t 6, MKS § 721 lg-dest 1 ja 2 koosmõjus KorS § 32 lg-tega 1 ja 2, MKS § 56 lg-s 3 seisnes nõutav tegu selles, et V. Engel oleks pidanud täitma kõnesolevate ametnike korraldusi, st esitama isikut tõendavat dokumenti või andma enda isikusamasuse tuvastamist võimaldavaid ütlusi (st nimi, isikukood, sünniaeg vms) ning andma suulisi seletusi mainitud kontrolliga seonduvalt. Samuti ei tohtinud ta takistada järelevalveametnikke ärasaatmisega eelmainitud viisil. Eeltooduga rikkus V. Engel MKS § 721 lg-tes 1, 2 ja § 56 lg- s 3 sätestatud nõudeid, millega pani toime KarS § 279 lg 1 ja MKS § 154 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.
lg 1 teise lause ja lg 2 ning § 152 lg-st 1 tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta tema suhtes kohaldamata VTMS § 135 lg 8 ja 9, mis sätestavad ülalviidatud edasikaebamise korra, kuivõrd sätete kohaldamine tooks kaasa apellandi põhiõiguste rikkumise. Riigikohus on oma 15.05.2013 lahendi nr 3-4-1-4-13 p-s 23 selgitanud, et „
lg 1 teise lause kaitseala hõlmab ka õigust seada kahtluse alla menetlusõiguslike normide põhiseadusele vastavus. Riigikohus on leidnud, et isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata.“ Apellant palub väärteoasja 4-15-8899 menetleda ringkonnakohtus. Apellant on seisukohal, et VTMS § 135 lg 8 ja 9 tulenev piirang maakohtu lahendi edasi kaebamiseks ringkonnakohtusse ning nõue kaevata otsus otse Riigikohtusse (nn hüppav kassatsioon) rikub apellandi põhiõigusi.
Põhiseaduse mõttest tulenevalt on igal kohtuastmel oma roll. Kolmeastmelisel kohtuhierarhial on eriline mõte: otsuse vastuvõtmise vabadust mõjutamata jättes võimaldab kohtusüsteemi hierarhia isikul pöörduda kõrgemal seisvasse kohtuasutusse, et taotleda võimalike kohtuvigade parandamist.
tuleneb, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Seega on rikutud edasikaebepõhiõigust. Apellant leiab, et tema õiguste ja huvide kaitse pole hüppava 2
Konkreetsel juhul tuleb arvestada ka asjaolu, et apellandile määratud rahaline karistus summas 900 eurot on väga suur (keskmise isiku keskmine kuine sissetulek), mistõttu võib hüppavast kassatsioonist tingitud kaheastmelisest kohtusüsteemist tulenev võimalik kohtuviga olla isiku jaoks olulise tähtsusega. Lisaks on oluline, et VTMS § 160 lg 3 tulenevalt võib Riigikohus jätta kassatsiooni menetlusse võtmata, millist õigust ringkonnakohtul ei ole. Seega hüppava kassatsiooni tingimustes võib juhtuda, et isikul sisuliselt puudub maakohtu otsuse vaidlustamise võimalus. Tulenevalt nendest põhjendustest palub apellant tunnistada VTMS § 135 lg 8 ja 9 põhiseadusega vastuolus olevaks ning neid tema suhtes mitte kohaldada. Apellant taotleb VTMS § 135 lg 8 ja 9 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning mittekohaldamist. Apellant palub kohaldada tema suhtes VTMS § 136 sätestatut, mille kohaselt on kohtumenetluse pooltel õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et V. Engeli kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus VTMS § 135 lg-te 8 ja 9 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise kohta tuleb jätta rahuldamata ning eeltoodust johtuvalt esitatud apellatsioon sisuliselt läbi vaatamata. 6.1. Kaitsja on viidanud, et VTMS § 135 lg-te 8 ja 9 kohaldamine rikub edasikaebepõhiõigust, mis tuleneb
§-st
lg- le 5.
lg 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.
esimese lause kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Ringkonnakohus selgitab, et vastupidiselt apellatsioonis märgitule ei tähenda
lg-s 5 sätestatu aga seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik alati vaidlustada kõikides kohtuastmetes. Esmase otsuse väärteomenetluses teeb antud juhul kohtuväline menetleja, seega säilib isikul sarnaselt kriminaalmenetlusega võimalus kaevata tema suhtes tehtud karistusotsusele kahel korral. Eeltoodu küll kitsendab väärteomenetluses võrreldes kriminaalmenetlusega isiku õigust
lg 5 alusel tema suhtes tehtud kohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasikaebamise õigust. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole siiski apellatsioonis märgitud edasikaebepõhiõiguse rikkumisega, vaid lubatud kitsendusega. Ringkonnakohus viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-62-10 p-s 38 toodule, mille kohaselt
lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Lisaks on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-75-14 p-s 63 3
lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina (vt Riigikohtu lahendid: nr 3-4-1-1-04, p 21; 3-4-1-20-12, p 35 ja 3-1-1-45-12, p-d 31 ja 33). Ringkonnakohus, tuginedes eelviidatud kõrgemalseisva kohtu lahenditele ning väärteomenetluse seadustikus sätestatud kaebekorrale, mille kohaselt teeb esmase otsuse kohtuväline menetleja ning tagatud on võimalus tehtud otsust vaidlustada kahel korral – esmalt maakohtusse ja seejärel hüppelise kassatsiooniga Riigikohtusse, riivab küll väärteomenetluses osaleja õigusi, kuid antud kitsendus on lubatav, kuivõrd
lg 5 annab küll õiguse isiku suhtes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata, kuid ei sätesta, mitmel korral isikule kaebeõigus tagada tuleb. Apellatsioonis toodud väide, mille kohaselt on väärteomenetluses osaleva isiku õigused halvemini kaitstud kui kriminaalmenetluses osaleva isiku õigused, tuginevad eelkõige isiku poolt toimepandud süüteo raskusele ning asjaolule, mille kohaselt on väärteomenetluses esmaseks karistusotsuse langetajaks kohtuväline menetleja, mis tagab nii-öelda kergemaliigiliste rikkumiste puhul sarnaselt kriminaalmenetlusega siiski võimaluse kahel korral kaebeõigust kasutada. Ringkonnakohus lisab, et edasikaebevõimalused erinevate menetluste puhul ei saagi olla võrdsed, kui otsustatakse erinevate õiguste ja kohustuste üle, mis on erineva kaaluga. 6.2. Apellandi hinnangul ei saa operatiivsem kohtumenetlus tulenevalt hüppavast kassatsioonist kaaluda üles õigust läbida
§-s 149 sätestatud kolmeastmelist kohtusüsteemi. Ringkonnakohus selgitab, et
Tulenevalt
Seega ei anna
sellist apellatsioonis viidatud õigust, mis tagaks õiguse läbida kolmeastmelist kohtusüsteemi, vaid kirjeldab kohtusüsteemi ülesehitust ning märgib, et kohtumenetluse korra sätestab seadus. Tulenevalt VTMS § 135 lg-test 8 ja 9 on väärteoasjades peetud vajalikuks ning otstarbekaks kasutada hüppelist kassatsiooni. 6.3. Apellatsiooni kohaselt tuleb arvestada ka asjaolu, mille kohaselt on apellandile määratud karistus summas 900 eurot väga suur, mistõttu võib hüppavast kassatsioonist tulenev kohtuviga olla isiku jaoks olulise tähtsusega. Siinkohal viitab ringkonnakohus eespool toodule, mille kohaselt on väärteo- ja kriminaalasjade puhul võetud arvesse süüteo raskust ning võimalikke karistusmäärasid, mistõttu ei ole väärteoasjade puhul kaitsja poolt viidatud võimalike kohtuvigade tekkimine väärteoasjade kui nii-öelda lihtsamate süüteoasjade ja kergemaliigiliste karistuste puhul võrreldav kriminaalasjadega. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et väärteoasjades on kohtuvälise menetleja kui esimese menetleja otsust võimalik vaidlustada kahel korral, mis tagab väärteomenetluse keerukusest lähtuvalt selle, et
lg-s 5 sätestatud õigus tema suhtes tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata on tagatud sellega, et maakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon Riigikohtusse. Eeltooduga tagatakse teistkordne kaebeõigus, mis apellatsioonis viidatud kohtuvigade tekkimist minimeerib. 6.4. Lisaks on apellandi hinnangul oluline, et VTMS § 160 lg-st 3 tulenevalt võib Riigikohus jätta kassatsiooni menetlusse võtmata, millist õigust ringkonnakohtul ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist apellatsioonis märgitud olukorraga, millisel juhul puudub maakohtu otsuse vaidlustamise võimalus üleüldse. Esitades kassatsiooni Riigikohtule (olles varasemalt vaidlustanud kohtuvälise menetleja otsuse ning esitades kaebuse maakohtu otsusele), on Riigikohtul põhjendatult maakohtu otsusega nõustumise ning kassatsioonimenetluse aluseks olevate asjaolude mitteesinemise korral õigus kassatsiooni menetlusse mitte võtta. Ringkonnakohus lisab, et ringkonnakohtul ei ole küll õigust kaebust sellisel kujul menetlusse 4
lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigus on osa üldisest põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (
lg 1 esimene lause koostoimes
§-ga 14).
lg 1 esimeses lauses on tagatud ilma reservatsioonita põhiõigus,
lg-s 5 aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusi tohib seadusega piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Ilma reservatsioonita tagatud põhiõigusi tohib aga riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.
lg-s 5 sätestatud põhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks võib pidada VTMS § 135 lgte 8 ja 9 puhul kohtusüsteemi tõhusust üldiselt, samuti menetlusökonoomiat, kuivõrd isikul on võimalus kaevata kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtusse ning maakohtu otsusega mittenõustumisel esitada kassatsioon Riigikohtusse. Ringkonnakohus märgib, et põhiõiguste riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. VTMS § 135 lg-tes 8 ja 9 sätestatud hüppelist kassatsiooni võib väärteomenetluses pidada sobivaks abinõuks kohtusüsteemi tõhususe ja menetlusökonoomia seisukohast, samuti väärteoasjade menetluse kiiruse tagamisel. Kohtusüsteemi üldise tõhususe ja ühtse praktika tagamiseks on hüppeline kassatsioon ka vajalik, sest kui eesmärgiks on kohtute aja ja kulude kokkuhoid, pole muu vahendiga võimalik samaväärset kokkuhoidu saavutada. Samuti võttes arvesse eespool viidatud ühtse praktika kujundamise vajadust, mis jääks juhul, kui apellatsioonikohus oleks viimaseks instantsiks, sellisel kujul katmata. Kohtusüsteemi tõhusus üldises plaanis on kaalukas väärtus. Tulenevalt
§-st 14 on õiguste ja vabaduste kaitsmine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kui kohtusüsteem ei toimi tõhusalt, ei saa kohus täita talle põhiseadusega pandud kohustusi ja teiste subjektiivsed õigused võivad jääda kaitseta. Kohtusüsteemi tõhususe kui eesmärgi kaalukust väärteoasjade menetlemise puhul tõstab ka asjaolu, mille kohaselt on väärteoasju menetluses arvukalt, mistõttu kaasneb hüppelise kassatsiooni kasutamisega kohtusüsteemi tõhusam töötamine. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et VTMS § 135 lg-tes 8 ja 9 sätestatud hüppeline kassatsioon ehk edasikaebeõiguse piirang on mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab
Antud riive puhul tuleb arvesse võtta kohtusüsteemi efektiivset toimimist ning õiguskindlust, samuti praktika ühtlustamise aspektist lähtuvalt on väärteoasjade puhul viimaseks kohtuastmeks Riigikohus, sest apellatsioonikohtute viimaseks instantsiks olemise puhul ei oleks välistatud, et normide kohaldamise osas hakkaks praktika apellatsioonikohtute tööpiirkondades erinema. Seega ringkonnakohus leiab, et VTMS § 135 lg-tes 8 ja 9 sätestatu, tagades isikule võimaluse kaevata kõrgemalseisvale kohtule ning võttes arvesse, et
lg-s 5 ei ole sätestatud mitmel korral isikule kaebeõigus tagada tuleb, on kooskõlas põhiseadusega.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.