Obsah (5)

§ 180§ 182§ 157§ 59§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 17.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51944 Haldusasi G. B.e kaebus Tallin

§ 180, § 181 lg 1).

Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (

§ 182lg 1 p 9).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 03.07.2014 käskkirjaga nr 879 karistati kaebajat kartserisse paigutamisega 6 ööpäevaks katseajaga kaks kuud, kuna kaebaja keeldus 03.06.2014 allumast vanemvalvuri korduvale korraldusele minna talle määratud kambrisse nr
3. 17.07.2014 esitas kaebaja vaide 03.07.2014 käskkirja nr 879 kehtetuks tunnistamiseks, mille Tallinna Vangla jättis 25.08.2014 vaideotsusega rahuldamata.
4. 01.09.2014 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse eelmärgitud käskkirja tühistamiseks. 1 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5. Kaebaja taotleb kaevatava käskkirja tühistamist, kuna ei nõustu ettekande ega karistusega. Vangla ei võtnud kuulda, et kaebaja ei soovi ega ole kohustatud istuma koos kinnipeetavaga, kellega on ohtlik ja tekivad pidevad probleemid. Kambrisse nr 208 pandi kaebaja tema tahte vastaselt. Samuti oli kamber ülerahvastatud, kuna sinna pandi 6 inimest. Kaebaja soovis jääda etapikambrisse hommikuni, et siis rääkida julgeolekutöötajaga enda ümberpaigutamisest. Vanglaametniku korraldus oli absurdne ning seadis kaebaja elu ja tervise ohtu. Kaebaja ei olnud kohustatud sellist käsku täitma.
6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 ja § 67 p 1 alusel karistuse määramine oli õiguspärane. Kaebaja ei täitnud vanglateenistuse ametniku poolt korduvalt antud korraldust minna talle määratud kambrisse. Kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel arvestatakse julgeolekuriske. Kaebaja poolt julgeolekuriskidele rõhumine on tema taktika valida omale meelepäraseid kambreid ja kambrikaaslasi. Kaebaja ise on olnud kambrikaaslaste suhtes provotseeriv ja negatiivselt meelestatud ning teda on seetõttu paigutatud lukustatud kambrisse. Julgeolekuohtu kaebajale kambris nr 208 ei olnud ning kaebaja oli kohustatud peale remonttööde lõppu sinna tagasi minema. Distsiplinaarkaristus on määratud menetlusnorme järgides. Kuna kaebaja katseajal uusi distsipliinirikkumisi toime ei pannud, siis karistust täitmisele ei pööratud. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
8. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktiga on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus selle eest, et ta ei allunud korraldusele minna temale määratud kambrisse (VangS § 67 p 1). Distsiplinaarmenetlus algatati vanemvalvur K.M. 03.06.2014 ettekande nr 1388 alusel. Ettekande kohaselt anti kaebajale korduvalt korraldus minna kambrisse. Korraldus anti vene keeles ja pidi olema kaebajale arusaadav. Kaebaja oli ajutiselt paigutatud kambrisse nr 113, kuna kambris nr 208 toimusid remonttööd. Peale tööde lõppemist aga keeldus kaebaja tagasi minemast kambrisse nr
9. Kaebaja väitis, et tal on probleemid kambris nr
10. Seejärel kasutati kaebaja suhtes jõudu ja paigutati ta ettenähtud kambrisse.
11. Vaidlus puudub selles, et kaebajale anti arusaadavalt ja korduvalt korraldus minna kambrisse nr 208 ning kaebaja keeldus korralduse täitmisest. Vaidlus puudub kaevatava käskkirja andnud ametniku pädevuse üle. Vaidlus puudub ka selles, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kambrit. Vaidlus on selles, kas kambri väiksus õigustas sinna minemisest keeldumist ning selles, kas vanglal oli põhjust pidada kaebaja julgeolekut kambris nr 208 ohustatuks. Kaebaja ei ole vaidlustanud haldusaktis märgitut, et tal on varem olnud samalaadseid rikkumisi, kuid leiab, et need ei oma tähtsust.
12. Kohtuotsus saab rajaneda asjas kogutud tõenditele (

§ 157lg 2).

Menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti või kui kohus ei määra teisiti (

§ 59lg 1).

Kaebaja on väitnud, et talle antud korralduse täitmata jätmist õigustas see, et kambris nr 208 oli tal ebaturvaline viibida ning kamber oli ülerahvastatud. 2 9.1 Riigikohtu 28.04.2011 otsuses asjas nr 3-3-1-10-11 on leitud, et vanglasisene paigutamine on kaalutlusotsus tulenevalt VangS §-dest 11, 12 ning VSkE §-st 5 ja

1. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-76-11 nähtub, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kambrit ja kambrikaaslasi oma suva järgi. Seega kaebaja keeldumine temale määratud kambrisse minekust ei saanud tugineda soovimatusele konkreetse kinnipeetavaga kambrit jagada. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt RKHK lahend asjas nr 3-3-1-103-06). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 9.2 Kaevatavas haldusaktis märgitakse, et kaebaja viibis kambris nr 208 alates 16.05.2014 ning selleks hetkeks ei olnud teada intsidente kaaskinnipeetavate vahel. Sellest lähtuvalt ei peetud tõenäoliseks julgeolekuriski kaebajale kui ta paigutati 03.06.2014 tagasi kambrisse, kust ta oli üksnes ajutiselt teise kambrisse üle viidud. Kambris nr 208 oli lõhutud voodi, mida tuli parandada ning parandustööde lõppemisel kell 23.15 asuti kinnipeetavaid paigutama tagasi neile määratud kambrisse. Kohus saab kohtuotsuse teha üksnes tõenditele tuginedes ning kaebaja paljasõnaline seletus kaebuses ei ole menetlusseadustiku kohaselt tõendiks. Kaebaja on esitanud paljasõnalised selgitused selle kohta, et viibimine kambris nr 208 ei olnud turvaline. Kaebaja ei ole oma selgitustes nimetanud konkreetseid konflikte (enne 03.06.2014 tagasipaigutamist kambrisse nr 208) ega selle osalisi nimeliselt. Kuigi kaebaja ei esitanud ise ühtegi konkreetset väidet, mille põhjal kontrollida seda, kas 03.06.2014 esines kambrisse nr 208 paigutamisel oht tema elule ja tervisele, küsis kohus vanglalt vaidlusaluse sündmusega kokku puutunud vanglaametnike selgitused. Vangla on 03.09.2015 vastuses välja toonud, et 23.07.2014 kell 00.10 (so ligi kaks kuud peale käesolevas asjas vaidluse all olevat sündmust) toimus kambris nr 208 kinnipeetavate vahel verbaalne konflikt, mille tagajärjel paigutati kaebuse esitaja kambrisse nr
2. Julgeolekuosakonna endise spetsialisti R.P.i 03.09.2015 õiendi (tlk 201) kohaselt kontrolliti 23.07.2014 kaebaja väidet isevalmistatud noa kohta, kuid kambri läbiotsimisel seda ei leitud. Julgeolekutöötajale jäi mulje, et G.B. lihtsalt ei soovinud A.L.ga olla ühes kambris. Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna juhataja R.K. 03.09.2015 õiendi (tlk 168) kohaselt ei ole vanglale teada asjaolusid, mis välistaksid kaebaja paigutamise ühte kambrisse A.L.iga. S.K.i 14.05.2014 õiendi (tlk 162) kohaselt vestles M.V. 09.05.2014 kambri nr 39 kinnipeetavatega, kuna sinna paigutati uus kinnipeetav, kes teistele ei meeldinud, eriti G.B.le. G.B. tõi välja erinevaid põhjuseid, miks uus kinnipeetav ei saa kambris nr 39 karistust kanda ning ütles vestluse lõpus, et uus kinnipeetav sinna kambrisse ei jää. G.B. on olnud viimasel ajal äärmiselt negatiivselt meelestatud oma kambrikaaslaste suhtes ning üritab oma käitumisega kaaskinnipeetavaid moraalselt pressida ning sundida neid kambrist lahkuma. Seega ei ole asjas esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja paljasõnalist väidet ohu kohta tema elule ja tervisele paigutamisel 03.06.2014 kambrisse nr
3. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et kaebajat oleks ähvardanud kambris nr 208 oht elule ja tervisele, veel vähem ilmne vanglaametnikele nähtav oht. Kaebaja viibis enne ajutist ümberpaigutamist kambris nr 208 ning sellest ajast ei ole ühtegi tõendit kaebaja suhtes esineva ohu kohta. Samas on vangla märkinud, et kaebaja on ise võimeline tekitama konflikti mistahes tühisest olmeküsimusest. See ei anna aga alust vanglaametniku korraldust pidada ilmselgelt tühiseks. Vangla ei pea paigutamisel arvestama konfliktide provotseerimise võimekust ega alluma kinnipeetava manipulatsioonidele. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud 15.05.2014 käskkirja nr 512, millest nähtub, et kaebaja suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna ta ise ohustab oma käitumisega vangla 3 üldist julgeolekut. 15.05.2014 käskkirjaga nr 512 on kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et kaebaja on kambrikaaslaste suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud ja üritab neid oma käitumisega sundida kambrist lahkuma ning on tekitanud konfliktiohu. Kõnealusest käskkirjast nähtub, et kaebaja ei olnud rahul kambriga nr 39, kus ta viibis ja sinna tulnud uue kinnipeetavaga. (tlk 114-115) Kaebaja vaidlustas 15.05.2014 käskkirja nr 512 halduskohtus ning kohus rahuldas 13.04.2015 tühistamiskaebuse, kuid otsus on edasikaevatud ringkonnakohtusse. Haldusasjas nr 3-14-51503 on vaidluse all see, kas kaebaja kujutas endast ohtu teistele kambrikaaslastele kambris nr 39 ja kas sellest tulenevalt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tema suhtes põhjendatud. Kohus leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja kestvus on haldusaktis veenvalt põhistamata. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas kaebaja enda julgeolek kambris nr 208 oli ohustatud ning kohus leiab, et selline oht tõendatud ei ole. Seega ei lükka jõustumata kohtuotsus ümber ühtegi käesolevas asjas esitatud ja tõendatud ning tähtsust omavat vastustaja väidet. 9.3 Kaebaja on esialgses kaebuses väitnud, et kambrisse nr 208 paigutati 6 kinnipeetavat. Vangla esitatud andmetel oli ajavahemikul 16.05.2014-23.07.2014 kambris nr 208 4-5 kinnipeetavat. Kambri suurus ilma WC aluse pinnata on 15,34 ruutmeetrit. Seega oli kambrisse 4 kinnipeetava paigutamisel iga kinnipeetava kohta ruumi 3,83 ruutmeetrit ja 5 kinnipeetava puhul 3,07 ruutmeetrit. Kambripinna suurus vastas seega minimaalsele lubatavale suurusele (arvestades ka EIK praktikat asjades Ananyev jt vs Venemaa, Blejuşcă vs Rumeenia, Mandić ja Jović vs Sloveenia jt) ega jäänud ühelgi juhul alla 3 ruutmeetri. Ka väiksemal pinnal viibimine ei oleks aga iseenesest muutnud korraldust tühiseks ega õigustanud allumatust, vaid oleks andnud aluse esitada nõue vanglale inimväärsetesse kinnipidamistingimustesse ümberpaigutamiseks ning seejärel vajadusel kaebus kohtule. 9.4 Vanglaametniku korralduse osas ei esinenud seega tühise haldusakti tunnuseid ning see oli täidetav, mida leidis ka ringkonnakohus käesolevas asjas 06.01.2015 tehtud määruses (punkt 8). Kaebajal tuli korraldus täita ning mittetäitmine on käsitletav distsiplinaarrikkumisena.
4. Kaevatava käskkirja andmisel on järgitud menetlusnõudeid. 10.06.2014 teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse alustamisest ning kaebaja on andnud allkirja, et on 03.06.2014 ettekandega tutvunud (tlk 28). 03.06.2014 tutvus kaebaja distsiplinaarmenetluse protokolliga (tlk 27). 10.06.2014 esitas kaebaja kirjalikud selgitused (tlk 29).
5. Haldusorgan on karistuse valikul juhindunud kehtivast õigusest (VangS § 63 lg 1, § 64 lg 4, § 65 lg 2) ning on käskkirjas karistuse määramist asjakohaselt põhjendanud. Kohtul ei ole alust pidada määratud karistust ebaproportsionaalseks. Vastustaja on põhjendatult pidanud allumatust raskeks rikkumiseks ning arvesse võtnud, et kaebajat on karistatud varasemalt samalaadse rikkumise eest. Karistus määrati tingimisi ja seda ei pööratud täitmisele, kuna kaebaja ei pannud katseajal (2 kuud) toime uusi distsipliinirikkumisi. Seega oli karistus lisaks proportsionaalsusele ka tõhus ja eesmärgipärane. Ringkonnakohus on 06.01.2015 määruses märkinud, et kaebaja väiteid, et ta keeldus julgeolekuohu tõttu kambrisse minemast tuleks hinnata karistuse proportsionaalsuse hindamisel. Halduskohus leiab, et kaebaja väited on paljasõnalised ning asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks olnud kambris nr 208 viibimine ohtlik. Pigem võib kohtule esitatud tõendite põhjal järeldada, et kaebaja ise tekitas tahtlikult oma käitumisega konflikte (tlk 114-115, 15.05.2014 käskkiri nr 512 - kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine) ja soovis saada õigusi (valida kambrit ja kambrikaaslasi oma isiklikest eelistustest lähtuvalt), mida kinnipeetavale ettenähtud ei ole. 4
6. Menetluskulud jäävad

§ 108

lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks ning vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 5