Obsah (8)

§ 212§ 213§ 151§ 121§ 108§ 109§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 22.01.2015 A. Dronini kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 600 eurot kuus, kuna teda koheldi Tallinna Vanglas viibimise ajal 14.04.2010-06.06.2012 ebainimlikult ja alandavalt, sest teda hoiti 6kohalises kambris, kus isiklikuks ruumiks isiku kohta oli alla 3 m² vaba põrandapinda, millega rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
2. Lisaks tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal alati niiske, ning kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi.
3. Tallinna Vangla tagastas 17.03.
4. a vastusega nr 5-37/15/22-2 A. Dronini kahju hüvitamise nõude perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas läbivaatamatult ning jättis A. Dronini kahju hüvitamise nõude perioodi 22.01.-06.06.2012 osas rahuldamata.
5. A. Dronin esitas 24.03.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 26.06.2015 täiendava selgituse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja 15 640 eurot tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja põhjendused: 1) Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m². Tallinna Vanglas viibis kaebaja 14.04.201006.06.2012 6-kohalistes kambrites, kus isiku kohta oli 1,5 m² vaba pinda. Isikliku ruumi raamidesse ei kuulu tualettruum ega mööblialune pind. Kinnipidamistingimustes esinesid ka teised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli seal alati niiske; kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. 2) Kahju hüvitamise taotluse esitamise aeg on tingitud sellest, et kaebaja korduvalt pöördus vanglaametnike poole palvega võimaldada talle dokumente tutvumiseks, kuid keelduti meelevaldsel moel. Kaebajale ei tutvustanud tema õigusi ja ta ei võinud teada, et tema õigusi rikutakse. Alles EIK 19.12.
6. a otsusest asjas Tunis vs Eesti nägi, et tema õigusi on rikutud.
7. Tartu Halduskohus rahuldas 13.08.
8. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt A. Dronini kasuks välja hüvitise 775 eurot ja menetluskulu 15 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Vastustaja poolt kaebaja kahjunõude perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas tagastamine ei ole õiguspärane, kuna tulenevalt kohtupraktikast loetakse konkreetne vanglas viibimise periood jätkuvaks toiminguks ja sellega tekitatud kahju hüvitamisnõude esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema pärast jätkuva toimingu lõppu (RKHKo nr 3-3-1-93-13 p 14). 2) Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta tuginevalt EIK seisukohtadele asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. Kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli 162 päeva alla 2,5 m² ja 289 päeva 2,7-2,97 m², kokku alla 3 m² 451 päeva. Kaebaja sai väljaspool kambrit liikuda vaid 1-tunnisel jalutuskäigul. 334 päeva oli põrandapinda isiku kohta 3,0-5,04 m² ja ühel päeval 15,12 m². Kaebaja viibimine 162 päeva kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m², oli vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Ka ei saa 2,5-2,97 m² suurust põrandapinda pidada õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 2 m² suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. 3) Kaebajale olid kindlustatud vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites. Vangla on seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Sellisel juhul ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud. Vangla süü vormiks on raske hooletuse, kuna vangla on jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid ei esine. Vangla ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. 4) 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m² on kokku 162 päeva eest 486 eurot. 1 euro iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli 2,7-2,97 m² on kokku 289 eurot. Ühtekokku 775 eurot. Mainitud summad päeva eest on kohane hüvitis, kuna vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9. Tallinna Vangla esitas 03.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.08.
10. a otsus osas, millega kohus rahuldas A. Dronini kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 775 eurot ja menetluskulu 15 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta A. Dronini kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t
11. Kahju hüvitamise taotlus on perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Kuna kambris kaebaja kasutada olnud põrandapind pidevalt muutus, siis pidi kaebajale koheselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine tuntav olema. Kui vangistuse ajal on kinnipidamistingimused muutunud, siis ei saa kogu vangistuse aega lugeda jätkuvaks toiminguks. Kuna kaebaja on viibinud erinevates kinnispidamisasutustes, kus kinnipidamistingimused Tallinna Vangla omadest erinesid, pidid talle koheselt 14.04.2010 Tallinna Vanglasse paigutamisel kinnipidamistingimused tuntavad olema. Kahju hüvitamise tähtaja seisukohast ei ole oluline, et kaebaja varem ei teadnud, et vangla rikkus kaebaja õigusi ega järginud seadusi ning tähtaja alguseks ei ole vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja ei ole välja toonud, et esinenud oleksid objektiivsed takistused vanglale kahju hüvitamise nõude tähtaegselt esitamiseks. Ei ole välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju vähendada. Tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 22.01.
12. 3aastane tähtaeg on piisavalt pikk, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida. 2) WC alla jäävat pinda ei tule kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ja on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes 3 hoitud ja vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. 3) Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas ja süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel piirati tema liikumisvabadust VSkE § 8 lg 4 alusel. Arvestades vangla tingimusi kogumis, ei olnud vangla tingimused sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud ning muud kinnipidamistingimused kogumis leevendasid oluliselt võimalikust vähesest põrandapinnast tingitud ebamugavustunnet ja välistavad art-i 3 rikkumise. Kohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Kohus on arvestanud EIK praktikat valikuliselt ja jätnud arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² suurust põrandapinda isiku kohta automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK 06.02.
13. a otsus asjas nr 2689/12 Semikhvostov vs Venemaa, 12.03.
14. a otsuses asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia). Vangla on täitnud kõiki siseriikliku õiguse norme, seega puudub kahju hüvitamise obligatoorne tunnus, milleks on avaliku võimu õigusvastane tegevus. 4) Ei nõustu kohtuga, et vangla on käitunud süüliselt raske hooletuse vormis. Kohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti riik sai
15. a teada, et alla 3 m² suurust kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks – alates 01.01.2014 tagatakse kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda, ehitatud on uued vanglad, vähendatud on kinnipeetavate arvu.
16. A. Dronin ei esitanud vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
18. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli A. Dronini kaebus halduskohtule lubatav (I); seejärel võtab seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (III); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse põhjendatust (IV) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (V). I
19. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. 4 Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.
20. a otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m² kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (06.03.
21. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHK 15.06.
22. a määrus asjas 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).
23. Halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 16 leidnud, et kuigi vastustaja tagastas osaliselt A. Dronini kahjunõude (perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas), ei ole see õiguspärane, kuna tulenevalt kohtupraktikast loetakse konkreetne vanglas viibimise periood jätkuvaks toiminguks ja sellega tekitatud kahju hüvitamisnõude esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema pärast jätkuva toimingu lõppu (RJHKo nr 3-3-1-93-13, p 14). Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3 ning tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 22.01.
24. Ka halduskohtule esitatud 28.04.
25. a vastuses kaebusele nr 1-11/15/9883-4 (p 18, tl 40-43p) on vastustaja asunud seisukohale, et A. Dronini kahju hüvitamise nõue ei ole perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas tähtaegne ja kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise, siis tuleb kahju hüvitamise nõue nimetatud osas läbivaatamatult tagastada. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga. Asja materjalidest nähtuvalt on vangla registreerinud 22.01.2015 kaebaja kahju hüvitamise taotluse (tl 4-4p). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Vastustaja esitatud andmete kohaselt kaebaja paiknemise kohta (tl 44-50p) paigutati kaebaja 14.04.2010 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 124, kus kahel esimesel päeval paiknes peale kaebaja veel neli kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,86 m² (koos WC-ga 3,20 m²). Kolmandal päeval, 16.04.2010, paigutati kambrisse lisaks veel üks kinnipeetav, mis tõi iseenesest ka kaasa põrandapinna vähenemise ühe isiku kohta kambris, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,38 m² (koos WC-ga 2,67 m²). Seega pidi kaebaja koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama ka sellega kaasnevat mõju. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude esitanud siiski alles jaanuaris
26. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui aastal
27. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles mõned aastad peale Tallinna Vanglast lahkumist. Ringkonnakohtu hinnangul on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme aastaga lähtuvalt RVastS § 17 lg-st
29. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu 5 või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12).

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja, kes väidetavalt viibis inimväärikust alandavates tingimustes üle kahe aasta, pidi vastavates tingimustes viibides ka aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest ning kulgema hakkas ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitatud teoga ja isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Seega sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas ka nõuetekohaselt kohtueelset menetlust. Seega on Tallinna Vangla õigesti asunud seisukohale, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõuet alates 22.01.
3. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 14.04.2010-21.01.2012 eest ning jätab A. Dronini kaebuse

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata.

II 14. Ringkonnakohus märgib, et saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata üksnes perioodi 22.01.-06.06.2012 osas, s.o kokku 138 päeva. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 775 eurot ja arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja. 15. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis eelnimetatud ajavahemikul Tallinna Vangla kambrites nr 317, 357, 359 ja 421 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 49p-50p). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 20), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 21) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta 162 päeva vältel alla 2,5 m², 289 päeva vältel vahemikus 2,7-2,97 m², 334 päeva vältel 3-5,04 m² ja ühel päeval 15,12 m². Kohus hindas kaebaja viibimise 162 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m², VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastaseks (otsuse p 23) ning lisaks leidis, et ka 2,5-2,97 m² suurust põrandapinda isiku kohta kambris ei saa pidada õiguspäraseks (otsuse p 25). Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel 6 refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga perioodil 22.01.-06.06.2012, viibis kaebaja kokku 46 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli vaidlusalusel perioodil tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 46 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. III 16. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas, p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38). 7 17. Käesolevas asjas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult põrandapinna suuruse üle. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art-i 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 28.04.2015. a vastuses kaebusele (p-d 24-25, tl 42) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla andmetel (28.04.2015. a vastus kaebusele, p-d 11-12, tl 40p) viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatu staatuses kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 30.04.2012 ning alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest kuni Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseni 06.06.2012 viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas suletud kambrites tuginevalt VangS § 14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lg-le 4. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lgs 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased. 18. Halduskohus luges vastustaja süü vormiks raske hooletuse (otsuse p 28). Kuigi vastustaja on apellatsioonkaebuses üksnes lakooniliselt märkinud, et ta ei nõustu halduskohtu seisukohaga, siis arvestades vastustaja viitamist kambrite ülerahvastatusele seonduvalt vangla üldise ruumikitsikusega (28.04.2015. a vastus kaebusele, p 34, tl 43), ei saa eeltoodu pinnalt siiski järeldada, et vastustaja ei ole käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses nr 3-3-1-24-09 (p 9) tõdenud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Seega on halduskohus otsuses põhjendatult järeldanud, et vastustaja on käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. VÕS § 104 lg 1 kohaselt seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või 8 lõpetamisel. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu 12.06.2013. a otsus nr 331-17-13, p 14). Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole vangla siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus põhjendatult lugenud vastustaja süü vormiks raske hooletuse, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt VÕS § 104 lg-le 4. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. IV 19. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid 12 ja 34 päeva järjepanu ning kohtlemise kogukestus on vaid kokku ca 6 kuud. Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb kahjuhüvitise summa suurust. 20. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 775 eurot, s.h 3 eurot 162 päeva eest ja 1 euro 289 päeva eest (otsuse p 29). Hüvitis on arvutatud 451 päeva, mitte 46 päeva eest (vt käesoleva otsuse p 15). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus lähtudes kaebaja poolt alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud 46st päevast. 21. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult 9 kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise summas 70 eurot. V 22. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 13.08.2015. a otsuse osas, milles halduskohus lahendas A. Dronini kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 14.04.2010-21.01.2012 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt A. Dronini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 775 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab A. Dronini kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 14.04.2010-21.01.2012 (k.
4. a)osas läbi vaatamata ning mõistab Tallinna Vanglalt A. Dronini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 70 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 23. Kaebaja on taotlenud kahjuhüvitise kandmist Rahandusministeeriumi kontole nr EE932200221023778606 (tl 4p). Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.2009. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava kahjuhüvitise summa kandma kaebaja näidatud arvelduskontole. 24.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus rahuldas 30.03.2015. a määrusega (tl 16-17) A. Dronini menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas teda tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kaebuse esitamise eest kuulunuks tasumisele riigilõiv summas 468 eurot. Nõutud riigilõiv 15 eurot on tasutud 08.06.2015 (tl 29). Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (0,4%), tuleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 0,06 eurot ja Eesti Vabariigi kasuks 1,81 eurot. Vastavalt

§ 108

lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes

§ 108

lgle 11 leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud summade väljamõistmine vastustajalt oleks ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 15 eurot tema enda kanda ja ülejäänud menetluskulud summas (468-15) 453 eurot Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Vangla 10 oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel