahuldamata, peab kohus põhjendama, miks ta ei nõustu kaebaja poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega. Erandina sätestab

§ 165

lg 2, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

1. Käesolevas asjas on kaebaja kohtule esitanud hüvitamiskaebuse (tl 1-3p) seonduvalt vangla inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega, millisteks on kaebuse kohaselt vähene põrandapind; spordiüritustel osalemise ja spordisaali külastamise mittevõimaldamine; jalutusboksi pinna ebapiisavus; 23 tundi kambris hoidmine, kus puudus kõndimiseks vajalik ruum; riiete pesemise ja kuivatamise tõttu kambris oli niiske ja seintel esines hallitust, millest järelduvalt oli ventilatsioon puudulik; akendele paigaldatud plaadid takistasid õhuvahetust; võimaldati üks dušikord nädalas, kus kambrites puudus soe vesi; tualetti pääsemiseks ooteaeg võis olla tund või rohkem; valgustus ei vastanud nõuetele; õues mängiv vali muusika kostus kambrisse; ööseks põlema jäetav tuli segas uinumist; suuõõnsuste korduv läbiotsimine; nn aasia tüüpi tualeti kasutamine; puudus privaatsus; suvel oli kambrites palav ja puudus konditsioneer; spordisaali võimaldati kasutada üks kord nädalas. Tartu Halduskohus on 26.02.
2. a määrusega (tl 30-30p) võtnud M. Luugi kaebuse menetlusse.
3. Halduskohus on leidnud (otsuse p 8), et käesolev vaidlus seisneb selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle Tallinna Vanglas väidetavalt nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega perioodil 09.01.2008-18.02.2014 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud. Vaidlust ei ole apellatsiooniastmes selle üle, et halduskohus on vaidluse eseme õigesti otsuses välja toonud. Samas nähtuvalt otsuse põhjendustest (p-d 9-21) on halduskohus andnud hinnangu vastustaja tegevuse õiguspärasusele kaebaja kinnipidamisel viimasele kambris võimaldatud isikliku ruumiga seonduvalt, kirjeldanud kambri põrandapinna suuruse arvestamise metoodikat, andnud kokkuvõtva hinnangu kaebaja paiknemiste ja kambripinna piisavuse osas päevade lõikes, esitanud ülevaate kohtupraktikast seonduvalt kinnipidamistingimustele hinnangu andmise põhimõtetega ning hinnanud kaebaja olukorda 883 päeva osas, kus põrandapinda kinnipeetaval oli 3 m² ja rohkem. Seejärel on halduskohus selgitanud hüvitise suuruse määramisel kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutust piiravaid asjaolusid ning põhjendanud hüvitise väljamõistmist kaebajale sõltuvalt kambripinna suurusest. Viimaks on halduskohus kokkuvõtvalt märkinud, et rahuldab kaebuse ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitisena 1448 eurot ning jaganud menetluskulud. Eeltoodust lähtuvalt ei nähtu halduskohtu otsuse põhjendustest enamuse M. Luugi kaebuses kirjeldatud, väidetavalt inimväärikust rikkuvate kinnipidamistingimuste kohta esitatud väidete käsitlemist ega ilmne põhjendusi, miks halduskohus ei nõustu nende kaebaja väidetega. Sellega on halduskohus rikkunud

§ 165lg 1 p-s 4 sätestatud põhjendamiskohustust.

Seejuures ei ole halduskohus viidanud, et kohtumenetluses esitatud väited kattuvad haldusmenetluses esitatud väidetega, millega ta nõustunuks. Seega ei ole põhjendamiskohustuse järgimata jätmise aluseks ka

§ 165lg 2.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud

§ 157lg-s 1 ja §-s 165 sätestatud põhjendamiskohustust.

17. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme.

§ 199

lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus olenemata 6 apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse puudusi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest halduskohus on sisuliselt jätnud täitmata esimesele kohtuastmele pandud ülesande, kuna kaebaja esitatud väited on enamuses tähelepanuta jäetud, mistõttu selles osas on hüvitamiskaebus halduskohtu poolt täies ulatuses lahendamata jäänud. Taolises olukorras ei ole ringkonnakohtul võimalik täita apellatsiooniastme kohtu ülesannet, kontrollides esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust, sest halduskohus ei ole enda seisukohti kaebaja enamuse väidete osas väljendanudki. Ringkonnakohus ei tohi muutuda esimese astme kohtuks ja hakata kohtuasja lahendama esimese astme kohtuna ning menetlusosalised minetaksid sel puhul võimaluse oma õiguste kaitseks edasikaebe korras, sest ringkonnakohtu otsust on neil võimalik vaidlustada vaid üks kord kassatsioonkaebusega (ära jääks seega üks edasikaebevõimalus) ning lisaks on kassatsioonimenetluses edasikaebamise alused ja võimalused märksa piiratumad kui apellatsioonimenetluses (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, 2013, lk 611). Kuna halduskohus ei ole kaebuse väiteid enamuse osas oma otsuses sisuliselt üldse käsitlenud, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks käesolevas asjas ise uut otsust teha.
2. Eelnevat arvestades tuleb M. Luugi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt rahuldada ning Tartu Halduskohtu 08.10.
3. a otsus

§ 199

lg 2 p 3 ja § 200 p 2 alusel täies ulatuses tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei võta seisukohta apellatsioonkaebuste ülejäänud väidete osas. Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi halduskohtule uueks lahendamiseks, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta menetluskulude jaotamise osas.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et ei ole eelnevaga võtnud seisukohta, kas kaebus võiks kuuluda rahuldamisele või mitte. Halduskohtul tuleb see küsimus endal sisuliselt lahendada, arvestades menetlusosaliste poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti, asjas tähtsust omavaid tõendeid, asjakohast kohtupraktikat, s.h ka EIK praktikat ning materiaalõigust ja selle tõlgendusi.
2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul kontrollida, kas kaebaja kahju hüvitamise taotlus on vanglale esitatud 3-aastase tähtaja jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust sai või pidi teada saama, mistõttu tuleb anda ka hinnang, kas kaebaja on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast kogu vaidlustatud perioodi osas, lähtudes seejuures ka asjakohasest kohtupraktikast. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (06.03.
3. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks 7 olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (Riigikohtu 15.06.
4. a määrus asjas 3-3-1-20-15, p-d 11-13 ja 15).
5. Kuna menetlusosaliste vahel on muuhulgas vaidlus küsimuses, kas kambripinna arvutamisel tuleks arvestada WC pindalaga või mitte, siis juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu Riigikohtu kodulehel avaldatud kohtupraktika analüüsile (http://www.riigikohus.ee/vfs/2027/Kinnipeetava_p6randapind_EIK_praktikas_K %20%20Vaarmari.pdf, p 1.2.2), milles on EIK lahendite analüüsi põhjal järeldatud, et EIK üldine lähenemine on, et kambripinnast on EIK praktikas WC/sanitaarala suurus maha arvatud juhul, kui tegemist oli eraldi ruumiga või selgelt eraldatud ruumiosaga (sanitary annex).
6. Ringkonnakohus juhib ka halduskohtu tähelepanu kaebuse väidetes esinevale vastuolule. Nimelt on kaebaja ühelt poolt väitnud, et tal ei võimaldatud külastada spordisaali (kaebuse p 9, tl 2), kuid samas on ka väitnud, et spordisaali võimaldati kasutada üks kord nädalas (kaebuse p 12, tl 3). Halduskohtul tuleb nende väidete vastuolulisuse osas seisukoht võtta.
7. Ringkonnakohus peab vajalikuks võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 31.03.
8. a täiendava vastuse koos lisaga, milles vangla esitas andmed kaebajale kohaldunud kinnipidamisrežiimi ja täiendavate liikumisvõimaluste kohta, sest kohtupraktikast lähtuvalt tuleb inimväärikuse tagamise kontrollimiseks halduskohtul muuhulgas hinnata ka seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.
9. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 12.
10. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel