3-15-3144/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-3144 Kohtuasi V.R.a kaebus Tallinna Vangla otsuste 17.09.2015 nr 5-8/15/25923-3 ja 11.11.2015 nr 5-15/15/29547-2 tühistamiseks ning 13.09.2015 taotluste uuele lahendamisele kohustamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: V.R. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Teerika Martisen Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta V.R.kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 30.03.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 13.09.2015 on kinnipeetav V.R. (edaspidi kaebaja) koostanud taotlused (tl 10 ja 11), millistes soovis, et Tallinna Vangla võimaldaks talle kohtus käimiseks isiklikke riideid ning need lubataks tuua vanglasse pakiga tema elukaaslase poolt. 17.09.2015 vastusega nr 5-8/15/25923-3 (tl 12) jäeti mõlemad taotlused rahuldamata. 11.11.2015 otsusega nr 5-15/29547-2 (tl 16) tagastati nimetatud 1 haldusakti peale esitatud vaie (13-15) põhjusel, et kaebajal puudub õigus seda esitada, kuna käesolevaks hetkeks on tema taotluse aluseks olev kohtuprotsess läbi ja ta ise Viru Vanglas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
6. 14.12.2015 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja, et kohus tühistaks tema taotluste ja vaide kohta tehtud otsused ning kohustaks Tallinna Vanglat (edaspidi vastustaja) 13.09.2015 taotluste üle uuesti otsustama. Ta väitis, et jääb vaides esitatu juurde ning leidis, et vangla on selle alusetult tagastanud, sest asja nr 1-15-693 kohtumenetlus on Harju Maakohtus alles käimas ja kohtuistungid jätkuvad jaanuaris
7. Taotluste kohta koostatud haldusakti pidas ta kaalutlusvigaseks, piiranguid ebaproportsionaalseteks ja demokraatlikus ühiskonnas mittevajalikeks ning lisas, et vastustaja pole arvestanud tema põhjendatud huvi, olulisi asjaolusid ja õiguse üldisi põhimõtteid ega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendite seisukohti, millede kohaselt on vangla riietuse kandmise nõue esimese astme kohtus vastuolus süütuse presumptsiooniga ja alandavaks kohtlemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 tähenduses.
8. Vastustaja vastuses (tl 21-23) paluti kaebus rahuldamata jätta ning selgitati vangla riietuse kandmise kohustusega seonduvaid seisukohti. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et kuna kaebaja suhtes on olemas kriminaalasjas nr 1-12-6569 tehtud jõustunud kohtuotsus, on tema puhul tegemist süüdimõistetud isikuga, kes on allutatud vangistusseadusest (VangS) tulenevatele piirangutele. Veel märgiti, et kaebaja kannab kuuendat vanglakaristust ja teave tema süüdimõistmiste kohta on avalik, mistõttu pole alust arvata, et vangla riietuse kandmine kohtuistungi ajal tekitaks kohtul tema suhtes eelarvamusi. Varasema karistuse tõttu ei peetud seda ka ebavõrdseks kohtlemiseks ning väideti, et teised kohtualused, kelle osas on tehtud süüdimõistev kohtuotsus kannavad kriminaalasja nr 1-15693 kohtuistungitel samuti vangla riietust. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas vastustajal oli olemas õiguslik alus selleks, et keelduda võimaldamast kaebajale kohtuistungil käimiseks isiklikke riietusesemeid ning mitte lubada saata neid talle pakiga vanglasse.
10. Kinnipeetava riietega seonduvat reguleerib vangistusseaduse (VangS) §
11. Selle lõikes üks ja kolm on kehtestatud, et kui samast seadusest ei tule teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust, mille kirjelduse ja kandmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Käesoleval ajal tuleneb VangS § 46 lg-st 2 ja § 93 lg-st 1 isikliku riietuse kandmise õigus ainult avavanglas viibivale kinnipeetavale ja vahialusele. Varem nägi VangS § 46 lg 2 vangla direktorile ette õiguse lubada kanda isiklikku riietust ka kinnipeetaval, kui ta kindlustab oma kuludega selle puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse.
12. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VskE) § 57 lg-s 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos üksnes vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Pakkide saamise võimalust ei ole seaduseandja kinnipeetavatele ette näinud. VangS § 98 lg 1 kohaselt on see õigus ainult vahistatul.
13. Kaebuses viidatud süütuse presumptsioon on leidnud kajastamist põhiseaduse §-s
14. Selles sätestatu kohaselt ei tohi kedagi käsitleda süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Käesolevas asjas ei ole sellele tuginemine aga kohane, sest kaebaja kohta on olemas kriminaalasjas nr 1-12-6569 tehtud süüdimõistev kohtuotsus ning ta on käesoleval ajal Viru Vanglas kinnipeetav süüdimõistetu ega saa ennast seetõttu võrrelda nende kriminaalasja nr 12 15-693 kohtualustega, kelle suhtes pole tehtud süüdimõistavat kohtuotsust ning kes käivad seetõttu kohtuistungil vahistatutena. Asjakohased ei ole ka kaebuses viidatud kohtulahendite seisukohad. Haldusasjas nr 3-13-70244 oli vaidluse põhjuseks vahistatu staatuses oleva isiku kartseririietuses kohtuistungile saatmine. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtuasjade nr 14352/04 ja nr 34013/05 kaebajad olid samuti vahistatu staatuses ja mõlemal juhul märkis EIK veel ka seda, et vanglariietuse kandmise kohustus oli vastuolus siseriikliku seadusega.
15. Vangistus on kohtu poolt mõistetud vabadusekaotuslik karistus ja tähendab ühtaegu nii liikumis-, suhtlemis- kui mitmete teiste õiguste ja vabaduste piiramist. VangS § 4’ lg 2 näeb otseselt ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Seega tuleneb nimetatud sättest selgelt, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda endale meelepärast kohtlemist ning ta on kohustatud järgima seadusest tulenevaid nõudeid ja alluma seaduses ette nähtud piirangutele. Üheks piiranguks on ka VangS § 46 lg-st 1 kinnipeetavale tulenev kohustus kanda ainult vangla riietust. Kinnipeetav ei saa end võrrelda vabaduses viibivate isikutega, teiste riikide kinnipeetavatega ning kinnises vanglas karistust kandev isik ei ole samastatav ka avavanglas karistust kandvate isikute või vahialustega, kellede suhtes saavad kehtida leebemad või loomult teistsugused kinnipidamise tingimused. Nõue kanda vangla riietust ka väljaspool vanglat võib kindlasti igale kinnipeetavale ebameeldiv olla ja talle ka vaimseid kannatusi põhjustada, kuid kindlasti ei ole tegemist tema alandamise ega inimväärikust mitteaustava kohtlemisega. Selle rakendamine aitab kergesti eristada kinnipeetavaid teistest isikutest ning saab seeläbi välistada või vähendada põgenemise võimalusi ja edukust, teenib seeläbi avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärki ning ei ole vastuolus kaebaja poolt nimetatud põhiseaduse § 18 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3 tuleneva piinamise keelu ega mistahes muude vangistusalaste õigusaktide sätetega.
16. RVastS § 6 lg-st 1 tulenevalt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist ainult siis, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama. Eelnevalt käsitletu kohaselt polnud vastustajal kuidagi võimalik lubada kaebajale kohtus käimiseks isiklikke riideid ega nende pakiga vanglasse saatmist. Seetõttu olid otsustused, millega jäeti tema vastavad taotlused rahuldamata, igati õiguspärased. Euroopa Vanglareeglistikus kinnipeetava riietuse kohta sätestatu seda ei muuda, sest nimetatud dokumendi puhul on tegemist Euroopa ministrite komitee poolt vastu võetud soovitustega, millede rakendamise poole tuleks küll pürgida, kuid milles sätestatu ei saa anda vanglale õiguspärast alust siseriiklikes õigusaktides kehtestatud kohustavate või keelavate nõuete eiramiseks.
17. Lisaks oma taotluste rahuldamata jätmise otsustele on kaebaja vaidlustanud ka nende peale esitatud vaide tagastamise ja palub vastava otsuse tühistamist. Selles leiti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg-le 1 tuginedes, et vaide lahendamise hetkeks polnud taotletav eesmärk saavutatav, kuna kohtuprotsess on läbi, kaebaja viibib Viru Vanglas ja tagantjärele ei ole enam võimalik teha asja uut otsustamist. Nimetatud säte võimaldab vaide tagastamist, kui isikul puudub õigus vaiet esitada. Antud juhul lähtub otsuse põhjendus sisuliselt just sellest, et tegemist oli olukorraga kus, taotluste rahuldamata jätmine ei rikkunud enam kaebaja õigusi, mistõttu pole tal ka kaebeõigust. Seejuures ei oma olulist tähendust see, et vaide tagastamise põhjusena välja toodud kohtuprotsess pole tegelikult lõppenud ning edaspidi toimub veel kohtuistungeid. HKMS § 44 lg 1 nimelt võimaldab kohtusse pöördumist üksnes oma õiguste kaitsmise eesmärgil. Vangistusseaduse § 1’ lg 5 sätestatu kohaselt ei takista vaide tagastamine kaebuse esitamist, kaebaja on seda ka teinud ning kohus on vaides sisalduva nõude läbi vaadanud. Seega ei riku vaide tagastamine tema õigusi ega anna kohtule alust vastava otsuse tühistamiseks olukorras, kus kaebuse eset puudutav nõue on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. 3
18. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebuse eest tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel hüvitamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata ka tema võimalikud kulutused. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 4