← Eesti

3-14-51944/73

Obsah (13)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 164§ 165§ 88§ 181§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 08.06.2016, Tallinn Haldusasja numb

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-14-51944 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla 03.07.2014 käskkirjaga nr 879 karistati GB kartserisse paigutamisega kuueks ööpäevaks katseajaga kaks kuud, kuna ta keeldus 03.06.2014 allumast korraldusele minna talle määratud kambrisse nr
  2. Käskkirja kohaselt oli GB ajutiselt paigutatud kambrisse nr 113, kuna kambris nr 208 toimusid remonttööd. Peale remonttööde lõppemist anti GB-le korraldus minna tagasi talle määratud kambrisse, kuid kinnipeetav ei allunud vanglaametniku korduvatele korraldustele. GB paigutati füüsilist jõudu kasutades kambrisse nr
  3. Kirjalikus selgituses tõi GB välja, et keeldus minemast kambrisse nr 208, kuna kamber on ülerahvastatud, ta ei sobi kokku selles kambris viibivate isikutega ning seal on talle ohtlik. Menetluse käigus ei leidnud kinnitust, et paigutamine kambrisse nr 208 võis kinnipeetavale ohtlik olla. Samuti ei vasta tõele väide, et kamber nr 208 on ülerahvastatud. Kinnipeetav rikkus vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1, pannes toime raske distsipliinirikkumise. Raskendavaks asjaoluks on kahe samalaadse kehtiva rikkumise olemasolu. Süüd kergendavad asjaolud puuduvad. Kuna kinnipeetav ei ole teinud varasemast karistusest vajalikke järeldusi, tuleb tõsta karistuse määra. Andmaks kinnipeetavale võimalus asuda vanglas kehtivat korda järgima, määratakse karistus kahekuulise katseajaga.
  4. GB esitas 01.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 03.07.2014 käskkirja nr 879 tühistamiseks. Kaebaja paigutati kambrisse nr 208 tema tahte vastaselt. Vangla ei võtnud kuulda, et kaebaja ei soovi ega ole kohustatud viibima lukustatud kambris koos agressiivselt meelestatud kinnipeetavaga, kes tekitab kaebajale probleeme ja kujutab talle ohtu. Kõnealune kinnipeetav lõhkus kambris ära ühe voodi ja tegi kambrikaaslastele ettepaneku sealt lahkuda. Euroopa vanglareeglistiku kohaselt ei tohi ühte kambrisse paigutada kinnipeetavaid, kes ei sobi omavahel, ning kinnipeetavale tuleb anda valikuvõimalus enne tema paigutamist teiste kinnipeetavatega ühte kambrisse. Kaebajalt ei küsitud, kas ta soovib minna kambrisse nr
  5. Lisaks oli kamber ülerahvastatud: see on mõeldud kuni neljale inimesele, kuid sinna paigutati viis kinnipeetavat. Kaebaja, teades, et kambrikaaslase korrarikkumised voodi lõhkumisega ei lõpe ning tal tekivad temaga konfliktid, teavitas enne kambrisse nr 208 tagasi paigutamist valves olnud vahetust, et ta ei taha sinna tagasi minna. Kaebaja soovis jääda hommikuni etapikambrisse, et siis rääkida julgeolekutöötajaga enda ümberpaigutamisest, kuid ta paigutati vägisi kambrisse nr
  6. Vanglaametniku korraldus minna kambrisse nr 208 seadis ohtu kaebaja elu ja tervise. Kaebaja ei olnud kohustatud sellist käsku täitma. Kaebajale väideti, et teda pole võimalik mujale paigutada, samas kohe pärast seda, kui kaebaja ja kambrikaaslase vahel tekkis 22.–23.07.2014 öösel konflikt, paigutati kaebaja mujale ning lõpetati tema hoidmine lukustatud kambris VangS § 69 alusel. 10.06.2014 selgituses ei nimetanud kaebaja probleemset kambrikaaslast, kellel on alati kaasas isevalmistatud nuga, kuna ei soovinud kellegi karistamist. Liiatigi oli selle kambrikaaslase iseloom ja temast tulenevad probleemid vanglaametnikele juba niigi teada, mistõttu kaebaja ei pidanudki neist midagi rääkima.
  7. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) VangS § 63 lg 1 ja § 67 p 1 alusel karistuse määramine oli õiguspärane. Distsiplinaarkaristus määrati menetlusnorme järgides. Kuna kaebaja katseajal uusi distsipliinirikkumisi toime ei pannud, siis karistust täitmisele ei pööratud. 2

(6)3-14-51944 2) Kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel arvestatakse julgeolekuriske. Kaebaja poolt julgeolekuriskidele rõhumine on tema taktika valida omale meelepäraseid kambreid ja kambrikaaslasi. Kaebaja ise on olnud kambrikaaslaste suhtes provotseeriv ja negatiivselt meelestatud ning teda on seetõttu paigutatud lukustatud kambrisse. Julgeolekuohtu kaebajale kambris nr 208 ei olnud ning kaebaja oli kohustatud peale remonttööde lõppu sinna tagasi minema. 23.07.2014 kell 00.10 toimus kambris nr 208 kinnipeetavate GB ja AL vahel verbaalne konflikt. GB väitis, et kambris on nuga, millega AL võib teda rünnata. Kambris nr 208 toimus läbiotsimine, kuid nuga ei leitud. Kaebaja on tugevate subkultuuriliste tõekspidamistega ning võib enda tahtmise saavutamiseks olla teiste isikutega manipuleeriv ning algatada konflikte.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 17.11.2015 otsusega GB kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) Vaidlus puudub selles, et kaebajale anti temale arusaadavalt (vene keeles) korduvalt korraldus minna kambrisse nr 208 ning kaebaja keeldus korralduse täitmisest. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-76-11 järeldub, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kambrit ja kambrikaaslasi. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-103-06). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud. Vaidlustatud käskkirja kohaselt viibis kaebaja kambris nr 208 alates 16.05.2014 ning käskkirja tegemise seisuga ei olnud teada intsidente kinnipeetavate vahel selles kambris. Sellest tulenevalt ei peetud tõenäoliseks, et kaebaja tagasipaigutamisel sellesse kambrisse satub ohtu tema julgeolek. Kaebaja väited ohu kohta tema elule ja tervisele on paljasõnalised. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et kaebaja elu ja tervist oleks 03.06.2014 seisuga kambris nr 208 ähvardanud oht. Haldusasjas nr 3-14-51503 tehtud kohtuotsus, millega tühistati Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr 512 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta (mis oli aluseks kaebaja paigutamisele eraldatud lukustatud kambrisse nr 208), ei lükka ümber praeguses asjas esitatud vastustaja väiteid. 2) Kambrisse nr 208 oli ajavahemikul 16.05.2014–23.07.2014 paigutatud neli kuni viis kinnipeetavat. Kambri suurus ilma WC alust pinda arvestamata on 15,34 m
  2. Kui kambris oli neli kinnipeetavat, oli põrandapinda kinnipeetava kohta 3,83 m2 ning viie kinnipeetava puhul oli see näitaja 3,07 m
  3. Kambripinna suurus vastas seega miinimumnõudele. Samas ka väiksema kambripinna puhul ei oleks olnud õigustanud vanglaametniku korraldusele allumata jätmine. Kaebajal tuli talle antud korraldus täita ning selle täitmisest keeldumisega pani kaebaja toime distsiplinaarrikkumise. 3) Vaidlustatud käskkirja andmisel on järgitud menetlusnõudeid. Käskkirjas on karistuse määramist asjakohaselt põhjendatud. Karistust ei ole asjaolusid arvestades põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Karistus määrati tingimisi ning seda ei pööratud täitmisele, kuna kaebaja ei pannud katseajal toime uusi distsipliinirikkumisi. Seega oli karistus ka tõhus ja eesmärgipärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  4. GB palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Kohus ei kajastanud otsuses kaebaja ja vastustaja seisukohti ega menetluse käiku nii, nagu näeb ette halduskohtumenetluse seadustik (

). Kohus kogus kirjalikus menetluses oma algatusel tõendeid ning jättis kaebaja ilma võimalusest teada kõiki asjaolusid. Seetõttu ei ole võimalik aru saada, millest kohus lähtus oma järelduste tegemisel. 3

(6)3-14-51944 2) Asjaolu, et kaebaja viibis kambris nr 208 alates 16.05.2014 ning vangla väitel ei olnud sellest ajast kuni 03.06.2014 intsidente toimunud, ei tõenda midagi. Kaebajal ei olnud mõtet rääkida kambri probleemidest vanglaametnikele, kuna operatiivtöötajate väitel ei olnud mujal vabu kohti. Pealegi teadsid vanglaametnikud väga hästi, mis selles kambris toimub. Kohus ei arvestanud, et konflikti toimumise ja läbiotsimise vahele jäänud ajaga võidi nuga kambrist nr 208 välja toimetada. Kõik kaebaja väited ohu kohta kambris nr 208 leidsid kinnitust. Kaebaja hoiatas sellest vanglat, kuid teda ei võetud kuulda. Kaebaja keeldus vanglaametniku korralduse täitmisest hirmust enda elu ja julgeoleku pärast. Vastustaja ei ole kaebaja väiteid ümber lükanud. 3) Kambri suuruse osas on vangla esitanud valeandmeid. Kambri pindala oli 15 m2 ning selles viibis viis kinnipeetavat. Lisaks paiknes kambris viis voodit, laud, kaks pinki ja kapid viiele inimesele. Kambris polnud liikumiseks piisavalt ruumi ning suvel oli kambris temperatuur üle 30ºC. 4) Halduskohtu otsus kuulutati 17.11.2015 ning kohus määras apellatsioonkaebuse esitamise tähtajaks 17.12.
  1. Kuna kaebaja sai otsuse tõlke vene keelde kätte alles 02.12.2015, vähenes apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30 päevalt 15-le.
  2. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kui kaebajale ei edastatud vastustaja esitatud tõendeid, oli kaebajal võimalik kohtult taotleda nende edastamist. Osad tõendid olid tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ning esitatud üksnes halduskohtule, mistõttu neid ei olnud võimalik kaebajale saata. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei ole piirangu tõttu saanud kõigi tõenditega tutvuda, ei anna alust väiteks, et neid tõendeid ei ole asja materjalide hulgas. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud kaebusega võrreldes uusi väiteid. Kaebaja sisuliste väidete osas on vastustaja oma seisukohad esitanud ega pea vajalikuks neid korrata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Halduskohus on õigesti leidnud, et vanglaametniku poolt kaebajale antud korraldus ei olnud tühine ning seega oli kaebaja kohustatud sellele alluma. Kaebaja on korralduse täitmisest keeldumist põhjendanud sellega, et kamber nr 208 oli ülerahvastatud, ta ei sobinud kambrikaaslastega kokku ning seal oli tal konfliktiohu tõttu ohtlik viibida. Tegemist on distsipliinirikkumise koosseisuväliste asjaoludega, mis ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll aga võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel ning ka nende proportsionaalsuse hindamisel (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-91-11 (p 12) ja 3-3-1-44-12 (p 17)).
  2. Kaebaja väide kambri ülerahvastatuse kohta on põhjendamatu. Kambri väidetav ülerahvastatus või kinnipeetava kokkusobimatus kambrikaaslastega ei ole sellised asjaolud, mis õigustaks allumata jätmist vanglaametniku korraldusele minna kinnipeetavale määratud kambrisse. Kaebaja väidetest võiks ringkonnakohtu hinnangul karistuse liigi ja määra valikut 4

(6)3-14-51944 mõjutada vaid väide ohu kohta julgeolekule. Selleks, et väide ohu kohta oleks karistuse proportsionaalsuse hindamisel arvestatav, pidi oht kaebaja julgeolekule olema reaalne. Toimiku materjalidest seda aga ei nähtu. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et alates 16.05.2014, mil kaebaja paigutati kambrisse nr 208, kuni 03.07.2014 käskkirja andmiseni ei olnud kaebaja vanglale teada andnud, et tal on mõne kambrikaaslasega probleeme ning tema ja kaaskinnipeetavate vahel ei olnud selle aja jooksul toimunud intsidente. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses väitnud, et ta enne ajutist ümberpaigutamist rääkis vanglaametnikele probleemidest mõne kambrikaaslasega. Julgeolekuohtu hakkas kaebaja esmakordselt väitma alles siis, kui ta oleks pidanud minema tagasi kambrisse nr
  1. Ringkonnakohus ei pea veenvaks kaebaja väidet, et tal ei olnud võimalik enne seda vanglateenistust konfliktidest teavitada, kuna kambrikaaslased oleksid sellest teada saanud. Kaebaja oleks saanud selleks näiteks paluda kontaktisiku vastuvõttu. Kaebaja viitab, et lähtus 03.06.2014 VangS § 67 p-st 3, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud viivitamatult teatama vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Ringkonnakohtule aga ei nähtu, et kaebaja teatas vanglateenistusele kõikidest asjaoludest, mis tema arvates võisid julgeolekut ohustada. KM 03.06.2014 ettekande (I kd, tl 28) ja vaidlustatud käskkirja (I kd, tl 11-12) kohaselt tõi kaebaja korralduse täitmisest keeldumise põhjuseks selle, et tal on kambris nr 208 probleemid. 10.06.2014 seletuskirjas (seletuskirja tõlge, I kd, tl 29) rõhutas kaebaja peamiselt seda, et kamber nr 208 oli tema arvates ülerahvastatud ning ta ei sobinud kambrikaaslastega kokku. Seletuskirjas on kaebaja korra maininud, et kambris on talle ohtlik, kuid pole täpsustanud, milles oht seisneb. Kaebaja ei rääkinud ka vestlusel Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna (varasemalt julgeolekuosakond) spetsialisti RP-ga midagi konfliktidest, vaid üksnes märkis, et AL on ebastabiilne (RP ütlused ringkonnakohtu 01.06.2016 kohtuistungil). Kuna kaebaja ei selgitanud konkreetselt, mida ta peab silmas probleemide ja ohu all, ei olnud vanglal võimalik tema väiteid kontrollida. Olukorras, kus polnud toimunud ühtegi kinnipeetavate vahelist intsidenti ning kaebaja oli esitanud vaid abstraktseid ja hüpoteetilisi väiteid probleemide (ohu) kohta, ei olnud vanglaametnikel põhjust jätta kaebaja kambrisse nr 208 tagasi paigutamata. See, et 23.07.2014 ehk ligi kaks kuud pärast kambrisse nr 208 tagasi paigutamist tekkis kaebaja ja AL vahel konflikt, ei mõjuta kaebajale antud korralduse ega vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. 03.06.2014 seisuga ei olnud sellise konflikti tekkimine ettenähtav. Liiatigi ei saa vangla esitatud kaebaja iseloomustust (vastustaja 03.09.2015 vastus, I kd, tl 157-159p) arvestades välistada, et kaebaja ise algatas või provotseeris konflikti, et saada oma väidetele kinnitust ning saavutada oma eesmärk – kambrist nr 208 mujale paigutamine. Seejuures ka pärast 23.07.2014 konflikti toimumist ei nähtunud, et kambris nr 208 ähvardab kaebaja elu ja tervist reaalne oht, vaid pigem, et kaebaja lihtsalt ei soovinud AL ja teiste kambri nr 208 kinnipeetavatega koos viibida (RP 03.09.2015 õiend, I kd, tl 202). Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna juhataja RK kinnitas, et vanglale ei ole teada asjaolusid, mis välistaksid GB-l ja AL-l ühes ja samas kambris karistuse kandmise (RK 03.09.2015 õiend, I kd, tl 168). Eelnevast järeldub, et kuna kaebaja väited ohu kohta olid paljasõnalised, puudus alus väidetavat konflikti tekkimise ohtu karistust kergendava asjaoluna arvestada. Karistuse liigi ja määra valikut on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendatud ning rikkumise raskust ja raskendavaid asjaolusid (samalaadsed kehtivad rikkumised) arvestades ei saa kaebajale määratud karistust – kartserisse paigutamine kuueks ööpäevaks kahekuulise katseajaga – pidada ebaproportsionaalseks.
  2. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et kohus ei ole otsuses täies ulatuses kajastanud poolte seisukohti ja menetluse käiku.

§ 164kohaselt märgitakse otsuse kirjeldavas osas 5

(6)3-14-51944 loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues haldusasja ja senise menetluse kirjeldus, kaebuses esitatud nõuded ja menetlusosaliste poolt nende kohta esitatud väited ja vastuväited. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus seda nõuet rikkunud. Kohus ei pea otsuses kajastama poolte seisukohti täies ulatuses ega üksikasjalikult kirjeldama menetluse käiku, vaid esile tuleb tuua kõige olulisem, nagu halduskohus praegusel juhul ongi teinud. Halduskohtu otsuse põhjendav osa vastab

§ 165

nõuetele, muu hulgas on kohus viidanud tõenditele, millele ta otsuse tegemisel tugineb (

§ 165lg 1 p 1).

Kaebaja ei ole saanud tutvuda kõigi asjas esitatud tõenditega, kuna osa vangla esitatud tõenditest oli tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 9 (teave turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta) või p 12 alusel (teave, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust). Nendeks tõenditeks olid vangiregistri väljavõte AL paiknemise kohta (I kd, tl 161), Tallinna Vangla valveplaani II osa (I kd, tl 163), väljavõte GB riskihindamisest (I kd, tl 170-171) ja RP 03.09.2015 õiend (I kd, tl 202). Praegusel juhul on huvi saladuse hoidmiseks kaalukam, kui kaebaja huvi nende dokumentidega tutvuda (

§ 88lg 2).

Ühelgi nimetatud tõenditest ei ole asja lahendamisel otsustavat tähtsust ning asjaolu, et kaebaja ei saanud nende tõenditega tutvuda, ei takistanud tal ringkonnakohtu hinnangul oma õiguste tõhusat kaitsmist kohtumenetluses. 11. Kaebaja väitel jäi talle apellatsioonkaebuse esitamiseks liiga vähe aega. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ja selle kulgema hakkamise hetke sätestab seadus: vastavalt

§ 181

lg-le 1 tuleb apellatsioonkaebus esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, v.a juhul, kui menetlusosalist ei teavitatud otsuse kuulutamise ajast. Kohus on otsuse selgitavas osas (edasikaebamise kord) märkinud, et apellatsioonkaebuse saab esitada hiljemalt 17.12.2015, kuid tegemist ei ole kohtu määratud kuupäevaga, vaid üksnes selguse huvides seadusest tuleneva tähtaja lõpu märkimine kindla kuupäevana. Halduskohus ei saa ise apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega pikendada. Juhul kui kohtuotsus kinnipeetavast kaebajale arusaadavas keeles jõudis temani otsuse kuulutamise ajast märgatavalt hiljem ning see asjaolu viis apellatsioonitähtaja ületamiseni, võib see olla aluseks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamisele (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-178-09, nr 3-3-1-17-10 ja 3-3-1-93-10). Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse tähtaegselt, mistõttu on ilmne, et kohtuotsuse tõlke hilisem saamine ei olnud talle apellatsioonitähtaja järgmisel takistuseks. Kindlasti ei saa kohtuotsuse tõlke koostamise ja edastamise viibimine olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. 12.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

GB on menetlusabi korras vabastatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest, mistõttu jäävad tema menetluskulud

§ 118lg 3 alusel riigi kanda.

Tallinna Vangla ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.