KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2016, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-15-11291 Kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Rebane V

§ 30lg 1 p 1 alusel.

nr

1. Edastada kohtuotsus Ago Kubpartile ning Keskkonnainspektsioonile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Olulised asjaolu 03.11.2015 koostas Keskkonnainspektsiooni keskkonnainspektor O. Looga Ago Kubparti suhtes väärteoprotokolli (tl-d 37-38) väärteoasjas nr 940015000754 selle kohta, et 2014-2015 aasta talvel ehitas Ago Kubpart Tartumaal Tartu vallas Saadjärve külas temale kuuluvale XXXX kinnistule (katastritunnus XXXX) ca 15 m2 põhjapindalaga ehitise (soojaku). Ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 mõttes on XXXXkinnistule soojaku paigaldamisega tegemist ehitise ehitamisega. Sellega rikkus Ago Kubpart looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p 8, mille kohaselt juhul kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti on piiranguvööndis keelatud ehitise (k.a. ajutise ehitise) püstitamine. XXXX kinnistu asub Vooremaa maastikukaitsealal Vooremaa piiranguvööndis ning Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga ei ole sätestatud erisusi LKS § 31 lg 2 p 8 suhtes. Menetlusalune isik pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LKS § 71 lg 1 järgi. Väärteoprotokollis kajastatu kohaselt väärteoga kahju tekitatud ei ole. 11.12.2015 tegi Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor O. Looga väärteoasjas otsuse (tl-d 35-36), milles pidas tõendatuks Ago Kubparti poolt LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise ja määras karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Otsuse kohaselt puuduvad Ago Kubparti käitumises õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud ning puuduvad ka Ago Kubparti karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Ago Kubpart otsusega ei nõustunud ning esitas 28.12.2015 Tartu Maakohtule kaebuse (tl 1) Keskkonnainspektsiooni otsuse peale, milles palus tühistada kohtuvälise menetleja 11.12.2015 otsus, kuna tegemist ei ole looduskaitseseaduse rikkumisega selle otseses mõttes, mida tõendab ka Keskkonnaameti 13.07.2015 nõusolek. Kaebuse kohaselt on XXXX maaüksus 100% elamumaa sihtotstarbega. Arendustegevust XXXX maaüksusel ning selle ümbruses reguleerib „Saadjärve külas asuvate Vahula, Roostiku, Pilliroo ja Vahu maaüksuste ning lähiala detailplaneering”, mis on kehtestatud Tartu Vallavolikogu 22.02.2011 otsusega nr
2. Planeeringu on Keskkonnaamet kooskõlastanud 09.11.2010 kirjaga nr JT 6-5/24229-
3. Tuginedes detailplaneeringule ja päringule Tartu valda, kust saadud info põhjal oli kaebuse esitajal õigus teostada ajutise soojaku ehitus ilma selle jaoks eraldiseisvat luba taotlemata. Vastavalt väärteoprotokolli andmetele protokolliti kaebuse esitaja ütlused 18.05.2015 ja protokoll edastati kaebuse esitajale koos väärteoprotokolliga alles 13.11.
4. Samas ei ole mitte kunagi kaebuse esitajale edastatud Riikliku järelvalve 11.12.2014 protokolli nr 1048314, millel põhineb väärteoasi. Kaebuse esitaja pöördus koheselt peale ütluste andmist valda uue järelpäringuga, mille põhiselt Tartu Vallavalitsuse vallaarhitekt hr. R.L. esitas taotluse Keskkonnaametile. Keskkonnaameti poolt väljastati "Nõusolek väikeehitiste püstitamiseks XXXX maaüksusele (13.07.2015 nr JT 6-5/15/16156-2), milles seisab, et : Soovitud väikeehitiste püstitamine kavandatud asukohtadesse ei mõjuta nahkhiirte elupaika. XXXX kinnistul ei ole teada linnustikuliselt olulisi väärtusi. Kuna väike-ehitisi soovitakse rajada kehtestatud detailplaneeringu kohasele elamumaa sihtotstarbega maaüksusele, on Keskkonnaamet seisukohal, et sellega ei kahjustata Vooremaa maastikukaitseala kaitse-väärtusi, samuti ei kahjustata sellega Vooremaa linnuala ja Vooremaa järvede loodusala seisundit.“ 13.07.2015 väljastatud nõusolekule põhinedes jääb kaebuse esitajale arusaamatuks 03.11.2015 koostatud väärteoprotokoll ja sellele tuginev kohtuvälise menetleja 11.12.2015 otsus, mis põhinevad 11.12.2014 Riikliku järelevalve protokollile nr
5. Ajaliselt vaadeldes on iga tegevuse vahe pool aastat ja enam. Kuigi kaebuse esitajale on antud luba väikeehitiste püstitamiseks, on vaatamata sellele tehtud karistav otsus 5 kuud hiljem, jätmata arvesse võtmata eelnevalt väljastatud nõusolekut ja antud ütlusi. Tegemist on ehitisega, mis ei nõua ehitusseadustikule tuginedes ehitusluba (ei ületa 60 m2 ehitusalust pinda ja ei ole kõrgem kui 5 m), samuti on vastavalt detailplaneeringule lubatud sellel alal ehitustegevus ja võttes arvesse, et enne ehitamise alustamist teostatud järelpäringutele valda sai omanik vastuseks, et pole vaja eraldi luba väikeehitise püstitamiseks, kuna detailplaneeringu kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 5 aastat. 17.12.2015 esitas kaebuse esitaja kohtuvälisele menetlejale vastuväite, millele vastati, et esitage kaebus maakohtule. 2 II Kohtuistungil uuritud tõendid 24.05.2016 kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja selgitas, et 2014-2015 talvel, enne krundile soojaku viimist täpsustas ta valla arhitekti juures, et selle paigaldamiseks ei ole kooskõlastust vaja. Maikuus aga tuli Keskkonnainspektsioonist kutse ülekuulamisele, sest ta olevat alustanud seadusevastast ehitustegevust. Siis sai ta ka teada, et Keskkonnainspektsioon oli 11.12.2014 käinud kinnistul kontrollimas. Peale kutse saamist ajas valla arhitekt kiiresti kooskõlastuse korda. Pärast tükki aega vaikust tuli Keskkonnainspektsioonist kiri rahatrahvi määramise kohta. Kaebuse esitaja on seisukohal, et soojaku transport ja paigaldus ei ole ehitustegevus ning et Keskkonnainspektsioon on tegutsenud otsuse tegemisel ennatlikult. Kohtuvälise menetleja esindaja Olav Looga jäi kohtuistungil seisukohale, et enne nõusoleku saamist ehitise krundile paigaldamisega rikuti looduskaitseseaduse alusel kehtestatud Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja lisaks ka piiranguvööndi sätet, mis keelab ilma Keskkonnaameti nõusolekuta uute ehitiste püstitamise. Antud juhul oli tegemist ehitise püstitamisega, s.o maapinnale toetuva funktsionaalse objekti rajamisega ja seega ka tegemist õigusevastase teoga. Hr. Kubpart ise on kinnitanud, et ta on teadlik, et tema kinnistu asub Vooremaa maastikukaitsealal. Isikule määratud rahatrahv summas 200 eurot on inspektsiooni tööpraktikas väljakujunenud trahvimäära alumine ots. Kohtuistungil avaldati väärteoasja toimikust järgimised materjalid: - kohtuvälise menetleja otsus üldmenetluses (tl-d 4-6); - nõusolek väikeehitise püstitamisega XXXX maaüksusele (tl 7); - väärteoprotokoll (tl-d 9-11); - menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll (tl-d 12-15); - objekti kontrollimise protokoll (tl-d 16-22) - väljavõte dokumendiregistrist (tl 25). III Kohtu seisukoht

§ 123

kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja tutvunud väärteoasja materjalidega ning hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. LKS § 31 lg 1 p 8 kohaselt, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Asja kohtuliku arutamise käigus on selgunud, et Ago Kubparti poolt 2014-2015 talvel tema omandis olevale XXXX kinnistule (asukoht XXXX) püstitatud ca 15m2 põhjapindalaga ehitis (soojak) asub ehituskeeluvööndis ja sellega on rikutud eelnimetatud seaduses kehtestatud piirangut. Lisaks sellele asub kõne all olev kinnistu Vooremaa maastikukaitsealal. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et menetlusalusele isikule tehtud karistusõigusliku etteheite aluseks olevaid faktilisi asjaolusid on väärteoprotokollis kirjeldatud piisava täpsusega ja need asjaolud on tõendatud. Kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega, milleks on objekti kontrollimise protokoll ja kohapeal tehtud fotod, on tõendatud ehitise olemasolu kaebuse esitaja omandis oleval kinnistul. Kaebuse esitaja on seda ka ise tunnistanud, kuid on seisukohal, et tegemist ei ole 3 ehitisega ehitusseadustiku mõistes ega ehitamisega, sest nn. soojak transporditi ja paigaldati krundile ilma igasuguste kaevetöödeta ja see ei ole seotud maapinnaga. Ehitusseadustiku kohaselt on ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest (EhS § 3 lg 1). Kohtu hinnangul on väärteomaterjalide juurde lisatud fotodelt näha, et tegemist katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitise e. hoonega, mis on ehitis EhS § 3 lg 1 mõistes. Ehitise mõiste hõlmab ka liigutatavaid asju, nagu tooted, mida võidakse kasutada nagu tavapäraseid ehitisi (näiteks ehitussoojakud). 11.02.2015 vastuvõetud ehitusseadustikuga pidas seadusandja vajalikuks ehitise mõistet muuta, asendades fraasi „kohakindlalt ühendatud“ fraasiga „aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv“. Selline ehitise mõiste võimaldab lahendada õiguse rakendamisel ilmnenud ehitise ja toote (seadmed jmt) eristamise probleeme. Olulisust omab toodete hõlmamine ehitise mõistega üksnes põhjusel, et neil toodetel võib olla märkimisväärne mõju avaliku ruumi kujundamisel ja seega peab neid saama planeeringuliselt ja loamenetluslikult kohelda samamoodi kui ehitisi. EhS § 4 lg 1 kohaselt ei saa sellise ehitise püstitamist ei saa nimetada kuidagi teisiti kui ehitamiseks. Kuna ehituskeeluvööndis on keelatud igasugune ehitustegevus, ei saa ka taolise väikeehitise püstitamine selles vööndis olla lubatud tegevuseks. Seega on Ago Kubparti poolt püstitatud hoone (soojak), ehitis EhS § 3 lg 1 mõistes ja selle püstitamine e. ehitamine ehituskeeluvööndisse ei ole lubatud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et püstitades ehituskeeluvööndisse ehitisena käsitletava hoone, on Ago Kubpart rikkunud LKS § 31 lg 2 p 8 nõudeid, pannes sellega toime LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Toimepandud tegu on vastuolus ka Vooremaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja (Eeskiri) § 11 p 4, mille kohaselt sihtkaitsevööndis on keelatud uute ehitiste püstitamine, välja arvatud samas Eeskirjas toodud erandid, mida aga käesolevas asjas ei esine. Veel enam, Eeskirja § 5 p 5 keelab kaitseala valitseja nõusolekuta anda nõusolekut väikeehitise ehitamiseks. Nii looduskaitseseaduse kui ka Eeskirja viidatud sätete kohaldamisel tuleb ehitise ja ehitamise mõiste sisustamisel lähtuda ehitusseadustiku vastavatest sätetest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Ago Kubparti süü väärteo toimepanemises on tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega. Otsuse on teinud selleks pädev ametiisik. Väärteomenetlusõiguse rikkumist kohtuvälise menetleja poolt ei ole tuvastatud. Karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse määramise alustega. Samas leiab kohus, et teo asjaoludest ning Ago Kubparti suhtumisest oma teosse saab järeldada, et suure tõenäosusega ei pane isik analoogseid rikkumisi tulevikus enam toime ning käesolevas väärteoasjas tuleb väärteomenetlus

§ 30

lg 1 p 1 alusel, s.o otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

§ 30

lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on oma 20.04.2011 lahendis nr 3-1-1-29-11 märkinud, et menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-146-03, p 8 ja
3. novembri 2009 otsus asjas nr 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada 4 karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri 2004 otsus asjas nr 3-1-1-8504, p-d 15 ja 16 ning
5. aprilli 2007 otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Kohtu hinnangul on praegusel juhul

§ 30lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamise tingimused täidetud.

Arvestades rikkumise raskust ja iseloomu (tegu ei ole olulist looduskahju põhjustava objektiga), ei ole antud juhul Ago Kubparti süü suur ja asja edasine menetlemine ei ole kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Antud juhul ei häiritud sellise tegevusega kõrvalisi isikuid ning väärteoga kahju ei tekitatud. Puudub ka avalik menetlushuvi asja menetlemiseks, eriti arvestades seda, et väärteo toimepanemine leidis aset juba 2014-2015 talvel.

§ 132

p 3 kohaselt kui kohus lõpetab oma otsusega väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel, siis tühistab kohus ka kohtuvälise menetleja otsuse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Keskkonnainspektsiooni keskkonnainspektor O. Looga 11.12.2015 otsus väärteoasjas nr 940015000754 tuleb tühistada ja lõpetada käesolevas väärteoasjas väärteomenetlus

§ 30lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 5