Obsah (6)

§ 423§ 351§ 463§ 663§ 667§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-14-21952 Määruse tegemise aeg ja koht 13. juuli 2016, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Tsiviilasi TH ja

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Läbi vaatamata jäänud nõudega seonduvad hagejate ja kostjate menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda ja kolmanda isiku menetluskulud jättis tema enda kanda.

1. Vastavalt õigustatud isiku 15.06.1993 avaldusele tagastas Keila Vallavalitsus 15.09.1993 õigustatud isikule õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse. Maaüksuse tagastamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi maareformi seaduse (MaaRS) § 12 lg 1 nägi ette, et kaasomanikust füüsiline isik, kes ei ole maa tagastamise või asendamise õigustatud subjekt, võib oma osa maast välja osta, kui ta on maa erastamise subjekt vastavalt sama seaduse §-le
2. Samuti nägid MaaRS §-d 32–37 ette õiguse sõlmida maa kasutamiseks lepingut. Maa tagastamise ajal kehtinud MaaRS ei näinud ette aga õigust hoonestusõiguse seadmiseks. MaaRS § 3 lg 2, mille kohaselt võimaldab sama seadus maareformi käigus seada maale hoonestusõigust, võeti vastu 27.10.
3. Samast kuupäevast kehtib ka MaaRS § 351 lg 1, mis sätestab, et maad võib anda kasutada hoonestusõiguse alusel vastavalt asjaõigusseadusele. Õiguse üldpõhimõtte kohaselt, kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes. Seadusandja ei ole andnud rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu eelviidatud normidele, mis võimaldaksid hagejal seada 3 hoonestusõigust (RKTKo nr 3-2-1-96-03, p 19). Seega ei ole hagejatel õigust nõuda hoonestusõiguse seadmist ka juhul, kui eeldada hagis märgitud asjaolude õigsust, st hagi on kõnealuse nõude osas õiguslikult perspektiivitu.

§ 423

lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (vt RKTKm nr 3-2-1-13512, p 12). Määruskaebus

1. Hagejad esitasid 19.02.2016 Harju Maakohtu 04.02.2016 määruse peale määruskaebuse, millega paluvad maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta kostjate 01.07.2014 taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks täies ulatuses rahuldamata.
2. Maakohus on määruse tegemisel rikkunud

§ 351

lg-t 1, § 400 lg-t 5 ja § 436 lg-t 4 (koosmõjus

§ 463lg-ga 2), tehes üllatusliku lahendi.

Kohus ei viidanud kordagi kogu menetluse kestel võimalusele, et hagi võib jääda läbivaatamata seetõttu, et norm, mis võimaldab hoonestusõiguse seadmist, võeti vastu hiljem kui maa tagastati. Menetlusosalised ei saanud selles osas maakohtu menetluses oma seisukohta avaldada. Kui kohus oleks sellele varasemalt menetluses tähelepanu pööranud, siis oleks hageja saanud esitada oma põhjendatud seisukoha selles osas, et asjaolu, et MaaRS § 32 lg 2 ning MaaRS § 351 lg 1 võeti vastu alles

1. oktoobril 1993.a, ei oma hagi läbivaatamata jätmise taotluse lahendamise aspektist mingit tähendust.
2. Hoonestusõiguse seadmise võimalus tekkis maareformi seadusesse koos asjaõigusseaduse vastuvõtmisega. AÕSRS § 2 lg 1 sätestab, et enne
3. aasta
4. detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse asjaõigusseaduse sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Järelikult on AÕSRS § 2 lg 1 viidatud normidel selgelt ka tagasiulatuv jõud. Asjaolu, et maa tagastamise ajal ei näinud MaaRS §-d 32-37 ette hoonestusõiguse seadmist, ei välista selle hilisemat seadmist. Vastupidine lähenemine ei ole kooskõlas maareformi põhimõtete ja eesmärkidega ega kohtupraktikaga. Ka asjaõigusseaduse rakendamisseaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on ilmne, et hoonestusõiguse seadmise õigus ja võimalus toodigi seadusesse sisse just põhjusel, et vältida selliste olukordade tekkimine, millises leidis ennast aastaid hiljem esialgne hageja. Veelgi enam, AÕSRS § 13 lg 1 sätestab, et kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks. Sama paragrahvi lg 3 nägi ette, et ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maatüki omanikuks, võib nõuda endale hoonestusõigust.
5. XXX maaüksus kinnistati 19.04.1994 ning alles siis kanti kinnistu ainuomanikuna sisse UAK. Järelikult oli ka 01.12.1993, kui jõustusid maareformi seaduse muudatused, mille kohaselt oli hagejal õigus nõuda enda kasuks XXX majavaldusele hoonestusõiguse seadmist, hageja jätkuvalt ehitise kui vallasasja omanik. Seega ei esinenud mitte ühtegi seaduslikku alust, mis välistaks tema poolt hoonestusõiguse seadmise nõudmise (ja/või MaaRS § 351 lg-le 1 tuginemise). Mitte kusagilt MaaRS-st ei nähtu, et MaaRS § 351 ja AÕSRSi kohaldamisala oleks piiratud üksnes nende isikutega, kelle ehitise aluse maa osas tagastamisotsused ei ole veel vastu võetud.
6. Maareformi seaduse esialgse vastuvõtmise ning jõustumise ajal ei olnud veel asjaõigusseadust, mis on tänase kinnisvaraturu ja tsiviilkäibe aluseks. Samuti on ilmne, et maareformi algusaastatel oli regulatsioonide lünklikus hoomatav ning laialdane ning 4 seetõttu on ka maareformi seadust jooksvalt korduvalt täiendatud, täpsustatud ja parandatud. Vaidlust ei ole selles, et faktiliste asjaolude pinnalt on enam kui selge, et hagejate õiguseelnejale kuulus ½ suurune mõtteline osa XXX majavaldusest ja tänaseks päevaks on hagejad sellest ilma õigusliku aluseta ilma jäänud. Selline olukord ei saa olla lubatav. Tegemist on selgelt küsimustega, mis tuleb lahendada hagiavalduse sisulise lahendamise käigus, mitte hagi läbivaatamata jätmise taotluse lahendamisel. Vastus määruskaebusele
7. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kolmas isik oli seisukohal, et hagi läbivaatama jätmine oli õiguspärane. Edasine menetluse käik
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 15. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et kohtumäärus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas osaliselt kostjate taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks ning jättis hagi hoonestusõiguse seadmise nõudes läbi vaatamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 16.

§ 423

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

1. Hagiavalduse kohaselt kuulus esialgsele hagejale ½ mõttelist osa XXX kinnistul asuvatest hoonetest. Maareformi käigus tagastati Keila Vallavalitsuse 15.09.1993 otsuse alusel õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud isikule U-AK-le ning esialgsele hagejale kuuluv ½ suurune mõtteline osa hoonetest jäi tagastatud maale. Kostjad on U-AK pärijad ning on kantud kinnistu omanikena kinnistusraamatusse. Hagejad on palunud tuvastada kostjate kohustuse anda nõusolek hagejate kasuks hoonestusõiguse seadmiseks XXX kinnistul asuva ehitise omamiseks ja kasutamiseks või alternatiivselt mõista kostjatelt välja hüvitise omandiõiguse kaotamise eest.
2. Kolleegiumi arvates on maakohus leidnud ebaõigesti, et hagejate nõue, tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek hagejate kasuks hoonestusõiguse seadmiseks, on õiguslikult perspektiivitu, kuna maaüksuse tagastamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi maareformi seaduse (MaaRS) sätted ei näinud ette võimalust hoonestusõiguse seadmiseks ja seadusandja ei ole hoonestusõiguse seadmist võimaldavatele normidele andnud tagasiulatuvat jõudu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruses toodud põhjendused ei anna

§ 423lg 2 p 2 kohaselt alust haginõude läbivaatamata jätmiseks.

1. Iseenesest on õige seisukoht, et maa tagastamise ajal, s.o 15.09.1993, kehtinud Eesti Vabariigi maareformi seadus ei näinud ette tagastatavale maale jäävale ehitisele hoonestusõiguse seadmise võimalust. Hoonestusõigus kui asjaõigus sätestati
2. detsembril 1993.a jõustunud asjaõigusseaduses ning sellega seoses täiendati vastavalt ka maareformi seaduse sätteid. 01.12.1993 jõustunud asjaõigusseaduse (AÕS) § 16 lõikes 1 sätestati, et maatükiga püsivalt ühendatud ehitised on maatüki olulised osad. AÕS § 241 lõikega 1 sätestati, et kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on 5 seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. AÕSRS § 2 lg 1 sätestas, et enne
3. aasta
4. detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvale õigussuhtele kohaldatakse asjaõigusseaduse sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt oli esialgne hageja asjaõigusseaduse jõustumise ajal olukorras, kus temale kuulus ½ mõtteline osa hoonetest, mis asusid U-AK-le tagastatud maaüksusel. Sellest võib järeldada, et AÕSRS § 2 lg 1 tulenevalt kuulusid 01.12.1993 jõustunud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendusseaduse sätteid kohaldamisele ka esialgse hageja ja U-AK vahelisele õigussuhtele.
5. Asjaõigusseaduse vastuvõtmisega seonduvalt ehitise, kui vallasasja õiguslikku staatust ja selle alusele maale hoonestusõiguse seadmise õigust on reguleeritud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse sätetega. AÕSRS seletuskirjas on mh selgitatud, et eelnõu §-d 9-18 käsitlevad asjaõigusseaduse sidumist maareformi ja muude kehtivate seadustega ning et ilma vastavate rakendussäteteta tekiks pärast asjaõigusseaduse jõustumist olukord, kus kõik maaga püsivalt ühendatud ehitised kuuluksid maa omanikule. Et vältida võimalust, et ehitise omanik jääks ilma oma omandiõigusest lihtsalt teadmatusest või muudel põhjustel on eelnõus nähtud ette, et teataval reformietapil võidakse hoonestusõigus anda ehitise omanikule ühepoolselt (tl lk 161). Hoonestusõiguse seadmise õigust ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale on reguleeritud AÕSRS §-des 13 ja
6. 21.

§ 423

lg 2 p 2 annab kohtule õiguse jätta läbi vaatamata hagi, mille esitamine on õiguslikult võimatu. Käesoleval juhul ei ole maakohus kontrollinud, kas hagiavalduses esile toodud asjaoludel võib hagejate nõudel olla õiguslik alus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse sätete järgi, mistõttu ei olnud haginõude läbi vaatamata jätmine õige. Hagejad on palunud ringkonnakohtul jätta kostjate taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei tee ise uut otsustust kostjate taotluse kohta jätta hoonestusõiguse seadmise nõue läbi vaatamata. Perspektiivituse tõttu nõude läbivaatamata jätmise taotluse lahendamine on maakohtu pädevuses. Ülaltoodust tulenevalt tuleb tsiviilasi saata maakohtule menetluse jätkamiseks. 22.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 6