← Eesti

3-16-125/25

K OHT UMÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi, Einar Vene

  1. mai 2016, Tartu 3-16-125 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla põhjustatud kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu
  2. veebruari
  3. a ja
  4. märtsi
  5. a määrused Juri Kolesnikovi
  6. veebruari
  7. a ja
  8. märtsi
  9. a määruskaebused Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja Juri Kolesnikov RESOLUTSIOON
  10. Jätta kaebaja
  11. veebruari
  12. a määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  13. veebruari
  14. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
  15. Rahuldada kaebaja
  16. märtsi
  17. a määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu
  18. märtsi
  19. a määrus.
  20. Rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  21. Kaebaja esitas
  22. jaanuaril 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis Tartu Vangla põhjustatud kahju hüvitamist seoses perioodil september kuni november 2010 villase teki kasutamise tõttu põhjustatud kahjuga. Kaebaja esitas ühes kaebusega ka riigi õigusabi taotluse.
  23. Tartu Halduskohus
  24. veebruari
  25. a määrusega tagastas kaebaja kaebuse ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Halduskohus põhjendas, et kinnipeetaval või vahistatul on õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Käesoleval juhul on kaebaja pöördunud korduvalt vangla poole samasisulise kahju hüvitamise taotlusega. Tartu Vangla jättis
  26. veebruari
  27. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja oli ületanud nõude esitamiseks lubatud kolme aastast tähtaega üle aasta ning seega ei olnud vanglal õigust ka menetlustähtaega ennistada. Tartu Halduskohus leidis samasisulistes haldusasjades nr 3-15-468 ja nr 3-15-3005, et kaebajal oli nõuetekohaselt läbimata kohtueelne menetlus ning tagastas kaebused. Lisaks tuvastas halduskohus haldusasjas 3-15-3005, et Tartu Vangla jättis kaebaja hüvitamistaotluse õiguspäraselt läbi vaatamata ning selgitas, et ainus võimalus kaebuse menetlemiseks saab tekkida juhul, kui kaebaja taotleb vanglalt esmalt kahju hüvitamise taotluse menetluse uuendamist. Kaebaja esitas Tartu Vanglale taotluse kahju hüvitamise menetluse uuendamiseks, kuid vangla jättis
  28. detsembri
  29. a otsusega selle taotluse rahuldamata. Kuna kaebuse esitamine on lubatav vaid juhul, kui taotlus on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti, kuid halduskohus on varasemalt samasisulises haldusasjas leidnud, et Tartu Vangla jättis hüvitamisnõude läbi vaatamata õiguspäraselt, siis selleks, et kaebajal oleks käesolevas asjas läbitud kohtueelne menetlus, tuleb kohtul hinnata, kas Tartu Vangla
  30. detsembri
  31. a otsus on õiguspärane. Kaebaja viitab vanglale esitatud menetluse uuendamise taotluses haldusasjale nr 3-10-588, kuid kuna seal ei ole perioodil september kuni november 2010 kaebajale kahju tekkimise ja Tartu Vangla tegevuse õiguspärasuse kohta hinnangut antud, ei saa samas asjas tehtud Riigikohtu otsustus nr 3-7-1-3-465-14 olla menetluse uuendamise aluseks. Vangla on halduskohtu hinnangul õigesti osundanud, et ka menetluse uuendamise taotluse esitamise ühekuine tähtaeg on möödunud ja seda ei ole võimalik ennistada. Seega on Tartu Vangla jätnud kaebaja menetluse uuendamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata ning kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. Eeltoodust tulenevalt tagastas halduskohus kaebuse kaebajale HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtu hinnangul on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi, kuna kaebaja on iseseivalt korduvalt läbinud haldusmenetluses kohustusliku kohtueelse menetluse kohtule hüvitamisnõude esitamiseks ning samuti on kaebaja järginud kohtu antud juhiseid samasisulistes haldusasjades. Lisaks selgitas halduskohus, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ja seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi ka siis, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Halduskohtul puudub seaduslik alus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks ka RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt, kuna asja materjalide põhjal ei ole tungiv avalik huvi tuvastatav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  32. Kaebaja esitas
  33. veebruaril 2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu
  34. veebruari
  35. a määrusele. Kaebaja palus see otsus tühistada, võtta kaebaja kaebus menetlusse ning anda kaebajale advokaat. Kaebaja selgitas, et tulenevalt riigivastutuse seaduse § 17 lg-st 3 võib kahju hüvitamise taotluse esitada 3 aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai teada kahjust või selle tekkimisest ja sellest sõltumata 10 aasta jooksul. Seega tuleb kaebaja hinnangul kõigepealt tõendada, et kahju tekitati ja tuvastada kahju tekitaja. Kaebaja pidi ootama kohtuotsust asjas 3-10-588, kuna seal tuvastati kahju tekkimine
  36. aasta jaanuaris ja veebruaris ja ka süüdlane ning kaebaja pöördumisel
  37. aasta septembri kuni novembri osas oli samasugune 2 2 sisu ning kui kohus tunnistab, et vangla toimis õigusvastaselt ja põhjustas kaebajale kahju sellega, et kambris olid
  38. aasta jaanuaris ja veebruaris villased tekid, siis järelikult võib kaebaja esitada kahju hüvitamise taotluse ka
  39. a septembri kuni novembri eest. Kokkuvõtvalt märkis kaebaja, et kuna asjas 3-10-588 sai tõendatud, et vangla toimis õigusvastaselt ja tekitas kaebajale kahju sellega, et
  40. aasta jaanuaris ja veebruaris olid kaebaja kambris villased tekid, siis tekkis kaebajal õigus nõuda kompensatsiooni ka perioodi
  41. aasta september kuni november eest. Kaebaja lisas, et alates kohtuotsuse jõustumisest asjas 3-10-588 on tal aega kolm aastat kahju hüvitamise taotluse esitamiseks, kuid seaduse järgi on tal selleks aega 10 aastat. Kaebaja selgitas veel, et advokaat on talle vajalik, kuna kaebaja ise ei saa hakkama, kuid advokaadi jaoks tal raha ei ole. Kaebajal on vaja, et advokaat vaataks üle asjad 3-09-874, 3-09-2686, 3-10-642, 3-10-277, 3-11-1899, 3-11-1387, 3-15-468, 3-15-
  42. Kaebaja põhjendas, et tal ei jätku teadmisi ega mõistust, et selgust saada, kuid advokaat saab tõendada, et kaebaja on selle teemaga pidevalt nii vanglasse kui ka kohtusse pöördunud. Samuti palub kaebaja vabastada end riigilõivust.
  43. Tartu Halduskohus
  44. märtsi
  45. a määrusega jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel ja jättis määruskaebus käiguta ning andis kaebajale puuduse kõrvaldamiseks tähtaja. Nähtuvalt kaebaja vanglasisese isikuarve väljavõttest määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta, oli perioodil
  46. oktoober 2015 –
  47. veebruar 2016 kaebaja kahekordne keskmine kuusissetulek 40 eurot 68 senti ((279,58-198,23)÷4×2), millest on arvestatud maha seaduse alusel tehtavad kinnipidamised. Seega leidis halduskohus, et määruskaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv 15 eurot ei ületa kaebaja kahekordset keskmist kuusissetulekut ning vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 ei ole kaebajale võimalik menetlusabi anda.
  48. Kaebaja esitas halduskohtule
  49. märtsil 2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu
  50. märtsi
  51. a määrusele. Kaebaja märkis, et halduskohus arvab, et kaebaja peab maksma 15 eurot riigilõivu, kuid samas ei hinnanud kohus kaebaja kaebuse perspektiivikust. Kaebaja selgitas, et tema väljendas oma seisukohta, et tähtaeg 3 aastat algab kahju tekitaja tuvastamise hetkest ning see tähendab, et 3-aastane tähtaeg algab pärast kohtuotsust asjas 3-10-588 ja lisaks on seaduses kirjas, et sõltumata sellest on 10 aastat aega. Kaebaja jaoks oli arusaamatu, kuidas halduskohus saab temalt nõuda 15 euro suuruse riigilõivu tasumist, kui kaebaja kaebus on kohtu hinnangul perspektiivitu. Kaebaja palus kohtul vaadata, kas teda on võimalik riigilõivust vabastada. Kui kohus leiab, et kaebaja kaebus on perspektiivikas ning kui kohus leiab, et kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine ei ole võimalik, siis palus kaebaja talle teada anda, kas tema kaebus on perspektiivikas või mitte ning anda kaebajale riigilõivu tasumiseks vähemalt 10 päeva aega.
  52. Halduskohus jättis
  53. märtsi
  54. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu
  55. märtsi
  56. a määrusele käiguta ning andis talle tähtaja määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus selgitas, et kaebaja peab välja tooma, millise taotluse ta ringkonnakohtule seoses halduskohtu
  57. märtsi
  58. a määrusega esitab ning samuti tuleb kaebajal määruskaebuses märkida ka põhjendused, miks ta leiab, et vaidlustatav määrus on õigusvastane.
  59. Kaebaja esitas halduskohtule
  60. aprillil 2016 pöördumise, milles selgitas oma seisukohti. Kaebaja leidis, et halduskohus pidas algselt tema kaebust perspektiivituks ning tagastas selle põhjusel, et kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ettenähtud 3 aastat on möödunud. Kaebaja avaldas juba varasemalt selle seisukoha peale arvamust, et selline käsitlus pole õige, kuna 3aastane tähtaeg algab siis, kui tuvastatakse tekkinud kahju või kahju tekitaja ja kui seda ei tehta, siis on tähtaeg 10 aastat. Kuna täpselt samasuguses asjas nr 3-10-588 juba tuvastati 3 3
  61. aastal kahju ja ka kahju tekitaja, kelleks oli Tartu Vangla, siis algas 3-aastane tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks
  62. aastal, sest sisuliselt on tegu ühe ja sama asjaga, isegi aasta on sama, ainult kuud on erinevad. Kaebaja rõhutas taas, et on olemas ka 10-aastane tähtaeg. Kaebaja märkis, et nüüd tahab kohus, et kaebaja tasuks riigilõivu selleks, et kohus tema kaebuse läbi vaataks, kuid kohus ei ole andnud hinnangut kaebaja järeldustele ega hinnanud kaebuse perspektiivikust. Kaebaja hinnangul ei ole korrektne temalt riigilõivu nõuda kui kohus peab tema kaebust perspektiivituks, kuna kaebaja lihtsalt kaotaks raha. Kaebaja selgitas, et 15 eurot on tema jaoks tohutu raha ning enne kui ta selle tasumisega nõustub soovib ta teada, kas kohus leiab, et kaebajal on võimalus see asi võita või on kaebus perspektiivitu ja kaebajal ei ole mõtet vaidlust jätkata. Kui kohtu hinnangul on kaebajal võimalik kohtu asi võita, palus kaebaja anda talle riigilõivu tasumiseks tähtaeg vähemalt 10 päeva.
  63. Halduskohus jättis
  64. aprilli
  65. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu
  66. märtsi
  67. a määrusele teistkordselt käiguta ning andis kaebajale uue tähtaja määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus märkis, et halduskohus ei anna määruskaebemenetluses hinnangut kaebuse eduväljavaadete osas. Lisaks selgitas halduskohus, et kohus ei saa ise sisustada kaebaja taotlust ning kaebajal tuleb kohtule teatada, millist halduskohtu määrust ja millises ulatuses ta vaidlustada soovib ning seda ka põhjendada.
  68. Kaebaja esitas
  69. aprillil 2016 halduskohtule täiendavad seisukohad, milles märkis, et ta ei saa aru, mida kohus temalt nõuab. Kaebaja arvates ei soovi kohus teda tahtlikult ilma jätta 15 eurost, teades, et kaebajal ei ole šansse see asi võita ning järelikult on kaebus perspektiivne. Kaebaja palus edastada talle kontonumber ja anda 15 päeva riigilõivu tasumiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  70. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu
  71. veebruari
  72. a määruse resolutsiooni p-i 2 peale tuleb jätta rahuldamata (I) ning kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu
  73. märtsi
  74. a määrusele tuleb rahuldada (II). I
  75. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu
  76. veebruari
  77. a määruses esitatud seisukohtadega kaebaja riigi õigusabi taotluse osas ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. II
  78. Halduskohus lähtus ringkonnakohtu hinnangul õigesti halduskohtumenetluses Tartu Halduskohtu
  79. märtsi
  80. a määruse tegemise ajal kehtinud menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest, kuid kuna Riigikohus tunnistas üldkogu
  81. aprilli
  82. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-35-15 alates nimetatud otsuse jõustumisest kehtetuks HKMS § 112 lg 1 p 1 osas, milles see ei võimaldanud kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatud kulutusi, siis muutusid menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglid. Sama määruse põhjendavas osas selgitas Riigikohus, et kehtetuks tunnistatud osas ei saa HKMS § 112 lg 1 p 1 enam kohaldada menetlusabi andmata jätmise peale esitatud määruskaebuste läbi vaatamisel. Seega peab ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel 4 4 kohaldama üldkogu poolt
  83. aprilli
  84. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-15 välja toodud menetlusabi andmise põhimõtteid.
  85. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 111 lg 1 kohaselt menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad). Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha arvatavad (vt. Riigikohtu
  86. märtsi
  87. a määrus nr 3-7-1-3-61-12). Kohtupraktikas on lisaks leitud, et kinnipeetavatel on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata (Riigikohtu
  88. aprilli
  89. a otsus nr 3-3-1-35-15). Taotluse esitamise ajal oli töötasu alammäär 430 eurot (vt Vabariigi Valitsuse
  90. detsembri
  91. a määrus nr 139). Kuna menetlusabi taotluse lahendamisel võetakse arvesse menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuud ja osa menetlusabi taotlusele eelnenud perioodist jäi
  92. aastasse, siis tuleb arvesse võtta ka seda, et
  93. aastal oli töötasu alammäär 390 eurot (vt Vabariigi Valitsuse
  94. novembri
  95. a määrus nr 166). Seega oli perioodil
  96. oktoober 2015 -
  97. detsember 2015 (2 kuud) töötasu alammäärast 5% 20 eurot ja perioodil
  98. jaanuar 2016 –
  99. veebruar 2016 (2 kuud) oli töötasu alammäärast 5% 22 eurot. Järelikult tuleb kinnipeetava sissetulekutest lisaks HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud kulutustele täiendavalt maha arvata selle perioodi vältimatuteks kulutusteks vajalik raha 84 eurot (2x20+2x22).
  100. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 järgi tasutakse kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema nelja viimase kuu sissetulek enne ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamist (perioodil
  101. oktoober 2015 –
  102. veebruar 2016) olnud 279,58 eurot. Kaebaja sissetulekutest on seaduse alusel nõuete fondi ja vabanemisfondi arvatud 195,71 eurot. Tarbitud elektrienergia eest on kaebaja isikukontolt nimetatud perioodil tehtud mahaarvamisi 2,52 eurot. Seega tuleb kaebaja sissetulekutest HKMS § 112 lg 1 p 1 ja kohtupraktika järgi maha arvata 282,23 eurot (195,71+2,52+84). Eeltoodust tulenevalt ületavad kaebaja sissetulekutest tehtavad mahaarvamised kaebaja sissetulekuid ning seega on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge, et kaebajale on võimalik anda menetlusabi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu asumisest vabastamiseks täies ulatuses, sest kaebaja on maksejõuetu.
  103. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus
  104. veebruari
  105. a. a määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  106. veebruari
  107. a määruse resolutsiooni p-i 2 muutmata ning rahuldab
  108. märtsi
  109. a määruskaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 5 5
  110. märtsi
  111. a määruse ning rahuldab kaebaja menetlusabi taotluse määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.