← Eesti

3-14-50890/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk 23.02.2016, Tartu 3-14-50890 Aleksei Savva kaebus Tallinna Vangla vastu kahju 20 000 eurot hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 21.05.

  1. a otsus Tallinna Vangla ja Aleksei Savva apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Savva Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tühistada Tartu Halduskohtu 21.05.
  4. a otsus osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 20.05.2010-29.01.2011 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 750 eurot.
  5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Aleksei Savva hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 20.05.2010-29.01.2011 osas, mõista Tallinna Vanglalt Aleksei Savva kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 50 eurot ning muuta eelnevaga seonduvalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  6. Muuta halduskohtu 21.05.
  7. a otsuse resolutsiooni punkti 1 sõnastust ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta kaebus valju muusika mängimise, duši vähese kasutamise ja vähese pereliikmetega suhtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata.“
  8. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 21.05.
  9. a otsus muutmata.
  10. Aleksei Savva apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 23.02.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Aleksei Savva esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 03.02.
  12. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt hoiti A. Savvat Tallinna Vanglas perioodil 20.05.2010 – 14.07.2011 kambrites, kus oli isiklikku ruumi ühe inimese kohta 1,5-2 m², riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske ning kambri 1 valgustus ja ventilatsioonisüsteem ei vastanud nõuetele. A. Savva palus hüvitada talle tekkinud mittevaraline kahju summas 10 000 eurot.
  13. Tallinna Vanglas andis A. Savvale 03.03.
  14. a kirjaga kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. A. Savva esitas Tallinna Vanglale täiendava avalduse, mis registreeriti 13.03.
  15. A. Savva märgib selles, et sai oma õiguste rikkumisest teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsusest asjas Tunis vs. Eesti ning lisas, et viibis Tallinna Vanglas ka
  16. a 7 kuud ja 2008 –
  17. a 6 kuud ning oli vanglas viibimise ajal kinnipidamistingimuste osas korduvalt suuliselt pöördunud vangla töötajate poole, kuid talle vastati, et tingimused vastavad riigisisestele normidele.
  18. A. Savva esitas 21.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega, millega alandati tema inimväärikust. Kaebuse kohaselt viibis A. Savva Tallinna Vanglas
  19. a 7 kuud, 2008 –
  20. a 6 kuud ning perioodil 20.05.2010 – 14.07.
  21. Kaebuse kohaselt tuli kaebajal viibida kambrites, kus oli vaba põrandapinda ühe isiku kohta 1,5 – 2 m². Lisaks sellele tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt rõske ja niiske, kambri valgustus ei vastanud nõuetele, ventilatsioon oli ebapiisav, päevad läbi mängis välja vali muusika, mis kostus ka kambrisse, pesemisvõimalus oli ainult üks kord nädalas, vangla piiras tema õigust pereliikmetega suhelda. Kaebusele oli lisatud ka kaebetähtaja ennistamise taotlus, mille kohaselt kaebaja palus kohtul ennistada kaebuse esitamise tähtaeg
  22. a (7 kuud), 2008 –
  23. a (6 kuud) ja 2010 – 2011 (14 kuud) osas.
  24. Tallinna Vangla vastas 30.05.2014 vastuseks halduskohtu nõudele, et Tallinna Vangla ei ole veel A. Savva taotlusele vastanud.
  25. Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse 21.05.
  26. a otsusega ajavahemikul 20.05.2010 – 14.07.2011 kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 750 eurot. Halduskohus tagastas kaebuse valju muusika mängimise, duši vähese kasutamise ja vähese pereliikmetega suhtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning jättis kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetades menetluse ajavahemikel 28.02.2007 – 04.10.2007 ja 28.10.2008 – 02.06.2009 kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale nõudeid seoses valju muusika pideva mängimise, vähese pesemisvõimaluse (duši kasutamine) või pereliikmetega suhtlemise nõuete rikkumisega. Sellest tulenevalt leidis halduskohus, et kaebajal on nende nõuete osas läbimata vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus ning jättis kaebuse selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Perioodide 28.02.2007 – 04.10.2007 ja 28.10.2008 – 02.06.2009 osas, leidis halduskohus, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades, sest kaebaja pidi väidetava mittevaralise kahju tekkimisest teada saama hiljemalt tema kinnipidamise lõppemisel kahju põhjustanud tingimustes ning kaebuse esitamise ajal 21.05.2014 oli mõlemast perioodist möödunud rohkem kui kolm aastat. Kaebaja taotles küll kaebetähtaja ennistamist, kuid halduskohtu hinnangul ei ole ta esile toonud ühtegi objektiivset põhjust, mis takistas tal kaebust tähtaegselt esitada. Kohtuasja Tunis vs. Eesti lahendist teadasaamist halduskohus mõjuvaks põhjuseks ei pidanud ning jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas nende perioodide osas menetluse. Perioodi 20.05.2010 – 29.01.2011 tuli halduskohtu hinnangul tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas nr 3319313, p-st 14 käsitleda ühtsena ning kuna kaebus oli esitatud kolme aasta jooksul perioodi lõppemisest, siis on see esitatud tähtaegselt. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis 20.05.2010 – 14.07.2011, kokku 421 päeva Tallinna Vangla kambrites, kus kambri pinda ühe kinnipeetava kohta oli 150 2 päeval alla 2,5 m², 99 päeval vahemikus 2,5-2,99 m² ning 172 päeval 3 m² ja rohkem. WC alust pinda halduskohus kambri pinna hulka ei arvestanud, samuti ei võtnud ta arvesse kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Halduskohus märkis täiendavalt, et pooltel puudub vaidlus ka selles, et kaebaja viibis 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ning kaebajale võimaldati iga päev ühetunnine jalutuskäik. Kaebaja väitel oli ka kambris puudulik ventilatsioon ja pesu kuivatamise ajal kõrge niiskus, samuti ei olnud kambri kunstlik valgustus lugemiseks, kirjutamiseks ja rõivaste parandamiseks piisav. Kuna kumbki pool ei olnud nimetatud asjaolude kohta tõendeid esitanud, lähtus halduskohus nende osas üldiselt teadaolevast ja õiguskantsleri
  27. a kontrollikäigu kokkuvõttes nimetatud asjaolust, et Tallinna Vangla hooned on vanad, oluliselt amortiseerunud ja nendes ei ole viimastel aastatel tehtud suuremaid parendusi. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja on põhiprobleemina toonud esile ruumipuuduse kambris, siis on muud tema poolt välja toodud asjaolud käsitletavad kinnipidamistingimusi kirjeldavate asjaoludena ning seetõttu puudus halduskohtu hinnangul vajadus nende asjaolude täpsemaks väljaselgitamiseks. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja viibis 150 päeva olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m² põrandapinda, siis rikuti tema suhtes 150 päeval õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Halduskohus pidas õigusvastaseks ka kaebaja kinnipidamist 99 päeval kambrites, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud põrandapinda vahemikus 2,5-2,99 m², kuna selline olukord on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga. Halduskohus võttis seejuures arvesse, et kaebaja viibis sellistes tingimustes kokku suhteliselt pikka aega ja pikkadel järjestikkustel ajavahemikel ning pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas ning ka ühetunnine jalutuskäik toimus jalutusboksis, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi ligikaudu 2,5 m². 172 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähemalt 3 m² ning arvestades, et kambrit oli võimalik akna kaudu õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, talle oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja privaatne WC kasutamise võimalus, ei pidanud halduskohus vastustaja tegevust õigusvastaseks. Seega luges halduskohus kokku 249 päeva osas kaebaja kinnipidamistingimused väärikust alandavateks, sest arvestades muid kinnipidamistingimusi oli kaebaja kasutuses olev ruum sedavõrd väike, et see tõenäoliselt põhjustas kannatusi või ebameeldivusi, mis ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneva. Tervisekahju tekkimist halduskohus tõendatuks ei lugenud. Halduskohus asus seisukohale, et 249 päeva ulatuses saab kaebajal mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas. Hüvitise suuruse määramisel lähtus halduskohus lisaks eeltoodust lisaks veel ka sellest, et kaebaja kannatused ei saanud olla rasked, sest kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla poole või kaebuste kohtu poole. Olukorras, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta üle 2,5 m², aga alla 3 m², ei saanud halduskohtu hinnangul vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Halduskohus arvestas ka seda, et väärikuse alandamise mõiste sisu on ajas muutuv ja kui kaebaja arusaamine sellest, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas on kahjustanud tema õigusi, saabus lahendi Tunis vs. Eesti kaudu, siis tuleb aktsepteerida ka seda, et õiguslik hinnang nendele tingimustele sai riigile teatavaks samast lahendist ning riik on pärast seda parandanud Tallinna Vanglas ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates leidis halduskohus, et kaebajale tuleb 249 päeva eest, mil ta viibis kambrites, kus ühele kinnipeetavale oli vähem kui 3 m² kambri põrandapinda, kokku 750 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3
  28. Vastustaja esitas 11.06.2015 Tartu Halduskohtu 21.05.
  29. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusnorme ning jätnud arvestamata olulised EIK seisukohad. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised: 6.
  30. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebus on perioodi osas 20.05.2010 – 29.01.2011 tähtaegne. Vastustaja arvates ei ole Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-93-13 käesolevas asjas kohaldatav ja on seisukohal, et nõude esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui kaebaja sai oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma hakata, mistõttu on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaeg rangelt kolme aastaga, nagu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ette näeb. Kaebetähtaja kehtestamise mõte on tagada, et isikud ei viivitaks põhjendamatult oma õiguste kaitsmisele asumisega . Lähtumine Riigikohtu lahendis asjas nr 33-1-93-13 võetud seisukohast viiks ebamõistliku tulemuseni, mis ei oleks kooskõlas seaduses sätestatud kaebetähtaja olemuse ja eesmärgiga. Kahjust, mis tekkis väidetavalt väärikuse alandamisega, pidi kaebaja teada saama vahetult vastavatesse tingimustesse sattudes. 6.
  31. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Selle tulemusel on halduskohus lähtunud otsuse tegemisel väiksematest andmetest, kui tegelikult oli kaebajale Tallinna Vanglas tagatud. Siseriikliku õiguse kohaselt on WC kambri osa, kui ta paikneb kambris sees. EIK lahendites on WC alune pind arvatud kambri kogupinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. 6.
  32. WC pinna kambri üldpinna hulka arvestamisel oli kaebajale tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m² põrandapinda, mis vastas riigisisestes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Justiitsministri 30.11.
  33. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) kuni 31.12.
  34. a kehtinud redaktsioonis § 6 lg 6 on Riigikohtu otsuse kohaselt asjas nr 3-4-1-9-14 põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv. Vangla tegevus on vastanud riigisisesele õigusele ja on seega õiguspärane. 6.
  35. Vastustaja leiab, et halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist iseloomu arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Halduskohus on arvestanud EIK praktikat valikuliselt ja jätnud arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks vastustaja oleks pidanud EIK seisukohti pidama riigisisesest õigusest olulisemaks olukorras, kus EIK seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei olnud järjepidevad. 6.
  36. Alates 21.06.
  37. a oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, kus talle oli igapäevaselt tagatud vähemalt neli tundi päevas eluosakonna piires liikumiseks, lisaks igapäevane tunnine jalutuskäik värskes õhus ja iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Kuni selle ajani oli kaebaja vahistatu staatuses ning VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatuid ööpäev läbi lukustatud kambris. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas. Ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui ta oleks viibinud kambris, kus iga kinnipeetava kohta oleks ruumi olnud vähemalt 3 m². 4 6.
  38. Halduskohus on leidnud, et õiglane hüvitis oleks 3 eurot päeva eest. Tartu Ringkonnakohus on otsuses asjas nr 3-13-1610 pidanud õiglase hüvitise päeva määraks 2 eurot. Kohtuotsusest ei selgu, kas halduskohus on seda seisukohta arvestanud või mitte.
  39. Kaebaja esitas 21.06.2015 Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 peale apellatsioonkaebuse ning palub ringkonnakohtul suurendada kahjuhüvitise summat. Kaebaja leiab, et käesolev asi on analoogne EIK kohtuasjaga Tunis vs. Eesti, kus kohus mõistis hüvitisena välja 10 eurot päeva eest. Asjas nr 3-11-700 mõistis kohus arestimajas viibimise eest välja 14 eurot päeva eest.
  40. Kaebaja vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele sellega ei nõustu ning vaidleb sellele vastu. Kaebaja arvates on halduskohus õigesti lugenud ajavahemikku 20.05.2010 – 14.07.2011a ühtseks perioodiks ja kaebust tähtaegseks ning arvutanud õigesti kambri põrandapinnast WC aluse pinna maha. Samuti ei nõustu kaebaja vastustaja tõlgendusega EIK kohtuasjast Muršič vs. Horvaatia ning leiab, et selles toodud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad ka seetõttu, et asjaolud on erinevad. Kaebaja märgib, et tema viibis kogu Tallinna Vanglas viibitud aja kinnisel režiimil, sh perioodil 21.06.2011 – 14.07.2011, mille osas vangla on ekslikult märkinud vastupidist.
  41. Vastustaja vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole üldse õiguspärane, mistõttu ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et välja mõistetud hüvitis on liiga väike. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  42. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning A. Savva apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu 21.05.
  43. a otsus tuleb tühistada osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 20.05.2010-29.01.2011 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 750 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab A. Savva hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 20.05.2010-29.01.2011 osas, mõistab Tallinna Vanglalt A. Savva kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 50 eurot ning muudab eelnevaga seonduvalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Lisaks eelnevalt märgitule muudab ringkonnakohus ka halduskohtu 21.05.
  44. a otsuse resolutsiooni punkti 1 sõnastust ja sõnastab selle järgmiselt: „Jätta kaebus valju muusika mängimise, duši vähese kasutamise ja vähese pereliikmetega suhtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata.“ Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu 21.05.
  45. a otsus muutmata.
  46. Esmalt märgib ringkonnakohus, et halduskohtu vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p 1 sõnastus ei ole kooskõlas HKMS-i nõuetega ega ka halduskohtu otsuse põhjendava osa p-s 10 toodud selgitusega, kus märgitakse iseenesest õigesti, et kuna kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nõudnud hüvitist seoses valju muusika mängimise, duši vähese kasutamise ja vähese pereliikmetega suhtlemise võimaluse tõttu, siis ei ole sellise sisuga hüvitamisnõude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud ja esitatud kaebus tuleb nende nõuete osas jätta läbi vaatamata. Halduskohus võttis asja materjalidest nähtuvalt kaebuse esmalt tervikuna, s. o halduskohtule esitatud kujul, 26.06.
  47. a määrusega menetlusse. Kui otsuse tegemise ajal, s. o pärast kaebuse menetlusse võtmist selgus, et osade 5 hüvitamiskaebuse aluseks olevate nõuete puhul on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, kohaldub HKMS § 151 lg 1 p 1, mille kohaselt jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud, s. h see, et osade kaebuses esitatud hüvitamisnõude aluste osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Nagu juba märgitud, on halduskohus ise otsuse põhjendavas osas õigesti leidnud, et selliste nõuete osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, kuid otsuse resolutsiooni p-s 1 on samade nõuete osas kaebus tagastatud, mitte ei ole jäetud kaebust läbi vaatamata. Kuna tegemist on ilmse eksimusega otsuse resolutsiooni sõnastamisel, mitte aga sisulise veaga, siis leiab ringkonnakohus, et saab ise sellise resolutsiooni sõnastuse vea parandada ja seda ka ilma selleta, et keegi apellantidest oleks oma apellatsioonkaebuses sellise vea parandamist nõudnud. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus halduskohtu 21.05.
  48. a otsuse resolutsiooni punkti 1 sõnastust.
  49. Tartu Halduskohus rahuldas vaidlusaluse otsusega A. Savva hüvitamiskaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 750 eurot. Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ja arvestas otsuse tegemisel ka ajavahemikku 20.05.2010 – 29.01.2011 leides, et ka sel ajavahemikul kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralist kahju tuleb vaadelda ühtse kahjuna, mistõttu on tegemist tähtaegselt esitatud nõudega. Halduskohus lõpetas menetluse ajavahemikel 28.02.2007 – 04.10.2007 ja 28.10.2008 – 02.06.2009 kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (otsuse resolutsiooni p 2) ja selles osas ei ole halduskohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustanud ei kaebaja ega ka vastustaja, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus vastavalt HKMS §-le 197 lg 1 selles osas halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
  50. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et ajavahemiku 20.05.2010 - 29.01.2011 osas on kaebaja mööda lasknud vanglale kahjunõude esitamise kolmeaastase tähtaja. Kuna tähtaja ennistamiseks puudusid objektiivsed põhjused, oleks eelnimetatud osas tulnud ka halduskohtule esitatud kaebus tagastada või jätta läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.
  51. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse vanglale 30.01.2014 ja see registreeriti vanglas 03.02.
  52. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Arvestades A. Savva poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Vangla selgitustest nähtuvalt paigutati ta 20.05.2010 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 214, kus paiknes sel hetkel peale tema veel viis kinnipeetavat ja vaba põrandapinda ühe isiku kohta oli sellisel juhul kambris 2,78 m
  53. Apellatsioonkaebuses toodud selgituste kohaselt oli A. Savva viibinud Tallinna Vanglas korduvalt ka varem, kui alates
  54. a maist (tl 122p). Seega pidi kaebaja koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Olenemata sellest esitas ta kahju hüvitamise nõude vanglale alles
  55. a jaanuaris, s. h perioodi eest, mis algas
  56. a mais. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ka ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda pideva ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem, kui
  57. a. Ka ringkonnakohus ei pea usutavaks seda, et kaebaja hakkas mittevaralise kahju nõude aluseks olevat ängi, meeleolulangust ja inimväärikuse alandamist tunnetama alles siis, kui oli Tallinna Vanglast lahkunud 20.05.2010 alanud perioodi lõpus 14.07.2011 või ka alles pärast seda, kui EIK tegi 6
  58. a lõpus lahendi asjas Tunis vs Eesti. Eeltoodu tõttu on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg kolme aastaga, nii nagu RVastS § 17 lg 3 ette näeb.
  59. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.
  60. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude selle esitamisele eelneva kolme aasta osas ehk alates 30.01.2011 kuni 14.07.
  62. Oma 15.06.
  63. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt
  64. märtsi
  65. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud.
  66. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg.
  67. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides.
  68. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 20.05.2010 - 29.01.2011 ja jätab A. Savva kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
  69. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata üksnes ajavahemiku osas 30.01.2011 - 14.07.
  70. Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses, et Tallinna Vangla on käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt neil ajavahemikel, mil kaebajat hoiti kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m 2 ja kaebaja viibis suletud osakonnas. Kambripinna suuruse arvutamisel jättis halduskohus WC kambripinnast välja. 7 Lähtudes ringkonnakohtu seisukohast jätta hüvitamiskaebus läbi vaatamata ka perioodi 20.05.2010 - 29.01.2011 osas, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses lähtuvalt vastustaja apellatsioonkaebusest üksnes seda, kas vangla tegevus oli õigusvastane perioodil 30.01.2011 - 14.07.2011, s. o kas sel ajavahemikul esines olukorda, kui kaebajal oli kambris pinda alla 3 m2 ja kui esines, siis kas on põhjust muuta halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust.
  71. Asja materjalidest (tl 105-108) nähtuvalt viibis A. Savva perioodil 30.01.2011 14.07.2011 Tallinna Vangla kambrites 359, 246 ja
  72. Halduskohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et ta viibis kogu hüvitamiskaebuse aluseks oleval perioodil, s. o ka perioodil 30.01.2011 - 14.07.2011 Tallinna Vangla kambrites kinnisel režiimil, mistõttu sai ta ööpäevas kambrist välja vaid üheks tunniks. Tallinna Vangla vastuses kaebusele (tl 31-37) ei vaielnud vastustaja kaebaja sellistele väidetele vastu ja nimetatud vastuse p-dest 13 ning 21-22 võib välja lugeda pigem seda, et ka vangla ise pidas kaebajat kogu vaidlusaluse perioodi ulatuses isikuks, kes viibis kambrites vahistatule ettenähtud režiimil. Sellest tulenevalt käsitles ka halduskohus vaidlusaluses otsuses kogu seda perioodi, mida sisuliselt läbi vaadati sellise perioodina, kus kaebaja viibis Tallinna Vanglas nn. vahistatu režiimil. Alles ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses (tl 124 p) asus vastustaja väitma, et nende andmetel oli kaebaja alates 21.06.2011 paigutatud Tallinna Vangla avatud osakonna kambritesse, kus kinnipeetavale oli igapäevaselt tagatud lisaks jalutuskäigule ka neli tundi vaba aega oma osakonna piires liikumiseks. Vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vaidles kaebaja vastustaja sellisele väitele vastu ja jäi oma algse selgituse juurde, väites, et ta oli kuni 14.07.2011 vangla kambrites kinnisel režiimil. Ringkonnakohus küsis vastustajalt täpsustavaid andmeid ja tõendeid apellatsioonkaebuses toodud väite kohta, et kaebaja viibis perioodil 21.06.2011 – 14.07.2011 tavalises elukambris, kus väljaspool kambrit liikumise võimalus oli suurem, kuid vastustaja poolt 12.02.2016 ja 15.02.2016 esitatud selgitused, kinnipeeturegistri väljatrükk ning Tallinna Vangla direktori 01.07.
  73. a käskkiri nr 104 (tl 166-174) ei tõenda tegelikult vangla väidet, et kaebaja paigutati alates 21.06.2011 kindlasti kinniselt režiimilt ära ja sellisesse kambrisse ning osakonda, kus ta sai päevas vabalt liikuda rohkem kui ühe tunni. Eeltoodu tõttu lähtub ka ringkonnakohus sarnaselt halduskohtule sellest kaebaja väitest, et ta viibis kogu vaidlusaluse ja halduskohtu poolt sisuliselt arvesse võetud perioodi jooksul, s. h ka ajavahemikul 30.01.2011 - 14.07.2011 kambrites kinnisel režiimil ning sai seega viidatud perioodil kambrist väljas olla ühe tunni ööpäevas. Vastustaja poolt esitatud tabelist (tl 105-108) nähtuvalt viibis kaebaja perioodil 30.01.2011 - 14.07.2011 kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m 2 põrandapinda, 19-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis viibis kaebaja kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2, samuti 19-l päeval. Mis puudutab küsimust, kas EIK praktika nõuab WC pinna kambri pindala sisse arvestamist või mitte, siis EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.
  74. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on samas märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava 8 käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  75. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.
  76. Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab ka vastustaja poolt viidatud ja kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et A. Savva hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta ja seda eriti kambri põrandapinna küsimuses olukorras, kus kaebaja oli vahistatu ja pidi tulenevalt kinnisest režiimist viibima kambris 23 tundi ööpäevas. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.
  77. a lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi
  78. detsembri
  79. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.
  80. Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m 2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). EIK praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta seega 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
  81. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 10.01.
  82. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
  83. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.
  84. a lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19) samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud isiklikku ruumi 3-4 m 2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodi 30.01.2011 14.07.2011 osas kaebaja inimväärikust alandavaks pidada neid päevi, kui kaebaja pidi viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m
  85. 9
  86. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  87. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
  88. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
  89. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.
  90. a otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).
  91. Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt mõistlikuks ja kohaseks summaks, mis viidatud ja kaebaja jaoks ilmselt inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, 50 eurot.
  92. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  93. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.
  94. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik on pärast
  95. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites
  96. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.
  97. A. Savva vaidlustab esitatud apellatsioonkaebuses üksnes halduskohtu otsust ja selle resolutsiooni p 3 osas, millega halduskohus mõistis vanglalt kaebaja kasuks välja vaid 750 eurot hüvitist. Kaebaja leiab, et halduskohus pidanuks talle hüvitisena välja mõistma suurema summa, sest 750 eurot on liiga vähe, arvestades näiteks EIK lahendis Tunis vs Eesti välja mõistetud summasid ja Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-38-13 (Jaeger vs PPA) kaebaja kasuks välja mõistetud summasid, kus hüvitisena mõisteti välja umbes 10-14 eurot ööpäeva eest. 10
  98. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu 21.05.
  99. a otsuse osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi ka hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 20.05.2010 - 29.01.2011 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 750 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab A. Savva hüvitamiskaebuse läbi vaatamata eelnimetatud perioodi osas ja mõistab kaebaja kasuks hüvitise välja üksnes käesoleva otsuse p-des 14-21 ja 23-25 toodud alustel ja summas, ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada kaebaja apellatsioonkaebust, milles nõuti halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamist kaebaja poolt nõutud 20 000 euroni.
  100. Kuna A. Savva apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 11 poolt Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.