Obsah (10)

§ 436§ 657§ 654§ 652§ 442§ 376§ 173§ 171§ 177§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-22807 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2016, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal Tsi

§ 436lg-ga 3.

Kohus oleks pidanud

§-st 351 tulenevast selgitamiskohustusest tulenevalt tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Hagejal oli võimalus kostja juures töötamist jätkata ning seega vältida talle väidetavalt tekitatud kahju alates

1. aasta novembris vanaduspensionile jäämist. Kostja märgib, et hageja on ise tõendanud, et 40% kogu püsiva töövõime kaotusest on tingitud hageja enda üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Kostja leiab, et kohus on temalt ebaõigesti välja mõistnud hageja kasuks ravikulud 290,70 eurot. 04.07.2012 hagis ravikulude nõuet ei olnud. Hageja esitas selle nõude alles 11.12.2013 ja kostja hagi muutmisega ei nõustunud. Maakohus ei saanud teha otsustust nõude kohta, mille suhtes ei ole hageja nõuetekohaselt hagi alust muutnud. Maakohus võttis ebaõigesti hageja ravikulude nõude menetlusse. Lisaks kostja märkis, et maakohus on jätnud tähelepanuta mitmeid kostja väiteid, mis kummutavad hageja esitanud nõude või vähemalt muudavad selle küsitavaks. Kostja on näiteks väitnud, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost, st seda, et kostja oleks teinud midagi, mis on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kostja nõustub kohtuga, et tööandja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Samas on kohus jätnud kostja arvates tähelepanuta, et kõigepealt peab hageja tõendama põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. Kostja nõustus maakohtuga, et masinate müra ja vibratsioon on kutsehaigestumise põhjustanud tööohuteguriteks, kuid nende tegurite eest ei ole õige ega õiglane asetada vastutust tööandjale. On üldteada, et n-ö nõukogudeaegsete masinate, sh traktorite mootorid tekitasid suurt vibratsiooni ja nende juhtimine ilma sundasendis viibimata ei olnud võimalik. Hageja töötas kostja juures pikka aega traktorist-autojuht-kombainerina. Sellises olukorras saab tõdeda, et tervisekahjustuse põhjus peitus sellisele mehhanismile iseloomuliku riski realiseerumises, mitte kostja tegevuses või tegevusetuses. Lisaks ei ole kostjal võimalik esitada tõendeid tööohutusnormide järgimise kohta, sest need ei ole tööandja valduses ning tal on neid võimatu hankida, sest võimalikust kahju põhjustanud teost on möödas palju aega ning ka tol ajal kehtinud õiguslikud regulatsioonid (nt arhiiviseadus ja arhiivieeskiri) ei näinud ka tööandjale 6 ette kohustust selliseid dokumente üle 10 aasta säilitada. Hageja esitas kostja vastu hagi alles
2. aasta juunis, st 30 aastat pärast hagejaga töösuhte tekkimist ning rohkem kui 10 aastat pärast kostjaga töösuhte lõppemist. Lisaks on kutsehaiguse tekkimise arvatav algusaeg hõlmatud ka ajaga, mil hageja kostja juures üldse ei töötanud (hageja töötas ka XXX-s). Kostja lisas, et siiani hagejale ja mitmetele teistele OÜ-s H töötanud töötajatele makstud ja makstav kutsehaigushüvitis peegeldab lihtsalt kostja hea tahte avaldamist. Kutsehaigushüvitise vabatahtlikust maksmisest ei saa järeldada, et kostja on hageja ja kostja vahelises töösuhtes tööohutusnõudeid rikkunud ning seega ennast hagejale tervisekahju tekitamises süüdi tunnistanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja H OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetega selgitamiskohustuse rikkumisele. Samuti ei saa nõustuda apellandi väitega, et maakohtu otsus oli menetlusosalistele ka üllatuslik, sest kohus oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikult kvalifikatsioonile ja võimaldama avaldada neil selle kohta arvamust. Asjaolu, et apellant ei nõustu hagi rahuldamisega, ei tähenda maakohtupoolseid rikkumisi. Maakohtu otsus ei saanud olla kostjale üllatuslik. Maakohtus toimunud menetluse kestel oli kostjale tagatud võimalused esitada oma vastuväited ja tõendid ning põhjendada oma seisukohti nii suuliselt kui kirjalikult. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium võtab

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Kolleegiumil on siiski etteheited maakohtu otsuse vormilisele küljele.

§ 442

lg 7 kohaselt märgitakse otsuse kirjeldavas osas loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eelnimetatud sätet rikkunud, sisuliselt kopeerides menetlusdokumentidest poolte väiteid ja põhjendusi. Tulemuseks on pikk, mitmete korduste ja ebaloogilises järjekorras koostatud otsuse kirjeldav osa. Lisaks on enamus asjaolusid ja väiteid korratud kohtu tuvastatud asjaolude ja tõendite kirjelduses otsuse põhjendavas osas. Nimetatud puudused ei mõjuta aga kolleegiumi seisukohta, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ning maakohus on õigesti leidnud, et EK hagi kuulub rahuldamisele. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. Kolleegiumi hinnangul on alusetu apellandi väide, et kohus on temalt ebaõigesti välja mõistnud hageja kasuks ravikulud 290,70 eurot, sest kostja ei nõustunud hagi muutmisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kutsehaigusest tingitud ravikulude nõuet oli põhjendatud ja 7 menetlusökonoomiaga kooskõlas menetleda koos käesolevas tsiviilasjas esialgselt esitatud nõuetega. Riigikohus on selgitanud, et uueks asjaoluks, mis annaks õiguse samast tervisekahjustusest tuleneva uue hagi esitamiseks, võib olla näiteks hageja tervise halvenemine või kahju suurenemine. Uue hagi võib esitada samuti juhul, kui nõutakse sellise kahju hüvitamist, mida varem ei nõutud (RKTKo 3-2-1-76-08 p 18). Erinevaks hagi esemeks on ühe ja sama teoga tekitatud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu nõuded (RKTKo 3-2-1-32-03 p 13). Käesoleval juhul ongi maakohus käsitlenud hageja ravikulude nõuet uue hagina, mille kohus võttis menetlusse ja liitis käesoleva asjaga. Kuna hageja esitas uue nõude, siis ei ole ta

§ 376mõttes muutnud hagi.

Hagi muutmisega oleks olnud tegemist siis, kui hageja oleks asendanud oma esialgse nõude mõne teise nõudega. Käesoleval juhul aga lisandus ravikulude nõue juba olemasolevale kahjuhüvitise nõudele. Seega ei olnud ravikulude nõude menetlemise eelduseks kostja nõusolek. Lisaks kolleegium märgib, et kuna ravikulud tekkisid alles pärast hagiavalduse esitamist, siis ei olnudki hagejal võimalik esitada ravikulude nõuet juba hagiavalduses. Ka Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendis märkinud, et ei näe menetlusnormide rikkumist täiendava nõude eraldi menetlusse võtmisel ja hilisemal asjade liitmisel (RKTKm 3-2-1-185-15 p 17). Iseenesest see, millisel alusel on kostja siiani hagejale igakuist hüvitist tasunud, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Ehkki hageja tööleping kostjaga lõppes 09.04.2002 ja kutsehaigus diagnoositi hagejal 28.11.2002, ei ole käesolevas tsiviilasjas vaidluse all hagejal enne 18.11.2011 (s.o enne pensionile jäämist) tekkinud varaline kahju. Käesolevas asjas nõude rahuldamiseks tuli maakohtul tuvastada kahju hüvitamise eelduste olemasolu, mida maakohus on ka õigesti teinud. Samas on kolleegium nõus maakohtu põhjendusega, et kahjuhüvitise vabatahtliku tasumisega kostja sisuliselt tunnistas nõuet hageja ees. Siiski on õige apellandi väide, et kutsehaigushüvitise vabatahtlikust maksmisest ei saa järeldada, et kostja oleks nõustunud sellega, et ta on hageja suhtes rikkunud tööohutusnõudeid ja end hagejale tervisekahju tekitamises süüdi tunnistanud. Sellist sisulist järeldust ei ole maakohus kostjapoolse kohustuse vabatahtlikust täitmisest ka teinud. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel arvestanud kostja vastuväidetega ja neid otsuses käsitlenud. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud nõude ja leidnud, et kostja vastutuse eeldused on täidetud. Põhjusliku seosega on tegemist, kui kostja tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kolleegium selgitab, et erinevate õigusaktidega on tööandjatele pandud arvukalt kohustusi seoses töötajatele turvalise töökeskkonna loomise ja tervistkahjustavate tegurite mõju vähendamisega. Samuti on ettenähtud tööohutusnormide rikkumise eest tööandja vastutus (Eesti Vabariigi töökaitseseaduse (vastu võetud 09.06.1992) § 28, kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 271). Seetõttu on asjakohatu ja vastuolus tööohutuse regulatsiooniga kostja väide, et masinate müra ja vibratsioon põhjustasid küll hagejale kutsehaiguse, kuid nende tegurite eest ei ole õige ega õiglane asetada vastutust tööandjale. Kui tervistkahjustavate tegurite mõju ei olnud väidetavalt võimalik vältida, siis oleks tööandja pidanud tegema pingutusi selleks, et nende tegurite mõju vähendada. Kuna kostja ei ole vaielnud vastu hagejal kutsehaiguse tekkimise asjaolule ja on möönnud tervistkahjustavate tegurite olemasolu, siis on käesolevas vaidluses asjakohatu ka kostja vastuväide, et kutsehaigus võib töötajal tekkida ka normaalsete töötingimuste puhul. Seega ei vabane kostja vastutusest põhjusel, et on üldteada asjaolu, et n-ö nõukogudeaegsete masinate, sh traktorite mootorid tekitasid suurt vibratsiooni ja nende 8 juhtimine ilma sundasendis viibimata ei olnud võimalik. Maakohus on õigesti tuvastanud, et põhjuslik seos hagejal tekkinud kutsehaiguse ja kostja poolt tööohutusnormide rikkumisel on olemas. Kostja on ka väitnud, et tal ei ole võimalik esitada tõendeid tööohutusnormide järgimise kohta, sest need ei ole tööandja valduses, kuna tööandjal ei olnud kohustust neid üle 10 aasta säilitada. 04.06.2013 toimunud kohtuistungil on kostja seaduslik esindaja ka väitnud, et alates

1. aastast on olemas dokumente selle kohta, et tööohutuse alaseid rikkumisi ei ole (kd I tl 103). Kolleegium märgib, et see väide on paljasõnaline. Lisaks jääb arusaamatuks, miks ei pidanud kostja vajalikuks ja mõistlikuks (kas või vabatahtlikult) säilitada dokumente tööohutusnormide täitmise kohta, vältimaks hilisemaid vaidlusi, kui kostja tegelikult teadis, et tema kasutuses olevad seadmed ohustavad töötajate tervist. Arvestada tuleb ka seda, et kostja sai juba
2. aastal teada hageja kutsehaigusest. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta on täitnud tööohutuse nõudeid, saab eeldada kostja tegevuse õigusvastasust. Kostja väide, et hagejal oli võimalus kostja juures töötamist jätkata ning seega vältida talle väidetavalt tekitatud kahju, ei ole tõendatud. Samuti on õige maakohtu viide sellele, et puuduvad täpsed andmed kostja poolt hagejale pakutud töökohtade konkreetsete tööülesannete kohta. Ebaõige on ka kostja väide, et kohus oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kolleegium juhib kostja tähelepanu sellele, et 17.03.2015 toimunud kohtuistungil EK teatas vastuseks kostja töökoha ettepanekule järgnevat: „Selgitan, et karjaku, öövalvuri ja abitöölise töökohal töötamise keelas ära dr L. Füüsiline töö oli keelatud, aga need tööd olid seotud sõnnikuveoga, poegivate lehmade vasikad vastu võtta, puhastamine ja nii edasi“ (kd II tl 185). Dr KL väljastatud 02.04.2002 tõendi kohaselt oli EK-l vastunäidustus töötamiseks vibratsioonis, füüsilise ülekoormusega, sundasendis. Arst pidas hagejale lubatavaks töötamist remondilukksepana või B-kategooria autojuhina (kd II tl 184). Protokollist nähtuvalt kostja ei esitanud 17.03.2015 kohtuistungil vastuväiteid EK repliigile ega taotlenud kohtult lubada kostjal esitada täiendavaid tõendeid. Protokollist nähtuvalt oli istungil ka kostja seaduslik esindaja, kes oleks ilmselt saanud vajadusel esitada hagejale vastuväiteid. Kolleegium märgib, et võistlevas kohtumenetluses ei saa kohus asuda menetlusosalise rolli ja paluda tal esitada vastuväited vastaspoole väidetele. Kuna kostja ei kasutanud võimalust vaielda vastu kohtuistungil hageja väidetele pakutud töökohtade sobimatusest, siis on põhjendamatu kostja etteheide kohtupoolsele selgitamiskohustuse rikkumisele. Kostja ei ole ka hiljem esitanud vastuväiteid hageja väitele, et kostja pakutud tööd ei olnud hagejale sobivad tervislikel põhjustel. Lisaks ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses esitanud täiendavaid väiteid ega tõendeid pakutud tööülesannete kohta. Kostja on viidates hagi lisale 2 seisukohal, et hageja on ise tõendanud, et 40% kogu püsiva töövõime kaotusest on tingitud hageja enda üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Kostja viitab 19.11.2007 arstliku ekspertiisi otsusele nr 383340, mille kohaselt on perioodil 07.11.2007-30.11.2009 EK töövõime kaotuse ulatus 70%, millest 50% on kutsehaigus ja 40% üldhaigestumine (kd I tl 5). Kolleegium on seisukohal, et EK osaline töövõimekaotus üldhaigestumise tõttu ei välista kostja vastutust käesolevas asjas. Kolleegium märgib, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hagejal on tekkinud kutsehaigus, mis on põhjustatud töötamisest autojuhina, traktoristina, kombainerina, ning et tervist kahjustanud teguriteks on vibratsioon, vaegkuulmine ja müra. Samuti ei ole kohtule esitatud andmeid, et hagejal oleks kutsehaigus diagnoositud valesti. Maakohus on kostja väitele juba õigesti vastanud, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või üldse ka siis, kui ta poleks töövõimet kostja süül kaotanud (vt ka 9 RKTKo 3-2-1-68-11 p 12, 3-2-1-68-10 p 10). Riigikohus on leidnud, et kui hagejal on diagnoositud töövõimekaotus kutsehaiguse tõttu, tuleb eeldada seda, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja kostja poolt hagejale kutsehaigusega töövõimekaotuse põhjustamise vahel. Kostja oleks olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, pidanud vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Lisaks sellele oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu (RKTKo 3-2-1-68-11 p 12). Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja ei ole ka esitanud vastuväiteid väljamõistetud kahjuhüvitise summadele. Kuna kolleegium ei muuda maakohtu otsust, tuleb muutmata jätta ka menetluskulude jaotus (

§ 173lg 3).

Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Kuna maakohus ei ole otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Seega toimub menetluskulude kindlaksmääramine

§ 177

lg-s 2 sätestatud korras maakohtus pärast lõpplahendi jõustumist (

§ 174lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 10