3-14-51142/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene

1. märts 2016, Tartu 3-14-51142 Haldusasi Jevgeni Levtšenko kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsus Tallinna Vangla ja Jevgeni apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Jevgeni Levtšenko Vastustaja Tallinna Vangla Asja läbivaatamine Menetlusosalised Levtšenko RESOLUTSIOON
4. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. jaanuari
7. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta Jevgeni Levtšenko kaebus rahuldamata.
8. Jätta Jevgeni Levtšenko apellatsioonkaebus rahuldamata.
9. Jätta Jevgeni Levtšenko menetluskulu tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
10. aprill
11. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Jevgeni Levtšenko viibis erinevatel perioodidel alates
13. aastast vahistatuna ja hiljem kinnipeetavana Tallinna Vanglas.
14. Pärast seda, kui J. Levtšenko poolt
15. jaanuaril 2014 Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata jäeti, esitas ta kaebuse halduskohtule, milles palus mõista välja talle Tallinna Vangla poolt tekitatud kahju. Kaebuse kohaselt ei olnud talle Tallinna Vanglas tagatud talle piisavalt kambripinda.
16. Tartu Halduskohtu
17. jaanuari
18. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja 490 eurot. Vaidlusaluse perioodi piiritles halduskohus ajavahemikuga
19. maist 2012 kuni
20. oktoober
21. Kohus leidis, et kambri üldpindalast tuleb maha arvata tualeti pindala. Seda arvestades viibis kaebaja 6 päeva kambris, mille pindala oli 2,33 m2, 31 päeva kambris, mille pindala oli 2,46 m 2 ja ülejäänud aja vaidlusalusest perioodist kambrites, mille pindala oli 2,51 ja 3 m 2 vahel. Kokku rikuti kaebaja õigusi selliselt 98 päeva vältel. Kinnipeetava selline kohtlemine on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga, mille kohaselt tuleb alla kolmeruutmeetrine põrandapind kinnipeetava isiku kohta lugeda Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 3 rikkumiseks. Õiglaseks hüvitiseks luges halduskohus 5 eurot iga alla 3 m2 suuruses kambris veedetud päeva eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
22. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.
23. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta. Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. EIK lahendites on tualeti pind arvatud kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja ei olnud igal hetkel kasutatav. 4.
24. Justiitsministri
25. novembri
26. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6, mis kehtis kuni
27. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides sätestatule. Seda regulatsiooni on analüüsinud Riigikohus ning pidanud seda põhiseaduspäraseks. Halduskohus ei arvestanud selles lahendis (RKPKo 3-4-1-9-14) toodud seisukohtadega. 4.
28. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. EIK otsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 4.
29. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud VSkE § 6 lg-le
30. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles
31. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. Tagatud on vähemalt 3 m 2 põrandapinda isiku kohta ning vähendatud on kinnipeetavate arvu.
32. J. Levtšenko apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus osaliselt tühistada ja mõista välja kaebaja jaoks hüvitis, mis oleks võrdne haldusasjades 3-14-51027 ja 3-14-51038 välja mõistetud hüvitisega, st 10 eurot päeva eest.
33. Tallinna Vangla ja J. Levtšenko vastustes üksteise apellatsioonkaebustele palutakse apellatsioonkaebused rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 2
34. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Vastavalt jääb rahuldamata J. Levtšenko apellatsioonkaebus.
35. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja on seisukohal, et tualeti pindala tuleks arvata kambripindala sisse. Halduskohus ja kaebaja leiavad vastupidist. Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi viimasele seisukohale, mida ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m 2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
36. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
37. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil kambrites, kus pind ühe kinnipeetava kohta (arvestatuna koos tualetiga) oli järgmine: üheksal päeval 2,77 m2, neljakümne üheksal päeval 2,87 m2, kolmekümne ühel päeval 2,7 m 2, kahel päeval 2,75 m2 ja kuuel päeval 2,62 m
38. Seega ei langenud kaebaja kasutuses olnud kambripindala kordagi alla tollal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud kohustusliku piirmäära.
39. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni
40. detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-914). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei 3 tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
41. veebruari
42. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
43. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Kaebuses tugineti üksnes liiga väiksele põrandapinnale. Halduskohus on sedastanud, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust (halduskohtu otsuse p 29-30). Kaebaja ei ole enda apellatsioonkaebuses seda tuvastatud asjaolu kahtluse alla seadnud. Lisaks on vastustaja osundanud, et kaebajale oli tagatud kõik vangistusõiguse regulatsioonist tulenevad hüved (tl 52p-53).
44. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles, et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat rikkumist ei toimunud ning temaga oli käitutud õiguspäraselt.
45. Seega saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Varalise kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike, vaid 0,38-0,13 ruutmeetrit (vastavalt 2,62 m2 ja 2,87 m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist kõikumist tänaseks kehtestatud 3 m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Lisaks võtab ringkonnakohus siin arvesse seda, et vaidlusalune periood tervikuna ei olnud väga pikk (97 päeva) ja et kõige kitsamates tingimustes (2,62 m2) viibis kaebaja vaid kuuel päeval ning kõige pikemat aega viibis ta 2,87 m 2 suuruses kambris, mis jäi suhteliselt napilt alla 3 m 2 suuruse pinna.
46. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul isegi juhul, kui eeltoodust mööda vaadata ja jaatada kaebajale kahju tekitamist, kaebuse rahuldamata jätmiseks aluse see, et kaebaja ei võtnud õigeaegselt ette midagi oma õiguste kaitseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega 4 ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga (tl 52). Halduskohus ei ole oma otsuses käsitlenud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise mõju kahju hüvitamise nõude rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles
47. jaanuaril 2014, st vaid veidi aega pärast seda, kui EIK oli
48. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Pikka aega ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist kokku ligi neli kuud (alates
49. juunist kuni
50. oktoobrini 2014). Lisaks, kuna kaebaja esialgne nõue oli suunatud juba alates
51. märtsist 2010 tekitatud kahju hüvitamisele, siis on selge, et ta pidi Tallinna Vanglas valitsevatest tingimustest teadlik olema juba
52. aastal. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et kui kaebaja oleks asunud koheselt oma õigusi kaitsma, oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-190-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuuluks rahuldamata jätmisele ka seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.
53. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. 5 Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates
54. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis.
55. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väide, justkui tulnuks kohustus vanglale avaramate kinnipidamistingimuste loomiseks tulenenud juba CPT
56. a raportist, ja et kui see ei kallutanud vanglat kinnipidamistingimuste muutmiseks, ei oleks seda suutnud teha ka tema, ei ole asjakohane. Esiteks kujutavad CPT raportid endast konkreetsete riikide vangistustingimuste kohta koostatud seisukohti ning neid ei saa samastada siduvate õigusaktidega. Teiseks oli
57. aastal Eesti riigi võimekus vangistustingimuste parandamiseks ilmselgelt hoopis halvem kui see oli 2010.-
58. aastal. Millegagi ei saa välistada, et sel ajal alustatud õiguskaitsemenetlus oleks võinud viia kaebaja jaoks soovitud tulemusele.
59. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
60. Seega kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele juba eeltoodu tõttu, ei peatu ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetel. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse tühistamisel jääb rahuldamata ka tema kaebus.
61. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt tema enda kanda. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt 6 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt