lg 1 ja lg 2) lähtunud ainult registriandmetest ning jätnud tähelepanuta, et kehtivas õigusruumis on võimalik ka olukord, kus sõiduk on võõrandatud, kuid liiklusregistri andmed on jäänud muutmata. Liiklusseaduse § 77 lõikest 3 tuleneb, et liiklusregistris omaniku andmete muutmine on sõiduki ostja kohustuseks. Kui auto ostja oma kohustust ei täida, siis sundkindlustuse rakendumise puhul jääb vastutavaks endine omanik, kuigi viimasel puudub tegelikkuses igasugune side müüdud autoga. Kaebaja leiab, et ei ole mõistlik nõuda sõiduki kindlustamist registrisse kantud isikult juhul, kui viimane ei ole enam auto omanikuks. Ka Liikluskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast tuleneb, et seadusandja on kindlustuskohustusega isiku puhul silmas pidanud eelkõige auto omanikku. Seletuskirjas on läbivalt kasutatud kindlustusvõtjale osutamiseks sõna „omanik”: „Läbi automaatse liikluskindlustuse saab paremini kaitsta nii kannatanuid kui ka kahju põhjustanud sõidukijuhte, suunates siiski sõidukiomanikke täitma oma seadusest tulenevat kohustust”. „Nimetatud uuendus tagab, et kannatanutele saavad hüvitatud ka sellised kahjud, mis põhjustatakse sõidukiga, mille omanik ei täida seadusega talle pandud liikluskindlustuse lepingu sõlmimise kohustust”. „/.../fond on kohustatud hüvitama sellise sõidukiga tekitatud kahju ning kindlustuskohustusega isik (kindlustamata sõiduki omanik või vastutav kasutaja) peab tasuma kindlustuskaitse eest kindlustusmakset.” Toodud näidetest järeldub, et seadusandja tahe on olnud korrale kutsuda eelkõige mitteõiguskuulekaid sõiduki omanikke, kohustades neid täitma oma seadusest tulenevat sõiduki kindlustamise kohustust. Praegusel juhul on kaebajale saadetud makseteatisel aga vastupidine mõju: mitteõiguskuulekas omanik vabaneb vastutusest ning õiguskuuleka võõrandaja suhtes rakendatakse sunnimeetmeid. Kaebaja leiab, et selline olukord ei ole õigusriigi põhimõtetega kooskõlas, seega tuleks vaidlusalune makseteatis tühistada. Sundkindlustuse rakendamine viisil, mis ei võimalda arvesse võtta konkreetse juhtumi asjaolusid, on kaebaja hinnangul vastuolus ka Põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise printsiibiga. Nimelt liikluskindlustus, automaatne või mitte, on oma olemuselt kahepoolne leping: kindlustuvõtja tasub kindlustusmaksed ning saab vastu teatud hüvesid (liikluses tekitatud kahjude hüvitamine). Sellest lähtepunktist jätab kehtiv regulatsioon ebavõrdsesse olukorda isikud, kes tegelikkuses ei ole enam kindlustatava sõiduki omanikud. Nemad peavad küll maksma kindlustustasu, kuid hüve on sunnitud loovutama auto omanikule. Kaebaja on seisukohal, et kuna seadusandja ei ole soovinud võõrandamisest teatamist võõrandajale kohustuseks teha, siis ei saa selle võimaluse kasutamata jätmist kaebajale ka süüks panna. Tegemist on võimaluse, kuid mitte kohustusega. Auto müüjal on õigus kaitsta ennast ostja omavoli tagajärgede eest ka siis, kui ta on otsustanud võõrandamisest teatamata jätta või kui ta polnud sellisest võimalusest teadlik. Kaebaja müüs oma auto heas usus, et ostja oma seadusest tulenevaid kohustusi täidab ning ei pidanud seetõttu vajalikuks registriandmeid kontrollida. Viimane polnud ka tema kohustuseks. Kuna kaebajal oli alust eeldada, et auto ostja on ennast registrisse omanikuna sisse kandnud, siis polnud tal põhjust vaidlusalusele sõidukile kindlustuslepingut sõlmida. Vastavalt VÕS § 6 lõikele 2 ei kohaldata 2 võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. LKF väidab, et on saatnud A.Z.ile lihtkirjaga meeldetuletuse. Kaebaja pole meeldetuletust kätte saanud ning selle tõttu puudus tal võimalus sundkindlustuse rakendumist ära hoida. Kuna sõiduki omanik oli sundkindlustuse rakendumise ajaks surnud, siis oli auto liikluses osalemine välistatud. Seega ei oleks sundkindlustuse rakendamine kuidagi kaasa aidanud seaduse eesmärgi täitmisele. Põhiseaduse §-st 11 tulenev proportsionaalsuse põhimõte näeb ette, et nii seadusandjad kui seaduse kohaldajad tohivad isikuvabadusi piirata üksnes niivõrd, kuivõrd see on möödapääsmatu. Kaebaja leiab, et konkreetsel juhul automaatse liikluskindlustuse rakendamine ei ole seaduse eesmärgi saavutamiseks hädavajalik ning on seega kaebaja suhtes ülemäärane. Lisaks arvab kaebaja, et eesmärki on analoogsete juhtude puhul võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, andes seaduse rakendajale kaalutlusõiguse või viies seadusesse sisse erandi, mis lubab kindlustuskohustuse üle kanda auto tegelikule omanikule. Kaebaja on seisukohal, et kuigi nõudeõigus sõiduki uue omaniku suhtes võib säilida, ei ole kaebajal võimalik seda õigust teostada, sest sõiduki ostja on surnud. Kaebaja leiab, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ei saa tema käitumist käsitleda kohustuse rikkumisena, sest kindlustuskohustus on talle tekkinud kolmanda isiku (sõiduki uue omaniku) omapoolse kohustuse täitmata jätmise tõttu. Vastustaja märgib, et automaatne liikluskindlustus tekib vahetult seaduse alusel ning vastustaja ei ole vaba otsustama selle üle, kas automaatse liikluskindlustuse kindlustussuhe tekib vastustaja ja kindlustuskohustusega isiku vahel. Kaebaja leiab, et selline regulatsioon ei ole proportsionaalne selles osas, et ei võimalda arvesse võtta iga üksiku juhtumi asjaolusid. Seadusandja on jätnud ühe huvigrupi (heausksete automüüjate) huvid ning õigused seadusliku kaitseta, jättes kolmanda isiku õiguserikkumisest tuleneva kahju endiste autoomanike kanda. Registripõhise lähenemise puhul tulnuks sel juhul teha kohustuslikuks ka sõiduki müüja poolt võõrandamisest teatamine, et vältida seadusekuulekate isikute huvide kahjustamist. Ostja kohustus teavitada liiklusregistrit omaniku vahetusest muutub ostjale kohustuslikuks alles siis, kui ta soovib ostetud sõidukit teeliikluses kasutada. Juhul, kui sõiduki ostmise eesmärk on seda mitte teeliikluses kasutada, siis ei ole ostjal ka kohustust liiklusregistrit teavitada. Liiklusseaduse § 77 lg 3 sätestab üheselt, et registriandmete muutmiseks peab sõiduki omanik või tema esindaja esitama Maanteeametile nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates ning vastustaja poolt nimetatud erisusi ei ole kaebajale teadaolevalt liiklusseaduses ega määruses „mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord” sätestatud. Kui selline erisus peaks seaduses siiski leiduma, leiab kaebaja, et see ei oma antud vaidluses tähtsust, sest kaebajale on teada, et müüdud sõidukit uue omaniku eluajal liikluses siiski kasutati. Nimelt elas sõiduki uus omanik kaebajaga ühes külas ning kaebaja nägi autot pärast müüki korduvalt liikluses osalemas. Seega pole põhjust kahelda, et ostja eesmärgiks oli sõidukit liikluses kasutada. Järelikult lasus tal ka kohustus sõiduki andmeid registris muuta. Kohtule esitatud kaebuses on selgelt öeldud, et kaebaja ja auto ostja vahel oli suusõnaline kokkulepe auto registreerimiseks ostja nimele. See on algusest peale olnud kaebaja soov. Isiku surm ei ole ega saagi olla põhjuseks, miks sõiduki suhtes ei rakendata automaatset liikluskindlustust. Kaebaja leiab, et sõiduki liikluses osalemist ei saa välistada ka juhtudel, kui sõiduki registrikanne on peatatud või kui on käimas aastane nö „puhkeaeg” enne sundkindlustuse rakendamist. Ometi on nimetatud juhtudel sõidukiomanikud kindlustuskohustusest vabastatud. Nagu eespool selgitatud, siis praegusel juhul sõiduki uus omanik kasutas sõidukit liikluses kindlustusvaba aasta jooksul, seega ei ole abinõu efektiivne selles osas, et võimaldab endiselt kindlustamata sõidukite liikluses osalemist. Kaebaja teavitas Maanteeametit sõiduki võõrandamisest viivitamatult, kui nimetatud võimalus talle teatavaks sai. Seega on tänaseks sõiduk registrist ajutiselt kustutatud ning edasine kindlustuskohustus puudub. Vastustaja poolt nõutav kindlustusmakse hõlmab minevikuperioodi, mille jooksul kaebajale teadaolevalt vaidlusalune sõiduk liikluses kahjusid ei põhjustanud. Seega on vastustajapoolne nõue kindlustusmakse tasuda siinkohal puhas formaalsus, mis ei oma muud praktilist väärtust kui fondi 3 poolt raha kogumine. Viimane aga on kaebaja hinnangul asjaolusid arvesse võttes moraalselt vastuvõetamatu. Kaebaja leiab, et konkreetse juhtumi puhul kõiki asjaolusid arvesse võttes on automaatse liikluskindlustuse rakendamine kaebaja suhtes ülemäärane selle ebaproportsionaalsuse tõttu, ning sellest tulenevalt vastuolus põhiseadusega. Kaebaja tegutses autot müües hea usu põhimõttel (mis tuleneb VÕS § 6 lõikest 1) ning eeldas ostjapoolset kohustuste täitmist. Juhul, kui kohus ei tuvasta antud juhtumi puhul vastustajapoolset põhiõiguste rikkumist, tuleb vaidlusalune makseteatis kaebaja hinnangul siiski tühistada, sest see on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Vastustaja: Kindlustuskohustus on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping kolmandale isikule sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks liikluskindlustuse seaduses sätestatud korras ja ulatuses (
Leping tuleb sõlmida mootorsõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris. Liiklusregistris registreeritud sõidukite puhul on kindlustuskohustus isikul, kes on liiklusregistri andmetel sõiduki omanik või vastutav kasutaja (
Vastavad sätted annavad liiklusregistri andmetele kindlustuskohustusega isiku osas õigusliku tähenduse lähtuvalt Avaliku teabe seaduse §-st 436 lõikest 4. Automaatse liikluskindlustuse kindlustussuhe tekib LKF-i ja kindlustuskohustusega isiku vahel, kui kindlustuskohustus on täitmata (
Automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse tasumise kohustus on kindlustuskohustusega isikul (
Tallinna Halduskohus on otsuses nr 3-15-446 selgitanud, et
lg 2 näol on tegemist sättega, mille kohaldamisel LKF-il puudub diskretsiooniõigus, sh puudub LKF-il automaatse liikluskindlustuse rakendamisel kaalumisõigus. Kohus märkis, et tegemist on registripõhise kindlustusega, mis kohaldub juhul, kui sõiduk, välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, on liiklusregistris registreeritud ning sõiduki kindlustuskohustus on täitmata. Registri andmetel oli kaebaja makseteatises märgitud perioodil kindlustuskohustusega isik. LKF-il on tulenevalt Liikluskindlustuse seadusest ja selle seletuskirjast kohustus tugineda registri andmetele, sest see on automaatse liikluskindlustuse toimumise jaoks kriitilise tähtsusega ja on olnud seega selge riigi tahe võimaldada LKF-il tugineda registri andmetele automaatse liikluskindlustuse rakendamisel.
lg 1 ja LKF-i ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud haldusleping näevad ette, et LKF peab tagama automaatse kindlustuse rakendumise ja toimimise ning selle raames peab pidevalt ja süsteemselt kontrollima kindlustuskohustuse täitmist liiklusregistri ja liikluskindlustusregistri andmete võrdlemise teel. Seega Liikluskindlustuse seadus, haldusleping ja seaduse seletuskiri ütlevad, et LKFil ei ole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus lähtuda registri andmetest, mis kokkuvõttes tähendab seda, et LKF-il on kohustus tugineda registri andmetele. Liikluskindlustuses seaduse seletuskiri toob välja, et liikluskindlustuse seaduse üks eesmärkidest on kindlustamata sõidukite liikluses osalemise vähendamine, mille jaoks loodi automaatse liikluskindlustuse süsteem. Selle süsteemi ülesehitus näeb ette, et see saab toimida ainult tuginedes registri andmetele, sest see on ainus andmebaas, mille abil on võimalik LKF-il tuvastada, kas sõidukil on liikluskindlustus või mitte. Liikluskindlustuse seaduse loomisel on otsustatud liikluskindlustuse registripõhise süsteemi kasuks, kuna Eestis on üksnes nii võimalik tagada direktiivi (2009/103/EÜ) nõuet, mis ütleb, et Eesti territooriumil põhiasukohta omavate sõidukitega kahju põhjustamisest tulenev tsiviilvastutus peab olema kindlustatud. Võrreldes täna kehtivat Liikluskindlustuse seadust varem kehtinuga saab öelda, et tänane on oluliselt täpsem ning sätestab üheselt, et liikluskindlustuse süsteem lähtub kindlustuskohustusega isiku määratlemisel liiklusregistri andmetest. Vastav regulatsioon välistab vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks. Vastav regulatsioon ei võta ära kindlustuskohustusega isikult õigust esitada nõue sõiduki ostja või mõne muu kolmanda isiku vastu, kui selle isiku tegevus või tegevusetus on põhjustanud kahju kindlustuskohustusega isikule. Praeguses olukorras võib see tähendada nõudeõigust sõiduki ostja suhtes, sest see ei teavitanud 4 registrist sellest, et on sõiduki uus omanik. Vastav kohustus tuleneb Liiklusseaduse § 77 lg 3. Lisaks võimaldab kehtiv seadus ja määrus mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord ka võõrandajal teavitada registrit omaniku muutusest. Vastutaja leiab, et automaatse liikluskindlustuse näol ei ole tegemist PS § 11 rikkumisega. Automaatse liikluskindlustuse näol on tegemist riigi poolt ette nähtud meetmega (PS § 113 tähenduses), millega kaitstakse isikute elu, tervist ja vara. Tegemist on meetmega, mis ei ole käsitletav sanktsiooni või karistusena isiku suhtes, vaid üldsuse huvide teenimiseks loodud meetmega. Automaatne liikluskindlustus on vajalik, et kaitsta liiklusõnnetuse korral kahju kannataja huve ja tagada see, et kannatanule kahjud igal juhul hüvitataks. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et automaatse liikluskindlustuse näol on tegemist hoopis riikliku meetmega, mis aitab tagada PS § 11 täitmist. Isik, kes jätab täitmata oma kohustuse sõlmida liikluskindlustus sõidukile, mille suhtes on isik kindlustuskohustusega isik, on rikkunud oma kohustust ja automaatne liikluskindlustus on seal juures riiklik meede rikkumise likvideerimiseks, et tagada kolmandate isikute põhiseaduslike õiguste kaitse. Sellises olukorras ei saa vastustaja hinnangul esineda rikkuja põhiõiguste ebaproportsionaalset piiramist. On oluline märkida, et automaatne liikluskindlustus tekib vahetult seaduse alusel – kui täidetud on seaduses sätestatud eeldused: liiklusregistris on registreeritud sõiduk, mida ei ole kindlustatud ja mille suhtes ei kohaldu ka 1-aastane n-ö puhkeperiood (
Seega ei ole vastustaja vaba otsustama selle üle, kas automaatse liikluskindlustuse kindlustussuhe tekib vastustaja ja kindlustuskohustusega isiku vahel ning kui suur on kindlustusmakse määr. Vastutaja leiab, et automaatse liikluskindlustuse näol ei ole tegemist PS § 12 rikkumisega. Vastavat eesmärki on võimalik saavutada aga ainult siis, kui automaatse liikluskindlustuse rakendamisel lähtutakse kindlustuskohustusega isiku tuvastamisel liiklusregistri andmetest. See tuleb selgelt välja ka Liikluskindlustuse seaduse seletuskirjast, kus eesmärkide all ja automaatse sundkindlustust puudutavate säte all rõhutatakse, et kindlustuskohustusega isikuks (sõiduki omanik ja/või vastutav kasutaja) loetakse isik, kes on liiklusregistris märgitud vastavalt kas omanikuna või vastutava kasutajana. Seaduse ja seletuskirja koostaja, Rahandusministeerium, on korduvalt selgitanud, et automaatse liikluskindlustuse näol on tegemist registripõhise kindlustusega ja tulenevalt sellest peab selle rakendamisel tuginema registrile. Siinkohal on riik ette näinud, et võimalikud asjaõigusseaduse sätted ei oma automaatse sundkindlustuse korral tähtsust. See on seotud nii seatud eesmärgiga, kui ka asjaoluga, et vastustajale, kui automaatse liikluskindlustuse rakendajale ei ole antud diskretsiooniõigust. Samuti puudub vastustajal võimalus hinnata makseteatise adressaadi väiteid või tõendina esitatud ostumüügilepingut. Juhul, kui kohus leiab, et omaniku staatus asjaõiguslikus tähenduses omab antud vaidluses tähtsust, siis tuleb tuvastada ka, kas kaebaja poolt edastatud ostu-müügileping on kehtiv ja kas omaniku vahetus on ka reaalselt aset leidnud. Vastustaja on seisukohal, et Liikluskindlustuse seadus, mis näeb ette kohustuse tugineda liiklusregistri andmetele, ei ole Põhiseadusega vastuolus ja isegi, kui riive eksisteerib, siis on tegemist vajaliku, proportsionaalse ja sobiva meetmega, sest sellest saadav kasu on suurem, sest automaatne liikluskindlustus aitab tagada ja kaitsta kolmandate isikute põhiseaduses loetletuid põhiõigusi ja põhivabadusi. Vastustaja nõustub kaebajaga, et kaebajal puudub kohustus liiklusregistrit teavitada. Vastustaja eesmärk oli lihtsalt selgitada, et liiklusregistri andmete muutmisel on võimalik omapoolne kanne teha ka kaebajal. Lisaks selgitab vastustaja, et praegusel juhul ei saa asuda ka kindlale seisukohale, et väidetav ostja on jätnud oma kohustuse täitmata. Ostja kohustus teavitada liiklusregistrit omaniku vahetusest muutub ostjale kohustuslikuks alles siis, kui ta soovib ostetud sõidukit teeliikluses kasutada. Juhul, kui sõiduki ostmise eesmärk on seda mitte teeliikluses kasutada, siis ei ole ostjal ka kohustust liiklusregistrit teavitada. Täiendavalt selgitab vastustaja, et vastustajale teadaolevalt on üsna laialt levinud, et sõiduki müügi puhul lepivad asjaosalised omavahel kokku, et sõidukit liiklusregistris ümber ei registreerita. Samuti esineb sellist asja ühepoolselt, kus ostja liiklusregistrit ei teavita. Mõlemad variandid on levinud autode 5 puhul, mille müügihind jääb märgatavalt alla paari tuhande euro ja reeglina on põhjuseks asjaolu, et omanikuvahetuse kande riigilõiv on liiga kallis võrreldes sõiduki ostuhinnaga. Tulenevalt sellest omanikuvahetust registris ei registreerita. Automaatne liikluskindlustus aga ei tohi olla sõltuv sellisest isikute käitumisest, mis kinnitab veelkord, et automaatne liikluskindlustus peab olema registripõhine ja vastustajal on kohustus selle rakendamisel registri andmetest lähtuda. Vastustaja selgitab, et Liikluskindlustuse seadus ei näe ette kohustust teavitada makseteatise saajat eelteavitusega. Vastustaja edastab siiski kõigile võimalike makseteatiste saajatele enne makseteatise aluseks olema õigusliku olukorra tekkimist teavituse. Teavitus saadetakse lihtpostiga ja teavituse saatmise aluseks on vastustaja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud haldusleping, kus vastav kohustus on sätestatud. Pidades silmas käesolevat vaidlust leiab vastustaja, et eelteavitus ja selle mitte kättesaamine ei mängi siinkohal mingit rolli ega muuda vaidluse õiguslikku olukorda. Kaebaja on avaldanud seisukohta, et konkreetsel juhul ei olnud automaatse sundkindlustuse rakendumine põhjendatud ka seetõttu, et sõiduki väidetav tegelik omanik on surnud ja seetõttu on kaebaja seisukohal, et sõiduki kasutamine on välistatud. Lisaks on kaebaja seisukohal, et väidetava ostja surma tõttu puudub kaebajal võimalus nõuda võimaliku kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et väidetav ostja jättis liiklusregistris andmed muutmata. Vastustaja peab nimetatud seisukohti asjakohatuteks. Asjaolu, et sõiduki väidetav omanik on surnud, ei tähenda seda, et antud sõidukiga ei võidaks liikluses osaleda. Isiku surm ei ole ega saagi olla põhjuseks, miks sõiduki suhtes ei rakendata automaatset liikluskindlustust. Vastustaja on ka seisukohal, et väidetava ostja surm ei võta ära kaebaja võimalikku nõudeõigust, sest tegemist on nõudega, mis läheb pärijatele üle. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et automaatne liikluskindlustus ei ole vastuolus ühegi Eesti Vabariigi Põhiseaduse sättega. Automaatne liikluskindlustus omab täna kehtival kujul hoopis vastupidist tähendust, aidates tagada Eesti Vabariigi Põhiseadusega kaitstud ja tagatuid põhiõigusi ning põhivabadusi. Vastustaja leiab, et automaatne sundkindlustus riikliku meetmena saab toimida ainult juhul, kui vastustaja tugineb liiklusregistri andmetele. Vastustaja õigust ja kohustust andmetele tugineda on väljendanud ka riik ise, luues mehhanismi, kus sellele tuginemine on ainuvõimalik tee eesmärgi saavutamiseks. Juhul, kui automaatse liikluskindlustuse rakendamisel siiski esineb põhiseaduslikku riivet, siis on automaatne liikluskindlustus meetmena sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Lisaks on vastustaja hinnangul automaatsest liikluskindlustusest saadav põhiõiguslik kasu igal juhul suurem, kui võimalik riive. Vastustaja on seisukohal, et haldusakti andmisel ei ole LKF kaebaja õigusi rikkunud ja haldusakti andmise aluseks olevaid seadusi on rakendatud ja tõlgendatud korrektselt. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Sõiduki Mazda 626 (reg.märk xxxxxx) viimane liikluskindlustuse leping lõppes 02.12.2014 ning vastavalt Liikluskindlustuse seadusele (
) rakendus sõidukile peale seda 12-kuuline kindlustuskohustusest vabastuse periood (
Alates 03.12.2015 tekkis sõidukile liikluskindlustus automaatselt sundkindlustusena. Liikluskindlustuse seaduse (
) § 4 lg 1 kohaselt tuleb liikluskindlustusleping sõlmida sõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida Liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris, välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, mida ei kasutata liikluses. Vaidlust ei ole selles, et kõnealune sõiduk on registreeritud liiklusregistris ning makseteatise koostamise ajal oli A.Z. kantud liiklusregistrisse eelnimetatud sõiduki omanikuna. 6 01.10.2014 jõustunud ning hetkel kehtiva Liikluskindlustuse seadusega on sätestatud automaatse liikluskindlustuse regulatsioon.
lg 1 kohaselt käesoleva seadusega reguleeritakse sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust (edaspidi kohustuslik liikluskindlustus), kindlustamata sõidukile rakenduvat sundkindlustust (edaspidi automaatne liikluskindlustus) ja vastutust kindlustamata sõiduki juhtimise eest. Kohustuslikule liikluskindlustusele kohaldatakse võlaõigusseaduse ja automaatsele liikluskindlustusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi (lg 2). Vastavalt
lg-le 1 kindlustuskohustus käesoleva seaduse tähenduses on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping (edaspidi leping) kolmandale isikule sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras ja ulatuses. Sama paragrahvi lg 2 ütleb, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust (edaspidi koos liikluskindlustus).
p 1 kohustab eelviidatud lepingu sõlmima sõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris (edaspidi liiklusregister), välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, mida ei kasutata liikluses. Antud juhul tegemist on sundkindlustuse liigiga, mille eesmärgiks on vastavuses
lg-ga 1 anda liiklusregistris registreeritud lepinguta sõidukile, välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, automaatne kindlustuskaitse, vähendada lepinguta sõidukite osakaalu liikluses ning koguda rahalisi vahendeid lepinguta sõidukitega ja automaatse kindlustuskaitsega sõidukitega tekitatud kahjude hüvitamiseks. Liiklusregistris registreeritud sõidukite puhul on kindlustuskohustus isikul, kes on liiklusregistri andmetel sõiduki omanik või vastutav kasutaja.
lg 1 kohaselt kindlustuskohustus on sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. Kui liiklusregistris registreeritud sõidukil on vastutav kasutaja, on kindlustuskohustus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku asemel vastutava kasutajana liiklusregistrisse kantud isikul (lg 2).
lg 1 delegeerib kindlustuskohustuse täitmise kontrollimise Liikluskindlustuse Fondile (edaspidi LKF), mis kontrollib pidevalt ja süsteemselt kindlustuskohustuse täitmist liiklusregistri ja liikluskindlustuse registri andmete võrdlemise teel käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatud automaatse liikluskindlustuse rakendamiseks.
lg 2 sätestab, et automaatse liikluskindlustuse kindlustussuhe tekib fondi ja kindlustuskohustusega isiku vahel, kui liiklusregistris registreeritud sõiduki puhul, välja arvatud vanasõiduki ja võistlusauto, on kindlustuskohustus täitmata. Liiklusregistri andmetel oli kaebaja vaidlusaluses makseteatises märgitud perioodil kindlustuskohustusega isik. LKF-il on tulenevalt
-st kohustus tugineda registri andmetele, kuna see on automaatse liikluskindlustuse toimumise jaoks olulise tähtsusega ning on selgelt väljendatud riigi tahe võimaldada LKF-il tugineda registri andmetele automaatse liikluskindlustuse kohaldamisel. Kohus nõustub vastustaja poolt väidetuga, et automaatse liikluskindlustuse süsteemi ülesehitus näeb ette, et see saab toimida üksnes tuginedes registri andmetele, kuna see on ainus andmebaas, mille abil on võimalik LKF-il tuvastada, kas sõidukil on liikluskindlustus või mitte. Kehtiv Liikluskindlustuse seadus sätestab, et liikluskindlustuse süsteem lähtub kindlustuskohustusega isiku määratlemisel liiklusregistri andmetest ning see regulatsioon välistab vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks. Samas see ei võta ära kindlustuskohustusega isikult õigust esitada nõue sõiduki ostja vm kolmanda isiku vastu, kui selle isiku tegevus/tegevusetus on põhjustanud kahju kindlustuskohustusega isikule, mis kehtib ka kaebuse esitaja juhtumi puhul. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kuigi nõudeõigus sõiduki uue omaniku suhtes võib säilida, ei ole kaebajal võimalik seda õigust teostada, sest sõiduki ostja on surnud. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et sõiduki omanik on surnud, ei tähenda, et antud sõidukiga ei võidaks liikluses osaleda (nt 7 surnud omaniku pärija). Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et ostja surm ei võta ära kaebajalt võimalikku nõudeõigust, sest tegemist on nõudega, mis läheb pärija(te)le üle. Kaebajal on nõudeõigus sõiduki ostja (surma korral pärija) suhtes, kes jättis Liiklusseaduse (LS) § 77 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmata, mille kohaselt registriandmete muutmiseks peab mootorsõiduki ja selle haagise omanik või tema esindaja või muu õigustatud isik esitama Maanteeametile nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Samas aga on ka kaebajal õigus teavitada liiklusregistrit omaniku muutusest, kui ta ise on sellest huvitatud. Kaebaja väidab, et ei ole kätte saanud vastustaja 13.11.2015 meeldetuletust kindlustuslepingu sõlmimiseks. Kohtu hinnangul käesolevas kohtuvaidluses ei oma see asjaolu olulist tähtsust ning iseenesest ei muuda vaidlustatud makseteatist õigusvastaseks. Nõuded automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse makseteatisele on sätestatud
§-s 65, mida vastustaja on järginud. Kohus märgib, et Liikluskindlustuse seadus ei näe küll ette kohustust teavitada makseteatise saajat eelteavitusega, kuid vaatamata sellele on vastustaja kõigile võimalike makseteatiste saajatele edastanud lihtpostiga teavituse, mis tuleneb Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud halduslepingust. Oluline on siiski isiku poolt makseteatise kättesaamine, mille üle aga poolte vahel vaidlust ei ole. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et automaatne liikluskindlustus peab olema registripõhine ja Liikluskindlustuse Fondil on kohustus selle rakendamisel lähtuda registri andmetest. Kohus ja vastustaja nõustuvad kaebuse esitaja väitega, et tal puudub kohustus liiklusregistrit teavitada sõiduki omaniku muutusest. Kohus selgitab, et liiklusregistri andmete muutumisel on kaebajal võimalik taotleda sõiduki omaniku osas kande muutmist. Vastustaja leiab, et praegusel juhul ei saa asuda kindlale seisukohale, et väidetav ostja on jätnud oma kohustuse täitmata. Ostja kohustus teavitada liiklusregistrit omaniku vahetusest muutub ostjale kohustuslikuks alles siis, kui ta soovib ostetud sõidukit teeliikluses kasutada. Vastustajale teadaolevalt on üsna laialt levinud, et sõiduki müügi puhul lepivad asjaosalised omavahel kokku, et sõidukit liiklusregistris ümber ei registreerita, samuti esineb sellist asja ühepoolselt, kus ostja liiklusregistrit ei teavita. Vastustaja märgib, et mõlemad variandid on levinud autode puhul, mille müügihind jääb märgatavalt alla paari tuhande euro ja reeglina on põhjuseks asjaolu, et omanikuvahetuse kande riigilõiv on liiga kallis võrreldes sõiduki ostuhinnaga, millest tulenevalt omanikuvahetust registris ei registreerita. Vastustaja väidab, et automaatne liikluskindlustus ei tohi olla sõltuv isikute käitumisest, mis kinnitab asjaolu, et automaatne liikluskindlustus peab olema registripõhine ja LKF-il on kohustus selle rakendamisel lähtuda liiklusregistri andmetest. Kohus nõustub vastustaja poolt väidetuga. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus on nõustunud vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Vastustaja arvates Liikluskindlustuse seadus, mis näeb ette kohustuse tugineda liiklusregistri andmetele, ei ole Põhiseadusega (§-d 11 ja 12) vastuolus. Vastustaja leiab, et isegi kui riive eksisteerib, siis on tegemist vajaliku, proportsionaalse ja sobiva meetmega, sest sellest saadav kasu on suurem, kuna automaatne liikluskindlustus aitab tagada ja kaitsta kolmandate isikute Põhiseaduses loetletuid põhiõigusi ja põhivabadusi. Sarnasele seisukohale asub ka kohus. Kohtu hinnangul automaatne liikluskindlustus on meetmena sobiv, vajalik ja proportsionaalne ning ei ole vastuolus Põhiseaduse §des 11 (proportsionaalsus) ja 12 (võrdne kohtlemine) sätestatud põhimõtetega. 8 Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kaevatav makseteatis on õiguspärane, vastab seaduses sätestatud nõuetele ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.