Obsah (7)

§ 339§ 342§ 154§ 285§ 297§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. märts 2016 Tartu Kriminaalasja number 1-15-4453 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kohtui

§ 339lg 1 p 2 tähenduses.

Süüdistusakti kohaselt oli F.O.N. kutsutud kohtuistungile ning kaitsja oli arvestanud, et kannatanu ütluste alusel saab H. Maimjärve süütust tõendada. 9. Maakohus pidas tunnistajate J.L. i ja M.K. ütlusi usaldusväärseks. Tunnistajad väitsid, et konflikti alustas F.O.N. . Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole J.L. i ja M.K. ütlused selles osas usaldusväärsed. Selliselt toimides rikkus maakohus menetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Maakohus tuvastas videosalvestise alusel H. Maimjärve ja F.O.N. liikumise ründe ajal, kuid jättis põhjendamata, kas kannatanul hiljem tuvastatud kehavigastused tekkisid just selle konflikti käigus. Otsuses ei ole välja toodud, millised löögid põhjustasid muhu ning valu F.O.N. vasakus õlas ja küljes. Kehaline väärkohtlemine on koosseisupärane vaid juhul, kui sellega põhjustatakse kannatanule valu. Videosalvestise järgi ei saa kindlaks 3 teha, kas F.O.N. tundis valu. Kannatanu vigastused võisid tekkida ka muul moel, kasvõi sellest, et J.L. ründas F.O.N. t, takistamaks viimasel kakluses osaleda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni, kohtutoimiku materjalidega ja ära kuulanud ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et apellatsioonis toodud väited ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Apellatsioon jääb rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
2. Vastupidiselt kaitsjale ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhistused on veenvad, lugejale väga hästi jälgitavad ning ütlustes esinevad mõningad vastuolud on kõrvaldatud. Kohus ei ole rikkunud menetlusõigust ega valesti kohaldanud materiaalõigust. Otsuses ei esine kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks rakendada süüdistatava kasuks.
3. Apellatsioonis suures osas sisuliselt korratakse neid seisukohti, mida kaitsja esitas maakohtus kohtulike vaidluste käigus (lk 96-97). Maakohus on neile seisukohtadele oma hinnangu andnud (vt otsuse lk 3-8 pöördel).
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need on kooskõlas uuritud tõendite kogumiga.

§ 342

lg 3 p 1 kohaselt juhul kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Käesoleval juhul ringkonnakohus seda ka kasutab ja viitab käesoleva otsuse punktidele 3-6, kus on ära toodud maakohtu põhjendused, millistega ringkonnakohus täielikult nõustub. 14. Vastuseks apellandi väidetele lisab ringkonnakohus ainult järgmist. 15.

§ 154

lg 2 p 4 kohaselt süüdistusakti põhiosas märgitakse tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse.

1. Süüdistusakti kohaselt (selle lk 2) kannatanu F.O.N. ütlused tõendavad kuriteosündmuse toimumise aega, kohta ja viisi, vägivaldse ründe tehiolusid ning selle tagajärgi, sh kannatanu tervislikku seisundit. Kannatanu oli süüdistusaktis märgitud kohtuistungile kutsutava isikuna.
2. Kohtu alla andmise määrusega kannatanu F.O.N. kutsuti kohtuistungile (lk 9).
3. Kohtuistungil prokurör oma avakõnes loobus nimetatud kannatanu kui tõendiallika ülekuulamisest, sest „kannatanu on vanglast vabanemise järgselt laia maailma kadunud ja toimivaid kontaktandmeid prokuratuuril hetkel ei ole“ (lk 84 pöördel).
4. Tõendite uurimise käigus kaitsja leidis (lk 92), et prokuröri poolt nimetatud tõendist loobumine ei ole kohtule siduv ja taotles kaitseõiguse tagamiseks kannatanu kohtusse kutsumist ja tema ülekuulamist. Prokurör jäi enda juurde, et ta on nimetatud tõendist loobunud.
5. Maakohus lahendas kaitsja taotluse järgmiselt: “ Võistlevas menetluses esitavad tõendeid pooled. Kohtu initsiatiiv tõendite kogumiseks on null võrreldes varem kehtinud inkvisitsioonilise menetlusega. Käesoleval juhul on prokurör teatud tõendist loobunud. Vaatamata kaitsja taotlusele on kohtul vaid üks valik ja see on lahendada kriminaalasi materjalide põhjal“ (lk 92).
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline otsustus tuleneb seadusest ja on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. 22.

§ 285

lg 2 kohaselt prokurör avakõnes annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Antud juhul prokurör 4 avakõnes märkis, et loobub kannatanu kui tõendiallika ülekuulamisest. Seega prokurör nimetatud tõendit kohtule ei esitanud. Kaitsja aga jäi selle juurde, et kannatanu peab kohtuistungil osalema.

§ 297reguleerib võimalust täiendavate tõendite kogumiseks kohtulikul uurimisel.

Kohtupraktikas (RKKKo nr 3-1-1-67-06, 3-1-1-91-07) on leitud, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite põhjal. Tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel on kohus võistleva kohtumenetluse tingimustes olulisel määral seotud kohtumenetluse poolte tegevusega ja ta saab lugeda mingi asjaolu tõendatuks ning sellele kohtuotsuses tugineda üldjuhul vaid kohtumenetluse poolte tegevusele ehk tõendamisele tuginevalt. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul prokurör nimetatud tõendit ei esitanud, siis ei saanud olematut tõendit ka uurida, nagu kaitsja seda taotles.

1. Puutuvalt tunnistajate J.L. i ja M.K. ütluste usaldusväärsusesse ringkonnakohus märgib, et nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega (otsuse lk 5). Sellest tulenevalt ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on jätnud otsuses põhjendamata, miks ta loeb tunnistajad eksinuks, lugedes ründajaks kannatanu.
2. Maakohus toetus sündmuse salvestisele, millelt on sündmust objektiivselt kõrvalt vaadates näha, et kannatanu ei olnud ründavaks pooleks, ta kaitses end H. Maimjärve rünnaku vastu. Kuna sündmus toimus ärevas õhkkonnas ja tunnistajad olid sellega isiklikus puutumuses, siis maakohus jaatas võimalust, et tunnistajad pidasid kannatanu kaitsetegevust ekslikult ründeks. See järeldus on kooskõlas tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustega (lk 88-91 pöördel), kusjuures mõlema tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati ka nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi (lk 89 ja 90 pöördel).
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et tunnistaja A.K. ei näinud, kuidas H. Maimjärv kannatanut panniga lõi. Kohtuistungi protokollist nähtub, et A.K. nägi, kuidas H. Maimjärv läks kannatanule kallale ja lõi teda panniga (lk 85 pöördel-86). Tunnistaja püüdis seda löömist ära hoida, kuid see tal ei õnnestunud ja H. Maimjärv sai ikkagi panniga kannatanule pihta lüüa. Hiljem selgus, et panniga löömine oli ka enne seda olnud, pann oli lapikuks löödud. Eelnevat löömist tunnistaja ei näinud, kuid tema teada on see videol näha.
4. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et kohus on videosalvestise alusel tuvastanud küll isikute liikumise, kuid kas nende pinnalt tekkisid ka kehavigastused, on otsuses jäänud tuvastamata.
5. Maakohus on märkinud (otsuse lk 5), et sündmuse videosalvestiselt nähtub, et algul toimus esimene füüsiline kontakt, kus H. Maimjärv ründas kannatanut, lüües talle enda parema käega ühel korral pea piirkonda, siis haaras tal kõrist ja tõukas eemale. Sündmuse kulgu vaadates ei ole kahtlust, et ründajaks, agressiivseks pooleks on H. Maimjärv, kes üritab kannatanut igati rünnata, lüües nii kätega (sh rusikaga) viimast pea piirkonda, pigistades kõrist kui ka üritades teda panniga lüüa. Peale selle on näha, kuidas konflikti lõpupoole H. Maimjärv lööb kannatanut jalaga reie piirkonda, ründab teda tooliga ja lööb panniga pea piirkonda. Pärast valvur A.K. a teistkordset sisenemist köögiruumi lööb H. Maimjärv eelnevalt pliidilt võetud panniga kannatanut pea piirkonda, mille tulemusel jääb praepanni käepide (vars) H. Maimjärvele kätte. Valvur A.K. üritab H. Maimjärve takistada, kuid sellele vaatamata viimane lööb kannatanule varasema löögi tagajärjel kätte jäänud praepanni varrega kehasse.
6. Maakohus on märkinud (otsuse lk 6), et kohtul puudub kahtlus, et kannatanul fikseeritud vigastused tekkisid just H. Maimjärve poolt läbiviidud ründe käigus. Ründe läbiviimisel kasutas H. Maimjärv kannatanu suhtes lühikese ajavahemiku jooksul erinevaid ründetaktikaid, intensiivset vägivalda. Sellist järeldust kinnitab nii videosalvestis, tunnistajate ütlused kui ka asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud rünnaku käigus kasutatud kahte panni: nii käepidemega panni kui ka ründe käigus käepideme kaotanud ja deformeerunud panni. 5
7. Kannatanu vigastusi kinnitavad arstlikud tõendid (lk 35-37), millest nähtuvalt koheselt peale süüdistuses kirjeldatud füüsilist kontakti kutsuti medtöötaja kannatanu vigastusi fikseerima. Objektiivseks leiuks oli muhk vasaku kõrva taga ning kannatanu ise kaebas valu vasakus õlas ja vasakus küljes.
8. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et kuna kannatanut kohtus üle kuulata ei olnud võimalik, siis ei saa tuvastada, et talle tekitati H. Maimjärve poolt füüsilist valu.
9. Kohtupraktika kohaselt valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKKo nr 3-1-1-50-13 p-d 11-12.2).
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (otsuse lk 6-7), et kuna H. Maimjärv lõi kannatanut korduvalt käega ja panniga pea piirkonda, lisaks lõi ka tooliga ja ühe korra panni varrega kehasse ning jalaga reie piirkonda ja pigistas kõrist, siis sellise lühiajalise väga intensiivse vägivalla rakendamisel pidi H. Maimjärv teadma, et ta tekitab kannatanule valu. Seda, et kannatanu tundis valu (kaebas vasaku õla ja külje valulikkust), on ta koheselt avaldanud medõele (lk 35).
11. Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et kannatanule valuaistingu tekkimine on H. Maimjärvele tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Seega on valu tundmine eraldi tuvastamist leidnud ja ringkonnakohtu arvates selline tagajärg tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (RKKKo nr 3-1-1-50-13 p-d 12 ja 12.2).
12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse lk 7), et H. Maimjärv ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.
13. Seda järeldust ei muuda ka H. Maimjärve poolt ringkonnakohtu istungil esitatud vangla meditsiiniosakonna teatis, mille kohaselt tal fikseeriti 30.08.2013 kell 19.45 vigastustena punetav ala kogu kaela ulatuses ja rinnal vasakul pool, samuti ülakõhu ja vasaku abaluu piirkonnas marrastused, vasaku käe I sõrme põhiliigese turse ning põsel paremal pool punetav ala. 01.09.2013 fikseeriti tal vasaku käe V sõrme turse, hematoom ning sõrmele pandi lahas. Maakohus tuvastas (otsuse lk 5), et nimetatud vigastused võis H. Maimjärv saada seetõttu, et kannatanu kaitses ennast H. Maimjärve rünnakute vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega.
14. Ringkonnakohtule esitas tasutaotluse H. Maimjärve kaitsja advokaat M. Paabumets, kes taotleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu kokku 432 eurot, sh käibemaks 72 eurot. Tasutaotluste kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks ja kohtuistungiks ettevalmistumiseks kokku 8 tundi. Kohtuistung kestis ühe tunni. Kolleegium peab taotletud kaitsjatasu põhjendatuks. Seega tuleb taotlus selles suuruses RÕS § 21 lg 3, § 22 lg 6 ja § 23 lg 1 alusel rahuldada.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Eeltoodu alusel jäävad H. Maimjärvel tekkinud menetluskulud 432 eurot isiku enda kanda. 6 allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk 7