Obsah (6)

§ 238§ 306§ 61§ 312§ 49§ 339

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 3. juuni 2016 Kriminaalasja number 1-15-2428 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk K

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistada Alexander Nazarovit vangistusega 8 (kaheksa) kuud.

1. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 11.11.2013 kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse võrra (1 aasta 2 kuud vangistust) ning mõista Alexander Nazarovile liitkaristuseks 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud vangistust.
2. Karistuse kandmise alguseks lugeda 04.05.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Süüdistatav Alexander Nazarovi apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
6. Viru Maakohtu 16.03.2016 otsusega lühimenetluses tunnistati Alexander Nazarov süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistati A. Nazarovit 10 kuu vangistusega. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu, Narva kohtumaja 11.11.2013 kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse võrra (1 aasta 2 kuud) ning mõisteti A. Nazarovile liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 04.05.

2. A. Nazarovile esitati süüdistus selles, et tema 19.01.2014 kella 05.00 paiku Narva linnas, XXX maja juures, isiklike suhete pinnal kasutas füüsilist vägivalda I.N. i suhtes, nimelt lõi teda kurikaga vastu rinda ja jalgu, tekitades viimasele füüsilist valu ja rindkerekontusiooni. Samuti süüdistatakse A. Nazarovit selles, et tema 12.10.2014 kella 03.00 paiku Narva linnas, XXX maja juures, tegutsedes grupis kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikutega, kasutas füüsilist vägivalda V.S. i suhtes, nimelt korduvalt lõi teda kätega ja jalgadega vastu keha, tekitades viimasele füüsilist valu ja põlvekontusiooni, pea muude osade pindmise vigastus. Ka süüdistatakse A. Nazarovit selles, et tema 05.12.2014 kella 02.00 paiku Narva linnas, XXX maja juures, kasutas füüsilist vägivalda D.K. i suhtes, nimelt lõi teda rusikaga vastu nägu, tekitades viimasele füüsilist valu ja kehavigastusi.
3. Kohtuistungil tunnistas süüdistatav A. Nazarov ennast süüdi osaliselt ning taotles enda ülekuulamist kohtuistungil. A. Nazarov tunnistas ennast süüdi D.K. i löömises, kannatanute I.N. i ning V.S. i peksmises ta tunnistas ennast süüdi osaliselt ning seletas maakohtule, et kannatanu I.N. oli purjus, ise tahtis kakelda ja lõhkus tema autot. Mis puudutab V.S. i peksmist, siis seal ei olnud isikute gruppi, ta oli üksi. Konflikt seisnes selles, et kannatanu lükkas teda ning ta lükkas kannatanut eemale. Maakohus asus seisukohale, et A. Nazarovi süü kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist ning on õigesti kvalifitseeritud. 3.
4. I.N. i peksmise episoodi osas leidis maakohus, et see on tõendatud I.N. i ütlustega, SA Narva Haigla tõendiga, tunnistajate V.N. ja J.P. ütlustega. Kannatanu I.N. i ütlused selle kohta, et 19.01.2014 kell 04.40 Narvas, XXX juures teda peksis kurikaga läbi A. Nazarov, on kooskõlas ka tunnistajate V.N. ja J.P. ütlustega. Tunnistaja V.N. andis ütlusi selle kohta, et nägi pealt, kuidas tema mees (kannatanu I.N. ) väljus taksost, lõi tugevasti ukse kinni. Siis taksojuht väljus autost, võttis pakiruumist välja kurika ning lõi abikaasat sellega vastu keha. Tunnistaja J.P. nägi samuti pealt, et 19.01.2014 umbes kella 5 hommikul nende maja sissekäigu juures üks meesterahvas peksis teist mingisuguse heledat värvi kaikaga. Hiljem selgus, et kannatanuks on tema naaber I.N. . Maakohtul puudus alus kahelda nende kolme inimeste ütluste usaldusväärsuses, kuna nad on üksteisega kooskõlas ning vastavad ka objektiivselt tuvastatud asjaolule, et I.N. il oli 19.01.2014 traumatoologi poolt tuvastatud kehavigastuse (rindkerekontusiooni) olemasolu. Ülalnimetatud ütlustega on A. Nazarovi väide selle kohta, et ta ei löönud I.N. it, ümber lükatud. Maakohus oli seisukohal, et kuriteo toimepanemise ajal ei olnud A. Nazarov hädakaitseseisundis. Maakohus pidas vajalikuks märkida seda, et kuigi vahetult enne kannatanu peksmist A. Nazarovi poolt lõi I.N. jalaga A. Nazarovi auto ukse vastu ning kahjustas seda, ei olnud tegemist olukorraga, kus A. Nazarov oleks olnud hädakaitse seisundis, sest kannatanu peksmise hetkel reaalset ohtu A. Nazarovi elule, tervisele või varale ei olnud. Nii, nagu nähtub kannatanu ütlustest, hakkas A. Nazarov teda peksma alles siis, kui ta jooksis ära ja peatus, et avada uks, st sel momendil, kui alguses tekkinud konflikt ning rünne A. Nazarovi vara suhtes 2 oli juba lõppenud. Need kannatanu ütlused on kooskõlas ka tunnistajate V.N. ütlustega. ja M.A. Maakohus asus seisukohale, et I.N. i peksmise motiiviks oli tavaline olmetüli ning kättemaks vara kahjustamise eest. 3.
5. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu V.S. i peksmise episood on tõendatud kannatanu V.S. i ütlustega, SA Narva Haigla tõendiga, tunnistajate A.N. ja M.A. ütlustega. Süüdistatava väide selle kohta, et ta ei peksnud kannatanut V.S. i, vaid lükkas kannatanut eemale, on ümberlükatud nii kannatanu V.S. i, kui ka tunnistajate A.N. ja M.A. ütlustega. Kannatanu V.S. andis ütlusi selle kohta, et 12.10.2014 kella 03.00 paiku viibis ta koos abikaasaga baaris „Karina“. Tema juurde tuli tema tuttav A. Nazarov, kes kutsus ta õue ning hakkas peksma rusikatega vastu nägu ja pead. Kannatanu ütlusi kinnitab tunnistaja A.N. , kes andis ütlusi selle kohta, et ta ise nägi, kuidas 12.10.2014 kella 03.00 paiku baari „Karina“ juures A. Nazarov peksis kannatanu läbi, lüües kannatanut vastu nägu. A.N. ütlused on kinnitatud ka tunnistaja M.A. ütlustega. Maakohtul puudus alus kahelda nende isikute ütluste usaldusväärsuses, kuna need ütlused on üksteisega kooskõlas ning vastavad ka objektiivselt tuvastatud asjaolule, et V.S. il oli 12.10.2014 valvearsti poolt tuvastatud kehavigastuse (põlvekontusiooni, pea muude osade pindmise vigastuse) olemasolu. Nende tõenditega on ümberlükatud ka tunnistaja A.E. i ütlused selle kohta, et A. Nazarov ei peksnud V.S. i. Hinnates tunnistaja A.E. i ütlusi selle kohta, et juba enne A. Nazarovi ja V.S. i vahel tekkinud konflikti olid V.S. i näol peksmisjäljed, asus maakohus seisukohale, et ka need ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tegemist on ebausaldusväärse tunnistajaga, kelle ütlused ei ole ülalpool nimetatud teiste tõenditega kooskõlas. 3.
6. Kannatanu D.K. i peksmise episood on maakohtu hinnangul tõendatud kannatanu D.K. i ütlustega, tunnistajate I.K. i ja O.A. u ütlustega ning asitõendi protokolliga. A. Nazarov tunnistas kohtuistungil ennast süüdi D.K. i kehalises väärkohtlemises, kuid ei andnud kohtuistungil ütlusi selle episoodi kohta. Maakohus oli seisukohal, et D.K. i peksmine süüdistatava poolt on tõendatud nii A. Nazarovi süü omaksvõtmisega, kui ka teiste asjas kogutud tõenditega. Kannatanu D.K. otseselt viitab A. Nazarovile, kui isikule, kes lõi teda näkku 05.12.2014 kella 02.00 paiku Narva linnas, XXX hoone maja juures. Tema ütlused on kinnitatud ka tunnistaja I.K. i ütlustega, kust nähtub, et A. Nazarov lõi D.K. i rusikaga näkku. Tunnistaja O.A. andis ütlusi selle kohta, et, olles viibinud 05.12.2014 kella 02.00 paiku Statoili tankla juures, nägi ta pealt et I.K. tirib D.K. ist eemale mingit meest, aga D.K. hoiab kätega näost kinni, st ka tunnistaja O.A. kaudselt kinnitab D.K. i löömist süüdistatava poolt. Maakohtul puudus alus kahelda nende isikute ütluste usaldusväärsuses, kuna need ütlused on üksteisega kooskõlas ning vastavad ka A. Nazarovi poolt süü omaksvõtmisele. 3.
7. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 121 ettenähtud süüteokoosseis tahtlust. Maakohus oli seisukohal, et A. Nazarov pani ülalnimetatud kuriteod toime kavatsetult. Süüdistatav tahtis tekitada kannatanutele füüsilist valu ja kehavigastusi ning tegi seda. A. Nazarovi poolt toimepandud kuritegu vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS §-le 121 lg 2 p 3 kuna tegemist on korduva kehalise väärkohtlemisega. 3.
8. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. Süüdistatava karistust kergendavad või raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on toime pannud tahtlikult ja süüvõimelise isikuna kolm teise astme kuriteoepisoodi. Kuriteod on toimepandud katseaja jooksul. Ülaltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et A. Nazarovi süüaste on piisavalt suur. Maakohus ei pidanud võimalikuks karistada A. Nazarovit kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega, kuna teda on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud vägivaldsete 3 kuritegude eest nii rahalise karistuse, kui ka tingimisi vangistusega ning vaatamata sellele pani A. Nazarov katseajal toime veel kolm KarS § 121 ettenähtud kuriteoepisoodi. Rahalise karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse eri- ja üldpreventiivset eesmärki, s.o seda, et süüdistatav ei paneks tulevikus toime enam kuritegusid ning teeks talle mõistetud karistusest vajalikud järeldused. Samal alusel asus maakohus seisukohale, et ei ole otstarbekohane jätta mõistetud vangistust tingimisi kohaldamata või asendada vangistust üldkasuliku tööga. A. Nazarovit on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest üksnes reaalse vangistusega. Lähtudes A. Nazarovi süü suurusest ning tema isikust, asus maakohus seisukohale, et süüdistatav väärib keskmist KarS § 121 ettenähtud karistust, st 1 aasta 6 kuud vangistust. Võttes aga arvesse seda, et A. Nazarovil on olemas pere, elu- ning töökoht ning seda, et tema ülalpidamisel on kaks last, kergendas maakohus A. Nazarovi karustust ning määras karistuseks vangistuse alla KarS §-s 121 ettenähtud keskmist määra. Süüdistatava apellatsioon
9. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist, uue otsuse tegemist ja vahi alt vabastamist. Süüdistatav on seisukohal, et esineb nii menetlusõiguse kui ka materiaalõiguse oluline rikkumine. 4.
10. A. Nazarov leiab, et kohtuliku arutamise käigus on Viru Maakohus rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Kohtumenetlus toimus ühes ja samas kohtu koosseisus 3 korda, vaatamata sellele, et süüdistatav taotles 2 korda kohtuniku taandamist. Ka ei ole maakohus lahendanud küsimust

§ 306

lg 1 p-de 1, 2 alusel ehk kas süüdistuses märgitud tegu leidis aset ja kas just süüdistatav selle teo toime pani. Maakohtu järeldused on vastuolus kohtueelse menetluse kirjalike materjalidega. Süüdistatav toob apellatsioonis välja omapoolsed versioonid 3 toimunud episoodi osas. 4.

1. A. Nazarov toob materiaalõiguse kohapealt välja, et maakohus on valesti määranud talle karistuse KarS § 56 lg 1 alusel. Maakohus ei ole arvestanud karistust pehmendavate asjaoludega kannatanute I.N. i ja V.S. i episoodis, samuti kannatanu D.K. i episoodi puhul KarS § 57 lg 1 p-des 3, 9 sätestatut. Seega keskmise karistuse määramine on materiaalõiguse kohaselt põhjendamatu.
2. Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2016 määrusega võeti süüdistatava apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada oma kirjalikke seisukohtu, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni 25.05.
3. Nimetatud tähtajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasja materjale, sh maakohtu otsust, kohtuistungi protokolli ja apellatsiooni, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb süüdistatava süüditunnistamise põhimõttelises küsimuses jätta muutmata ning apellatsioon selles osas rahuldamata. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks tühistada tulenevalt süüdistatava apellatsioonist ja asja materjalidest maakohtu otsuse süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja esitab sellekohased põhjendused käesolevas otsuses punktis
5. Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-9211). 4
6. Apellatsioonis leitakse esmalt, et maakohus on rikkunud materiaalõigust ja oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Ringkonnakohus vaagis apellatsiooni sellekohast väidet, kuid nimetatud rikkumisi maakohtu 16.03.2016 otsuse põhjendustes ja järeldustes, mis käsitlevad süüdistatava süüküsimust ja tõendite analüüsi, ei tuvastanud. Käesolevas kriminaalasjas ringkonnakohus tagastas asja maakohtule samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks ja motiivide lisamiseks (lahendid 19.08.2015 ja 25.01.2016). Käesolevaks ajaks on varasemad maakohtu otsuses esinenud minetused süüdistatava süüditunnistamise osas kõrvaldatud. 8.

§ 61lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas (

§ 312p 1).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuse koostamisel eelnimetatud nõudeid järginud. Maakohus on otsuse põhiosas esitatud tõendeid analüüsinud ning nende alusel jõudnud erinevate kehalise väärkohtlemise episoodide puhul järeldusele, et A. Nazarovile esitatud süüdistus KarS § 121 osas leidis tõendamist. Süüdistatava poolt toimepandud kuritegu vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p-le 3, kuna tegemist on korduva kehalise väärkohtlemisega. Asjaolu, et apellant maakohtu otsuses antud küllaldaste süüdimõistvate hinnangute ja järeldustega ei nõustu, ei ole käesolevaks ajaks kinnistunud kohtupraktika kohaselt veel hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena või kriminaalmenetlusnormide rikkumisena, mis peaks kaasa tooma maakohtu otsuse tühistamise. Seega on maakohtu otsus selle põhjendustes nüüdseks jälgitav ja ringkonnakohus põhistusvigu ei tuvastanud.

1. Olgugi, et apellatsioonis esitatu ei sisalda kaitseväidetena midagi tähelepanuväärselt uut, mis poleks teada olnud maakohtule, käsitleb ringkonnakohus siiski järgmisi asjaolusid. 9.
2. Apellant leiab, et maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtteid, sest maakohus on arutanud kriminaalasja ühes ja samas koosseisus, vaatamata sellele, et süüdistatav esitas mitmel korral taandust kohtunik I. Menšikovi vastu. 9.
3. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava eelnimetatud kaitseväide pole asjakohane, sest maakohus on mitmel korral (01.10.2015, 09.03.2016) A. Nazarovi poolt esitatud kohtuniku taandamistaotlusi lahendanud (kd 3, lk 26-27, 88-89) ja põhjendatult leidnud, et taandamistaotlus tuleb jätta rahuldamata. Muuhulgas on maakohus põhjendatult viidanud

§ 49

lg 1 p-le 1, mille kohaselt kohtunik on kohustatud taanduma, kui ta on varem samas kriminaalasjas teinud madalama astme kohtu lahendi või kohtulahendi, mille kõrgema astme kohus on osaliselt või täielikult tühistanud, välja arvatud juhul kui kõrgema astme kohus on lahendi tühistamisel saatnud kriminaalasja uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Seega oli süüdistatava taandamistaotlus põhjendamatu. 9.

1. Süüdistatav leiab, et maakohus pole vajaliku põhjalikkusega lahendanud tema süüküsimust. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, sest maakohus on esitanud süüdistatava süüd kinnitavad tõendid kannatanute I.N. i, V.S. i ja D.K. i episoodides. Maakohus on juba analüüsinud süüdistatava kaitseväiteid, et tema pole I.N. i ja V.S. i suhtes vägivalda kasutanud ning need otsuses motiveerivas osas ümber lükanud. Süüdistatav heidab ette kannatanu I.N. i episoodi puhul seda, et kannatanu ja tema tunnistajast abikaasa pole vahetult pärast sündmust teatanud sellest politseile. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on asjakohatu, sest vastavalt võimalustele on uurimisasutuse poolt läbi viidud kannatanu I.N. i kui ka tema abikaasa V.N. ülekuulamine, kes detailselt kirjeldavad süüdistatava poolt toimepandud vägivalda. Asjaolu, et kannatanu on kuriteosündmuse toimumise päeva hilisõhtul 19.01.2014 uurija poolt üle kuulatud kell 21.05 (kd 1, lk 1) ja tema abikaasa 19.01.2014 kell 22.30 (kd 1, lk 9), ei näita kuidagi isikuliste tõendite mitteusaldusväärsust, sest isikute põhjalikum ülekuulamine on läbiviidud operatiivselt esimesel võimalusel sama ööpäeva raames. 5 9.
2. Samuti osutub ainetuks süüdistatava apellatsiooni kaitseväide, et kannatanu I.N. il pole vigastusi tuvastatud. Maakohus on juba tõendina hinnanud SA Narva Haigla tõendit selles, et 19.01.2014 kell 19.20 pöördus I.N. haigla vastuvõtule, kus tal diagnoositi rindkerekontusioon (kd 1, lk 8). 9.
3. Ringkonnakohus uuris maakohtu otsuses käsitletud tõendeid ja esitatud järeldusi ning alusetuks osutub kaitseväide, et maakohus pole tõendeid hinnanud kogumis. Veel osundab süüdistatav väidetavalt olulistele vastuoludele kannatanu I.N. i ja tema abikaasast tunnistaja ütlustes, mis on käesoleva kriminaalasja lühimenetluses olnud uurimisobjektiks. Ringkonnakohus uuris nimetatud isikuliste tõendite antud ütlusi, kuid taolisi vastuolusid, mis annaks aluse kahelda tõendite usaldusväärsuses ei tuvastanud. Kannatanu I.N. ja tunnistaja V.N. on kirjeldanud sarnaselt sündmuse asjaolusid, kus süüdistatav jooksis kannatanu juurde ja hakkas kurikaga peksma rindkerre. V.N. : “Mees väljus autost, lõi tugevasti ukse kinni. Näen kuidas taksojuht võtab pakiruumist välja kurika ja jookseb Ivani juurde sõnadega: „võitleja, sa tahad kakelda, kohe saad.“ Ta jookseb abikaasa juurde ja lööb abikaasat kurikaga vastu keha. Avasin akna ja hakkasin karjuma, et kutsun politsei. Mees varjas näo kätega.“ (kd 1, lk 13). Tähelepanuta ei saa jätta seda, et asjas on üle kuulatud ja süüdistatava süüd kinnitavad ütlused andnud kannatanuga ühes majas (Narva, XXX) elanud tunnistaja J.P. , kes on kirjeldanud, et 19.01.2014 hommikul kella 05.00 paiku ärkas meesterahva karjumise peale sõnaväljendiga „aidake“. „Tõusin üles ja läksin akna juurde…nägin, et sissekäigu ukse juures peksab üks meesterahvas teist. Ma nägin, et meesterahvas varjas näo ja pea, aga teine peksis teda rinna piirkonda ja nagu mulle tundus, ta peksis mingi heledat värvi kaikaga.“ (kd 1, lk 15-18). Ringkonnakohtul puudub igasugune kahtlus eelnimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Maakohus on tõenditest tulenevalt põhjendatult leidnud, et süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis kui ta asub puidust kurikaga relvitut ja kaitsetut kannatanut rindkerre peksma. 9.
4. Kannatanu V.S. i episoodis leiab süüdistatav, et Viru Maakohtu otsuses esitatud tõendid ei rajane kriminaalasja materjalidel ja kannatanu V.S. il esines soov süüdistatavat alusetult süüstada ja „panna A. Nazarov istuma.“ Taoline kaitseversioon osutub lihtsalt ainetult sisutühjaks, sest selle kinnituseks ei ole kriminaalasjas mingeid faktilisi tõendeid. Lisaks kannatanu usaldusväärsetele ütlustele kinnitavad süüdistatava süülist tegevust kuriteosündmust pealt näinud tunnistajate A.N. ja M.A. ütlused. Kaitseväide, et kannatanule olid vigastused tekitatud juba varasemalt ei ole kooskõlas maakohtus uuritud tõenditega. Tunnistaja A.N. on kirjeldanud maakohtus, et nägi baari Karina õues süüdistatavat, kes peksis tema elukaaslast V.S. i. „Nazarov peksis minu meest vastu nägu…“(kd 2, lk 10-14). Samuti kinnitab süüdistatava vägivaldset tegevust pealtnäinud tunnistaja M.A. järgmist: „Läksin õue ja nägin Vladimirit, kes sammus tagasi, aga tema peale läks minu jaoks võõras noormees ja lõi Vladimirile rusikaga vastu nägu“ (kd 2, lk 52-56). Süüdistatav osundab apellatsioonis tunnistaja A.E. i ütlustele, kes teadvat kinnitada, et „kaklust“ süüdistatava ja kannatanu vahel ei olnud. Maakohus on juba hinnanud tunnistaja A.E. i ütlusi (kd 2, lk 28-32), kuid midagi sisukohast olulist pole teadnud A.E. kinnitada, kuna vägivaldset tegevust süüdistatava ja kannatanu vahel tema pealt ei näinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tunnistaja A.E. i ütlused pole kooskõlas süüdistatava süüd kinnitavate teiste tõenditega. 9.
5. Kannatanu D.K. i episoodis süüdistatav enda süüküsimust ei vaidlusta ja nõustub, et nimetatud kuriteo toimepanemise eest teda ka karistatakse.
6. Maakohus on A. Nazarovile karistuse mõistmise motiivides märkinud, et arvestab KarS §s 56 märgitud asjaolusid. Maakohus on õieti tuvastanud, et süüdistatav on tahtlikult ja teovõimelisena toime pannud kolm teise raskusastme kuriteoepisoodi teiste isikute kehalises väärkohtlemises. 6 Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega ka selles, miks ei ole võimalik süüdistatava puhul kohaldada kergemat karistusliiki ja põhjendatud on just reaalse vangistuse karistusena mõistmine. Samas on kohus juba arvestanud karistusmäära puhul süüdistatava perekondlikku olukorda ja kahe väikelapse olemasolu, mõistes vangistuse alla sanktsiooni keskmist määra. 10.
7. Oluliseks osutub aga asjaolu, et süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Samas on süüdistatav apellatsioonis rõhutanud, et karistuse mõistmisel tuleks tema puhul arvestada ka karistust kergendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava osundused KarS § 57 reale punktidele karistust kergendavate asjaoludena kannatanute I.N. i ja V.S. i episoodides kaalumisele ei kuulu, sest selliseid asjaolusid tõendid ei kinnita. 10.
8. Küll tuleb apellatsiooniga soostuda selles, et maakohus on jätnud käsitlemata ja arvestamata kannatanu D.K. i ja süüdistatava poolt maakohtu istungil avaldatu ning kannatanu D.K. i episoodis on ringkonnakohtu arvates süüdistatava esitatu põhjendatud ja ringkonnakohus peab õigeks lugeda karistust kergendavate asjaoludena KarS § 57 lg 1 p-de 3, 9 mõttes puhtsüdamlikku kahetsust ja leppimist kannatanuga. Nimetatud asjaolud avalduvad maakohtu istungi protokollist, mille kohaselt süüdistatav on kinnitanud oma süüd nimetatud episoodis ja vabandanud kannatanu ees. Samuti on kannatanu D.K. andestanud süüdistatavale (kd 2, lk 135137). Sellest tulenevalt oleks nimetatud episoodi puhul alusetu jätta karistust kergendavad asjaolud arvestamata ja tähelepanuta. Riigikohtu praktikas on samuti leitud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1127-08, p 16; 3-1-1-77-11 p 12.2).

Riigikohus on varasemalt korduvalt märkinud, et esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et A. Nazarovile karistuse mõistmisel on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust (KarS § 56) ja rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (mõistetud karistus on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata

§ 339lg 1 p 7 tähenduses).

10.

1. Nimetatud karistust kergendavate asjaolude tuvastamine toob kaasa süüdistatavale maakohtu otsusega mõistetud vangistuse kergendamise. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista süüdistatavale karistuseks süüdistuses KarS § 121 järgi 1 aasta vangistust ja vastavalt sellele väheneb ka KarS § 65 lg 2 järgi mõistetav lõppkaristus.
2. Arvestades eeltoodut ja juhindudes

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2, 3; 339 lg 1 p 7; 340 lg 1 p 4 ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 16.03.2016 otsuse A. Nazarovile mõistetud karistuse osas ja süüdistatava apellatsiooni rahuldab osaliselt. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maarika Kuusk