← Eesti

3-15-2955/24

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 59§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-15-2955 6. juuni 2016 Kadri Palm Eerik Hundi

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-2955 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Eerik Hunt esitas
  2. novembril 2015 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) kahju hüvitamise taotluse, mille PPA registreeris
  3. novembril 2015 numbriga 2.3-2/396-1 (tl 39). E. Hunt nõudis mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist 750 eurot.
  4. PPA jättis
  5. novembri
  6. a otsusega nr 2.3-2/396-2 E. Hundi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl-d 11-12).
  7. Tartu Halduskohtusse saabus
  8. novembril 2015 E. Hundi mittevaralise kahju hüvitamise kaebus PPA vastu 750 euro nõudes (tl 1). Kaebaja selgitab, et arestimajas oli ebapiisavalt ruumi ning viitab lisaks ka muudele ebameeldivatele kinnipidamistingimustele (raadio mängis liiga valjult, puudulik ventilatsioon, kamber haises, puudusid tool ja kapp isiklike asjade paigutamiseks, ebapiisav valgus, WC oli avatud, kambris olid isikud, kes olid ebainimlikult riides). Koos kaebusega esitas E. Hunt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse.
  9. Tartu Halduskohus jättis
  10. detsembri 2015 määrusega E. Hundi kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (tl 7).
  11. E. Hunt esitas kohtule
  12. detsembril 2015 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et vastavalt riigivastutuse seaduse (RvastS) § 9 lg-le 1 võib ta nõuda kahju hüvitamist väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest (tl 10). E. Hundi hinnangul ei olnud arestimajas olmetingimused inimlikud ning ei vastanud vangistusseaduse (VangS) §-le
  14. Tartu Halduskohus jättis
  15. detsembri 2015 määrusega rahuldamata E. Hundi taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel, jättis kaebuse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks, s.h riigilõivu tasumiseks tähtaja (tl-d 14-15). Tartu Halduskohus jättis
  16. jaanuari 2016 määrusega kaebuse korduvalt käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (tl-d 23-24).
  17. Tartu Halduskohtusse saabus
  18. jaanuaril 2016 E. Hundi puuduste kõrvaldamise avaldus, milles kaebaja märgib, et kogu aja vältel, mil ta asus arestimajas, kannatas ta õhupuuduse käes, mis võis tekitada tervisekahjustuse (tl 27). Kaebaja selgitas, et erinevatesse kambritesse paigutamine tekitas talle stressi ning asjaolu puhul, et õhtuti mängis vali muusika, on tegemist piinamisega. Kaebaja lisas, et stressi tekitamine hävitab närvirakke, mis on samuti tervisekahjustus. Tartu Halduskohtusse saabus
  19. jaanuaril 2016 E. Hundi puuduste kõrvaldamise avaldus, milles kaebaja selgitas, et summast 750 eurot moodustab tervisekahju 50 % ja inimväärikuse alandamisega seotud kahju 50 % (tl 34).
  20. Tartu Halduskohus võttis
  21. veebruari 2016 määrusega E. Hundi kaebuse menetlusse, kohustas vastustajat esitama kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, seisukoha asja läbivaatamise vormi osas ning asja lahendamiseks vajalikud tõendid (tl-d 46-47).
  22. Vastustaja esitas
  23. märtsil 2016 Tartu Halduskohtule vastuse, milles palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda (tl-d 51-52).
  24. Kaebaja selgitas
  25. märtsil 2016 esitatud kirjas, et kohtule esitatud ravikaardist nähtuvad isiklikud ravimid on vitamiinid (tl 59). 2 3-15-2955
  26. Tartu Halduskohus määras
  27. märtsi 2016 määrusega asja lahendamise kirjalikus menetluses (tl-d 69-70). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  28. Kaebaja taotleb PPA-lt mittevaralise kahju hüvitamist summas 750 eurot, millest 375 eurot on kahjuhüvitis tervise kahjustamise ja 375 eurot inimväärikuse alandamise eest. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 12.
  29. Kaebaja viibis Tallinna arestimajas, aadressil Rahumäe tee 6, perioodidel
  30. märts kuni
  31. märts 2015 ja
  32. märts kuni
  33. mai
  34. Kaebaja leiab, et arestimaja tingimused olid inimväärikust alandavad ja tekitasid võimaliku tervisekahjustuse. Kaebaja tunneb käesoleva ajani vahel hingevalu. 12.
  35. Kambrites oli vähe valgust, kuna aknad olid värvitud. Kambris olev kunstlik valgus ei olnud piisav, mistõttu hakkasid kaebaja silmad valutama. 12.
  36. Raadio mängis liiga valjult, mistõttu põhjustati kaebajale ebameeldivusi – ei saanud raamatut lugeda ega rahulikult magada. 12.
  37. Kambris oli jääkülm vesi. 12.
  38. Sundventsilatsioon oli ebapiisav, mistõttu oli kambris õhupuudus. Lisaks tuli ventilatsiooniavadest tolmu. Pideva õhupuuduse tõttu pöördus kaebaja ka arsti poole. Kaebaja hinnangul tekitab õhupuuduse käes kannatamine iseenesest üleelamisi, kuid võib tekitada ka tervisekahjustuse. 12.
  39. Kambris puudusid toolid ja isiklike asjade kapp iga kinnipeetava jaoks. 12.
  40. Kambris oli ebapiisavalt ruumi ning kambripinna arvutamisel tuleb maha arvata WC pind. Lisaks oli WC kambris avatud, mis tekitas ebamugavust. 12.
  41. Kambris nr 2 haises ning seal viibisid ebainimlikult riides isikud (võisid olla kodutud). Pidev kambrite vahetus tekitas stressi ja arestimajas valitses vaimne terror.
  42. Vastustaja palus
  43. märtsi
  44. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 13.
  45. Elutegevuseks vajalikku loomuliku valguse hulka saab selle nappusel kompenseerida kunstliku valgustusega. Tallinna arestimaja kambrites on piisavad valgustingimused tagatud. Õiguskantsler
  46. jaanuaril
  47. a kontrollkäigul Tallinna arestimajja kambrite valgustuses puudusi ei tuvastanud. Kaebaja probleemid silmadega ning seos Tallinna arestimaja kambrite valgustusega ei ole tõendatud. 13.
  48. VangS § 31 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada kinnipeetavatele võimalus raadiosaadete jälgimiseks on tagatud arestimaja koridoris mängiva raadioga. Vastustaja ei nõustu, et raadio mängis elutegevust takistavalt valjult. Raadio mängimine täidab lisaks ka erinevates kambrites viibivate kinnipeetute vahel suhtlemise takistamise eesmärki, kuna arestialused vahetavad kambrite vaheliselt karjumise teel informatsiooni. 3 3-15-2955 13.3.Vangistusseadus ega arestimaja sisekorraeeskiri ei näe ette, et arestimaja kambris peaks olema soe vesi. Sooja vett saavad kinnipeetud kasutada kord nädalas käies saunas või duši all. Selline võimalus oli ka kaebajale tagatud. 13.
  49. Arestimaja kambrites on sundventilatsioon, mis on piisav ning tagab inimese elutegevuseks vajalik õhuhulga ja selle ringluse. Kuigi ka õiguskantsler on
  50. jaanuari 2015 kontrollkäigu kokkuvõttes märkinud kambri nr 7 ventilatsiooniresti tolmusust, kuid seda seoses tuleohutusega arestimajas ning mitte õhu hulga või puhtusega seoses. Kaebaja on küll kaevanud õhupuuduse üle, kuid tõendatud ei ole selle seos kambris oleva õhu hulga või puhtusega. Kuna kaebaja tarvitas peaaegu igapäevaselt erinevaid ravimeid, sh südameravimeid, siis õhupuudust võis põhjustada kaebaja enda tervislik seisund. 13.
  51. Tooli ja kapi puudumine kambris ei ole õigusvastane, kuna kehtiv arestimaja sisekorraeeskiri ei nõua nende paigutamist kambrisse. Kaebaja ei pidanud hoidma enda asju tingimata kambris, vaid tal oli võimalus paigutada need kinnipeetute isiklike asjade hoiuruumi. 13.
  52. Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 12 lg 3 järgi on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebajale oli Tallinna arestimajas viibides tagatud igal ajal ettenähtud minimaalne isiklik ruum. 13.
  53. Arestimaja sisekorraeeskirjast tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC, kuid millistele nõuetele see vastama peab, ei ole sätestatud. Arestimaja sisekorraeeskirjas on üksnes sätestatud, et kinnipeetule tuleb võimaldada WC kasutamist. Tagatud peab olema vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Riigikohtu halduskolleegium on
  54. novembri
  55. a otsuses asjas nr 3-3-1-54-08, milles käsitleti arestimajas WC privaatse kasutamise võimalikkust, p-s 16 märkinud, et selline jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega ei ole julgeoleku kaalutlustest lähtudes võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist täielikus privaatsuses. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui oli vajalik ja mõistlik. Kaebaja kirjeldatud ebamugavusi tuleb käsitleda, kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid. 13.
  56. Kaebaja väide tema paigutamise kohta ruumi, kus haises ja viibisid ebainimlikult riides inimesed, on üldsõnaline ning sellest ei selgu kaebaja õiguste rikkumine. Samuti on üldsõnaline ja tõendamata kaebaja väide arestimajas valitseva vaimse terrori kohta ja tema tervise kahjustamise kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  57. Vaidlust ei ole selle üle, et enne halduskohtusse pöördumist kasutas kaebaja riigivastutuse seaduses sätestatud võimalust nõuda esmalt kahju hüvitamist haldusorganilt. RVastS § 17 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega saab isik valida, kas pöörduda kohe kaebusega halduskohtusse või läbida kohtueelne menetlus. Riigikohus on leidnud, et RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse läbimisel haldusorganis peab menetluse tulemusega mittenõustumisel pöörduma isik halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest (
  58. oktoobri
  59. a määrus asjas nr 3-3-1-41-08, p 8). Valides kahju hüvitamiseks kohtueelse menetluse, allutab isik end vastava menetluse reeglitele. Seega kehtivad kaebajale RVastS § 18 lg-st 2 tulenevad nõuded. 4 3-15-2955
  60. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et E. Hunt viibis PPA korrakaitsebüroo arestimaja Tallinna arestikambrites Rahumäe tee 6 (edaspidi nimetatud Tallinna arestimaja) perioodidel
  61. märts kuni
  62. märts 2015 ja
  63. märts kuni
  64. mai
  65. Kaebaja leiab, et Tallinna arestimaja tingimused olid inimväärikust alandavad, tekitades talle ebamugavusi ja stressi ning võimaliku tervise kahjustuse. Seetõttu palub kaebaja PPA-lt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 750 eurot (375 eurot tervise kahjustamise eest ja 375 eurot inimväärikuse alandamise eest).
  66. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Riigikohus on leidnud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (
  67. juuni
  68. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui isik otsustab omal vabal tahtel kasutada RVastS-is sätestatud kohtueelset menetlust, ei saa isik seejärel RVastS-is sätestatud menetlust järgides halduskohtusse pöördudes nõuda haldusorganilt kahju väljamõistmist muudel kui nendel alustel, millistel ta taotles kahju väljamõistmist haldusorganilt ning haldusorgan taotluse rahuldamata jättis (Tartu Ringkonnakohtu
  69. augusti
  70. a otsus asjas nr 3-14-51260, p 10).
  71. Asja materjalidest nähtuvalt saabus E. Hundi kahju hüvitamise taotlus PPA-sse
  72. novembril 2015 (tl 39), milles ta nõudis arestimajas viibimise ajal tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt järgmiste asjaoludega: valgustuse ebapiisavus, muusika liig vali mängimine, pesemiseks oli jääkülm vesi, õhk oli kuiv ja ventilatsioon oli puudulik, põrandapinna vähesus, kamber nr 2 haises ja kambris oli narkomaan ning haisev mees. PPA jättis
  73. novembri 2015 kirjaga E. Hundi taotluse rahuldamata. Halduskohtusse esitatud kaebuses ja täiendavates selgitustes nõudis E. Hunt mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt järgmiste asjaoludega: valgustuse ebapiisavus, muusika liig vali mängimine, pesemiseks oli jääkülm vesi, ventilatsioon oli puudulik, puudusid toolid ja isiklike asjade kapp, põrandapinna vähesus, WC oli avatud, kambris haises ja seal viibisid ebainimlikult riides olevad isikud, kaebajal tekkis tervisekahju. Seega on kaebaja halduskohtusse pöördumisel mõneti laiendanud PPA-le esitatud nõudeid, nimetades kaebuses puudulike kinnipidamistingimustena lisaks kahju hüvitamise taotluses märgitud asjaoludele kambris toolide ja isiklike asjade kapi puudumist ja tualeti avatust ning märkides, et tal tekkis tervisekahju. Arvestades PPA-le esitatud kahju hüvitamise nõude aluseid, on E. Hundil kaebuses täiendavalt nimetatud asjaolude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu tuleb eeltoodud osas jätta kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

  1. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et E. Hundi mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
  2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda 5 3-15-2955 mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
  3. Vastustaja (PPA) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalikõiguslikku ülesannet. Kohus peab hindama, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.
  4. Kohus leiab, et kaebaja on jätnud tähelepanuta, et kinnipeetuna ei saa isik loota samale mugavusele, privaatsusele ja muudele soodsatele tingimustele, mis vabaduses viibiv isik nt oma kodus. Samas see, et need tingimused ei ole koduga võrdsed, ei tähenda automaatselt seda, et isiku õigusi süüliselt rikutakse või et tema inimväärikust alandatakse. Oluline on, et peetaks kinni õigusaktides sätestatud normidest ja nõuetest. Samuti ei ole tähtsusetu asjaolu, et isik on ise oma seadusvastase tegevusega põhjustanud olukorra, kus tal tuleb taluda teatavaid ebamugavusi ja piiranguid.
  5. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist muuhulgas seetõttu, et kambri valgus oli takistatud akna kinnivärvimisega. Sellise valguse tõttu valutasid kaebaja silmad. Kohus märgib, et ükski õigusnorm ei nõua, et kambri aken peab olema läbipaistev (s.t kujutised eristatavad). Riigikohtu seisukoha järgi reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse
  6. jaanuari
  7. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 5 (
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 8). Seadus nõuab, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja ei ole väitnud, et valgustus üldiselt ei vastanud nõuetele. Siinkohal nõustub kohus vastustajaga selles, et kaebusele ei ole lisatud tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja silmad valutasid. Kaebaja küll väidab, et tema silmad valutavad, kuna valgus on takistatud akna värvimisega (tl 1), kuid vastavad tõendid puuduvad. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebajal oleks valutavate silmadega probleeme (tl-d 6467). Järelikult ei saanud nn aknaküsimus ja kunstlik valgustus kaebaja õigusi rikkuda ega talle kahju põhjustada.
  10. Kaebaja leiab, et kahju tekkis tal seeläbi, et raadio mängis liiga valjusti. Kohus möönab, et kauakestva mürataseme piirväärtust ületava heli sunnitud kuulamine võib kahjustada kinnipeetava inimväärikust Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 mõttes ja PS § 28 lg-ga 1 tagatud tervist. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (Riigikohtu
  11. detsembri
  12. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-07, p 13; Riigikohtu
  13. novembri
  14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-03, p 14). Samas ei ole asjaolu, et raadio mängis mürataseme piirväärtust ületavalt, millegagi tõendatud. 24.

§ 59

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega pidi E. Hunt eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Teisalt ei saa kohus, eriti arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, kaebaja väiteid arestimajas valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil. Riigikohtu halduskolleegium on

  1. märtsi
  2. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 (p-s 13) selgitanud, et kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. 6 3-15-2955 Viidatud kohtuasjas vaieldi küll vangla kartseri tingimuste nõuetekohasuse üle, kuid kohus on seisukohal, et uurimispõhimõtet ja tõendamiskoormust tuleb sarnaselt sisustada ka praeguses asjas. Toimikust nähtuvalt on E. Hunt viibinud kogu kohtumenetluse ajal kinnipeetavana vanglas ja seetõttu oli tema võimalus Tallinna arestimaja tingimusi puudutavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks piiratud. Seega pidi vastustaja esitama kohtule Tallinna arestimaja mürataseme piirnormide kohta vastavad tõendid.
  3. Riigikohtu halduskolleegium on tõendamisega seoses selgitanud, et Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi kinnipidamiskohtadesse. Külastuste eesmärgiks on muu hulgas inimväärikust alandava kohtlemise ennetamine ja kinnipidamistingimuste parandamiseks ettepanekute tegemine. ÜRO konventsiooni fakultatiivse protokolli artikli 3 alusel kohustuvad konventsiooni osalisriigid looma või moodustama ka vähemalt ühe kinnipidamiskohtadesse külastusi tegeva siseriikliku ennetusasutuse või tagama selle olemasolu. Õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 kohaselt on Eestis ennetusasutuseks õiguskantsler.
  4. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib Riigikohtu halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele (
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 11).
  7. Õiguskantsleri nõunikud viisid
  8. jaanuaril 2015 läbi etteteatamata kontrollkäigu PPA Põhja prefektuuri arestimajja (http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_politsei_ja_piirivalveameti_pohja_prefektuuri_arestimajja.pdf). Õiguskantsleri
  9. jaanuari
  10. a kontrollkäigu kokkuvõttes ei ole viidatud koridoris mängiva raadio puhul liigsele valjusele ega kinnipeetute õiguste rikkumisele. Seega leiab kohus, et müratase oli Tallinna arestimajas nõuetekohane.
  11. Kaebaja leiab, et kahju tekkis tal seetõttu, et kambris oli jääkülm vesi. Kohus selgitab, et kehtiv õigus ei näe ette, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev pesemiseks sooja vett, siis kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane (Tartu Halduskohtu
  12. novembri
  13. a otsus asjas nr 3-12-1775, Riigikohtu
  14. detsembri
  15. a määrus asjas nr 3-3-1-57-11). Sooja vett saavad kinnipeetud kasutada vastavalt ASkE § 26 lg-le 2, mille kohaselt on kinnipeetul õigus kasutada kord nädalas sauna või dušši. Vähemalt kord nädalas duši kasutamise õigus oli kaebajale tagatud. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist.
  16. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja väidetes, et Tallinna arestimaja kambrites oli tagatud sundventilatsioon, mis vastas seaduses sätestatud nõuetele. Ka õiguskantsler ei tuvastanud
  17. jaanuari
  18. a kontrollkäigul, et Tallinna arestimaja kambrites olev sundventilatsioon ei taga piisavat õhuhulka või õhu ringlust. 7 3-15-2955
  19. Kaebaja leiab, et kambris oli liiga vähe ruumi ning kambripinna arvutamisel tuleb maha arvata WC pind. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate E. Hundi paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 51p). Tabelist nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites.
  20. Riigikohus selgitas
  21. detsembri
  22. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  23. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.
  24. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt juhul, kui kambris viibib mitu isikut korraga, peab olema tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda iga inimese kohta, soovitatavalt aga 4 m
  25. Õige on vastustaja viide, et kinnipidamise ajal kehtinud ASkE § 12 lg 3 kohaselt pidi kinnipeetavatele olema kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. ASkE § 12 lg-t 3 tuleb koosmõjus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ning EIK praktikaga tõlgendada selliselt, et õiguspäraseks saab pidada olukorda, kus igale kinnipeetule on kambris tagatud 2,5 – 3 m2 põrandapinda üksnes siis, kui selline vähene ruum on kompenseeritud muude positiivsete kinnipidamistingimusega, nt on kinnipeetul võimalus rohkelt jalutada, arestimajas ringi liikuda vms. Vastustaja on pidanud sellise tõlgendusega arvestama, kuna EIK vastav praktika on pikaajaline. Samuti on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) teinud Eestile mitmeid asjakohaseid ettekirjutusi. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja viibis kambrites, kus tal oli kasutada alla 3 m2 põrandapinda
  26. aprillist
  27. aprillini ja
  28. aprillist
  29. aprillini
  30. Ülejäänud päevadel oli kaebajale tagatud vähemalt 3,73 m2 kuni 11,2 m2 põrandapinda. Seega ei ole vastustaja rikkunud kaebaja viibimise ajal arestimajas ASkE § 12 lg-s 3 ette nähtud kohustust tagada kinnipeetule miinimumtasemena 2,5 m² põrandapinda.
  31. Mis puutub kaebaja väitesse, et ta pidi kambris taluma ebainimlikult riietatud isikuid ja kamber haises, siis iseenesest on see väide usutav, kuid see ei saa olla aluseks kahju hüvitamisele. Kuivõrd kaebaja koheselt seoses eelmärgituga mingit kaebust ei esitanud ja nimetatud isikut ümber ei paigutatud, siis ei saanud see olla sedavõrd häiriv ja kaebaja inimväärikust alandav, et seda tuleks kompenseerida rahaliselt.
  32. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. E. Hundi arvates alandasid kaebuses nimetatud kinnipidamistingimused tema inimväärikust ning ta taotleb PPA tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leiab, et ei ole usutav, et viidatud ajavahemikul 8 3-15-2955 põhjustasid Tallinna arestimaja kinnipidamistingimused kogumis kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. 35.

§ 108lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (

§ 109lg 1).

Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.