← Eesti

1-15-6987/45

Obsah (4)§ 337§ 175§ 342§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-15-6987 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Koht

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 11.

detsembri 2015 otsus muutmata ning Vitali Aleksejevi ja tema kaitsja Otto Preemi apellatsioonid rahuldamata.

§ 175

lg 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Valga Advokaadibüroo kasuks 400.80 eurot, sh käibemaks 66.80 eurot, vandeadvokaat Otto Preemi poolt Vitali Aleksejevile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§-de 185 lg 2 alusel välja mõista Vitali Aleksejevilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Otto Preemi poolt osutatud õigusabi eest 400.80 eurot riigituludesse. Vitali Aleksejevil tasuda välja mõistetud menetluskulud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank EE502200221014193355, Nordea Pank EE401700017002872300, Danske Bank EE

  1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700089838 ning selgitus: „Vitali Aleksejev 1-15-6987 menetluskulud“. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Vitali Aleksejev on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 118 lg 1 p 1 järgi selles, et tema, olles alkoholijoobes, lõi
  2. aprillil 2015 kella 12 paiku Valga linnas XXX korteri välisust avanud D.G. ile noaga kõhtu, millega tekitas D.G. ile eluohtliku kõhuseina läbiva tervisekahjustuse: torke(lõike)haava vasakul keskkõhus peensoolelingu, soolekinnisti ja suure rasviku vigastusega. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistatakse V. Aleksejevit selles, et tema, olles varem karistatud Tartu Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega kehalise väärkohtlemise eest ja olles eelnevalt löönud D.G. it noaga, tõukas
  5. aprillil 2015 kella 12 paiku Valga linnas XXX korteris oma endise elukaaslase S.G. koridoris jõuga vastu seina. S.G. põrkus tõukamise tulemusena peaga vastu seina. Seejärel haaras süüdistatav S.G. l kõrist ning kägistas teda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja ebameeldivustunde. Tartu Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsusega tunnistati V. Aleksejev talle KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi ja teda karistati 4-aastase vangistusega. Sama otsusega tunnistati süüdistatav süüdi ka KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati 3-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti V. Aleksejevile mõistetud kergem karistus raskemaga kaetuks ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu
  8. augusti
  9. a otsusega V. Aleksejevile mõistetud kandmata karistuse, s.o 3 aasta ja 2 kuu võrra ning ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 7 aastat ja 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
  10. aprill
  11. 2 Kriminaalasjas puudus vaidlus selle üle, et D.G. sai süüdistuses märgitud ajal ja kohas noahaava kõhtu, mis on hinnatav eluohtliku tervisekahjustusena. Vaidlus oli selles, kas haava tekitas V. Aleksejev. Maakohus vastas sellele küsimusele jaatavalt. Seejuures tugines kohus sündmuste käigu tuvastamisel kannatanute D.G. i ja S.G. ning tunnistajate A.M. i, B.G. i ja V.D. kokkulangevatele ütlustele. Süüdistatava ütlused läksid eelnimetatud isikute ütlustega vastuollu ning olid kohtu hinnangul kantud soovist ennast õigustada. Kannatanu D.G. i ütlustest nähtub, et kui ta oli V. Aleksejevi korterist välja visanud, pani ta ukse kinni, kuid V. Aleksejev koputas ning soovis oma riideid-jalatseid. Kannatanu andis need talle. Seejärel siirdus kannatanu muusikat panema, kui korterist kadus elekter. Seejärel kuulis ta uuesti koputust uksele ning sai kohe aru, et ukse taga on endiselt V. Aleksejev. Korteri välisuks avaneb väljapoole, s.o trepikotta. Kannatanu avas ukse, misjärel teda kohe löödi. Siis nägi kannatanu, kuidas süüdistatav hoiab kätt, võttis süüdistatava kätest kinni, lükkas neid eemale ja nägi nuga. Kannatanu keeras end ringi, suundus toa poole ja hõikas korteris asuvatele, et nad midagi ette võtaks, sest V. Aleksejevil on nuga. Ta haaras kapi ukse tagant toki ja nägi, et õde lamab koridoris, süüdistatav tema peal. Kõik karjusid. V. Aleksejev põgenes, joostes trepist alla. D.G. tahtis teda kepiga lüüa, kuid kepp läks löögist vastu treppi katki. Ka S.G. andis kohtus analoogseid ütlusi. S.G. kinnitas, et pärast V. Aleksejevi väljaviskamist koputas viimane uksele ja nõudis oma jopet. See talle anti. Varsti kostus taas koputus uksele. D.G. läks uksele ja ukse vahelt paistis V. Aleksejev. Kui D.G. end ümber pööras, nägi toa ukse juures seisev S.G. , et D.G. il olid suured silmad ja ta hoidis kinni oma soolikat. Seejärel nägi S.G. , kuidas D.G. läks tokiga koridori. Edasisi sündmusi ta ei näinud, kuna oli V. Aleksejevi rünnaku tagajärjel korteri koridoris pikali maas. Tunnistaja B.G. kinnitab samuti, et kui D.G. oli süüdistatava välja visanud, läks ta ise tagumisse tuppa arvuti juurde, kui umbes 15 minuti pärast kadus elekter. D.G. läks vaatama, milles asi. Tunnistaja ise liikus sel ajal tagumisest toast suurde tuppa, kui sisse jooksis D.G. , kes ütles, et V. Aleksejev lõi teda noaga ja ta vajab abi. S.G. oli sel ajal koridoris. Ka tunnistaja V.D. ütlused on eelnevatega kokkulangevad. Ka tema kinnitab, et pärast seda, kui D.G. oli V. Aleksejevi korterist ära ajanud, läks elekter ära. Tunnistaja tahtis suitsetama minna, kui D.G. koridori ukse juures ütles, et V. Aleksejev lõi teda noaga, hoides kõhtu käega. Kriminaalasjas kogutud dokumentaalsed tõendid (isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt, sündmuskoha vaatlusprotokoll, asitõendite vaatluspprotokollid, DNA-ekspertiisi aktid) kinnitasid kannatanute ja tunnistajate ütlusi. V. Aleksejevi poolt S.G. jõuga vastu seina tõukamine ja kõrist kägistamine on samuti tõendatud kannatanute ja tunnistajate kokkulangevate ütlustega. Kannatanu sõnul küsis ta pärast süüdistatava poolt D.G. i noaga löömist süüdistatavalt, mida ta tegi, kuid V. Aleksejev haaras sellel ajal kanntanust kinni ja lõi teda kaks korda peaga vastu seina. Seejärel hakkas ta kannatanut kägistama ning kannatanu kukkus lämbumise tõttu. Seejärel nägi S.G. , kuidas süüdistatav jooksis ära ja D.G. järgnes talle tokiga. Kui süüdistatav teda vastu seina lõi, tundis kannatanu valu ja peas oli pärast ka muhk. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Aleksejev ja tema kaitsja, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja V. Aleksejevi õigeksmõistmist. Apellantide seisukohad on lühidalt järgmised. Kaitsja hinnangul taandub kriminaalasja lahendamine suuresti sõna-sõna-vastu olukorrale, kus kannatanud kinnitavad kuritegude toimepanemist, süüdistatav ise aga eitab. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanud andnud usaldusväärseid ütlusi, sest tõepäraste ütluste andmine võinuks 3 süüstada neid endid. Kogutud dokumentaalsed tõendid kohtulahendis esitatud teokirjeldust ei kinnita. Tunnistajate ja kannatanute ütlustes esinevad sisulised vastuolud, mis kinnitavad nende ebausaldusväärsust. Samuti ei haaku isikulised tõendid sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitu ning DNA-ekspertiisi järeldustega. V. Aleksejeviga ühes seltskonnas viibinud kannatanud ja tunnistajad ei täheldanud V. Aleksejevil peavigastust ja sellega kaasnenud verejooksu, mis fikseeriti süüdistatava kinnipidamise protokollis. Seletamatu on, kuidas sai korterist välja visatud V. Aleksejevi käes olla korterist pärinenud nuga. Kannatanud on ise kinnitanud, et väljaviskamise momendil V. Aleksejevil midagi käes ei olnud. Samuti puudus tal võimalus nuga võtta ja seda peita. Kohtu versioon, et nuga võis olla trepikotta varasemalt peidetud, ei ole usutav. Nuga sai sattuda koridori üksnes kas D.G. i või S.G. vahendusel. Tunnistajad kuriteosündmust vahetult ei tajunud. S.G. kehaline väärkohtlemine on välistatud tunnistaja V.D. ütlustega, sest viimase sõnul viibis kannatanu kirjeldatud sündmuste toimumise ajal koos tunnistajaga, mitte koridoris. V. Aleksejev on samuti seisukohal, et tema süüdimõistmine on alusetu ning tugineb valeütlustele. Kohus on alusetult eelistanud kannatanute ja tunnistajate ütlusi. V. Aleksejev kirjeldab kaebuses pikalt oma suhteid S.G. ga ning
  12. aprillil 2015 aset leidnud sündmusi. Süüdistatava sõnul viskas D.G. ta jõuga korterist välja, lüües süüdistatavat esmalt kõhtu ja seejärel vastu pead. Süüdistatava ja D.G. i vahel pühkes rüselus, kui süüdistatav püüdis D.G. i käest ära võtta eset, millega teda oli löödud. V. Aleksejevile tundus, et tegemist võis olla kruvikeerajaga. S.G. seisis samal ajal D.G. ist vasakul ja tema vasakus käes oli nuga. V. Aleksejev tõmbas D.G. it enda poole. D.G. i haardest vabanenuna läks V. Aleksejev trepist alla. Oma jopele ja asjadele järele minnes kohtus V. Aleksejev politseiametnikuga, kes pani ta käed raudu. Noahaavast kuulis V. Aleksejev samuti alles hiljem politseiametniku käest. Uurimise käigus ei ole tuvastatud, kelle veri oli S.G. kampsunil. V. Aleksejev on kindel, et see pidi olema tema venna veri. Ükski tunnistaja ei rääkinud sellest, et süüdistatav käis Doonau poes, ehkki olemas on tunnistaja, kes seda kinnitaks. Noalt ei leitud V. Aleksejevi sõrmejälgi. V. Aleksejev on seisukohal, et kui ta tõmbas rüseluse käigus D.G. it enda poole, siis S.G. tabas ettevaatamatusest noalöögiga oma venda. Kui V. Aleksejev ennast keeras ja trepi käsipuust kinni võttis, tõmbas D.G. ise noa välja. Selle käigus pritsis veri V. Aleksejevi teksade tagataskule. Tõmmanud endast noa välja, pühkis kas D.G. või S.G. noa V. Aleksejevi Tsärgiga üle, et ei mõeldaks, et D.G. ise on ennast noaga suskinud või ei leitaks noalt tema õe sõrmejälgi. Taibanud, et selliselt pühiti noalt ära ka V. Aleksejevi sõrmejäljed, andis S.G. politseinikele täpsed juhised selle kohta, millise noa pani süüdistatav talle kurgu juurde ja millisega pussitas D.G. it. V. Aleksejevi jaoks on ebausutav, et S.G. , olles juhtunust šokiseisundis, oleks olnud võimeline nii täpseid selgitusi jagama. Järelikult ta ei olnudki šokis ja vaja oli luua katteversiooni sellele, et ta ise lõi mööda. V. Aleksejevi hinnangul on küllaldaselt alust kahelda kannatanute ja tunnistajate ütlustes. A.M. i sooviks on, et süüdistatav ei segaks tema kooselu S.G. ga – seda enam, et ta tellis inimese V. Aleksejevi tapmiseks. V.D. on D.G. i parim sõber ja nad suhtlevad tihedalt. S.G. aga ei räägi kunagi tõtt. Prokuratuuri vastuväited Prokuratuur, tutvunud apellatsioonides esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis, kohtu siseveendumuse kujunemine on piisava põhjalikkusega kirjeldatud ning kohtulahend on jälgitav ja seaduslik. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. V. Aleksejevi selgitused apellatsioonis väidetava 170 euro varguse ja sellest tingitud tema 4 äraajamise ning väidetava S.G. käes olnud ja tegelikult D.G. ile haava tekitanud noa puhtakspühkimise ja kuhugi ärapanemise kohta ei ole seostatavad kohtumenetluses kogutud tõenditega. Tõendatud on V. Aleksejevi järjepidev konfliktne käitumine
  13. ja
  14. aprillil 2015 ning motiiv vägivallategude toimepanemiseks nii D.G. i kui ka S.G. suhtes. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ja palusid V. Aleksejev talle esitatud süüdistustes õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Kriminaalkolleegium, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning tutvunud kohtuasja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonides esitatud väidetega, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus soostub. Nendest menetlusõiguslikest arusaamadest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks esitatud apellatsioonidele esmalt järgmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus süüdistatava V. Aleksejevi süüditunnistamises KarS §-de 118 lg 1 p 1 ja 121 lg 2 p 2,3 järgi õiguslikult korrektne. Esimene kohtuaste on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega käsitletud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kajastanud ja uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, kõrvutanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning olemasoleva tõendusliku baasi pinnalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Apellatsiooniteesid maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks ringkonnakohtu hinnangul alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt V. Aleksejevi süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt

§ 342lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata.

Ülaltoodust tulenevalt piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete vastustega apellatsioonides esitatule vastates. V. Aleksejevi süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Apellatsioonis leiab süüdistatava kaitsja, et kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega ei suutnud maakohus kõrvaldada V. Aleksejevi süüditunnistamise aluseks olevates tõendites esinevaid kahtlusi, siis kuulub rakendamisele in dubio pro reo printsiip ning V. Aleksejev tuleb õigeks mõista. Kahtlustena, milliseid kriminaalasjas kogutud tõenditega pole olnud võimalik kõrvaldada ja mis seetõttu tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, toob kaitsja välja järgmised asjaolud. 5 Esmalt leiab kaitsja, et kriminaalasjas pole tõsikindlalt tuvastamist leidnud asjaolu, kuidas sattus V. Aleksejevi kätte nuga, millega ta süüdistuse kohaselt D.G. it kõhtu lõi. Teiseks leib kaitsja, et kriminaalasjas kogutud tõenditega pole suudetud tõsikindlalt tuvastada, kuidas sattus noa käepidemele, millega tekitati D.G. ile kehavigastus ja sündmuskohalt leitud puutokile V. Aleksejevi veri. Kaitsja leiab, et nimetatud küsimustele tõsikindlat vastust leidmata, esinevad kriminaalasjas kõrvaldamatud kahtlused ning V. Aleksejevi süüditunnistamine on võimatu. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väidetega, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamatud kahtlused, mis muudavad V. Aleksejevi süüditunnistamise võimatuks. Vastates kaitsja esimesele etteheitele, möönab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõepoolest võimalik üheselt kindlaks teha, kuidas sattus V. Aleksejevi kätte nuga, millega ta D.G. it lõi. V. Aleksejev eitab üldse, et ta oleks

  1. aprillil 2015 Valgas, XXX korteris ühtki nuga puudutanud, seda enam sellega kedagi vigastanud. Ka kannatanud D.G. ja S.G. id ja tunnistajad V.D. ja B.G. , ei ole suutnud selgitada, kuidas sattus nuga, millega D.G. it vigastati, V. Aleksejevi kätte. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsuses kirjeldatud võimalusega, kuidas võis nuga V. Aleksejevi kätte sattuda, leiab, et nimetatud asjaolu ei omagi V. Aleksejevi süüküsimuse lahendamisel määravat tähtsust. V. Aleksejevi süüküsimus on ringkonnakohtu arvates võimalik lahendada ka ilma nimetatud küsimusele tõsikindlat vastust omamata. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt leiti
  2. aprillil 2015 Valgas, XXX asunud sündmuskoha vaatlusel korteri koridorist, välisuksest sisenedes paremal, põrandal verekahtlaste määrdumistega nuga. Nimetatud nuga võeti sündmuskohalt kaasa ja pakendati pakendisse nr
  3. Teostatud DNA ekspertiisiaktist nr 15E-GE0638 nähtuvalt esitati eksperdile pakend nr 3, milles oli rohelist värvi käepidemega nuga. Nimetatud noa teral olevast verest (proov P150088) leiti DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit ühelt isikult ning see DNA profiil on kokkulangev D.G. i DNA profiiliga. Samas annab ekspert arvamuse, et leitud DNA profiil ei lange kokku teiste sündmuskohal viibinud isikute DNA profiiliga. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud objektiivsest tõendist lähtuvalt saab teha tõsikindla järelduse ja lugeda seega tõendatuks, et nimelt selle noaga löödi D.G. it kõhtu. DNA ekspertiisi käigus leiti pakendis nr 3 olnud noa käepidemel tuvastatud verest DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Nimetatud täisprofiilis on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev V. Aleksejevi DNA profiiliga. Samas andis ekspert arvamuse, et ei saa välistada D.G. ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. DNA eksperdi arvamusest tulenevalt saab ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt väita, et nuga, millega tekitati D.G. ile eluohtlik kehavigastus, oli V. Aleksejevi käes ja seda ka kannatanule kehavigastuse tekitamise momendil. Taolise järeldusele annavad tõsikindla aluse DNA ekspertiisi tulemused, milliste kohaselt leiti noa teralt D.G. i DNA-d ja käepidemelt V. Aleksejevi DNA-d. Samas ei leitud nimetatud noalt teiste sündmuskohal viibinud isikute bioloogilist materjali. 6 Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et nuga, millega vastuvaidlematult tekitati kannatanule kehavigastus ning mille käepidemelt leitakse süüdistatava bioloogilist materjali ning kellele kannatanu viitab kui kehavigastuse tekitajale, võinuks kehavigastuse tekitamise momendil olla kellegi kolmanda isiku käes. Seda enam, et noa käepidemelt ei leitud kolmandale isikule kuuluvat bioloogilist materjali. Kokkuvõtvalt - kuivõrd kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidnud, et nuga millega tekitati D.G. ile kehavigastus, oli kehavigastuse tekitamise momendil V. Aleksejevi käes, siis asjaolu, kuidas see nuga süüdistatava kätte sattus, ei ole vaadeldav taolise kriminaalasjas tõusetunud kahtlusena, mille kõrvaldamata jätmine tooks kaasa isiku õigeksmõistmise Taolise kahtlusena ei ole käsitletav ka asjaolu, kuidas sattus noa käepidemele V. Aleksejevi veri. Ringkonnakohtu ülaltoodud väidetele tuginedes ei oma see kolleegiumi arvates süüdistatava süüküsimuse lahendamisel olulist tähtsust. Siinjuures nõustub kolleegium maakohtu poolt esitatud versiooniga V. Aleksejevi vere sattumise võimalikkuse kohta noa käepidemele. Nimetatud versiooni usaldusväärsust kinnitab ringkonnakohtu jaoks ka asitõendi vaatlusprotokolli fototabelitelt nähtuv. Vaadeldud noa käepidemel pole näha selle rohket määrdumist, mis aga oleks seal kindlasti esinenud, kui V. Aleksejevil oleks esinenud massiivne verejooks peast nagu seda leiab apellatsioonis kaitsja. Ringkonnakohus leiab, et eelkõige DNA ekspertiisi tulemustega on ümberlükatud ka süüdistatava ja kaitsja poolt esitatud kaitseversioon, mille kohaselt lõi D.G. it noaga kõhtu tema õde S.G. , kes püüdis küll noaga lüüa V. Aleksejevit, kuid tabas juhuslikult oma venda. Ringkonnakohtu arvates lükkavad taolise väite üheselt ümber DNA ekspertiisi tulemused ja seda eelkõige eksperdi arvamus, mille kohaselt ei leitud noalt millega tekitati D.G. ile kehavigastus, teiste sündmuskohal viibinute, s.h ka S.G. bioloogilist materjali. Seega võimaldavad DNA ekspertiisi tulemused teha vaid ühese järelduse - nuga millega tekitati D.G. ile kehavigastus, ei saanud kehavigastuse tekitamise hetkel olla S.G. käes. Vastasel korral ei oleks ringkonnakohtu jaoks mõistusepäraselt seletatav, miks puudus noa käepidemel, millega tekitati kannatanule kehavigastus, S.G. bioloogiline materjal, kes ju noalöögi hetkel pidi nuga vaieldamatult tugevasti käes hoidma. Samas aga leiti noa käepidemelt V. Aleksejevile kuuluvat bioloogilist materjali, kes enda väidete kohaselt pole nuga isegi käes hoidnud. Ringkonnakohtu jaoks ei ole tõsiseltvõetav V. Aleksejevi väide, mille kohaselt puudusid noa käepidemel S.G. sõrmejäljed seetõttu, et pärast seda kui ta oli oma venda noaga löönud, pühkis ta noa käepideme vastu tema T-särki sõrmejälgedest puhtaks. Ringkonnakohus leiab, et S.G. taolise tegevuse tulemusena oleks hävinenud noa käepidemelt ka V. Aleksejevi bioloogiline materjal, ometi seda aga ei juhtunud. Ringkonnakohtu arvates ei ole ka eluliselt usutav, et S.G. sai V. Aleksejevi kirjeldatud viisil tekitada oma vennale kehavigastuse. V. Aleksejevi kaitseversiooni kohaselt tungis D.G. talle maja trepikojas kallale ja lõi teda mingi esemega, mida ta pidas kruvikeerajaks, pähe. Samal ajal kägistas D.G. teda vasaku käega kõrist. Tema püüdis D.G. ilt seda eset, millega teda löödi, kätte saada ja lõpuks see ka õnnestus. Sellel hetkel märkas ta D.G. ist vasakul seismas S.G. t, kellel oli käes nuga. Süüdistatava väidete kohaselt hetkel, kui ta tõmbas D.G. it enda poole, tabaski S.G. kannatanut ilmselt noaga kõhtu. 7 Seega, V. Aleksejevi versioonist lähtuvalt rüselesid nad D.G. iga ja olid selle käigus vaieldamatult tihedalt üksteise vastas. Ringkonnakohtu arvates ei saanud rüselejad ka hetkel, kui V. Aleksejev tõmbas kannatanut enda poole, nende vahemaa olla oluliselt suurem, sest süüdistatav pidi kannatanu tõmbamise hetkel olema viimasega kontaktis. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isikud seisavad tihedalt üksteise vastas, ei ole võimalik tabada noaga enda kõrval seisvat isikut keskkõhtu ilma, et nuga kasvõi riivaks teist rüselejat. Seda enam, et noaga lööva isiku eesmärgiks on tabada temast eemalseisvat (V. Aleksejev), mitte kõrvalseisvat (D.G. ) isikut ning mistõttu on ka tema löögisuund tema kõrval seisvast isikust eemale. Kokkuvõtvalt nendib ringkonnakohus, et süüdistatava kaitseversioon, nagu võinuks D.G. ile kehavigastuse tekitada S.G. , on kriminaalasjas kogutud tõendutega ümberlükatud. Leides, et kriminaalasjas pole kõrvaldatud kahtlus, kuidas sattus noa käepidemele ja sündmuskohalt leitud puutokile V. Aleksejevi veri, esitas kaitsja apellatsioonis omapoolse versiooni. Kaitsja arvamuse kohaselt tekitati V. Aleksejevile korteriuksel toimunud konflikti käigus peavigastus. Kaitsja leiab, et hetkel kui D.G. avas helistamise peale korteri välisukse, oli tal käes puutokk. Nimetatud puutokiga lõi ta uksel olnud V. Aleksejevit ning tekitas viimasele peavigastuse. Teadupärast kaasneb peavigastusele suur verejooks ning see omakorda selgitab, kuidas sattus V. Aleksejevi veri nii noa käepidemele, kui ka sündmuskohalt leitud puutokile. Seega on D.G. andnud uksel toimunu kohta valeütlusi. Ringkonnakohtu arvates ei kinnita kaitsja esitatud versiooni aga teised kriminaalasjas kogutud tõendid. V. Aleksejevi ütluste kohaselt pärast seda, kui D.G. oli ta korterist maja koridori lükanud, sai ta D.G. ilt löögi millegagi plastikust vastu pead. Seejärel toimus rüselus, tal õnnestus D.G. ist vabaneda ja ta lahkus sündmuskohalt. Kuidas sattusid sündmuskohale puutoki tükid, tema ei tea ja neid tema ei näinud. Seega ei kinnita V. Aleksejevi ütlused kaitsja esitatud versiooni, nagu oleks V. Aleksejevit puutokiga korteri välisuksel löödud. Kaitsja versiooni toimunu kohata ei kinnita ka D.G. i ütlused. D.G. i ütluste kohaselt võttis ta puutoika toast alles pärast seda, kui V. Aleksejev oli teda noaga löönud. Ta haaras enesekaitseks puutoika ja jooksis trepikotta. Nähes teda tulemas, tõusis V. Aleksejev S.G. pealt püsti ja jooksis trepist alla. Tema püüdis V. Aleksejevit lüüa. Puutoigas aga läks vastu treppi katki ning üks tükkidest kukkus trepist alla. Vastates prokuröri küsimusele ei eitanud D.G. võimalust, et tabas puutoikaga, enne selle purunemist, V. Aleksejevit. S.G. ütluste kohaselt ta nägi, kuidas D.G. tormas korterist välja ja tal oli käes puutoigas. Mis edasi juhtus seda ta ei näinud. Seega ei kinnita kaitsja versiooni ka kannatanute ütlused, kelle väidete kohaselt võttis D.G. puutoki alles pärast seda, kui V. Aleksejev oli teda noaga löönud. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et versiooni, nagu oleks D.G. löönud V. Aleksejevit enne kui viimane oli teda noaga löönud, ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Vastupidises ei veena ringkonnakohut ka V. Aleksejevi kinnipidamise protokollis märgitu, mille kohaselt olid V. Aleksejevi pea ja huuled verised. Nimetatud konstateeringust ei ole võimalik välja lugeda, et V. Aleksejevil oleks esinenud verejooks huultest või peast. 8 Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda kannatanute ütlustes, et puutoika haaras D.G. alles pärast enda noaga löömist ja püüdis sellega ka V. Aleksejevit lüüa. Ringkonnakohtu arvates puudus D.G. il üldse vajadus ust avama minnes mingit rünnakurelva kaasa võtta. D.G. oli V. Aleksejevi juba korterist välja ajanud ning see oli toimunud ilma füüsilise konfliktita. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu, miks pidanuks D.G. seekord teistpidiselt arvama. Ringkonnakohtu jaoks ei ole ka eluliselt usutav, et isik kasutaks rünnakuks 3 cm läbimõõduga puutokki, kui korteris on leida palju efektiivsemaid rünnakuvahendeid. Pealegi on rünnaku teostamine korteri välisuksel rohkem kui meetrise puutokiga ruumikitsikuse tõttu ebakindel rünnakurelv. Samas aga selgitavad D.G. i ütlused V. Aleksejevi löömise kohta puutokiga (võimalik, et ma tabasin teda) usutavalt, kuidas sattus puutoki ühele otsale V. Aleksejevi veri. V. Aleksejevi süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi Apellatsioonis leiab kaitsja, et tunnistaja V.D. süüditunnistamise S.G. kehalises väärkohtlemises. ütlused välistavad V. Aleksejevi Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. S.G. on oma ütlustes üheselt kinnitanud, et pärast seda kui D.G. oli saanud noalöögi kõhtu ja sisenenud elutuppa, hakkas ta V. Aleksejevi peale karjuma. V. Aleksejev haaras temast kinni ja lõi kaks korda peaga vastu seina ja hakkas seejärel teda kägistama. Ta tundis saadud löökidest valu. Siis jooksis V. Aleksejev järsku ära ja D.G. järgnes talle. Seega kinnitavad S.G. ütlused üheselt et V. Aleksejev lõi teda ja kägistas. Kaudselt kinnitavad S.G. ütlusi ka D.G. i ütlused. D.G. i ütluste kohaselt nägi ta pärast toast puutoki haaramist end keerates, kuidas V. Aleksejev oli S.G. peal. Ta jooksis nende poole ja V. Aleksejev põgenes. Seega kinnitavad D.G. i ütlused, et V. Aleksejevi ja S.G. vahel oli füüsiline kontakt. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd sündmuste kirjeldamisel on S.G. ütlused kokkulangevad D.G. i ütlustega (millal V. Aleksejev ära jooksis, kuidas D.G. talle järgi jooksis koos puutokiga, sündmuskohalt leiti purunenud puutokk), siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda nende ütluste tõepärasuses. Siinjuures jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, miks peaks S.G. , kes mõistis sündmuskohal koheselt juhtunut, veel alusetult süüdistama V. Aleksejevit tema suhtes vägivalla kasutamises. Ringkonnakohtu arvates ei välista ka V.D. ütlused V. Aleksejevi süüd S.G. kehalises väärkohtlemises. Tõepoolest on V.D. oma ütlustes väitnud, et ta läks koos S.G. ga trepikotta suitsu tegema. Korteri välisuks oli lahti. D.G. ütles, et Vitali lõi noaga. Tema läks koos D.G. iga suurde tuppa ja mida S.G. tegi, seda ta enam ei näinud. Ta oli šokis. Kaitsja küsimusele vastates on tunnistaja selgitanud, et ta ei näinud konflikti V. Aleksejevi ja S.G. vahel, sest oli koos D.G. iga toas. Ringkonnakohus leiab, et V.D. ülaltoodud ütluste alusel ei saa kuidagi välistada V. Aleksejevi rünnakut S.G. suhtes. V.D. on selgesõnaliselt kinnitanud, et nähes D.G. it läks ta temaga koos tuppa. S.G. ga toimunut ta aga ei näinud. 9 Seega ei lükka V.D. ütlused kuidagi ümber S.G. ütlusi tema ründamise kohta V. Aleksejevi poolt. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaitsja väide, nagu ei saanuks S.G. trepikojas üldse viibidagi, on vastuolus ülalesitatud süüdistatava ja kaitsja kaitseversiooniga, mille kohaselt noavigastuse D.G. ile põhjustas nimelt S.G. . Kokkvõtvalt leiab ringkonnakohus, et V. Aleksejevi süü S.G. kehalises väärkohtlemises on tõendamist leidnud. Kohtukulu V. Aleksejevi kaitsja on esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses summas 400.80 eurot, sh käibemaks 66.80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud. See vastab „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse

§ 337lg 1 p 1 alusel muutmata, siis tuleb kaitsjatasu jätta V.

Aleksejevi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.