3-15-1411/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1411 Kohtuasi J.T. kaebus Viru Vangla elamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: J.T. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta J.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta kaebaja menetluskulu hüvitamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 15.02.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 10.04.2015 on kinnipeetav J.T. (edaspidi kaebaja) esitanud Viru Vanglale (edaspidi vastustaja) kahjunõude (tl 12-13), milles soovis saada iga selles vanglas alates 18.01.2013 viibitud ööpäeva eest 15 eurot hüvitist. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklile 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) mitmetele lahenditele viidates väitis kaebaja, et teda on koheldud ebainimlikult ja alandavalt, sest kahekohalised kambrid ei jäta WC ja mööbli tõttu igale kinnipeetavale kuidagi Euroopa Liidu standardite kohast 4 m2 suurust isiklikku vaba ruumi. 12.05.2015 otsusega nr 6-16/52-2 (tl 14-15) jäeti kahjunõue täies ulatuses rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
6. 01.06.2015 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus arvestaks vanglale esitatud kahjunõude põhjendustega ja mõistaks talle iga ajavahemiku 18.01.2013 kuni 10.04.2015 ööpäeva eest välja 15 euro suuruse hüvitise. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandele tuginedes väitis ta, et igal kinnipeetaval on õigus 3 m2 suurusele isiklikule ruumile, mille alla ei kuulu WC ja mööbli alla jääv pind, sest sellel ei saa vabalt liikuda. 30.12.2015 koostatud avalduses (tl 62) palus kaebaja välja mõista kaebuse eest tasutud 30 euro suurune riigilõiv.
7. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 54-55) teatati, et jäädakse kaebaja kohtueelsele nõudele antud vastuse seisukohtade juurde ning paluti jätta kaebus rahuldamata. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti siiski ära, et põrandapind ei tähenda ruumis jalutamiseks olevat vaba pinda ning kambri suuruse arvutamisel arvestatakse põranda kogu pindala, sealhulgas WC ja mööbli aluse pinnaga. Veel märgiti, et kuna kambrite suuruseks on 9,8 kuni 9,9 m2 ja neisse paigutatakse maksimaalselt kaks kinnipeetavat, on põrandapinda ühe kinnipeetava kohta minimaalselt 4,9 m2, millest on ilmselge, et kaebaja väide ebainimlikust kohtlemisest ei vasta tegelikkusele ja talle pole mingitki kahju tekitatud. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et Viru Vangla kambrite suuruseks, kus kaebajal on tulnud viibida, on olnud vähemalt 9,8 m
9. Kaebaja pole kahtluse alla seadnud ka väidet, et nimetatud kambritesse oli lisaks temale paigutatud rohkem kui üks kinnipeetav. Seega vajab lahendamist üksnes küsimus, kas neis paikneva WC ja mööbli tõttu vabaks jääva põrandapinna suurus on saanud tekitada tema inimväärikusele rahas hüvitatava mittevaralise kahju.
10. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse § 7 lg-s
11. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad riigivastutuse seaduse § 9 lg-d 1 ja
12. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral ning õiguserikkumise ja süü raskust arvestades.
13. Kaebuses tugineb selle esitaja üksnes asjaolule, et tema kambrites oli mööbli ja WC tõttu väga vähe liikumiseks vaba põrandapinda ega ole esitanud vastustajale mingeid muid etteheiteid. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on vastavad nõuded sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kambris viibiva kinnipeetava kohta. VSKE § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC. Asjaolu, et seda ei tulene ka EIK praktikast, on Riigikohus selgelt ära märkinud oma lahendi nr 3-3-1-42-15 punktis
14. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris vabaks ringi liikumiseks jäävat pinda, seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena ning vastustaja pole rikkunud kaebaja neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele.
15. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes leidnud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust ning mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Käesolevas asjas pole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul need Riigikohtu seisukohad tähelepanuta jätta ega järeldada tema väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi.
16. Eeltoodud põhjendustel pole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju tekitamiseks, mille eest oleks võimalik välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahasummat. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 30 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle kaebaja eest maksnud isiku kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane