Obsah (8)

§ 172§ 663§ 657§ 659§ 667§ 171§ 175§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-13-54464 Määruse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2016, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Tsiviilasi IH ja

§ 172

lg 1 alusel võrdsetes osades avaldajate kanda, ja avaldajate menetluskulud nende endi kanda. Puudutatud isik III ja Tahkuranna vald kinnitasid kohtuistungil, et neil puuduvad menetluskulud. Puudutatud isiku I 8 menetluskulude nimekirja kohaselt on menetlusdokumentide koostamisele ja erinevatel menetlustoimingutel (istungid, vaatlused) osalemisele kulutanud 16,5 tundi, mis on kohtu hinnangul põhjendatud ajakulu ning haakub esitatud dokumentide koostamiseks eeldatavalt kulunud ning menetlustoimingute läbiviimise ajaga. Samuti leidis kohus, et õigusabi osutaja tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ole ebamõistlikult suur. Tulenevalt eeltoodust mõistis maakohus avaldajatelt välja puudutatud I menetluskulud kogusummas 1980 eurot ehk mõlemalt avaldajalt 990 eurot. Määruskaebus

1. Avaldajad esitasid Pärnu Maakohtu 23.09.2015 määruse peale määruskaebuse, millega paluvad maakohtu määruse tühistada osas, milles avaldus jäeti rahuldamata ning teha uus määrus, millega avaldus kogu ulatuses või alternatiivnõude osas rahuldada.
2. Avaldajad on seisukohal, et maakohus on oluliselt ületanud diskretsioonipiire, sest ei ole oma otsuses avaldajate huve põhjalikult kaalunud ega nendega arvestanud. Kohtu järeldus selle kohta, et Savi 5 kinnistu omanik ei erastanud maad seetõttu, et see oli tema jaoks kasutu ning tal puudus vaidlusaluse tee vastu huvi, on oletuslik ning sellele tuginemine ei ole põhjendatud. Asjaolu, et Savi 5 kinnistu moodustamisel ei mõõdetud juurdepääsuteed kinnistu koosseisu, on igati loogiline ja mõistlik. Nii nagu avalduses põhjendatud pidi eelduste kohaselt tee jääma valla omandisse ja seega avalikuks kasutamiseks. Kui see oleks mõõdetud Savi tn 5 kinnistu koosseisu, oleks sellega katkenud Savi tn 3 kinnistu juurdepääs avalikult kasutatavale teele ja avaldajate asemel pidanuks juurdepääsu nõudma puudutatud isik I.
3. Kohus leidis põhjendamatult, et avaldajatel ei ole õigus nõuda AÕS § 156 lg 1 nimetatud alusel juurdepääsu kinnistu koosseisu kuuluvale majandushoonele, kui kinnistu eraldiseisvale osale. Riigikohtu poolt välja antud kohtupraktika analüüsi „Juurdepääs avalikult kasutatavale teele“ p. 2.
4. kohaselt on võimalik, et juurdepääsu nõutakse kinnisasja eraldi seisvale osale. Ka Riigikohus on märkinud, et lisaks avalikule teele pääsemisele tagab AÕS § 156 lg 1 kinnisasja omanikule juurdepääsu kinnisasjale ka oma kinnisasja eraldi seisvalt osalt. Eraldi seisvaks osaks võib olla nii sama kinnistu koosseisu kuuluv katastriüksus kui ka sama isiku teine kinnisasi. Mõnel juhul võib tegemist olla ka sama katastriüksuse eri osadega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 p-s 25 leidnud, et omaniku enda kinnisasjal asuvatele ruumidele juurdepääsu nõude lahendamisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-st 156, mis reguleerib juurdepääsu avalikult kasutatavale teele.
5. Põhjendamata on kohtu väide, et kaasomanike kasutuskord ei oma mingit tähendust. Kohus ei ole kasutuskorra kujunemise asjaolusid uurinud. Kinnisasi on avaldajate kaasomandisse läinud pärimise teel. Niinimetatud peamajas elab praegu endise omaniku A.H abikaasa ja praeguste omanike vanaema. Majapidamishoones elab avaldaja II isa V. H. Peamaja ei ole mõeldud elamiseks kahele leibkonnale. Seega on igati mõistlik, et kaasomanikud on kinnistu kasutamise korras selgepiiriliselt ka kokku leppinud. Asjaolu, et pärimisega tekkis kinnistule kaks kaasomanikku, ei ole vahetult kinnistuomanike meelevallas. Sellise olukorra tekkimisel ei saa eeldada, et erinevatesse leibkondadesse kuuluvad kaasomanikud jätkavad kinnisasja ühist kasutamist. Majapidamishoone on püstitatud seaduslikult ning ühestki dokumendist ei tulene, et seda peab kasutama just majapidamishoonena. Õige ei ole järeldus, et selle ehitise kasutamine elamiseks ei ole lubatud. Asjaolu, et nn majapidamishoonel ei ole täna veel kasutusluba, ei oma käesoleva asja lahendamise aspektist mingit tähendust. 9
6. Puudutatud isik I kinnitas kohtuistungil, et tal ei olnud vastuväiteid sellele, et avaldajad teed parendavad. Puudutatud isik teadis, et avaldaja teeb seda suvemajale juurdepääsu tee rajamise eesmärgil. Sellega on puudutatud isik suvemajale juurdepääsutee rajamise heaks kiitnud. Sellele teelõigule kulus ca 90 tonni paekivi killustikku. Tee parendamisse sellise arvestatava panuse tegemist tuleb pidada märkimisväärseks argumendiks üle selle juurdepääsu määramisel.
7. Kohus tuvastas, et taotletav juurdepääsutee avaldajate peamajast edasi kulgeb sisuliselt puudutatud isiku I õueala kõrvalt ning et teatud määral rikub see tema koduõue (kus on ka laste liivakast) privaatsust, kui kõnealust teed hakatakse kasutama sõidukitega. Avaldajad märgivad, et juurepääsutee on olnud ja on ka käesoleval ajal aktiivses kasutuses juurdepääsuks kallasrajale. 25.06.2015 seisukohas on puudutatud isik I avaldanud, et kasutab sissesõiduteed ka oma traktoriga puukuuri juurde sõitmiseks ning küttepuude mahalaadimiseks. Seega on taotletav teelõik puudutatud isiku I poolt aktiivses kasutuses sõiduteena. Siit tulenevalt on arusaamatu, et kui lisaks olemasolevale kasutusele kasutaks sama teed ka avaldajad, siis kuidas see puudutatud isikut märkimisväärselt rohkem koormaks. Kohus märkis, et näiteks küttepuude veoks võib avaldaja suvemajani minna mööda oma kinnistut käsikäruga. Vaatlusprotokollilt on näha, et selleks tuleks minna mööda heinamaad ja ületada 4 kuivenduskraavi. Analüüsides ainuüksi puude vedu, oleks selline toiming avaldajate jaoks ülemäära koormav ega pruugi olla omaniku füüsilisele ja tervislikule seisundile kohane. Juurdepääs peab tagama võimaluse ehitist sihipäraselt kasutada ja seda korrapäraselt majandada.
8. Kohus on jätnud täielikult hindamata avaldajate poolt 05.06.2015 seisukohas esile toodud asjaolu, et kaasomandi lõpetamisel kinnistu jagamisega jääks nn suvemaja ühele jagamise teel tekkivale kinnistule ja nn peahoone teisele kinnistule. Kinnistu jagamise korral oleks suvemajaga hoonestatud kinnistu ilma juurdepääsuta ning käesolevas tsiviilasjas lahendatav juurdepääsuküsimus tõusetuks taas. Vastused määruskaebusele
9. Puudutatud isikud I ja III vaidlesid määruskaebusele vastu. Puudutatud isik II märkis, et jääb eelnevate seisukohtade juurde. Edasine menetluse käik
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 33. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning avaldajate määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§ 659ja § 654 lg 6 alusel ei pea neid vajalikuks korrata.

1. AÕS § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus 10 on selgitanud, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt Riigikohtu 21.
2. 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20).
3. Asja materjalidest nähtuvalt taotlesid avaldajad puudutatud isikule I kuuluva Rando kinnistu kaudu oma kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt sõidukiga läbitavat juurdepääsu, mis ulatuks kuni avaldajate kinnistu merepoolses osas asuva majapidamise abihooneni. Maakohus tuvastas, et formaalselt on avaldajate kinnistuni juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas, kuid olemasolevat looduslikku olukorda arvestades ei saa avaldajate kinnistul asuva ühegi hooneni sõidukiga. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ning määras juurdepääsu puudutatud isiku I kinnistul asuva tee kaudu kuni avaldajate kinnistul asuva peamaja hoovini. Maakohus asus seisukohale, et avaldajad ei ole põhistanud sõidukiga juurdepääsu vajadust majapidamise abihooneni, mis on püstitatud teadlikult kohta, kuhu sõidukiga juurdepääsu avalikult teelt ei olnud, ning märkis, et ei ole tuvastanud mingit avaldajate huvi ülekaalukust puudutatud isiku I kinnistu kasutamiseks võrreldes koormatava kinnistu privaatsuse vähenemisega. Avaldajad on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult jätnud juurdepääsu majapidamishooneni määramata.
4. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05 (p 22) selgitanud, et juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu. Ringkonnakohus märgib, et juurdepääsutee määramine on kohtu diskretsiooniotsustus, mille langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole juurdepääsu määramisel diskretsioonipiiridest väljunud ning ka määruskaebuse väited ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt puudub alus maakohtu määruse muutmiseks. Pelgalt asjaolu, et määruskaebuse esitajad ei nõustu maakohtu põhjendustega, ei tähenda seda, et maakohus oleks põhjendamiskohustust rikkunud ning avaldajate ja puudutatud isikute huve ebaõigesti kaalunud.
5. Maakohus on õigesti lahendanud juurdepääsu küsimuse AÕS § 156 lg 1 alusel, võttes arvesse sättes nimetatud eeldusi ja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning hinnates nii avaldajate kui koormatava kinnisasja omaniku huve. Sealjuures on maakohus asja lahendamisel viinud läbi kaks paikvaatlust. Maakohus võttis põhjendatult arvesse ka seda, et hoone on teadlikult rajatud kohta, kuhu sõidukiga juurdepääsu õiguslikul alusel ei eksisteeri. Õige on ka maakohtu seisukoht, et asjaolule, et puudutatud isik I ei teinud takistusi majapidamishoone ehitamiseks materjalide veo või tee parandamise osas, ei saa omistada olulist juurdepääsu õigustava argumendi tähendust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus leidnud õigesti ka seda, et juurdepääsu määramist pikemas ulatuses ei õigusta see, et kaasomanikud on omavahel leppinud kokku kinnistu kasutuskorras, kuna antud asjaolu on avaldajate meelevallas. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et avaldajad on omanikeks saanud pärimise teel. 11
6. Riigikohus on leidnud, et vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Autoga juurdepääsu võimaldamine üle teise isiku kinnisasja peab olema eraldi põhjendatud, eriti kui juurdepääs avalikult teelt on kinnisasjale juba olemas (RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 21). Oluline on ka see, et AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega tuleks juurdepääs määrata minimaalselt vajalikus ulatuses. Antud juhul kulgeb avaldajate poolt taotletav juurdepääs puudutatud isiku I õueala kõrvalt ning on arusaadav, et autodega möödasõitmine rikub puudutatud isiku I koduõue privaatsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei õigusta üle puudutatud isiku I kinnisasja pikemas ulatuses autoga juurdepääsu määramist ka asjaolu, et puudutatud isik I ise kasutab seda teed oma sõidukitega liikumiseks. Puudutatud isiku I iseenda tegevust ei saa pidada tema privaatsuse rikkumiseks. Riigikohus on varasemalt leidnud, et elamiseks kasutatavale kinnisasjale peaks reeglina olema tagatud vähemalt üks autoga ligipääsetav juurdepääs (RKTKo nr 3-2-1-85-05, p 22). Praegusel juhul on avaldajate kinnisasjale tagatud avalikult kasutatavalt teelt sõidukiga juurdepääs mööda puudutatud isiku I kinnisasja kuni avaldajate kinnistul asuva peamaja hoovini. Maakohus tuvastas, et olemasolev haljastus ei takista kinnistu piires liikumist majapidamise abihooneni väiksema veovahendiga ja jalgsi. Lisaks nähtub asja materjalidest, et majapidamise abihooneni autoga ligipääsemiseks on avaldajatel põhimõtteliselt võimalik rajada tee ka oma kinnistu siseselt, kuigi selleks tuleks avaldajate väitel tõsta pinnast, harvendada viljapuuaeda ja kõrvaldada kivid.
7. Vastusena määruskaebuse väitele, mille kohaselt on juurdepääsu määramine kuni majapidamise abihooneni põhjendatud ka seetõttu, et kaasomandi lõpetamisel jääks nn abihoone jagamise teel tekkivale kinnistule ja nn peahoone teisele kinnistule ja juurdepääsuküsimus tõstatuks taas, märgib kolleegium, et maakohus on AÕS § 156 lg 1 alusel avalduse lahendamisel õigesti lähtunud tegelikust faktilisest olukorrast, mitte tulevikus aset leidvatest võimalikest sündmustest.
8. Avaldajad on palunud vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

§ 667

lg 3 sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtuistungi korraldamine vajalik, mistõttu lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses. 41. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus puudutatud isikute menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171

lg 1 alusel võrdsetes osades avaldajate kanda ja kummagi avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Puudutatud isiku I poolt 07.11.2015 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on puudutatud isiku I lepingulisel esindajal kulunud määruskaebuse menetlemisega seotud toimingutele 3 tundi (sh maakohtu määrusega tutvumisele 0,5 tundi; määruskaebusega tutvumisele 1 tund ja vastuse koostamisele 1,5 tundi) kokku summas 360 eurot (sh käibemaks).

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et menetlusdokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades on puudutatud isiku I taotluses toodud õigusabikulu põhjendatud ja vajalik. Ka puudutatud isiku I lepingulise esindaja tunnihind ilma käibemaksuta 100 eurot ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Puudutatud isik I on kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega on põhjendatud mõista menetluskulud välja koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Eeltoodut arvestades tuleb kummaltki avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja mõista menetluskulu 180 eurot, so 12 kokku 360 eurot. Puudutatud isikutel II ja III puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 13