← Eesti

2-15-8567/10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Reet Allikvere, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-8567 Tsiviilasi DG hagi VG vastu elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 315 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik DG apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja: DG (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja VT ja lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja: VG (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
  5. Jätta Harju Maakohtu
  6. novembri apellatsioonkaebus rahuldamata.
  7. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
  8. a otsus muutmata ja Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
  9. DG (hageja) esitas
  10. juunil
  11. a hagi VG (kostja) vastu elatise saamiseks summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
  12. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt on hageja kulud ühes kuus 529 eurot. Seega oleks kostja kohustatud tasuma 264 eurot kuus, mistõttu palus hageja suurendada elatist kuni 195 euroni kuus või kuni seaduses ettenähtud miinimummäärani. Hageja palus määrata, et elatis tuleb tasuda hageja ema VT arveldusarvele. Kostja vastuväited
  13. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on Harju Maakohtu
  14. jaanuari
  15. a määrusega kinnitatatud kostja ning hageja ema vahel kompromiss, mille kohaselt tasub kostja hageja emale VT-le hageja ülalpidamiseks elatist 139 eurot kuus. Vastavat kohustust on kostja täitnud.
  16. Kostjal on ka teine laps, kes hageja nõude rahuldamise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja töötab ja tema kuue kuu keskmine neto töötasu on 884 eurot. Kostjal on igakuised kohustusi kokku 399 eurot ja pärast kohustuste tasumist jääb kostjale alles kõigest 485 eurot. Seetõttu peaks hagejale makstav elatis olema alla kuupalga alammäära ning kohus ei peaks seni tasutust suuremat elatist välja mõistma. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.
  17. Hageja väidet, et tema vajadused on kasvamise ning elukalliduse tõusu tõttu suurenenud 471 euroni kuus, pidas kostja põhjendamatuks. Maakohtu otsus
  18. Harju Maakohus rahuldas
  19. novembri
  20. a otsusega hagi osaliselt ja muutis kostjalt väljamõistetud elatise suurust alates
  21. juulist
  22. a ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 160 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
  23. Maakohus luges hagejale tehtavate põhjendatud kulutuste suuruseks 372 eurot kuus, millest kostja kanda peaks jääma pool ehk 186 eurot. Maakohus leidis, et:  arvestades keskmiste toidukaupade hindu jaekaubanduses, samuti seda, et lisaks igapäevastele toiduainetele vajab hageja ka puuvilju, juurvilju, mahla, on hageja põhjendatud toidurahaks kuus 100 eurot;  eluasemekuludeks on põhjendatud arvestada 75 eurot, kuna ka seitsmeaastasel lapsel on kulutused eluaseme kasutamisel kütte-, vee-, elektrienergia- ja prügiveo tarbimisega (tõendid tlk 41-43);  sideteenuste põhjendatud kuluks on 30 eurot, arvestades hageja esitatud tõendeid, mille kohaselt on hageja mobiiltelefoniga seotud kulud ca 20 eurot ning AS STV poolt pakutava kommunikatsiooniteenusega seotud kulud ca 25 eurot (tõendid tlk 41-43; tlk 89-90);  hügieeniga ja tervisehoiuga ning juuksuriga seotuid kudena on põhjendatud arvestada 20 eurot;  riietele ja jalanõudele põhjendatud kuluks tuleb arvestada 40 eurot, kuna tegemist on kasvava lapsega; 2  kooliga seotud kuluks on põhendatud pidada 17 eurot, kuna koolikohustuse täitmisega kaasnevad kulud vihikutele, kirjatarvetele jms;  arengukulud hobide ja oskuste kujundamise põhjendatud kulu on 60 eurot kuus (tõendid tlk 46-47; tlk 84-88), arvestades tõendatud trenni kuutasusid (40 eurot) ja vajaliku treeningvarustuse (jalatsid, ujumisvarustus) eelduslikku kulu ühe kuu kohta, samuti keskmist kultuuriürituste- või kinopiletite hinda;  põhjendatud sünnipäevakuludeks on 20 eurot, kuna on loomulik, et lapsed käivad igakuiselt eakaaslaste sünnipäevadel ning tekivad kulud seoses kinkide ostmisega;  prillide põhjendatud kuluks on 10 eurot kuus. Prillide põhjendatud maksumus on 100 eurot ning eelduslikult peaks hagejale piisama ühest prillipaarist aastas;  taskuraha kulu pidas kohus põhjendamtuks, kuna raha maiustuste jms tarbeks tuleb hagejale anda üldise elatisraha arvelt;  puhkusekulu, mis hageja hinnangul on 33 eurot, pidas kohus põhjendamatuks, kuna puhkusereisidel käimine ei ole hageja esmavajadus, puhata on võimalik ka riigist lahkumata ning seda mõistlike kuludega;  transpordikulu luges kohus põhjendamatuks, kuivõrd hagejal on võimalik Tallinnasse reisida rongiga, kus tal on tasuta sõidu õigus.
  24. Kohus analüüsis kostja majanduslikku seisundit ja tema võimekust hagejale miinimummääras elatist tasuda ning hageja ema majanduslikku seisundit kirjeldavaid tõendeid. Kostja majanduslikku seisundit kirjeldavatest tõenditest nähtub, et kostja töötab ettevõttes „E. AS“ ning tema kuue kuu keskmine neto töötasu on 884,44 eurot (tlk 30, palgatõend; tlk 67-73, pangakonto väljavõte). Äriregistri andmetel ei tegutse kostja ettevõtluses. Kostjale kuulub kinnisasi asukohaga XXX, millele on seatud hüpoteek panga kasuks. Kostjale kuulub sõiduauto XXX. Kostjal kulub igakuiste vältimatute kohustuste täitmiseks kommunaalkuludele 121 eurot; elektrile 60 eurot; kodulaenule 190 eurot ning kodukapitalilaenule 28 eurot (tlk 31-34 ja 67-73). Seega jääb kostjale pärast kohustuste tasumist alles 485,44 eurot. Hageja ema töötab ettevõttes „P. AS“ ning tema kuue kuu keskmine neto töötasu on 593,86 eurot (tlk 6, palgatõend). Äriregistri andmetel ei tegutse hageja ema ettevõtluses. Hageja emale ei kuulu kinnisvara ega sõidukeid. Hageja ema igakuised kohustusteks on kommunaalkulud 150 eurot (tlk 41-43). Seega jääb hageja emale pärast kohustuste tasumist alles 443,86 eurot. Eeltoodust nähtuvalt on hageja vanemate majanduslikud seisundid peaaegu võrdsed, mistõttu on vanemad kohustatud panustama lapse ülalpidamisse võrdses ulatuses.
  25. Arvestades seda, et kostjal on ka teine laps, pida maakohus perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 ja § 102 lg 2 järgi õigeks mõista elatis välja alla miinimummäära. Hagi rahuldamisel hageja soovitud ulatuses osutuks kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Arvestades hageja vanemate majanduslikku seisundit, lapse põhjendatud kulutusi, lapse elukorraldust, vanust ning huvisid, ning seda, et kostja peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt, leidis kohus, et kostjat tuleb mõista hageja kasuks välja elatis 160 eurot kuus. Nimetatud summa on võrreldav kostjale enda tarbeks kätte jääva summaga (485,44 / 3 = 161,81). Apellatsioonkaebus
  26. Hageja esitas
  27. detembril
  28. a apellatsioonkaebuse ning palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda.
  29. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud täehelepnuta selle, et hageja nõudis elatist miinimummääras, mida ei pea tõendadama, ning asunud ekslikult hindama hageja põhjendatud vajadusi ja vanemate varalist seisundit. Seejuures ei ole kostja esitatud tõendid kaugeltki piisavad ülalpidamiskohustuse vähendamiseks. 3
  30. Maakohus on meelevaldselt leidnud, et osa hageja näidatud kulutusi ei olnud põhjendatud. Maakohtu otsusest järeldub, et kui hagejal on tasuta rongiga sõitimise võimalus, ei saa olla tal vajadust muud liiki transpordiga sõita. Kui maakohus leidis, et hageja saab sõita rongiga, miks siis kostja, kes elab samas linnas ja kellel on pea sama pikk tee raudteejaama, võib oma perekonna tarbeks sõiduautot omada ilma, et seda võiks pidada ülemääraseks kulutamiseks.
  31. Maakohus otsustas meelevaldselt, kui palju hageja võib kulutada raha prillidele. Kohus ei arvestanud asjaolu, et hagejal esineva nägemispuude tõttu tuleb ta liigitada nn erivajadustega laste hulka, kelle puhul tuleks eeldada, et tema ülalpidamiskulud on suuremad tervest lapsest.
  32. Maakohtu väide, et hageja põhivajaduste hulka ei kuulu puhkusereisid ja tal ei ole õigust puhkusereisidega seotud kuludele, ei rajane keskmise Eesti lapsevanema käitumise hindamisel. Maakohus jättis seejuures märkimata, millised kulud võiks lugeda Eestis puhkamiseks mõistlikuks ega ole neid kulusid arvestanud. Lapsel on õigus võtta osa puhkusereisidest koos oma vanemaga ja seda ka välisriigis.
  33. Maakohus vähendas põhjendamatult kostja ülalpidamiskohustust PKS § 102 lg 2 alusel. Viidatud sätte kohaldamise eelduseks peaks hageja arvates olema kogu kostja leibkonna kõikide sissetulekute ja teenimisvõimaluste, sh nende tegeliku elukvaliteedi ja varjatud sissetulekute põhjalik kontrollimine, mida praegusel juhul ei ole tehtud.
  34. Maakohus ei ole tuvastanud kostjal töövõimetust ning otsuses puudub ka viide tõendile, mille alusel kohus luges tõendatuks kostjal teise lapse olemasolu. Otsuses ei ole lapse nimegi märgitud. Maakohus ei ole tuvastanud neid asjaolusid, miks ei saa kostjalt oodata senisest suurema sissetuleku teenimist. Pelgalt piisava sissetuleku puudumine vanemal ei ole veel piisavaks aluseks alaealise lapse ülalpidamise kohustuse vähendamiseks.
  35. Maakohus võttis arvesse, et kostja suurim väljaminek on kodulaenumakse, mis on võetud korteri soetamiseks ning eluasemekulud. Kohus ei selgitanud välja, mitu isikut kostja korteris elab ja kas kostja on kohustatud nende kõigi elamise oma palgast kinni maksma. Kui kostja elab koos oma elukaaslasega, kes on tema teise lapse ema, siis on loomulik, et ka kostja elukaaslane peab kommunaalkulude ja eluaseme laenu tasumiseks oma panuse andma. Kohus ei ole kostja majanduslikke võimalusi hinnates arvestanud sellega, palju teenib tema elukaaslane ja milline on kostja perekonna üldine materiaalne seis. Vastus apellatsioonkaebusele
  36. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  37. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda muuta. Kolleegium käsitleb esmalt elatise muutmise õiglikku alust (I) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuse (II ) ja jaotab menetluskulud (III). I
  38. Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles taotleb suurendada hageja ema kasuks
  39. jaanuaril
  40. a kinnitatud kohtuliku kompromissiga kindlaksmääratud igakuist elatist. Seega on hageja esitanud hagi enda huvides, kuid see hõlmab ka elatist, mida kostja on kompromissi järgi kohustatud maksma hageja ülalpidamiseks hageja emale.
  41. Enne
  42. juulit
  43. a kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada üks vanem teise vastu enda nimel, samuti võis vanem enda 4 nimel hageda elatise suuruse muutmist PKS § 61 lg 3 järgi. Alates
  44. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole. Ülalpidamist on kehtiva PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps ja tema täisealine vanem on PKS § 96 järgi kohustatud talle ülalpidamist andma. Seega on elatist saama õigustatud isikuks laps, kes on ka hagejaks, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  45. mai
  46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 11;
  47. märtsi
  48. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-10-10, p 13;
  49. oktoobri
  50. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-185-10, p 13;
  51. oktoobri
  52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
  53. Kehtiva seaduse järgi annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustik. Nimelt on poolel TsMS § 459 lg 1 järgi pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib TsMS § 459 lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Nimetatud sätted kehtivad TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  54. mai
  55. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26).
  56. Kehtiv perekonnaseadus laieneb PKS § 210 lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Kuna hageja vanemate vahel kohtuliku kompromissi sõlmimise ajal kehtinud seadus võimaldas vanemal esitada lapse kasuks elatise väljamõistmiseks hagi teise vanema vastu, kuid täna kehtiv PKS enam mitte, tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada seadust selliselt, et pärast
  57. juulit
  58. a lapse esitatud elatise muutmise hagiga on võimalik muuta ka sellise elatise suurust, mida kohustatud vanem on seni maksnud kohtulik kompromissi alusel lapse ülalpidamiseks teisele vanemale. Vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  59. oktoobri
  60. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 26;
  61. juuni
  62. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13), mis tähendab, et lapse esitatud hagi lahendamise järel asendab tehtav kohtuotsus varasemalt vanemate vahel sõlmitud kompromissi. II
  63. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu
  64. oktoobri
  65. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Riigikohtu seisukoha järgi on see nii ka kehtiva seaduse järgi, kui elatise muutmise nõude õiguslikuks aluseks on TsMS § 459 (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  66. oktoobri
  67. a ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 14;
  68. mai
  69. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatise suurendamist saab nõuda alates hagi esitamisest (vt Riigikohtu
  70. oktoobri
  71. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 15;
  72. aprilli
  73. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-2-09, p 12;
  74. mai
  75. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26).
  76. Samuti on maakohus võtnud põhjendatult arvesse PKS § 102 lg 2 teist lauset, mille järgi peab vanem, kes on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit 5 arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
  77. Kuigi hageja tugineb kaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski, et ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt asus maakohus ekslikult hageja kulusid hindama. Iseenesest on hagejal küll õigus, et Riigikohtu praktika kohaselt ei tule üldjuhul miinimummääras elatise nõudmisel lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
  78. novembri
  79. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14). Samas tuleb PKS § 102 lõike 2 kohaldamise eelduste esinemisel siiski veenduda, et vanemate piiratud võimaluste korral oleksid tagatud vähemalt lapse esmavajadused. Maakohus on kostjalt väljamõistetud elatise suuruse määramisel lähtunud PKS § 99 lg 1 järgi õigesti hageja muutunud vajadustest ning selgitanud esitatud kulutõendite alusel välja, millised hageja kulutused on vältimatult vajalikud ning millised põhjendamatud.
  80. Kolleegium selgitab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega esitatud uusi tõendeid, mis annaks alust väiteks, et maakohus on esitatud kuludokumente ebaõigesti hinnanud. Maakohtu hinnangud tõenditele on jälgitavad ja tehtud järeldused arusaadavad.
  81. Kuigi PKS § 101 lg 1 järgi ei või üldjuhul elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, võib kohus siiski PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra (s.o alla alammäära). Selleks peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Maakohus on nimetatud põhjuste olemasolu otsuses analüüsinud ja leidnud õigesti, et kuivõrd kostja kasvatab ka teist alaealist last, on see konkreetses olukorras PKS § 102 mõttes mõjuvaks põhjuseks mõista elatis välja alla miinumsuuruse.
  82. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus jättis tuvastamata kostjal teise ülalpidamist vajava lapse olemasolu. Kuigi otsuses ei ole viidatud toimikus olevale kostja teise lapse sünniaktile (tlk 97), on maakohus õigesti lähtunud sellest, et kostjal on kaks alaealist last, keda ta on kohustatud vähemalt kuni nende täisealiseks saamiseni ülal pidama. Hageja kahtlused teise lapse olemasolu või tema ülalpidamise osas ei ole põhjendatud. Rahvastikuregistri andmetel elab kostja teine alaealine laps kostjaga koos, mis tähendab, et kostja täidab tema ees oma kohustust vahetult.
  83. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ka hageja etteheide kostja ebapiisavate pingutuste kohta endale sissetuleku leidmisel. Selline etteheide oleks asjakohane miinimumpalka teeniva isiku puhul, kuid kostja brutokuupalk oli
  84. aastal veidi üle Eesti keskmise palga (Statistikaameti andmetel oli 2015.a keskmine brutokuupalk 1065 eurot, mida ringkonnakohus loeb üldteadaolevaks asjaoluks). Maakohus tuvastas, et hagejal puudub muu vara, mille arvel laste ülalpidamiskohustust täita, ja leidis põhjendatult, et kostja ei ole võtnud endale asjatuid kohustusi ega kulutanud oma sissetulekut ebaotstarbekalt. 6 Samuti ei ole kohtul andmeid selle kohta, et kostjal oleks lisaks palgale täiendavaid sissetulekuid, mida ta varjaks eesmärgiga mitte täita ülalpidamiskohustust hageja ees. Riigikohus on varasemaks praktikas selgitanud, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid eeltoodu ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt nt Riigikohtu 12.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).
  85. Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohtu arvates tähendab see, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb jaotada selliselt, et vanemale ja lastele oleks tagatud ligikaudu sarnane elatustase. Kolleegiumi arvates on maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurus, s.o 160 eurot kuus PKS § 102 lgs 2 silmas peetud põhimõttega kooskõlas, kuna sellises summas elatise väljamõistmisel jääb ka kostja enda käsutusse igakuiselt 160 eurot. Kui elatisenõude rahuldada hageja soovitud ulatuses ehk
  86. aastal kehtinud miinimummääras (195 eurot) ning arvestada, seda, et kostja mõlemat last tuleks kohelda võrdselt, oleks kostja ülalpidamiskohustused kokku 390 eurot. Sel juhul jääks kostja enda vajadusteks kõigest 95,44 eurot (485,44-195195) ning on ilmne, et hageja kasuks seadusjärgses miinimummääras elatise väljamõistmine kahjustaks kostja enese normaalset ülalpidamist.
  87. Eeltoodu põhjal on täidetud PKS § 102 lõike 2 kohaldamise eeldused ja kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine summas 160 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni võimaldab tagada nii hagejale, kostjale kui ka kostja teisele alaealisele lapsele ligilähedaselt sarnase elatustaseme, kus nende põhilised elulised vajadused on ühetaoliselt kaetud ning kostja on suuteline kohtuotsust täitma. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on põhjust järeldada, et hageja kasuks 160 euro suuruse elatise väljamõistmisel ei jää kostja teine laps hagejaga võrreldes varaliselt vähemkindlustatuks (vt Riigikohtu
  88. aprill
  89. a ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). III
  90. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hagi osalise rahuldamise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel õigesti poolte endi kanda.
  91. Tegemist on elatise suurendamise hagiga, mille üheks pooleks on alaealine laps. Seda silmas pidades peab ringkonnakohus vaatamata apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisele õigeks jätta ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ulvi Loonurm 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.