KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) §-st 18 ja halduskohtusse pöörduda 30 päeva jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates, mitte ühe aasta jooksul, nagu leiab halduskohus. Halduskohtu tõlgendus Riigikohtu lahendist nr 3-4-1-9-14 on väär. Riigikohus leidis, et vastamaks küsimusele, kas ebapiisav ruum alandas inimväärikust või mitte, tuleb hinnata olukorda kogumis, kuid vastustaja leiab, et Riigikohtu mõte eeltoodut väites on olnud see, et arvestada saab üksnes selliseid olukordi, mis on seostatavad isikliku ruumiga kambris, mitte igasuguseid vangistustingimusi. Nii nt on ebapiisava põrandapinna vaidlustes inimväärikuse alandamise hindamisel oluline, kui palju oli kaebajal kambrivälist tegevust ja palju see võimalikku ruumipuudust kambris leevendas, mitte aga 20-minutiline dušikord nädalas või perforeeritud metallist plaadid kambri akendel. Tegemist on vangistustingimustega, mis isiklikule ruumile kambris mõju avaldada ei saa. Seetõttu jääb arusaamatuks halduskohtu väide, et ülerahvastatus mõjutab kambri valgustatust. Halduskohtu otsus on ebaselge osas, kas kaebuses esitatud väited 20 minutilise dušikorra ja perforeeritud metallist plaatide kohta akende ees, on asjassepuutuvad või mitte. Halduskohus arvestas puudusi valgustuse ja ventilatsiooni osas, kuid muude kaebuses esitatud väidete osas seisukohta ei võtnud. Vaidluse lahendamisel on vaba ruumipinna arvutamise metoodika väga oluline. WC alune pind tuleb ruumipinna arvutamisel kambri üldpinna hulka arvestada. Halduskohus viitas EIK-i seisukohale, et 4 m 2 on soovituslik, mitte kohustuslik ruumipind isiku kohta, seega ei saa asuda seisukohale, et kaebajale 4 m 2 mittetagamine on olnud õigusvastane ja kaebaja väärikust alandav. Tallinna Vangla tegevus oli kooskõlas vangistusseaduse (VangS) §-ga

1. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline, sest vangla oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, kuid eiras EIK praktikat kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes. Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m 2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m 2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Kohtupraktikast tuleneb, et raske ülerahvastatusega ja tõsise ruumipuudusega on tegemist juhtudel, kus põrandapinda on kinnipeetava kohta alla 3 m
2. See on juba iseenesest vastuolus EIÕK-ga ja artikli 3 rikkumine. Asjades, kus ülerahvastatus ei põhjusta EIÕK art 3 rikkumist, hindab EIK art 3 rikkumise kontrollimiseks lisaks isikliku ruumi suurusele ka muid kinnipidamistingimusi (EIK otsus asjas Samaras jt vs Kreeka). Viimasel juhul saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (EIK otsus asjas Kochetkov vs Eesti). Eesti riik sai
3. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla). Ajal, mil A. Rostovski viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Ka Tartu ja Viru Vanglate mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda neisse vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine. Tallinna Vanglas vähendati aastal 2013 kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra. Vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla julgeolek, vanglates praktiliselt ei ole. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga.
4. A. Rostovski leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.11.
5. a otsus muutmata. Vastuse kohaselt on vastustaja põhjendused ja viited formaalsed ja ei oma halduskohtu otsuse seisukohalt olulist jõudu. Kaebaja on nõustunud halduskohtu määratud hüvitisega. EIK on korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel. Kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestvust, mõju 4 4 isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Seega ei ole võimalik nõustuda vangla seisukohaga, et arvestada saab üksnes selliseid olukordi, mis on seostatavad isikliku ruumiga kambris ja mitte igasuguseid vangistustingimusi. Olulisel kohal on kõik faktorid, mis avaldavad mõju nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele ja mis ei pea paratamatult kinnipidamisega kaasnema. Puudulik ventilatsioon, pesemisvõimalused jm ei ole paratamatus, kuid samas avaldab otsest mõju isiku heaolule. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) suunas Tallinna Vanglas valitsevatele puudulikele hügieenivõimalustele tähelepanu juba
6. a raportis ja halbadele sanitaartingimustele
7. Selliseid üldtuntud asjaolusid võib kohus ise arvestada ja neid ei pea enam tõestama. Isegi kui muid asjaolusid mitte arvestada, ei muuda see Tallinna Vangla käitumist õiguspäraseks tagamata ruumi osas. Nõustuda ei saa vangla seisukohaga, et WC alune pind tuleb arvata kambri üldpinna hulka. WC puhul pole tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pinna arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Seda seisukohta kinnitas EIK asjas Tunis vs Eesti. Vastustaja ei ole järginud EIK-i praktikat seoses isikliku ruumi küsimusega kambrites, jättes nii täitmata oma kohustused ja näidates üles lugupidamatust inimõiguste suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
9. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus käsitles kaebuse tähtaegsuse küsimust. Samuti ei ole vastustaja nõus halduskohtu seisukohaga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinnast maha arvestada ja minimaalseks põrandapinnaks kinnipeetava kohta peab olema 4 m2.. Samuti ei nõustu vastustaja hüvitise väljamõistmisega, kuna leiab, et ei ole käitunud õigusvastaselt.
10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel tuleb juhinduda HKMS § 47 lg-st
11. Halduskohus on õigesti viidanud sellele, et VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval või vahistatul vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 18

lg 1 sätestab, et haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates.

§ 18

lg 2 kohaselt kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Nagu nähtub asja materjalidest, registreeriti kaebaja kahju hüvitamise taotlus 31.12.

1. Kuna kaebus oli esitatud puudustega, siis andis vastustaja 19.02.2014 kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 05.03.2014 registreeriti kaebaja taotluse täiendus. Seega võib lugeda viimast kuupäeva nõuetekohase taotluse esitamise kuupäevaks. Seega oli vastustaja kohustatud kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul, so 05.05.
2. Kuna vastustaja kaebaja taotlust õigeaegselt ei lahendanud, siis alates 05.05.2014 algas kaebajal 30-päevane tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 05.06.2014 ja seega on tegemist tähtaegse kaebusega, mille vastu ei vaidle ka vastustaja. Kuna kahju hüvitamise taotluse esitamisel tuleb juhinduda

§-st 18, siis ei kuulu antud juhul kohaldamisele HKMS § 47 lg

1. Samas ei too selline halduskohtu käsitlus iseenesest kaasa otsuse tühistamist.
2. Halduskohus on otsuse p-s 15 asunud seisukohale: „Eeltoodu alusel leiab kohus, et EIÕK art 3 rikkumisega on tegemist ainult siis, kui kaebaja pidi viibima kambris koos veel nelja/viie 5 5 kinnipeetavaga ja kui isiklikuks kasutamiseks oli vähem kui 4 m 2.“ Otsuse p 23 kohaselt on kohus pidanud põhjendatuks vastustajalt välja mõista 1316 eurot 188 päeva eest inimväärikust alandavate kambri tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks lugenud inimväärikust alandavateks tingimusteks muid tingimusi peale ebapiisava põrandapinna, siis juhindub ringkonnakohus ainult sellest.
3. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 01.02.2012-17.08.2012 erinevates kambrites koos erineva hulga kinnipeetavatega. Kuigi halduskohus ei ole oma otsuses märkinud, kas ta võtab kambripinna arvestamisel arvesse ka tualettruumi pindala, peab ringkonnakohus vajalikuks kohtupraktika ühtlustamiseks hinnata ka seda asjaolu. EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29334/11:Lutsenko/Ukraina, p 117). Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapind vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võik seda olla vähemalt 4 m
4. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse.
5. EIK on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev/Venemaa

§ 9

lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on märkinud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-1014, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

§ 9

lg-t 2, samuti

§-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.

1. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 13 ja seal viidatud muud lahendid). Kaebajal ei ole olnud muud võimalust viibida värskes õhus peale jalutuskäigu, samuti ei ole tal olnud võimalust viibida kambrist väljas muul ajal. Samas on kambri olmetingimused olnud seadusele vastavad. Kaebaja on viibinud kambris, kus kinnipeetava kohta on põrandapinda vähem kui 3 m 2 mitte pidevalt, vaid see on toimunud lühemate ajavahemike kaupa ja sellise kohtlemise kogupikkus on natuke üle 3 kuu. Neil asjaoludel on kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmine õigustatud, kuid korrigeerida tuleb kaebajale väljamõistetava hüvitise suurust.
2. Ringkonnakohus võtab arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4 1 lg 1 mõttes. Samuti tuleb arvestada hüvitise summa määramisel riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades kui ka asjaolu, et väljamõistetav hüvitis oleks kohane riigi olusid arvestades, so ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetuleku suhtes. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem kui kohtupraktikas alusetult kartseris viibimise eest väljamõistetud hüvitise päevamäär, kuna tegemist on õiguste erineva intensiivsusega rikkumisega. Lähtudes eeltoodust ning rikkumise iseloomust ja ulatusest ja arvestades seda, et muud kambritingimused vastasid nõuetele, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks 120 eurot.
3. Seega kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 25.11.
4. a otsuse osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt A. Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1316 eurot ning teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt A. Rostovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 120 eurot.
5. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on kaebuse esitamisel Tartu 7 7 Halduskohtusse tasunud riigilõivu 120 eurot (tl 63). Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis muutub ka menetluskulude jaotus halduskohtus. Arvestades seda, et kaebus kuulub rahuldamisele 3% ulatuses, siis kuuluks Tallinna Vanglalt väljamõistmisele 3,60 eurot kaebaja menetluskulude katteks. Tuginedes HKMS § 108 lg-le 11 leiab ringkonnakohus, et vastustajalt 3,60 euro väljamõistmine kaebaja kasuks oleks ebamõistlik ja seega jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi