← Eesti

3-14-50630/48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 02.12.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50630 Haldusasi Valeri Planini kaebus piisava elamispinna mittevõimaldamisega Tallinna Vangla poolt tekitatud 26 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.12.

  1. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Valeri Planini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Valeri Planin Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Jätta rahuldamata Valeri Planini taotlus nõuda Tallinna Vanglalt välja tõendid perioodi 01.05.2009-04.02.2011 osas kambrite suuruste kohta ilma WC-ta ning kaebuses toodud kogu hüvitamisnõude perioodi osas kambrites paikneva mööbli aluse pinna kohta.
  3. Rahuldada Valeri Planini apellatsioonkaebus osaliselt.
  4. Tühistada Tartu Halduskohtu 09.12.
  5. a otsus. Jätta Valeri Planini kaebus kahju hüvitamiseks perioodi 01.05.2009-04.02.2011 osas läbi vaatamata. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Valeri Planini kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt Valeri Planini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 612 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
  6. Valeri Planini kasuks välja mõistetud hüvitis tuleb Tallinna Vanglal vastavalt kaebaja taotlusele kanda Z.P. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX (Swedbank). 1 EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 02.12.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Valeri Planin esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 05.02.2014 numbriga 5-18/14/3870-
  8. V. Planin nõudis kahju hüvitamise taotluses Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 26 000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodidel 01.05.2009-13.09.2011 ja 22.06.2012-31.12.2013, millega alandati tema inimväärikust. V. Planin märkis kahju hüvitamise taotluses, et viibis 3 aastat ja 10 kuud kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m², mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt inimväärikust alandav, ja ta ei saanud tegeleda kambrivälise tegevusega (tegeleda kehakultuuriga, kasutada spordisaali, liikuda osakonnas, käia tööl ja koolis). V. Planin esitas 24.04.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis summas 26 000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites perioodidel 01.05.2009-13.09.2011 ja 22.06.2012-31.12.2013, millega alandati tema inimväärikust. Kaebaja märkis kaebuses, et jääb kõigi vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgitud põhjenduste juurde ning lisab vaid täiendavalt, et kaebajal ei olnud võimalik Tallinna Vanglas viibimise ajal midagi endal teha ülerahvasatuse probleemi leevendamiseks. Samuti palus kaebaja justiitsministri 30.11.
  9. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6, mille kohaselt pidi kambris olema ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähemalt 2,5 m², tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. V. Planin palus kaebuses tema kasuks välja mõistetud hüvitise kanda Z.P. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX (Swedbank).
  10. Tallinna Vangla teatas 29.04.2014 Tartu Halduskohtule, et käesoleval hetkel ei ole V. Planini 05.02.
  11. a esitatud kahju hüvitamise taotlust veel lahendatud, sest taotluses esinevad puudused, mis ei võimalda taotlust sisuliselt lahendada. V. Planinit ei ole ka puudustest veel teavitatud, kuna kinnipeetavate poolt esitatud kahjunõuete hulk on suur.
  12. Tartu Halduskohus jättis 09.12.
  13. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus asus seisukohale, et kaebus on ka perioodi osas 01.05.2009-13.09.2011 tähtaegne, sest kaebaja pidi küll ruumipuudust koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik ulatus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Halduskohus leidis, et mõistet „põrandapind“ tuleb määratleda ruumi külgede pikkuse korrutisena ning vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavate eluruumi suuruse arvestamisel ei saa selle hulka arvata ka WC-d ja pesemiskohta. 2 Liikumistingimuste osas märkis kohus, et kaebaja ei ole väitnud, et tal jäi Tallinna Vanglas viibimise ajal mõni seadusega ette nähtud jalutuskäik saamata. Jalutusala suuruse osas regulatsioon puudub. Vahistatul puudub küll õigus viibida spordisaalis või muudel spordirajatistel, kuid kehalisi harjutusi saab soovi korral teha ka kambris, jalutuskäigul viibides või osakonnas vabalt ringi liikudes. Kaebaja ei ole väitnud, et Tallinna Vangla ametnikud ei lubanud tal seda teha. Osa kaebusega hõlmatud ajast on kaebaja viibinud avatud osakonnas ja saanud neli tundi päevas vabalt osakonnas ringi liikuda. Vangistusregistri andmetel osales kaebaja vangla majandustöödel, riigikeele õppel ja omandas üldharidust. Seega ei ole kaebaja kogu kaebuses märgitud ajavahemiku jooksul pidanud viibima terve ööpäeva lukustatud kambris. Halduskohus viitas Riigikohtu 20.06.
  14. a otsusele asjas 3-4-1-9-14, milles tõdeti, et 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saaks inimväärikuse alandamist eeldada. Halduskohus leidis, et käesolevas asjas on tegemist sarnase juhtumiga ja kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks viibinud kambris, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m². Vastustaja esitatud andmete kohaselt pidi kaebaja vaid kahel päeval viibima kambris, mille suurus oli ühe isiku kohta 9 cm² kehtestatud normist väiksem. Seega on kaebaja õigusi rikutud vaid väga lühiajaliselt ja väheses ulatuses. Mingeid rikkumisi liikumise, sportimise ja jalutamise võimaluste osas halduskohus ei tuvastanud. Halduskohus leidis, et miski kohtule esitatust ei kinnita, et pikaajalise kasinates elamistingimustes viibimisega kaasnenud mõjutused oleksid olnud niivõrd olulised, et see vääriks rahalist hüvitist. Halduskohus märkis, et puuduvad ka viited selle kohta, et kaebaja oleks avaldanud rahulolematust kinnipidamistingimuste üle Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kaebaja on pöördunud kohtu poole alles pärast EIK lahendist Tunis vs. Eesti teadasaamist. Nimetatud lahendis oli küll tegemist sarnaste kinnipidamistingimustega, kuid lisaks ruumipuudusele on EIK olulise asjaoluna selles ära märkinud ka kinnipeetava terviserikke ja raskused selle leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel. Halduskohus märkis, et käesolevas asjas niisuguseid asjaolusid ei esine. VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotluse osas märkis halduskohus, et kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.
  15. a kohtuotsuses nr 3-4-1-9-14 VSkE § 6 lg 6 põhiseadusele vastavuse küsimuse juba lahendanud, siis on kaebaja taotlus põhjendamatu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  16. Kaebaja esitas 29.12.201 Tartu Halduskohtu 09.12.
  17. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja leiab, et halduskohus on kohaldanud ebaõigesti nii põhiseaduse sätteid, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, VangS § 4¹ lg-t 1 ja § 45 lg-t 1, VSkE § 6 lg-t 6, Vabariigi Valitsuse 26.01.
  18. a määruse nr 38 „Eluruumile esitatavad nõuded“ p-i 4, ning kohtumenetluse norme. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 5.
  19. Halduskohus on jätnud kogumata ja arvestamata kaebaja poolt taotletud tõendid perioodi 01.05.2009-13.09.2011 kambrite suuruste kohta ilma WC-ta ning mõlema perioodi osas kambrites paikneva mööbli aluse pinna kohta. Kaebaja palub ringkonnakohtul eelnimetatud tõendid vastustajalt täiendavalt välja nõuda. Samuti ei ole halduskohus andnud hinnangut kaebaja esitatud kambri joonisele. 3 5.
  20. Halduskohus on ebaõigesti jätnud kambri pindalast maha arvamata WC ning mööbli aluse pindala. EIKi praktika kohaselt tuleb kambri põrandapinnast maha arvata nii WC kui mööbli alune pind. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud kambrite põrandapindade suuruse. Vastustaja esitatud tabeli andmete alusel oli tegelikult kambris nr 210 isiku kohta kambri põrandapinda mitte 2,5 m², vaid 2,48 m². Lisaks sellele on jäetud arvesse võtmata ka WC seinte alune pindala. 5.
  21. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud EIÕK art-t
  22. Samuti on halduskohus teinud ebaõiged järeldused Riigikohtu 20.06.
  23. a otsusest asjas nr 3-4-1-9-
  24. 5.
  25. Kaebaja leiab, et ruumipuudus ning liikumis- ja sportimisvõimaluste puudumine ja väike jalutushoov kogumina kolme aasta jooksul on käsitletav ebainimliku kohtlemisena. 5.
  26. Kaebaja jääb kõigi oma halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja palub ringkonnakohtul nendega arvestada.
  27. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab vastustaja, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab, et kaebaja etteheide halduskohtule tõendite kogumata ja arvestamata jätmise kohta on arusaamatu, sest kohus kohustas vastustajat taotletud tõendeid esitama ja vastustaja täitis kohtunõude. Vastustaja arvates on halduskohus õiguspäraselt lähtunud Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-9-
  28. Kinnipeetavate arusaam, et neil kõigil on EIK lahendist Tunis vs. Eesti tulenevalt õigus rahalisele hüvitisele, on ebaõige. Kohtul on kohustus iga juhtumit eraldi hinnata ja halduskohus ongi seda teinud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaba põrandapinnana tuleb mõista täiesti vaba pinda. Sellisel juhul tuleks põrandapinna arvutamisel arvata maha ka need ruutmeetrid, millega kinnipeetavad ise oma mittehädavajalike esemetega põrandapinda vähendavad. WC aluse seina maha arvamine on asjakohatu, kuna sellisel juhul oleks Tallinna Vanglal võimalik vaba põrandapinda WC seinte maha lammutamisega juurde tekitada, mis aga vähendaks kinnipeetavate privaatsust. Vastustaja palub arvestada kõigi oma käesolevas haldusasjas esitatud varasemate seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  29. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu 09.12.
  30. a otsus tuleb tühistada ja ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse osaliselt. Perioodi 01.05.2009-04.02.2011 osas jätab ringkonnakohus V. Planini hüvitamiskaebuse läbi vaatamata
  31. Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult vaadanud V. Planini hüvitamiskaebuse läbi ka osas, mis puudutas ajavahemikku 01.05.2009-04.02.
  32. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus perioodide kohta 01.05.2009-13.09.2011 ja 22.06.2012-31.12.2013 laekus vanglale 05.02.2014 (tl 16) ning kaebus kohtule 28.04.
  33. Tallinna Vangla V. Planini kahjunõuet ise ei lahendanud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Asjas on aga vaidlus selles, kas taotlus kahju hüvitamiseks on tervikuna vanglale esitatud 3-aastase tähtaja jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama. HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.
  34. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). 4 Tallinna Vangla leidis vastuses kaebusele, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude selle esitamisele eelneva kolme aasta osas ehk alates 05.02.
  35. Halduskohus asus aga seisukohale, et kaebus on ka kogu perioodi osas 01.05.2009-13.09.2011 tähtaegne, sest kaebaja pidi küll ruumipuudust koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik ulatus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Ringkonnakohus halduskohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja alates 01.05.2009 kuni 31.12.2013 viibinud katkematult Tallinna Vanglas. Nagu juba eelnevalt märgitud, viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 01.05.2009-13.09.2011 ja 22.06.2012-31.12.
  36. Oma 15.06.
  37. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti
  38. detsembril 2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK artikli 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppeb kahju tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt ka
  39. märtsi
  40. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust alandavates tingimustes pikemate perioodide vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg, eriti arvestades olukorda, kus kinnipeetav ei ole vahepealse perioodi vältel konkreetses vanglas viibinud. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega ja samasugused tingimused ei olnud lõppenud ka vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks, sest kaebaja oli nii 05.02.2014 kui ka pärast seda kuupäeva vähemalt mõnda aega edasi Tallinna Vanglas (tl 17), sai kaebaja 5 kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et isegi kui lugeda alates 01.05.2009 kaebaja kinni pidamist Tallinna Vanglas väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes jätkuvaks toiminguks, nagu leidis halduskohus, siis ka selles osas ei ole kahjunõue vanglale täies ulatuses esitatud tähtaegselt, kuna kaebaja sai inimväärikust alandavatest tingimustest teada juba nendes tingimustes viibides ja sellest hakkas kulgema ka kaebetähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Arvestades seda, et kaebaja nõue kahju hüvitamiseks registreeriti Tallinna Vanglas 05.02.2014, siis saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 05.02.
  41. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule objektiivseid takistusi, mis oleks kaebajal takistanud kahjunõude varasemat esitamist kui 05.02.2014 ning asja materjalidest ei nähtu ka ühtegi tähtaja ennistamise alust. 03.11.2014 halduskohtule laekunud taotluses (tl 69-71) on kaebaja vastusena Tallinna Vangla seisukohale nõude esitamisel osaliselt 3-aastase tähtaja ületamise kohta märkinud üksnes seda, et tema arvates on tegemist ühtse kahjuga mis algas 01.05.2009 ja lõppes 31.12.2013 ja seega jätkuva haldustoiminguga, mille osas kogu ulatuses hakkab nõude esitamise tähtaeg kulgema perioodi lõppemisest 31.12.
  42. Nagu varasemalt märgitud, ei nõustu ringkonnakohus kaebaja ja ka halduskohtu sellekohase käsitlusega. Muid põhjusi vanglale hüvitamisnõude esitamise kohta ka 2009-
  43. aastaid ning
  44. a algust puudutavas osas alles 05.02.2014, kaebaja välja toonud ei ole. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse seega ka osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 01.05.2009-04.02.2011 ja jätab V. Planini kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
  45. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt palus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist summas 26 000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites perioodidel 01.05.2009-13.09.2011 ja 22.06.2012-31.12.2013, millega alandati kaebaja inimväärikust. Samuti taotles kaebaja halduskohtult VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Halduskohus jättis kaebuse tervikuna rahuldamata, kuna leidis, et Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel ei ole alust pidada õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks.
  46. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kaebaja kinnipidamine kambrites, kus ühe isiku kohta oli alla 3 m² põrandapinda, on vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seda täpsustava EIK praktikaga ning tema kahjunõue oleks tulnud rahuldada, sest teda hoiti Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes.
  47. Nagu varasemalt märgitud, saab käesolevas asjas kaebaja kahjunõuet läbi vaadata üksnes perioodide osas 05.02.2011-13.09.2011 ja 22.06.2012-31.12.2013, sest selles osas saab kohtueelse menetluse lugeda korrektselt läbituks arvestades RVastS §-st 17 lg 3 tulenevalt 3-aastast tähtaega vanglale hüvitamisnõude esitamiseks ja päeva, mil kaebaja sellekohane hüvitamisnõue Tallinna Vanglas registreeriti. Eeltoodust tulenevalt pole ringkonnakohtul ka alust nõuda kaebaja taotlusel Tallinna Vanglalt välja täiendavaid tõendeid perioodi 01.05.2009-04.02.2011 osas kambrite suuruste kohta ilma WC-ta ning ilma kambrites oleva mööblialuse pinnata. Perioodi 05.02.2011-13.09.2011 ja 22.06.2012-31.12.2013 puudutavas osas on Tallinna Vangla kambri pinna suurust koos ja ilma WC aluse pinnata käsitlevad tõendid halduskohtule esitanud (tl 54-63). 6
  48. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 05.02.2011-13.09.2011 vahistatu staatuses ning 22.06.2012-31.12.2013 oli ta süüdimõistetu. Vastustaja vastuse lisas toodud andmete alusel (tl 54-63) luges halduskohus vaidlustatud otsuse p-s 12 tuvastatuks, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vaid 2 päeva kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m², muul ajal oli 2,5 m2 põrandapinda tagatud ning suure osa ajast oli kaebajal kambri pinda üle 3 m
  49. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on selliselt rikkunud põhjendamiskohustust, jättes esitamata põhjendused, miks ta leiab, et õige ei ole kaebaja seisukoht, et WC alune pind tuleb kambripinna hulgast välja arvata. Samuti ei ole halduskohus põhjendanud, miks ta on kaebuse lahendamisel võtnud aluseks kambri põrandapinna suuruse ühe kinnipeetava kohta koos WC aluse pinnaga, kuigi Tallinna Vangla oli esitanud andmed kambrite põrandapindade kohta nii koos WC aluse pinnaga kui ka ilma WC aluse pinnata.
  50. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kambri põrandapinna arvutamisel tuleb WC alune pind kambri põrandapinna hulgast välja arvata. Ringkonnakohus leiab, et kambris asuva WC alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, sest WC ei ole kasutatav väljaspool selle otstarvet. Ka EIK on 19.12.
  51. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12) ning 09.01.
  52. a otsuses asjas Jevšnik vs. Sloveenia (avaldus nr 5747/10) võtnud ühe kinnipeetava kohta kambris olnud ruumi suuruse arvutamisel aluseks kambri pindala ilma WC aluse pinnata ja jaganud selle kambris viibinud kinnipeetavate arvuga. Seda, et kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta tuleb arvutada kambri pindalast ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka jõustunud kohtuotsustes haldusasjades nr 3-13-70245 (p 12) ja 3-13-70099 (p22), 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15). Ringkonnakohus ei nõustu samas apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata ka WC seinte alla jääv pind, sest ka viimati viidatud kohtuotsustes haldusasjades nr 3-13-70245, 3-13-70099, 3-14-50845 ja 3-13-70129 on ringkonnakohtud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel arvanud kambri pindalast maha vaid WC aluse pindala.
  53. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinna hulgast tuleb lisaks WC alusele pinnale maha arvata ka mööblialune pind. Ringkonnakohus märgib, et mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning Vabariigi Valitsuse 26.10.
  54. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Mööblit on EIK arvesse võtnud vaid täiendava argumendina olukorras, kus leidis, et kambris oli ruumi vähe (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs. Eesti (p 46) ja Jevšnik vs. Sloveenia (p 21)). Kuna kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda, ei tule sellest välja arvata ka mööbliesemete vahelisi alasid ja tühikuid. Eeltoodut arvestades puudub ringkonnakohtul vajadus rahuldada kaebaja taotlus vanglalt täiendavate kambripinna suurust näitavate tõendite väljanõudmiseks ka osas, mis puudutaksid kambrite pinda siis, kui sellest oleks maha arvatud neis paikneva mööbli alune pind.
  55. Kui võtta aluseks vastustaja esitatud andmed kaebaja paiknemise kohta kambrites ning nende suuruse ja seal viibinud kinnipeetavate arv (tl 54-63), lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid mööblialust pinda mitte, on kaebaja viibinud vahistatuna 221-st päevast perioodil 05.02.2011-13.09.2011 kokku 36 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m² ning 144 päeva kambrites, 7 kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vahemikus 2,5-3 m² ja 41 päeva kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda üle 3 m
  56. Perioodil 22.06.2012-31.12.2013 (kokku 558 päeva) viibis kaebaja Tallinna Vanglas kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m² 198-l päeval ning 326 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vahemikus 2,5-3 m². 34 päeva viibis kaebaja kambrites, s. h kartserikambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda üle 3 m
  58. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Kuna kaebaja viibis kokku 234 päeva Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², ei ole õige vastustaja väide, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud tingimustele. Kaebaja hoidmine kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², oli seega vastuolus vaidlusalusel ajal kehtinud siseriikliku õigusega ning ka EIÕK art-ga
  59. Perioodi osas 05.02.2011-13.09.2011 tuleb Tallinna Vangla tegevus lugeda kaebaja inimväärikust alandavaks ja EIK art 3 rikkuvaks ka nende 144 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vahemikus 2,5-3 m², sest sel ajal oli kaebaja vahistatu staatuses ja sai kambrist väljaspool jalutamas käia üksnes ühe tunni ööpäeva jooksul.
  60. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub ka see, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIKi praktikast. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et kambrite ülerahvastatus oleks olnud kantud vastustaja soovist põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui on kaebaja kinnipidamisasutuses viibimise paratamatuks osaks. Sellele vaatamata on ringkonnakohus siiski seisukohal, et kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli vastustaja teadlik tegevus ning tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus § 104 lg 4).
  61. Vastustaja leidis samuti, et kaebaja ei ole esitanud Tallinna Vanglale vanglas viibimise ajal pöördumisi, millest nähtuks, et seoses ebapiisava põrandapinnaga tekitatakse talle mittevaralist kahju. Vastustaja viitab seega sellele, et kaebaja ei ole rakendanud RVastS § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus leiab, et vastusest kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks Tallinna Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks saanud õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida.
  62. Nende päevade osas, kus kaebaja jaoks oli kambri pinda üle 3 m2, ei ole vastustaja tegevust võimalik kaebaja õigusi rikkuvaks lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja inimväärikust alandavaks ja EIÕKi art 3 rikkuvaks lugeda ka neid päevi (326 päeva), kui kaebaja viibis perioodil 22.06.2012-31.12.2013 kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vahemikus 2,5-3 m². Sel ajal ei olnud V. Planin enam vahistatu staatuses ja ta viibis nn. vangla avatud osakonna kambrites, mis tähendas seda, et kaebajal oli võimalus igapäevaselt tund aega värskes õhus jalutada ja lisaks sellele sai ta iga päev veel 4 tundi kambrist väljas ja oma osakonna piires liikuda. Samuti nähtub asja materjalidest, et 2012 ja
  63. aastal kaebaja töötas ja käis eesti keele kursustel, mis samuti võimaldasid tal täiendavalt kambrist väljaspool viibida (tl 50 ja 64). Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada ka vastustaja 06.10.
  64. a vastuses kaebusele nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid 8 osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, voodipesu vahetamine jne. Kaebaja ei ole ka ise väitnud muude kambri tingimuste õigusvastasust, vaid ainult seda, et talle ei olnud tagatud piisav põrandapind. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et vaidlust kambrite muus osas nõuetekohasuse üle ei ole. Ka EIK on 12.03.
  65. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada EIÕK artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Samuti on Riigikohus pidanud vajalikuks seoses kambri põrandapinnaga isiku väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisele hinnangu andmisel arvestada isiku tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi antud perioodil (näiteks lahendis asjas nr 3-4-1-9-14).
  66. Mis puudutab kaebaja taotlust tunnistada VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ka selles osas ei ole alust kaebust rahuldada, sest Riigikohus on oma
  67. juuni
  68. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 juba leidnud, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ja ei olnud seega ka põhiseadusega vastuolus.
  69. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  70. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
  71. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.
  72. a otsus asjas Mets vs. Eesti (avaldus nr 38967/10), p 31).
  73. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 26 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot iga ööpäeva (234 ööpäeva) eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², ning 1 euro ööpäeva eest (144 ööpäeva), mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5-3 m². Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et tegemist ei olnud ajaliselt järjestikuste perioodiga, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², Samas on kaebaja Tallinna Vanglas viibitud aja sees ka periood, mil kaebaja ei viibinud kordagi kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m². Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, samuti ei nähtu kaebusest, et rikutud oleks muid kinnipidamistingimusi. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks pidada silmas, et kaebajale seoses õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetav hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on isiku õiguste riive väiksem, kui alusetult kartseris viibimise korral. 9
  74. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju summas 612 eurot (234x2+144x1). Ülejäänud osas tuleb hüvitamiskaebus jätta rahuldamata. Einar Vene Agu Timmi 10 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.