KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi 05.04.2016, Tartu 3-14-51139 Andrus Luki kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4000 eurot väljamõistmiseks seoses ebainimlike ja alandavate kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 27.02.
- a otsus Andrus Luki ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Andrus Lukk Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
- Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja Andrus Luki apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
- Tühistada Tartu Halduskohtu 27.02.
- a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Andrus Luki kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 705 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Andrus Luki kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot, muutes halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 5.05.
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Kinnipeetav Andrus Lukk esitas 20.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 5-18/14/8493-1 seoses ebapiisava kambripinnaga ja minimaalsete hügieenivõimalustega. Lisaks märkis A. Lukk, et kambris on piiratud õhuvahetus ning kambrist väljaspool saab viibida vaid 1 tunni ööpäevas jalutusboksis, mille suurus on 2,7x4,7 m.
- Tallinna Vangla A. Luki kahju hüvitamise taotlust õigeaegselt ei lahendanud.
- A. Lukk esitas 11.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat perioodidel 07.12.2012-11.01.2013, 01.03.2013-22.03.2013, 28.03.2013-05.04.2013, 12.04.2013-16.10.2013 Tallinna Vanglas tingimustes, kus isiklik ruum kambris jäi ühe kinnipeetava kohta alla 3 m
- Tallinna Vangla ei täida ka hügieeninõudeid, lubades ainult üks kord nädalas 20 minutit kasutada dušši. Samas puudub kambrites soe vesi, õhuakendele on paigaldatud metallplaadid, mis takistavad õhuringlust kambris ning kambrist väljas on lubatud viibida ainult 1 tund päevas väikeses jalutusboksis. Tallinna Vangla rikkus kaebaja inimõigusi ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, hoides kaebajat pika aja vältel ebainimlikes tingimustes. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglas 8 kuu jooksul alandava ja ebainimliku kohtlemise eest 500 eurot iga kuu eest, kokku 4000 eurot. HALDUSKOHTU LAHEND
- Tartu Halduskohtu 27.02.
- a otsusega rahuldati A. Luki kaebus osaliselt, mõisteti Tallinna Vanglalt A. Luki kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 705 eurot seonduvalt mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 235 kalendripäeva eest ja jäeti ülejäänud osas kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt tuleb kohtul hinnata igat kaebaja märgitud perioodi ja selles sisalduvaid päevi iseseisvalt ja kinnipidamistingimusi kogumis, et mittevaralist kahju välja mõista. Puudub põhjus kahelda vastustaja poolt kambrite tegeliku pindala kohta esitatud andmete ja muude andmete õigsuses. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 1 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Vangla on esitanud kohtule kambri suurused ilma tualetipinnata. Haldusasjas nr 3-14-51039 on tualettruumi pinnana märgitud 1,73 m
- Kohus lahutab nimetatud pinna kambri üldpinnast maha ja jagab kambris täituvuse kohta välja toodud kinnipeetavate arvuga. Arvutuste tulemusena viibis kaebaja kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli pinda alla 3 m2, kokku 235 päeva. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Kaebaja viibimist 235 ööpäeva vältel kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2, saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määrata kaebajale selle eest rahaline kompensatsioon. Kaebaja kinnipidamise perioodidel oli ka kalendripäevi, mil kaebaja isiklik ruum vastas ruumiliselt nõuetele, mistõttu neid päevi kohus mittevaralise kahju väljaarvutamise hulka ei loe. Metallplaatide olemasolu kambriakende ees ei ole õigusvastane ega takista õhuringlust kambris, metallplaadid akendel on kinnipidamisasutuses ette nähtud. Vastustaja on selgitanud, et kambrites on sundventilatsioon ja osaliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida. Samuti võimaldati kaebajal väljaspool kambrit viibida 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli eraldatud veega WC ja voolava veega kraanikauss. Seega sai kaebaja end pesta ka kambris. Seadusesätetest ei tulene, et kambris peaks olema tagatud sooja vee kasutamise võimalus. Kaebaja kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tuleb kõne alla üksnes seoses kambri põrandapinna mittevastavusega nõuetele, muude tingimuste osas ei kuulu kaebus rahuldamisele. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Eeltoodu alusel on Tallinna Vangla kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise perioodidel, 07.12.2012-11.01.2013 (36 kalendripäeva), 01.03.2013-22.03.2013 (18 kalendripäeva), 28.03.2013-05.04.2013 (8 kalendripäeva) ja 12.04.2013-16.10.2013 2 2 (173 kalendripäeva), kokku 235 kalendripäeva eest seonduvalt isikliku ruumi vähesusega tekkinud mittevaralise kahju vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le
- Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikka aega tingimustes, kus isiklik ruum kambris oli alla 3 m 2 ja puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a 1 tund päevas jalutusboksis. Samuti lähtub kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumusest, arvestades kõiki asjaolusid. Põhjendatud on Tallinna Vanglalt A. Luki kasuks välja mõista 3 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest, mil isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2, seega kokku 705 eurot. Kohus ei pea mõistlikuks ja põhjendatuks Tallinna Vanglalt kui riigiasutuselt riigituludesse riigilõivu väljamõistmist (HKMS § 109 lg 6). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- A. Lukk esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu otsus läbi vaadata ja määrata tekitatud mittevaralise kahju eest õiglase hüvitisena 4000 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt on EIK lahendis Tunis vs Eesti samade rikkumiste eest välja mõistnud 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest, mistõttu on halduskohtu määratud 3 eurot ebaõiglane.
- Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Luki kasuks välja hüvitise summas 705 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tuvastanud Riigikohus 20.06.
- a otsusega nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega ja leidis, et olukorras, kus isikule on kambris tagatud üksnes 2,5 m2 suurune põrandapind, tuleb hinnata ka seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused. Vangla tegevus oli kooskõlas õigusaktidega ja A. Lukile ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud. Alla 3 m2 isiklikku ruumi kambris ei saa automaatselt rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks võtta. Seega jättis halduskohus isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla kambrites, kus A. Lukk vaidlusalusel perioodil viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral A. Lukile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m 2 põrandapinda. Tallinna Vangla täitis kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 toodud kohustust tagada kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. A. Lukk oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme ega kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoidnud. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades 3 3 ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Halduskohus jättis tähelepanuta vastustaja väljatoodu, et A. Lukk ei püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise asjaolusid. Ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest oleks kaebaja saanud vanglale koheselt teada anda. Vangla oleks saanud kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata, operatiivselt sekkuda ja vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida. Ei ole usutav, et kinnipeetava kannatused löövad välja alles ca pool aastat pärast Tallinna Vanglast lahkumist. Arvestades, et A. Lukk on esile toonud mitmeid kahjulikke tagajärgi, mida ta vanglas tundis, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega. Kaebajale kohaldatud liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna. Pärast süüdimõistva otsuse jõustumist tulenes A. Luki liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vastuvõtuosakonnas. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktika kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitiste määradega ja on mõistnud välja ebamõistlikult suure hüvitise. Lisaks jättis halduskohus hindamata asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Kohus on jätnud hindamata A. Luki õiguste riive intensiivsuse ja kumulatiivse mõju. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel peab kohus juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest, kohtupraktikast ning hüvitise suurus on ühiskonnas kokkuleppeline. Vaidlustatavast kohtuotsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel.
- A. Lukk leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt on Tallinna Vangla esitanud oma apellatsioonkaebuses õigustühiseid väiteid, millega kaebaja ei nõustu. EIK on lahendis Tunis vs Eesti võtnud seisukoha Tallinna Vangla suhtes ja mõistnud välja hüvitise 10 000 eurot ning advokaadikulud. Tallinna Vangla esitab oma apellatsioonkaebuses väiteid, mis on kohtumenetluses tunnistatud õigustühisteks. Kuna Tallinna Vangla on pärast EIK-i lahendit teadlikult ja kuritahtlikult jätkanud inimõiguste jõhkrat ja süstemaatilist rikkumist, peaks hilisemad kahjutasud olema oluliselt suuremad võrreldes Tunis vs Eesti lahendiga välja mõistetud 10 eurot 1 kalendripäeva eest. Seega palub kaebaja välja mõista tema kasuks 4000 eurot rahuldades kaebuse täies ulatuses.
- Tallinna Vangla leiab vastuses A. Luki apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuse kohaselt ei saa nõustuda seisukohaga, et hüvitis summas 3 eurot 1 päeva eest on ebaõiglane. Kaebaja välja toodud muud väidetavad puudused kinnipidamistingimustes ei leidnud tuvastamist, mistõttu saab asuda seisukohale, et väidetava mittevaralise kahju põhjuseks on üksnes väidetav ebapiisav põrandapind. A. Lukk oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, kus talle oli igapäevaselt kõigis kambrites tagatud vähemalt 2,5 m 2 suurune põrandapind. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid kaebaja õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole tuvastatud ka kinnipeetavate eluruumidele esitatud muude nõuete seadusele vastavuse osas. Kasinates elamistingimustes viibimine võis ebameeldiv olla ja kaebajale nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita, et need mõjutused olid niivõrd olulised, et vääriks rahalist hüvitist. Tallinna Vanglas viibimise ajal ei kurtnud kaebaja kinnipidamistingimuste üle ning esitas vastava nõude alles siis, kui sai teada Tunis vs Eesti lahendiga välja mõistetud hüvitisest. 4 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 27.02.
- a otsus tuleb osaliselt tühistada ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning A. Lukki apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsust omapoolsete põhjendustega.
- EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29344: Lutsenko/Ukraina, p 117). Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04: Petrenko/Venamaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava käsutuses olema igal juhul olema põrandapind vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks see olla vähemalt 4 m
- Ringkonnakohus leiab erinevalt halduskohtust, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. EIK on kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku põrandapinna suurusega seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem, kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt Ananyev/Venemaa
(2012), p 145 ja Tunis/Eesti
(2013), p-d 43-49).
- Kuigi ringkonnakohus loeb tualettruumi aluse põrandapinna kambri põrandapinna sisse, ei muuda see lõppkokkuvõttes halduskohtu lõppjäreldust, et kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kokku 235 päeval. Samas on oluline asjaolu, et kaebaja ei viibinud alla 3 m2 isikliku pinnata kambrites pidevalt, vaid ainult teatud ajaperioodi jooksul, millest kõige pikem oli 173 päeva. Samuti oli ajavahemikul 28.03.2013-05.04.2013 kaebaja kasutuses põrandapinda 2,93 m2 ja 19.04.2013-31.07.2013 2,9 m
- Selline normikohasest pinnast 0,1 ja 0,07 m2 erinemine ei ole ringkonnakohtu arvates tajutav ja seega ei saa sellises olukorras viibimise eest hüvitise suuruse määramine olla õigustatud sellises ulatuses nagu seda leidis halduskohus.
- Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb ning seega ei saa ta olla vastutav selle eest, et ei taganud kaebajale vajalikku põrandapinda. EIK on juba 11.02.
- a otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Mis puudutab väidet, et kaebaja ei ole vastustaja poole pöördunud seoses väidetava ruumipuudusega, siis arvestades vastustaja enda väiteid, ei olnud tal võimalik tagada kinnipeetavatele rohkem põrandapinda ja seega ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).
- EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04: Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Seega tuleb hüvitise määramisel arvestada nii Eesti üldist elatustaset, seda, et kaebajat ei peetud alla 3 m 2 põrandapinnaga kambris kinni järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa ja teatud ajal erines kaebaja kasutuses olev põrandapind ettenähtust vähesel määral. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Kuna tualettkambri arvestamine kambri põrandapinna hulka 5 5 tingib iga kinnipeetava kasutuses oleva põrandapinna suurenemise, siis ei saa ringkonnakohus nõustuda halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega, kuna selle puhul arvestati pinda ilma tualettruumi aluse pinnata ja see võis tingida ka hüvitise suuruse. Ringkonnakohus peab mõistlikuks ja vajalikuks välja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 250 eurot. Kuna ringkonnakohus lähtus hüvitise summa määramisel Eesti üldisest elatustasemest, siis jääb rahuldamata A. Luki apellatsioonkaebus, milles taotletakse kaebuse rahuldamist taotletud ulatuses.
- Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivust ja ka Tallinna Vangla oli vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel, siis asjas menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi