KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk 19.11.2015. a, Tartu 3-14-50952 Oleg Kallase kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 5200 eurot Tartu Halduskohtu 21.11.2014. a otsus Tallinna Vangla ja Oleg Kallase apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Oleg Kallas Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON 1. Tagastada Tallinna Vanglale apellatsioonkaebuse lisa kahel lehel. 2. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 3. Muuta osaliselt halduskohtu 21.11.2014. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 4. Jätta Oleg Kallase poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 19.11.2015 arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Oleg Kallas esitas 15.01.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 5200 eurot, viidates peamiselt ruumipuudusele, aga ka pesemis- ja valgustustingimuste puudulikkusele. Tallinna Vangla andis oma 06.03.2014. a kirjaga O. Kallasele tähtaja kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. O. Kallas täiendas oma taotlust 12.03.2014 koostatud kirjaga, mis on registreeritud Tallinna Vanglas 14.03.2014. 2. O. Kallas esitas 27.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis summas 5200 eurot seoses ebapiisava isikliku ruumi tagamisega ning ebapiisavate pesemis-, ventilatsiooni- ja liikumistingimustega tema Tallinna Vanglas viibimise perioodil 09.02.2012-06.03.2013. 3. Tallinna Vangla teatas 05.06.2014 Tartu Halduskohtule, et O. Kallas on kahjunõude küll esitanud, kuid vangla ei ole seda suure töökoormuse tõttu veel lahendanud. 1 4. Tartu Halduskohus rahuldas 21.11.2014. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt O. Kallase kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1020 eurot. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 09.02.2012-06.03.2013. a ehk kokku 391 päeva. Kohus leidis, et kaebaja on viibinud 391 päevast 384 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m 2, sealjuures on kaebaja 45 päeval viibinud tingimustes, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda kas 2,5 m2 või alla 2,5m2. Kohus lähtus isikliku ruumi arvutamisel Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis Tunis vs. Eesti välja toodud seisukohast, et isikliku ruumi arvutamiseks tuleb kambri üldpindalast maha arvata WC alune pind, kuid mööbli alune pind jäetakse maha arvamata. Seega leidis halduskohus, et enamikel Tallinna Vanglas viibitud päevadel jäi kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt EIK praktika kohaselt lubatavaks peetud määra, mistõttu olid kaebaja kinnipidamistingimused Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tuleneva alandava kohtlemise keeluga vastuolus. Kaebaja tegelike liikumisvõimaluste osas tuvastas kohus, et kaebaja pidi kambri viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Eeltoodust tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et isiku hoidmine pikaajaliselt kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega. Kaebuses viidatud muude puuduste osas Tallinna Vangla olmetingimustes märkis halduskohus, et kaebaja ei ole neid Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ehk kohtueelses menetluses välja toonud, kuid vastustaja vastusest nähtub, et pesemisvõimalused olid kaebajale vangistusseaduse § 50 lg-s 2 sätestatud ulatuses tagatud. Kaebaja väite osas, et kambri akende ette paigaldatud metallplaadid takistavad õhuvahetust, märkis halduskohus, et see on liialt üldsõnaline. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 märgitud esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamise osas järeldas kohus, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Kaebaja on küll pöördunud enda väitel oma kontaktisiku poole kitsaste tingimuste küsimustes, kuid on saanud vastuse, et tingimused on samad, mis teistes Eesti vanglates ja olukorda muuta ei ole võimalik. Halduskohus on hinnanud ka vastustaja süüd ja leidnud, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestas kohus nii nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimise kestust, kui seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kohus on arvestanud ka sellega, et minimaalse isikliku ruumi nõuet rikuti osadel päevadel minimaalselt (21 päeval 0,01m2). Halduskohus pidas kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 1020 eurot. Halduskohus märkis, et hüvitise suuruse määramisel saab kohus lähtuda eelkõige Eesti siseriiklikust kohtupraktikast, arvestades seejuures ühiskonna võimalusi. Kohus on viidanud, et EIK aktsepteerib võimalust ja olukorda, kui siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIKi poolt määratava hüvitiste tasemele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Kaebaja esitas 14.12.2014 Tartu Halduskohtu 21.11.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja leiab, et halduskohtu poolt talle väljamõistetud summa ei ole proportsionaalne ega õiglane. Halduskohus ei ole arvestanud piisavalt EIKi praktikaga ning kohtuotsusest ei nähtu, miks on halduskohus määranud mittevaralise kahju hüvitiseks 1020 eurot, mis on viis korda väiksem kaebuses nõutud summast. 2 6. Vastustaja esitas 16.12.2014 Tartu Halduskohtu 21.11.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 6.1. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele ning ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Vastustaja viitab, et kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumide kehtestatud nõuded ning kuna tualett asub kambris ja kinnipeetav saab seda igal ajal kasutada, ei ole selle väljaarvamine ruumi kogupinnast põhjendatud. 6.2. Vastustaja leiab, et halduskohus ei ole võtnud arvesse seda, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatuna ning selles tulenes ka tema liikumispiirang. 6.3. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tema tegevus oli süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus on jätnud arvestamata vastustaja seisukohaga, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb, mistõttu on reaktsioon inimõiguse rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega üha rangem. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIKi lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsuses toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Eestis kuni 31.12.2013. a kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIKi praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIKi praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. 6.4. Vastustaja ei nõustu halduskohtu väitega, mille kohaselt kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagastamist kambris. Vastustaja küll möönab, et kinnipeetaval ei ole õigust valida vanglat, kuid nii paljude häirivate asjaolude puhul oleks kaebaja saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega (vajadusel kohtusse pöördudes). 7. Vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta selle rahuldamata. Kaebaja märgib, et vastustaja apellatsioonikaebuse põhjendused ei puuduta tema kaebust ja on esitatud eesmärgiga ajada asja menetlust keerulisemaks. 8. Vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele palub vastustaja jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel individuaalse otsuse ning hüvitise suuruse määramisel tuleb lisaks muule võtta arvesse ka seni Riigikohtu praktika alusel välja mõistetud summasid ja ühiskonna üldist heaolu. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, et halduskohus ei ole otsuses hüvitise suurust põhjendanud. Kohus on piisavalt selgitanud mittevaralise kahju olemust ja põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus tagastab Tallinna Vanglale alles apellatsioonkaebuse lisana esitatud uued tõendid (väljavõtted vangiregistri infosüsteemist O. Kallase lühiajaliste kokkusaamiste 3 kohta kahel lehel), sest sellist väljavõtet ei ole esitatud tõendina halduskohtule, kuigi ilmselgelt oli samasisulist väljavõtet võimalik O. Kallase osas esitada juba halduskohtumenetluses. Vastustaja ei ole tõendi hilinemisega esitamist oma apellatsioonkaebuses ka millegagi põhjendanud, kuigi HKMS §-d 182 lg 2 ja 198 lg 3 seda nõuavad. 10. Ringkonnakohus leiab, et ei Tallinna Vangla ega ka O. Kallase apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, sest ükski neis esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub suuremas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi osaliselt muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele ja seda osas, mis puudutavad O. Kallase poolt Tallinna Vanglas viibitud päevade arvu tuvastamist ja eraldi sellise päevade arvu tuvastamist, millal kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m 2, 2,5-2,9 m2 ja 3 või enam ruutmeetrit. 11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et O. Kallas viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil 09.02.2012-06.03.2013. Halduskohus on vaidlusaluse otsuse p-des 18 ja 22 tuvastanud, et O. Kallas viibis Tallinna Vanglas kokku 391 päeva, mis ei ole aga õige, sest 2012. aastal (periood 09.02.2012-31.12.2012) viibis O. Kallas Tallinna Vanglas 327 päeva ja 2013. aastal (periood 01.01.2013-06.03.2013 (k.a)) 65 päeva, kokku seega 392 päeva. Eeltoodut kinnitab ka vastustaja poolt 18.11.2014 halduskohtule esitatud tabel (tl 50-55). Samuti märkis halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s 22, et kaebaja viibis eelviidatud tabelis toodud andmetel 384 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, seejuures 45 päeval viibis kaebaja tingimustes, kus kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda kas 2,5 m2 või alla selle. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellist infot võimalik viidatud tabelist välja lugeda ja sellest nähtub hoopis järgnev: O. Kallas viibis vahistatuna kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda 19-l päeval; kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,5-2,9 m 2 349-l päeval ja kambris, kus oli põrandapinda ühe 2 kinnipeetava kohta 3 m või enam 24-l päeval. Seega võib ka öelda, et kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m 2 368-l päeval, mitte 384-l päeval; 2 kambrites, kus oli põrandapinda kuni 2,5 m 47-l päeval, mitte 45-l päeval ja kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,6-2,9 m 2 viibis kaebaja 321-l päeval. Alla 3 m 2 oli kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 392-st päevast 368-l päeval ja nende päevade osas saab seega tuvastada, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid O. Kallase osas õigusvastased ja vastuolus EIÕK art-ga 3 ning vastava EIKi praktikaga. 12. Vastuseks Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 13. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) kuni 31.12.2013 redaktsioonis (v.
- r)kehtinud § 6 lg-ga 6, mille kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja leiab, et WC-d ei tule kambri pinnast välja arvata ja seetõttu ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane. Nagu märgitud, ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ajavahemikul 09.02.2012-06.03.2013 ehk 392 päeva. Halduskohus on kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambrite üldpindalast õigesti maha WC aluse pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC pinnata e. eelpoolviidatud tabel) saab tuvastatuks lugeda, et kaebaja viibis 19 päeva ka sellistes kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m² ning 349 4 päeva viibis kaebaja kambrites, mille põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Seega rikuti 19-l päeval ka VSkE kuni 31.12.2013 redaktsioonis (v.
- r)kehtinud § 6 lg 6 nõudeid. 14. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 21 tuginenud EIKi 19.12.2013. a otsusele asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12) ja leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast WC pindala välja jätta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis pidi VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri suuruse ja selle sisustusse kuuluvate esemete loetelu oli justiitsministri poolt kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas. VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral ka WC. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud kambritesse, kus WC asub kambris sees. Vastustaja esitatud andmetel on WC eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (määrus nr 38) p-st 4, arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Vastustaja on ka ise viidanud, et kambri põrandapinna arvutamisel tuleb juhinduda nimetatud sättest. Määruse nr 38 p-s 4 on muuhulgas sätestatud elu-, töö- ja magamistoa põrandapinna miinimumsuurus ning põhimõte, et toa laiust mõõdetakse vastasseinte vahelisest kaugusest. Kinnipeetavate kambri minimaalsele suurusele kohaldub küll teistsugune regulatsioon, kuid antud sättest saab järeldada, et kambri suuruse mõõtmisel tuleb samuti võtta aluseks vastasseinte vaheline kaugus, ning seda, et miinimumsuurus on kehtestatud mitte kogu eluruumi, vaid ühe toa põhiselt. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna WC on kambris eraldiseisev ruum, siis ei ole WC aluse pinna kambripinna hulka arvutamine põhjendatud, kuna määruse nr 38 p 4 kohaselt tuleb toa põrandapinda arvutada selle sama toa vastasseinte vahelisest kaugusest. Antud juhul on üheks kambri vastasseinaks, millest lähtuvalt tuleb kambri suurust arvutada, WC kambripoolne sein. Seega on halduskohus kambripinna suuruse arvutamisel õigesti WC alla jääva pinna kambri pinna hulgast välja arvanud. Seda, et WC kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasemates otsustes (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23). 15. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Asjas on tuvastatud, et kaebaja viibis 19 päeva kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m² ning 349 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m². 349 päeva osas ei ole vangla rikkunud küll 2012-2013 aastail siseriiklikust õigusest tulenevat kohustust, kuid vanglal oli kohustus järgida ka EIÕK-st ning seda tõlgendavast EIKi praktikast tulenevaid nõudeid, kuna EIÕK-i näol on tegemist Eestile siduva välislepinguga. 5 Halduskohus on eeltoodust tulenevalt põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumitest. EIKi praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.2013. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). 16. Järelikult ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei saanud olla õigusvastane, sest kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-t 6 ei ole kohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistatud. Õige on küll vastustaja seisukoht, et nimetatud säte ei ole põhiseadusvastaseks tunnistatud, kuid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 p-s 44 märkinud, et kui isikule oli tagatud vaid minimaalne vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud põrandapind, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Seega on iseenesest õige vastustaja seisukoht, et ainuüksi 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei pruugi isiku õigusi rikkuda. Samas on halduskohus põhjendatult inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnanud ka kinnipeetava tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi sel perioodil. Kuna kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli isiklikku pinda nõutud minimaalsest pinnast vähem ja suurema osa ajast e. 23 tundi ööpäevas pidi kaebaja vahistatuna olema kambris, leidis halduskohus, et kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega. Muude kinnipidamistingimuste rikkumisi halduskohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja kinnipidamisel kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,43-2,9 m² ja seda 368-l päeval 392-st Tallinna Vanglas viibitud päevast, kusjuures kaebaja pidi kambris viibima praktiliselt kogu aeg 23 tundi ööpäevas, v. a nende 392 päeva jooksul veel 26 tunni ulatuses sotsiaalprogrammis osaledes, tuleb vastustaja käitumine 368 päeva osas lugeda õigusvastaseks ja kinnipidamise pika kestuse tõttu ka inimväärikust alandavaks. See, et vastustaja andmetel oli kambrites tagatud piisav valgustatus ja küte, sundventilatsioon, magamisruumist eraldatud veega WC ning kraanikauss, igal kinnipeetaval oma voodikoht ja voodiriided ning vahistatutel mõningane meelelahutus, võimalus lugeda raamatuid ja ajalehti, saada pakke, kanda isiklikke riideid, ei korva ringkonnakohtu arvates asjaolu, et isik pidi enamuse asjast viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Ka asjaolu, et praktiliselt ööpäevaringse kambris viibimise tingis kaebajale kohalduv vahistatute kinnipidamisrežiim, ei anna alust lugeda Tallinna Vangla tegevust õiguspäraseks, sest ringkonnakohtu hinnangul peaks sellisel juhul olema kinni peetavale isikule seda enam tagatud siseriiklikult ettenähtud ja EIKi praktikaga kooskõlas olev põrandapind kambris. Seega ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas muid asjaolusid, mis võiksid kompenseerida kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud mõju. 17. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIKi praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIKi praktikaga kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik 6 on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIKi praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks. 18. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult järeldanud, et vastustaja on kaebaja õiguste rikkumisel käitunud süüliselt. Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus lugenud põhjendatult vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s. o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (võlaõigusseadus § 104 lg 4). 19. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIKi lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIKi lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud. 20. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega vanglat mõjutada kambris suurema ruumi tagamiseks, ning leiab, et kaebaja ei ole rakendanud riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja on apellatsioonkaebuses ise märkinud, et üksnes kuni 2,5 m² oli põrandapinna suurus, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale Tallinna Vanglas tagada ning et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Samuti on vastustaja möönnud seda, et ilmselt ei oleks olnud võimalik ruumi suurusega seotud nõuete täitmiseks ka kaebajat Tartu või Viru Vanglasse üle viia, sest ka nendes vanglates oli maksimaalne kinnipeetavate arv juba saavutatud. Seega on vastustaja ise kinnitanud vanglate ülerahvastatusest tulenevat ruumiprobleemi ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada vanglat tagama talle suuremat isiklikku ruumi. Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei anna alust hüvitise nõude rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus märgib veel, et päevade osas, kui kambrites oli kaebaja jaoks vähem kui 2,5 m 2 põrandapinda, ei saa isikult esmase õiguskaitsevahendi tulutut kasutamiskatset nõuda. 2,5 m2 põrandapinna nõue oli imperatiivselt sätestatud norm, mille täitmise kohustus lasus üheselt vastustajal. Ka Riigikohus on leidnud, et imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saa vangla jaoks olla ootamatu ning seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vangla mõjusfääri (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 15; 18.04.2012, 33190-11, p 19). Ajavahemike osas, kui kambris oli 2,5-2,9 m 2 põrandapinda isiku kohta, tugineb ringkonnakohus õiguskirjanduses väljendatud seisukohale, et esmase õiguskaitsevahendi kasutamist ei saa kannatanult nõuda siis, kui selle kasutamise vajalikkus ei olnud kannatanu jaoks reaalselt võimalik või arusaadav (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52 j). Kaebaja on esitatud kaebuses märkinud, et jättis kaebamise ära, kuna arvas, et eksib selles, et 7 teda koheldakse ebainimlikult (tl 1), sest vanglatöötajad vastasid tema sellekohastele pöördumistele nii, et tingimused on seaduslikud ja samad, mis teistes vanglates ja nende muutmiseks ei ole raha ega muid võimalusi. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et kaebamine Tallina Vanglale seoses sellega, et kambrites on ruumikitsikus, oleks olnud ilmselgelt tulutu. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et ka siis ei saa isikult esmase õiguskaitsevahendi kasutamist nõuda, kui see ei oleks kahju tekkimist vältinud (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebajalt ei saanud käesolevas kaasuses nõuda esmaste õiguskaitsevahendite kasutamist. Kokkuvõttes tuleb niisiis lugeda see nõue täidetuks. 21. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus käesolevas asjas asjaolusid põhjalikult analüüsides jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kinnipidamistingimused olid osas, mil ta viibis 23 tundi ööpäevas kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,43-2,9 m², õigusvastased, mille tulemusena on kaebajale väärikuse alandamisega kaasnenud mittevaraline kahju, mille kohaseks rahaliseks hüvitiseks on 1020 eurot, s. o sisuliselt 2,77 eurot iga 368 päeva eest, mil kinnipidamistingimused nõuetele ei vastanud. 22. Halduskohus on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena sisuliselt 2,77 eurot iga kaebaja isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, kokku 1020 eurot. Kuna vastavalt Riigikohtu praktikale (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1) teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse kaalutlusõiguse alusel, ning vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et halduskohus on kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teinud kaalumisel vea, ei ole halduskohtu otsuse muutmiseks alust ka välja mõistetud hüvitise suuruse osas. 23. Kaebaja on apellatsioonkaebuses jäänud nõude juurde, et tema kasuks mõistetaks välja mittevaralise kahju hüvitisena kaebuses taotletud kogusumma, s. o 5200 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja kogu kaebuses nõutud summa ulatuses hüvitise väljamõistmiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2,77 eurot iga õigusvastastes tingimustes viibitud ööpäeva eest nii, nagu halduskohus selle summa ka välja mõistnud on. Ringkonnakohus arvestab väljamõistetud hüvitise suuruse hindamisel ka asjaoluga, et 392 päeva jooksul viibis kaebaja 24 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta 3 või rohkem kui 3 m² põrandapinda ning üksnes 19-l päeval jäi ruumi suurus ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2. Ülejäänud 349-l päeval oli kaebaja kambrites, kus põrandapinna suuruseks kinnipeetava kohta oli 2,5-2,9 m 2. Muid kõrvalekaldeid halduskohus kaebaja kinnipidamistingimustes Tallinna Vanglas kaebuses märgitud perioodi jooksul ei tuvastanud. Lisaks eeltoodule selgitab ringkonnakohus veel, et kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas märkinud, et „EIK on 8 täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKi 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti (avaldus nr 38967/10), p 31). Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses väljamõistetud hüvitise suurust põhjendanud. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 29, et halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse kaebaja Tallinna Vanglas viibimise aega ja vastavaid kambritingimusi ruumi osas ja ka seda, et kaebaja pidi vahistatuna sellisel pinnal viibima suuremal osal ajast vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas halduskohus ka sellega, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Nagu juba märgitud, ei viibinud kaebaja ka kõik 392 päeva järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m 2, selle perioodi sees oli päevi, kus kambris oli alla 6 kinnipeetava ja iga kinni peetava isiku kohta rohkem kui 3 m 2 põrandapinda. Halduskohus arvestas ka sellega, et minimaalse isikliku ruumi nõuet rikuti osadel päevadel väga vähe (umbes 0,01 m2 ulatuses). Kambrites olid olemas ka osaliselt avatavad aknad, kambrid olid piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Igal isikul oli oma voodikoht ning igas kambris oli eraldatud WC ja kraanikauss. Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates pidaski halduskohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 1020 eurot ja ka ringkonnakohus nõustub selle summa väljamõistmisega kaebaja kasuks ning ei näe käesolevas asjas selliseid asjaolusid või põhjusi, mis tingiks hüvitisesumma suurendamist kaebaja poolt nõutud 5200 euroni e. umbes 14 euroni ühe ööpäeva eest (arvestades neid 368 päeva, mil Tallinna Vangla kambrite põrandapind jäi kaebaja 2 suhtes alla 3 m . 24. Kuna apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/