Obsah (7)

§ 101§ 20§ 35§ 42§ 1§ 307§ 305

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-15-7081 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots Tsiviilasi RL hagi Osaühing EUROPAR

ei näe õiguskaitsevahendina ette omandiõigust piiravaid võimalusi. Parkimislepingu pooleks saab olla vaid isik, kes ka tegelikult sõiduki parklasse parkis. Kuna tegemist on viie erineva parkimislepinguga, siis peab kostja esitama võimaliku rikkumise korral nõude igakordselt just selle isiku vastu, kes konkreetsel juhul parkis. 2 Asjaolu, et hageja võis liisingulepingut rikkudes anda kirjaliku nõusolekuta sõidukit kasutada ka isikutele, keda ei saa pidada lähedasteks tavatähenduses (st perekonnaliikmeteks), ei anna kostjale alust väita, et hageja teab või peab teadma, kes ja millal täpselt sõidukit kasutas. Kuna tegemist on viie eraldi lepinguga, siis tuleb õiguskaitsevahendi valikul arvestada ka iga konkreetse lepingu iga konkreetse rikkumise raskust, mitte kõiki rikkumisi kokku. Hageja palus kohustada kostjat andma sõiduki valdus kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval üle hagejale ning võimaldada hagejal sõidukiga ärasõitmine mis tahes takistusi tegemata. Hageja palus tunnistada kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks. Vastuhagi palus hageja jätta rahuldamata. Kostja vastuväited hagile ning vastuhagi

1. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas 11.06.2015 vastuhagi. Parkimislepingu tingimused on paigaldatud iga kostja parkimisala sissesõidu juurde, sh parkimisalale. Parkimistingimuste avaldamisega on kostja esitanud omapoolse pakkumuse, mida kostja on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Vaidlusalune sõiduk pargiti kostja parkimisalale ilma selle eest tasumata 5-l korral ajavahemikul 24.11.2014 kuni 28.04.
2. Hageja oli 02.10.2012 kuni 19.09.2014 sõiduki omanik, alates 19.09.2014 kuni 13.01.2015 vastutav kasutaja ja alates 14.01.2015 omanik. Hagejal on olnud asjaõigusest tulenev õigus sõidukit vallata ja kasutada, mistõttu tuleb eeldada, et tema sõlmis parkimislepingu kõigil 5-l korral. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud parkimislepingu tingimuste rikkumise korral leppetrahvi tasumise kohustus. 5-l korral väljastatud leppetrahv on jäetud pretensioone esitamata tasumata. Parkimislepingu rikkumisel on kostjal õigus kohaldada õiguskaitsevahendina sõiduki teisaldamist ning teisaldamisega seotud kulud jäävad sõiduki kasutaja kanda (

§ 101lg 2).

Parkimislepingu tingimus ei pea olema kooskõlas LS-s sätestatuga. Kostjal ei ole võimalik vähem piiravaid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks kasutada. Kostja teisaldas hageja kasutuses oleva sõiduki õiguspäraselt. Kuna parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli kostjal õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja võlgnevus kostja ees on 150 eurot. Leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja ei ole väljastatud leppetrahve vaidlustanud. Vaidlusalust sõidukit ei teisaldatud pärast esmakordset rikkumist, vaid süstemaatilisi rikkumisi oli rohkem kui paaril korral. Kostja teavitas korduvalt sõiduki kasutajat tasumata leppetrahvidest, mis võivad tuua kaasa teisaldamise. Kostja tõi oma 29.04.2015 e-kirjas esile hagejale võlgnevusega seonduva ja palus võlgnevuse likvideerida hiljemalt 13.05.

1. Kostja palus hagejalt välja mõista võlgnevuse 150 eurot. 16.09.2015 esitatud dokumendis loobus kostja oma nõudest 30 euro ulatuses ning vähendas vastuhagi nõuet 120 euroni, kuna ühe leppetrahvi osas tasuti võlgnevus vastuhagi esitamise järgselt . Maakohtu otsuse põhjendused
2. Maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi, jättis hagimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda ja vastuhagimenetlusega seotud menetluskulud hageja kanda, määras kindlaks menetluskulude suuruse, tegi nende osas tasaarvestuse ja mõistis välja kostjalt menetluskulud 275 eurot hageja kasuks. Samuti rahuldas kohus hageja nõude otsuse koheseks sundtäitmiseks. Kohus tuvastas, et kostja on parkimisteenust osutav ettevõte; Tallinnas aadressil Rüütli 3, kuhu 28.04.2015 oli pargitud hagejale kuuluv sõiduk, osutab kostja parkimisteenust; parkla sissesõidutee juurde on paigutatud infotahvel, teavitus- ja liiklusmärgid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi 3 sõiduki parkimiseks; sama sõiduautoga on tasu maksmiseta pargitud kostja parklates ka 24.11.2014, 25.11.2014, 07.01.2015 ning 19.03.2015; 28.04.2015 teisaldas kostja sõiduauto aadressilt Rüütli 3 Rävala tn 5 asuvasse parkimismajja; sõiduauto on kostja valduses ja selle omand kuulub hagejale. Maanteeameti poolt edastatud väljavõttest nähtuvalt on nimetatud sõiduki omanikuks ja kasutajaks alates 02.10.2012 omanikuks RL, kasutaja BL; alates 19.09.2014 omanikuks M OÜ, vastutavaks kasutajaks RL, kasutajaks BL; alates 14.01.2015 omanikuks RL, kasutajaks BL. Kohus tuvastas, et 28.04.2015 ei kasutanud, juhtinud ega parkinud sõidukit hageja vaid IR. Kostja pakkumise tingimuste p 1 kohaselt sõlmib sõidukijuht parkimiskoha üürilepingu siis, kui ta on sõiduki parklasse parkinud. Tingimustes on selgelt väljendatud esimese punktina asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb kostja pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ning sõiduki parklasse parkimist loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Nõustumus (aktsept) on

§ 20

lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse sama paragrahvi teise lõike kohaselt nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Pakkumuse tingimused on nähtavad, arusaadavad ning sellise tava järgi on Tallinnas parkimist korraldatud juba aastaid. Sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutab sõiduki juht end tingimustele, mis on territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobi või ta ei soovi olla nendega seotud, siis tuleb tal parkimiseks valida teine koht ning territooriumile mitte siseneda. Sõiduki juhil puudub õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maa-alale. Kohus tuvastas, et kostja tegi Tallinnas Rüütli tn 3 territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse parkimiskoha üürilepingu sõlmimiseks ning IR hagejale kuuluva sõiduauto juhina, võttis 28.04.2015 pakkumuse vastu ja sõlmis parkimiskoha üürilepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile. 28.04.2015 lepingu puhul rakenduvad parkimistingimused on tüüptingimused

§ 35

lg 1 tähenduses, sest neid ei ole eraldi lepingupoolte vahel läbi räägitud.

§ 42

lg 1 alusel on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse muuhulgas ka siis, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seaduses reguleerib sõiduki teisaldamist seoses parkimisega, liiklusseadus (LS). Kohus kohaldas LS § 92 lg 2, lg 6, § 186 lg 2 ja leidis, et kostja parkimistingimused kalduvad kõrvale nimetatud normidest tulenevast olulisest põhimõtetest. Parkimistingimustel sõlmitud leping on tarbijaleping, st leping, mille teiseks pooleks on tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

Sõiduki parkija on selle juht. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et juht oleks vaidlusalust sõiduautot parkides tegutsenud iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

§ 42

lg 3 p 22 kohaselt on tarbijalepingus ebamõistlikult kahjustav muu hulgas tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Kostja parkimistingimuste p 10 ja 11 eesmärgiks on anda kostjale kui parkla operaatorile tagatis parkimistasu või leppetrahvi maksmiseks. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis välistaks tühisuse eeltoodud alusel. 4 Teisaldamist ja kinnipidamist ette nägevad parkimistingimuste p 10 ja 11 on tüüptingimusena tühised ega anna kostjale õiguslikku alust vaidlusalust sõiduautot teisaldada või kinni pidada, kuna on ebamõistlikult kahjustavad (

§ 42lg 3 p 22 mõttes), võimaldades nõuda ebamõistlikult suurt tagatist.

Seega rikkus kostja hageja valdust ilma õigusliku aluseta. Kostja tegevus on käsitatav hageja valduse rikkumisena. Seega on hagejal kui vara omanikul õigus nõuda valduse üleandmist endale ning hagi kuulub rahuldamisele. Ka vastuhagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei hinnanud 28.04.2015 Rüütli 3 parklas parkimise eest tasumata jäetud 30 euro nõuet, kuna kostja on 16.09.2015 avalduses oma nõuet 30 euro võrra vähendanud. Kohus tuvastas, et sõiduauto pargiti tasu maksmiseta kostja hallatavas parklas Tallinnas Lembitu tn 2/4 järgmistel kuupäevadel: 24.11.2014, 25.11.2014, 07.01.2015 ja 19.03.2014 ning hageja väljastas selle kohta leppetrahvid. Kuivõrd parkimistingimuste p 1 kohaselt loetakse parklakoha üürileping sõlmituks sõiduki juhiga, reeglina on vaid sõidki omanikul või vastustaval kasutajal õigus sõidukit vallata, käesoleval juhul on sõiduki omanikuks hageja, siis tuleb eeldada, et sõiduki juhuks sai olla ainult hageja. Vastupidist peab tõendama hageja. Kostjal ei ole võimalik teada ega tuvastada, kes konkreetsel ajal hageja autot kasutas. Kohus viitas LS § 72 lg 2, millest tulenevalt peab omanikul olema teada, kellele ja millal ta oma sõiduki kasutada annab. Kui sõiduk on antud sõiduki omaniku poolt kolmandate isikute kasutusse, siis on omanikul võimalik regressi korras sisesuhtest tulenevalt nõuda tasutud summade väljanõudmist tegelikult kasutajalt. Kohus tuvastas, et väljastatud leppetrahvidest on hageja teada saanud hiljemalt 29.04.

1. Parkimislepingu tingimustes p 9 on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahv 30 eurot. Seega on kostja õigustatud hagejalt, kui sõiduki omanikult/vastutavalt kasutajalt nõudma leppetrahvi. Nõude esitamisel on järgitud mõistliku aja kriteeriumi. Kostja vastuhagi on põhjendatud ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 120 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
2. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas vastuhagi. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb eeldada, et sõiduki juhiks sai olla ainult hageja. Hageja ei pea tõendama, kes vaidlusalusel ajal autot kasutas. Tavapärane tõendamiskoormis ei pöördu ümber ja hageja ei ole keeldunud tõendamisele kaasa aitamast, vaid ei mäleta enam asjaolusid. Liiklusseadus ei ole asjas kohaldatav. Nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja sisustamisel ei ole asjakohane toetuda liiklusseadusele. Kostja apellatsioonkaebus
3. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus hageja nõude rahuldas ja manetluskulude kindlaksmääramise ning väljamõistmise osas. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli vaidlusalustel aegadel lepinguline suhe. Kostja kohaldab teisaldamist õiguskaitsevahendina

§ 101

lg 2 tähenduses, mistõttu ei puutu liiklusseaduses sätestatud eeldused teisaldamiseks asjasse. Menetluses ei viidanud maakohus LS § 92 lg-le 2 ja § 186 lg-le 2. Ka oleks nimetatud sätetest tulenevad lisatingimused sõiduki teisaldamisel täidetud. 28.04.2015 parkimistingimuste rikkumise tuvastamise ajal oli sõiduk pargitud EP parkimisalale ja sõidukis ega selle juures ei olnud ühtegi sõidukiga seotud isikut. Teiseks ei olnud sõiduki teisaldamise ajal sõidukis ega selle juures sõidukiga seotud isikuid, sest vastupidisel juhul ei oleks kostja saanud sõidukit 5 teisaldada. Kohus on seetõttu kohaldanud ebaõigesti

§ 42lg-t 2 koosmõjus LS §-ga 92 ja 186 lgga 2.

Maakohus on kohaldanud ebaõigelt

§ 42

lg 3 p 22 ja jätnud

§ 307

valguses kohaldamata

§ 42lg 2.

Kostjal on seadusest tulenev pandi- ja kinnnipidamisõigus. Kostja tõendas menetluses, et on püüdnud kohaldada vähem koormavat õiguskaitsevahendit, kuid isikute õiguskuulekuse puudumise ja kostjal kahju tekkimise tagajärjel, ei täitnud rataste lukustamine õiguskaitse abinõu rolli. Seega oli kostja sunnitud hakkama oma õiguste kaitseks sõidukeid teisaldama. Nimetatud asjaolude ja tõendite osas ei ole maakohus seisukohta võtnud. Kostja ei saa teostada pandiõigust nõude ulatuses. Hageja ei olnud sundolukorras parkimisteenuse kasutamisel. AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellest tulenevalt võis eeldada, et sõidukit kasutab omanik/vastutav kasutaja. Isegi, kui IR kasutas 28.04.2015 sõidukit ja parkis selle Rüütli parkimisalale, st sõlmis parkimislepingu, oli kostjal õigus sõiduk teisaldada ja seda kinni hoida kuni leppetrahvi ja teisaldamisega seotud kulude tasumiseni, sest üürileandja pandiõigus on asjaõigus, mis ei kehti ainult üürniku, vaid igaühe suhtes. Seega, määrates otsuse viivitama täidetavaks ilma tagatist määramata, tuginedes muu hulgas sellele, et IR tasus kostjale leppetrahvi 30 eurot, jäi kostjale hüvitamata või tagatis andmata teisaldamisega seotud kulude 105 eurot ulatuses. Menetluskulude osas on maakohus kohaldanud ebaõigelt TsMS 169 lg 3, mõistes kostjalt välja hageja hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 50 eurot. Vastused apellatsioonkaebustele

1. Pooled vaidlevad üksteise apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad need jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu hagi rahuldamise, menetluskulude jaotamise ning väljamõistmise, samuti tasaarvestuse tegemise osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse.
3. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et loobub apellatsioonkaebusest. TsMS § 644 lg 1 kohaselt võib apellant kaebusest loobuda kuni asja arutamise lõpetamiseni. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest loobumine tuleb TsMS § 644 lg 1 alusel vastu võtta ja kuna vastaspool ei ole otsust selles osas vaidlustanud, siis on võimalik apellatsioonimenetlus RL apellatsioonkaebuse osas lõpetada. Apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud ning ei saa esitada uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud (TsMS § 644 lg 3). Hageja taotluse rahuldamiseks tagastada pool apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust, seaduslik alus puudub. Nimetatut kinnitab ka TsMS § 644 lg 3 tõlgendamine koosmõjus TsMS §-ga 150 lg-tega 1 ja
5. Kostja jäi oma apellatsioonkaebuse juurde ja palus selle rahuldada. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled seega, kas kostja võis hageja sõiduki tasumata parkimistrahvide tõttu teisaldada ja kas kostjal on kohustus anda hagejale üle enne parkimistrahvide tasumist auto valdus.
6. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli 02.10.2012-19.09.2014 sõiduki omanik, alates 19.09.2014 13.01.2015 vastutav kasutaja ja alates 14.01.2015 taas omanik. Maakohus tuvastas õigesti parkimislepingu pooled, kelleks tuleb lugeda hageja ja kostja ning järeldas õigesti, et kostjal on hageja vastu 24.11.2014, 25.11.2014, 07.01.2015, 19.03.2015 ja 28.04.2015 sõlmitud parkimislepingutest 6 tulenevate parkimistasude nõue vastavalt parkimislepingu p-le
7. Kohus tuvastas, et 28.04.2015 ei parkinud sõidukit kostja, vaid IR. Nimetatud kuupäeval teisaldas kostja sõiduki.
8. Maakohus on jaganud õigesti tõendamiskoormuse ja leidnud, et kui vaidlusalustel kuupäevadel juhtis sõidukit mõni teine isik, tuli hagejal kui sõiduki omanikul nimetatut tõendada. Kohus viitas õigesti ka LS § 72 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja sõiduki teisele isikule kasutada andes kasutamise ajal ja selle lõppemisest kuue kuu jooksul säilitama andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta. Kohus leidis ka õigesti, et kostja parkimistingimused on tüüptingimused

§ 35lg 1 tähenduses.

Pooled ei vaidle, et hageja on tarbija, samuti et vaidlusalusele parkimislepingule kohalduvad

-i üürilepingut reguleerivad sätted. 12. Maakohus leidis, et lepingu p 10 ja 11 on tüüptingimustena tühised, kuna kalduvad kõrvale liiklusseaduse § 92 lg-tes 2 ja 6, samuti § 186 lg 2 sätestatud olulistest põhimõtetest (

§ 42

lg 1) ja kuna võimaldavad nõuda ebamõistlikult suurt tagatist (

§ 42lg 3 p 22).

Maakohtu põhjendusest võib aru saada, et maakohus pidas teisaldamist reguleerivaid sätteid tüüptingimustes tühiseks, kuna kostja parkimistingimused ei sisalda liiklusseaduses sätestatud lisatingimusi (sõiduk peab olema pargitud liiklust häirivalt või ohustavalt ja seda võib teisaldada üksnes siis, kui sõiduki juures ei ole juhti või sõiduki omanikku, valdajat või tema esindajat või sõidukis ei viibi sõitjat või kui asjaosalised ei ole võimelised või keelduvad valesti pargitud sõidukiga tekitatud takistuse või ohu kõrvaldamisest) ja õiguskaitsevahendina ebaproportsionaalseks arvestades leppetrahvi suurust ja auto väärtust. Samas puuduvad maakohtu otsuses kostja väiteid ja tõendeid kohaldatava abinõu proportsionaalsusest analüüsivad põhjendused. Nimetatu on menetlusõiguse rikkumine, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada. 13. Kuivõrd kostja märkis oma menetlusdokumendis, et kostja kohaldab teisaldamist õiguskaitsevahendina oma õiguste kaitseks, mistõttu parkimislepingu tingimustest seonduv ei pea olema kooskõlas LS-s sätestatuga, ei saanud maakohtu vastav põhjendus otsuses olla kostjale üllatuslik. Samas on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, kohaldades LS § 92 lg-tes 2 ja 6 ning § 186 sätestatut koosmõjus

§ 42lg-ga 2.

Kostja õigus kasutada seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid tuleneb

§ 101lg 2 esimesest lausest.

Parkimistingimuste p 10 ja 11 kohaselt, kui sõiduki parkimisel on mh rikutud tingimustes sätestatud korda, võib sõidukijuhi vastutusel ja kulul sõiduki teisaldada. Kostjal on õigus sõidukit kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni kinni pidada. Tegemist on üürileandja pandiõigusega

§ 305lg 1 mõttes.

Riigikohus on leidnud analoogset vaidlust lahendades, et kotja parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas

-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega ja parkimise korraldaja pandiõigus

§ 305

lg 1 järgi ulatub ka parkimisalale paigutatud sõidukitele (vt RK lahend 3-2-1-3-16). 14. Parkimislepingu p 1 järgi loetakse sõiduki parkimisega parklasse sõiduki juhi ja kostja vahel sõlmituks parklakoha üürileping. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähendust asjaolu, et lepingutingimustes kasutatakse väljendit „juht“.

§ 305lg 3 ei sätesta, et pandiõigus ei kehti üürnikule mittekuuluvate asjade suhtes.

Seega isegi eeldusel, et parkimislepingu sõlminuks juhina kolmas isik, ei välista see kostja pandiõiguse teostamist. Kolmandal isikul oleks õigus eelnevalt oma õigus enne üürileandja pandiõigust maksma panna

§ 305lg-s 3 toodud eeldustel, mida käesolevas asjas ei esine.

1. Riigikohus on eelnimetatud lahendis hinnanud analoogsetel asjaoludel sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise proportsionaalsust ja leidnud, et selle kaalumisel ei saa silmas pidada üksnes parkimisteenuse osutaja nõude väiksust võrreldes sõiduki väärtusega. Oluline on arvestada, millised 7 on sellise teenuse osutaja võimalused oma õiguste maksmapanekuks ja parkija võimalused sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise vältimiseks (vt eelviidatud lahendi p 13). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja on põhistanud ja tõendanud, miks on sõiduki teisaldamine kohane õiguskaitsevahend. Asjaolu, et sõiduki teisaldamise päeval ei parkinud sõidukit hageja, ei tee olematuks hageja eelnevaid lepingurikkumisi. Nagu on tõendatud poolte kirjavahetusega, on hageja korduvalt rikkunud parkimislepingut, jättes tasumata parkimise eest, esitamata samas ka pretensioone; jättes tasumata leppetrahvid ka peale vastavasisuliste e-kirjade saamist hagejalt (tl 8-13, 29-39). Kostja kohaldas õiguskaitsevahendina sõiduki teisaldamist alles parkimislepingu viiendal rikkumisel. Kostjal ei ole võimalik kasutada oma õiguste kaitseks vähem piiravaid õiguskaitsevahendeid, sest kostja praktikas kasutatud rataste lukustamine ei anna tulemusi, iga neljas rattalukk omastati ajavahemikul 08.08.2012 – 03.01.2013 ja kostja kandis sellest tulenevalt kahju 3968,20 eurot (tl 105-110). Vastava valdkonna spetsiifikast tulenevalt ja arvestades parkimissuhetes väljakujunenud käitumisreegleid pole parkimislepingu rikkumiste ärahoidmine võimalik ka tõkkepuude paigaldamisel (tl 86-100). Kostja on õigustatult viidanud, et parkimisoperaatorite parkla väravasse paigutamine isikut tõendava dokumendi alusel parkimislepingu sõlmimiseks ei vasta selle kutseala praktikale Eestis ja teistes Euroopa riikides ning oleks tänapäeva elukorraldust ja tempot arvestades ebamõistlik.
2. Seega oli vaidlusalune sõiduk lepingu alusel kostja õiguspärases valduses ja hagi sõiduki väljanõudmiseks tulnuks jätta rahuldamata. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja kostja apellatsioonkaebus rahuldada.
3. Ringkonnakohus ei analüüsi hageja esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väidet, et otsuse viivitamatu täitmisega jäi kostjale hüvitamata või tagatis andmata teisaldamisega seotud kulude 105 euro ulatuses (TsMS § 652 lg 4).
4. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta menetluskulude jaotust. Poolte menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad hageja apellatsioonkaebusest loobumise tõttu ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 171 lg 1 ja § 644 lg 3 alusel RL kanda. Kostja on selgitanud, et tema ainukeseks menetluskuluks on riigilõiv. Kostja on tasunud riigilõivu maakohtu menetluses 75 eurot ja ringkonnakohtu menetluses 350 eurot. 75 eurot on maakohus õigesti kostjalt välja mõistnud. Kohtuotsus tuleb aga tühistada RL menetluskulude kostja kanda jätmise osas ja lisaks tuleb RL-lt välja mõista kostja apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 350 eurot. Kokku kuulub menetluskuludena RL-lt väljamõistmisele riigilõiv 425 eurot kostja kasuks.
5. Kuivõrd kohus muudab menetluskulude jaotust, puudub vajadus hakata hindama, kas maakohus jättis hagi tagamise riigilõivu õigustatult kostja kanda.
6. Kostja ei ole kasutanud maakohtu otsust vaidlustades TsMS § 472 lg 1 p-des 1-3 sätestatud võimalusi ega vältinud maakohtu lahendi resolutsiooni p 2 viivitamata täitmist TsMS § 473 lg-s 1 sätestatud viisil. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust, otsus on nimetatud osas jõustunud ja täidetud. Seetõttu esitab ringkonnakohus otsuse tervikresolutsioonis maakohtu otsuse punktid 10-11 muutmata kujul. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 8