Obsah (7)

§ 9§ 10§ 32§ 29§ 31§ 27§ 8

Haldusasi 3-14-50782 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-50782 Haldusasi

) §-ist 10 ja siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (kehtiv ASkE) §-ist

1. 1) Ventilatsioon töötab ning seda puhastatakse regulaarselt. Kinnipeetute kõrval peab arestimaja tagama nõuetele vastavad töötingimused, sh õhuvahetuse, arestimaja ametnikele. Kambris oli tagatud loomulik valgus, mis tuli klaasplokkidest aknast. Laes põles päevavalguslamp. 2) Kaebaja kasutas vaidlusalusel perioodil üle 3 m2 suurust isiklikku ruumi. Kaebaja viibis 01.05– 06.05.2011 neljakohalises kambris nr 10 üldpindalaga 16 m2, kus vahistatu kohta oli isiklikku ruumi 3,8 m2, millest on maha arvestatud WC-alune pind. 02.12–09.12.2011 viibis kaebaja neljakohalises kambris nr 13 üldpindalaga 14,7 m2, kus vahistatu kohta oli isiklikku ruumi 3,6 m
2. EIK-i praktika kohaselt rikub piinamiskeeldu alla 3 m2 jääv isiklik ruum. Riigikohus ei eeldanud asjas 3-4-1-9-14, et 2,5 m2 suurune põrandapind oleks alandanud kinnipeetava väärikust, vaid nentis, et kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kogumis. 3) WC on kambris võimalusel. Kambris asuv WC on piiratud kolmest küljest: kahest küljest kambri seinaga ja ühest küljest madala seinaga. Et tagada WC kasutajate privaatsust, antakse kambritesse kardin, nagu nähtub kambrist tehtud fotolt. Kambris viibijad peavad kambri elukorralduses omavahel kokku leppima, sh WC kasutamises. Nii ei saa vastustajale ette heita tegevusi, mis kuuluvad kambris viibijate omavaheliste suhete sfääri. 4) 04.05.2011 on tehtud kanne kinnipeetu avalduste ja kaebuste registrisse, mille kohaselt on kaebaja soovinud arstiabi ning sellega on tegeletud. 5) Pärnu arestimajas puudub jalutushoov. Arvestades kinnipidamise ajalist kestust, ei ole usutav, et võimatus käia jalutamas vastavalt kuuel ja kaheksal päeval, oleks kaebajale mingeid vaevusi põhjustanud. Arvestada tuleb ka seda, et kinnipeetu ei viibi päeval, mil teda Pärnu arestimajja etapeeritakse ja sealt minema viiakse, arestimajas kogu päeva. Arestimaja arvestusžurnaali väljavõttest nähtub ka, et kaebaja oli kambrist pidevalt ära: kaebaja osales Pärnu Maakohtu istungil, suhtles advokaadiga, saatis kirja. Menetlustoimingutel osalemine ei asenda küll õigust viibida värskes õhus, ent näitlikustab kinnipidamise asjaolusid. 6) Igale kinnipeetule selgitatakse tema õigusi ja kohustusi. Arvestades, et kaebaja pöördus arestimaja ametnike poole sooviga saada arstiabi, kasutas võimalust teha telefonikõne ja saatis kirja, pidi ta oma õigustest teadlik olema. 7) Kaebaja nõuded on esitatud tagantjärele. Tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas 3-3-1-14-10 peab arestimajas viibiv isik võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Iga kinnipeetu saab esitada nõudeid, kaebusi ja avaldusi hommikuse kontrollkäigu ajal, mis märgitakse omakorda üles arestimaja arvestusžurnaali. Kaebaja ei pöördunud arestimaja ametnike poole ei kambri niiskuse, ebapiisava valguse, kambripinna ega WC-ga seoses. 3 8) Mittevaralise kahju tekkimine on tõendamata. Kaebaja ei ole põhjendanud rikkumise intensiivsust ega mõju. Kuigi kaebaja võimalused tõendeid esitada on piiratud, pole ta viidanud ka tõendite asukohale. Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise kogupikkust kui konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi. Samuti tuleb arvestada rikkumise asjaolusid, raskusastet ja kumulatiivset mõju. Õiguskantsler on leidnud, et Pärnu arestimaja üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu ei viibi Pärnu arestimajas üle 30 päeva. Ventilatsioon töötas ning arestimaja renoveeritakse pidevalt. Arvestades lühikest aega, mil kaebaja arestimajas viibis, s.o 6 ja 8 päeva, ei saa kaebaja nimetatud rikkumised olla ei eraldi ega kogumis niisuguseks rikkumiseks, mis võiks väärikust alandada määral, mis nõuaks omakorda mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Hüvitise suurus on seega põhjendamata ja ebamõistlikult suur. Vastustaja möönab, et kõik kinnipidamistingimused ei vasta nõuetele, ent sel põhjusel viibivad kinnipeetavad üldiselt Pärnu arestimajas lühikest aega. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot seoses tervist kahjustavate ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas ajavahemikul 01.05–06.05.2011 ja 02.12–09.12.
4. Selleks, et isikule tekkinud mittevaraline kahju kuuluks hüvitamisele, peavad olema täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused: 1) avaliku võimu kandja on toime pannud õigusvastase teo avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivseid õigusi on rikutud; 3) isikule tekitati kahju; 4) eksisteerib põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmased õiguskaitsevahendid on ammendatud. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise korral. Vastav säte lisab vastutuse alusena eelnevale seega avaliku võimu kandja süü kahju tekitamisel.
5. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (eelvangistuse täideviimine). Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja viibis Pärnus arestimajas ajavahemikel 01.05–06.05.2011 (6 päeva) ja 02.12–09.12.2011 (8 päeva), s.o kokku 14 päeva. Pooled hindavad erinevalt mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid. Lähtudes mittevaralise kahju hüvitamise eeldustest, hindab kohus esmalt, missuguseid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimusi võib pidada õigusvastasteks. Arvestades, et kaebaja võimalused esitada kinnipidamistingimuste kohta tõendeid olid võrdlemisi piiratud, kuna ta oli kinnipeetav, ja vahepeal on arestimaja remonditud, mis teeb osade asjaolude kohta tõendite esitamise sootuks võimatuks, tugineb kohus Pärnu arestikambri olmetingimuste hindamisel kaebaja ja vastustaja esitatud tõendite kõrval ka õiguskantsleri 30.06.2009 ja 18.07.2012 kontrollkäikude järel koostatud raportitele (vt http://oiguskantsler.ee/sites/default/files /field_ document2/kontrollkaigu_kokkuvote_laane_politseiprefektuuri_parnu_rapla_ja_kuressaare_arest imaja.pdf ja http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_ kokkuvote __ppa_laane_prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja__parnu_kamber.pdf; tõendite lubatavuse kohta vt mutatis mutandis RKHKo 3-3-1-14-10, p 11).
6. Nõuded arestimaja kinnipidamistingimustele tulenevad VangS-st ja selle § 156 lg 5 alusel kehtestatud ASkE-st. Ajavahemikul, mil kaebaja Pärnu arestimajas viibis, reguleeris isikute kinnipidamise tingimusi ja korda arestimajas kaks arestimaja sisekorraeeskirja: esimesel ajavahemikul, s.o 01.05–06.05.2011, siseministri 08.01.2008 määrus nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (

) ja teisel ajavahemikul, s.o 02.12–09.12.2011, siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (kehtiv ASkE). 4

1. Kaebaja väitel ei olnud kambris tagatud piisav õhuringlus, puudus loomulik valgus ning piisav valgus kirjutamiseks. Vastustaja sõnul töötas ventilatsioon nõuetekohaselt, seda puhastati regulaarselt ning kambrisse paistis loomulik valgus. Ehitustehnilised nõuded vahistatu kambrile tulenevad VangS § 90 lg-st 4, mille kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama, et vahistatut oleks võimalik pidevalt visuaalselt või elektrooniliselt jälgida. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kohtu hinnangul on kaebaja etteheited kambri ventilatsiooni ja valgustuse osas põhjendatud. 2009 kontrollkäigu raportis nentis õiguskantsler, et esinevad sügavad puudujäägid Pärnu arestimaja olme- ja kinnipidamistingimustes ning hoone on üldiselt amortiseerunud. 2012 kontrollkäigu raportis on küll tõdetud, et üldkasutatavates ruumides on tehtud hulgaliselt remonttöid, ent kohtu hinnangul ei ole siiski tõendatud, et kambris, kus kaebajat hoiti, oleks tagatud VangS § 45 lg-le 1 vastav õhuringlus. Nimelt viidatakse 2012 kontrollkäigu raportis, et ventilatsioon on vahetatud üksnes üldkasutatavates ruumides, s.o köögis ja duširuumis (tl 60 pöördel). Arestikamber, kus kaebajat hoiti, üldkasutatavate ruumide hulka ei kuulu. Remonttööde tegemine, sh ventilatsiooni vahetamine, osutab juba ka iseenesest, et selleks pidi olema vajadus, st ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud. Samuti ei nähtu asjaoludest, et ventilatsioonisüsteemi oleks puhastatud sellise korrapärasusega, mis oleks taganud, et see nõuetekohaselt toimib. Arestimaja ametniku ettekande kohaselt puhastati filtreid 2011.a lõpus ja viimati 2013.a-l (tl 43). Puudulik ventilatsioon toob endaga kaasa ka kaebaja viidatud niiskuse ja rõskuse. Asja materjalidest ei nähtu, et kambris olnud aken oleks õhupuudust leevendanud. VangS § 45 lg 1 kohaselt peavad aken ja kunstlik valgustus koostoimes tagama kambris elutegevuseks vajaliku valguse. Kaebaja on valgustuse osas viidanud Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsusele asjas 3-06-294, kus sedastati, et kirjutamiseks vajalik valgus peaks olema vähemalt 400 luxi ning et 75-vatistest pirnidest tulenev valgustatus nõutud tasemeni ei küündi. Arvestades, et
2. a kontrollkäigu raporti kohaselt ei lasknud aken täiel määral loomulikku valgust läbi ning et valgusteid vahetati kontrollkäigu ajal, kusjuures kõik kambrid said uued valgustid alles sama aasta juuli lõpuks, võib järeldada, et kambrite valgustus ei vastanud nõuetele ajal, mil kaebaja Pärnu arestimajas viibis. Kohus toob siiski välja, et kaebaja väited kunstliku valgustuse kohta on vastuolulised. Esmalt väidab ta, et kambris oli kaks kuni kolm 75-vatist elektripirni (tl 3) ja tavalised elektripirnid (tl 67), seejärel, et juhtme otsas oli üks pirn (tl 71 pöördel). Vastustaja vastusest ilmneb ka, et kamber, kus kaebaja viibis, palus televiisori vaatamiseks kunstliku valgustuse päeva ajal välja lülitada.
3. Kaebaja väitel oli tal kambris isiklikku ruumi alla 3 m2, mis viitab juba iseenesest EIÕK artikkel 3 rikkumisele. Kaebaja leiab, et isikliku ruumi arvutamisel tuleb arvestada inventarita pinda, st vaba pinda liikumiseks. Sama teeb ka EIK. Vastustaja sõnul oli kaebaja kasutuses alati üle 3 m2 suurune pind. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa automaatselt eeldada, et 2,5 m2 suurune põrandapind võiks kinnipeetava inimväärikust rikkuda. Kaebaja väited isikliku ruumi puuduse kohta ei ole põhjendatud. Nii

§ 9lg 3 kui kehtiva ASk

E § 12 lg 3 nägid kambris ette põrandapinda 2,5 m2 kinnipeetu kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et Riigikohtu praktikas ei ole ka 2,5 m2 suurust põrandapinda peetud iseenesest inimõigusi rikkuvaks (vt RKPJKo 3-4-1-9-14, p 38). Arvestades, et EIÕK reguleerib ka riigisiseseid suhteid, tuleb EIK praktikaga põhiõiguste tõlgendamisel arvestada. EIK on küll mitmekohalises kambris pidanud soovituslikuks standardiks 4 m2 kambripinda kinnipeetava kohta, ent on siiski mitmel korral rõhutanud, et ta ei saa lõplikult määrata, kui palju isiklikku ruumi 5 peaks kinnipeetavatel kambris konventsiooni mõttes olema. EIK on toonitanud, et kinnipeetavale vajalik isiklik ruum sõltub mitmest asjaolust, nagu kinnipidamise kestusest konkreetsetes tingimustes, võimalusest liikuda värskes õhus ning kinnipeetava füüsilisest ja vaimsest seisundist (otsus asjas nr 36898/03: Trepashkin/Venemaa, p 92 ja sealsed viited). Sellisena ei saa kohus nõustuda kaebaja väitega, et alla 3 m2 suurune põrandapind viitab juba iseenesest EIÕK artikkel 3 rikkumisele. EIK praktikas on juhtudel, mil avaldaja käsutuses on olnud alla 3 m2 põrandapinda, viidatud väga sageli muudele raskendavatele asjaoludele, nagu kinnipidamise kestusele, võimatusele viibida värskes õhus. Alla 3 m2 suuruse põrandapinna näol on tegemist vaid tugeva eeldusega, et konventsiooni nõudeid on rikutud. Asjaoludest nähtub, et ajavahemikul 01.05–06.05.2011 viibis kaebaja kambris nr 10 üldpindalaga 16 m2 ja 02.12–09.12.2011 kambris nr 13 üldpindalaga 14,7 m

1. Mõlema kambri pinnast on maha arvestatud WC-alune pind 1 m
2. WC-aluse pinna väljajätmine on põhjustanud ka erinevused, millele kaebaja on viidanud oma 19.08.2014 seisukohas (tl 71). Asjaolu, et vastustaja on kambri üldpinnast WC-aluse pinna maha arvestanud, viitab sellele, et vastustaja peab seda eraldatud ruumiosaks. Pinna mahaarvestamine on kaebaja jaoks soodsam, kuna jagatava, s.o kambri üldpinna suurus, on väiksem, samas kui jagaja suurus, s.o kinnipeetute arv, ei muutu. Asjaoludest nähtub, et mõlemas kambris viibis vaidlusalusel perioodil neli inimest, v.a ühel päeval, mil kambris nr 13 viibis 3 isikut. Jagades kambri üldpinna seal viibinud isikute arvuga, on ühel juhul kaebaja isiklik pind 4 m2 ja teisel juhul keskmiselt 3,8 m
3. Seega oli kaebaja käsutuses olev ruum alati üle 3 m
4. EIK ei ole alla 4 m2 suurust põrandapinda pidanud iseseisvalt EIÕK artiklit 3 rikkuvaks, vaid on sellisel juhul hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis (otsus asjas nr 17249/12: Szafrański/Poola, p 24). Kohus ei nõustu kaebajaga, et isikliku ruumi arvutamisel peab kambri üldpinnast maha arvestama mööblialuse pinna. Ei

§ 9lg-st 3 ega kehtiva ASk

E § 12 lg-st 3 ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub vastavalt

§ 10lg-s 1 ja kehtiva ASk

E § 13 lg-s 1 ette nähtud kambri sisustus. Viimane on ka mõistlikult seletatav, kuna kambris viibijad kasutavad seal asuvat mööblit enda tarbeks: voodit lamamiseks/magamiseks, riiulit asjade hoidmiseks ja tooli istumiseks. Seega on pind, mille peal mööbel asub, samasugune isiklik pind nagu inventarita pind liikumiseks. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, nagu arvestaks EIK kambripinna arvutamisel üldpinnast maha mööblialuse pinna. Kohus on uurinud EIK praktikat, millest nähtub, et mööbli alla jäävat pinda kambri üldpinnast üldiselt maha ei arvestata. EIK on küll sageli nentinud, et kambripind on veelgi väiksem seal oleva mööbli tõttu, ent pole kambri üldpinda mööblialuse pinna võrra vähendanud (näiteks otsus asjas nr 5774/10 ja 5985/10: Mandic ja Jovic/Sloveenia, p 77; otsus asjas nr 6215/14: Verdes/Rumeenia, p 76). Kui kambris olev mööbel takistab aga niigi väikses kambris vabalt ringi liikuda, siis EIK praktikas viitab see väga suure tõenäosusega konventsiooni rikkumisele (otsus asjas nr 42525/07 60800/08: Ananyev ja teised/Venemaa, p 148). Ka Riigikohus on osundanud vastavasisulisele EIK praktikale (vt RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). Praegu ei nähtu asjaoludest, et kambri üldpind oleks olnud nii väike, et mööbli vahel ei olnud võimalust vabalt ringi liikuda. Vastustaja saadetud piltidelt (tl 58 ja 58 p) nähtub, et vaba pinda oli piisavalt, et teistest kambris viibijatest ja seal asuvast mööblist raskusteta mööduda. Ka ei ole kaebaja vastustajale ette heitnud, et tal oli vaevarikas mööblitükkide vahel liikuda. Vastupidi, kaebaja on vastustajale heitnud ette, et kambris oli liiga vähe mööblit, st puudusid laud ja toolid. Kohus järeldab siit, et kaebaja arvates oli kambris piisavalt ruumi, et sinna laud ja toolid paigutada. Seega pidi seal olema ka piisavalt ruumi, et liikuda. 9. Kaebaja väitel rikkus tema õigusi olukord, kus WC oli muust kambrist eraldatud üksnes 1,5 m kõrguse seinaga ning seda tuli kasutada teiste kinnipeetute juuresolekul. Vastustaja sõnul ei ole 6 nõudeid WC asukohale kehtestatud, ent WC on piiratud kolmest küljest. Et võimaldada suuremat privaatsust, antakse kambrisse kardin. Kohtu hinnangul ei ole muust kambrist eraldamata WC iseenesest õigusvastane.

§ 10lg 1 p 7 ja kehtiva ASk

E § 13 lg 1 p 7 kohaselt kuulub WC kambri sisustusse võimaluse korral. WC asukohale ei ole nõudeid kehtestatud. Riigikohus on oma 17.06.2010 otsuse nr 3-3-1-95-09 p-s 36 märkinud, et EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Ka õiguskantsleri kontrollkäikude raportitest ei nähtu, et õiguskantsler oleks WC tingimusi õigusvastaseks pidanud. Asja materjalidest nähtub ka, et WCnurk oli piiratud kolmest küljest: kahest küljest kambri seinaga ning ühest küljest 1,5 m kõrguse betoonseinaga. Kaebaja arusaam, nagu ta ei peaks WC kasutamises teiste kambris viibinutega kokku leppima, kuna WC on antisanitaarne, on väär. Ühiselu reeglid nii kinnipidamisasutustes kui väljaspool seda nõuavad alati kompromisse. Sama põhimõte nähtub ka

§ 32lg 1 pst 3 ja kehtiva ASk

E § 32 lg 2 p-ist

1. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kamber, kus kaebaja viibis, leppis kokku WC kasutamises, kinnitades WC eraldamiseks kambrisse musta kile (tl 67). Kuigi kohus leiab, et muust kambrist eraldamata WC kaebaja õigusi iseenesest ei riku, siis sarnaselt EIK-i praktikaga võtab kohus tualettruumi avatuse arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, kui hindab, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, mille puhul on tegemist inimväärikust alandava kohtlemisega.
2. Kaebaja sõnul esitas ta arestimaja ametnikule 04.05.2011 avalduse, et pöörduda arsti vastuvõtule, kuid tema soovile ei reageeritud. Vastustaja väitel on kaebaja 04.05.2011 avaldusega tegeletud. Kaebaja väited, nagu ei oleks talle arstiabi osutatud, on põhjendamata. Kaebaja pöördumine arestimaja ametniku poole, et saada arstiabi, on üles märgitud arestimaja arvestusžurnaali (tl 103) vastavalt

§ 29

lg-le 7.

§ 31

p 3 kohaselt on kinnipeetud õigus saada küll arstiabi ja ravimeid, ent sätet tuleb lugeda koos

§ 29

lg-ga 1, mille kohaselt tagatakse kinnipeetule küll ravi, ent kiirabi kutsutakse üksnes vajaduse korral. Asjaoludest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud vajadus kiirabi järele. Kaebaja ei ole oma terviseprobleeme tõendanud, samuti ei nähtu, et terviseprobleemid oleks takistanud tal kirju kirjutada, raamatuid lugeda, ristsõnu lahendada, jutustada või TV-saateid vaadata (tl 2). Arvestades, et kaebajale on arestimaja arvestusžurnaali kohaselt väljastatud käsimüügiravimeid ja rohkem pole kaebaja arstiabi saamiseks arestimaja ametnike poole pöördunud, võib järeldada, et ta sai vajalikul määral abi. Kaebaja on vastustajale ette heitnud, et arestimajas ei olnud kohapeal arsti ja arestimaja ametnikud andsid välja käsimüügiravimideid ning küsisid konsultatsioone tuttavatelt arstidelt. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebaja kirjeldatud korraldus iseenesest kaebaja õigusi ei riku. Kaebaja ei ole väitnud, et tema tervist või muud isikuõigust oleks selline korraldus kahjustanud. Seega on etteheide esitatud avaliku huvi kaitseks. Avaliku huvi kaitseks kaebuse esitamine ei ole käesoleval juhul lubatud. 11. Kaebaja heidab vastustajale ette pesemistingimusi kambris: kuna kambris puudus kraani- või pesukauss, oli WC-pott kasutusel ka kraanikausina. Ainsaks joogivee allikaks oli kraan, mis asus WC-poti kohal, olles sellest vaid 40 cm kõrgemal. Nii pidi kaebaja enda nägu ja hambaid pesema ebameeldivat lõhna eraldava WC-poti vahetus läheduses. Vastustaja kaebaja etteheitele vastanud ei ole. Kaebaja etteheited pesemistingimuste kohta on alusetud.

§ 10lg 1 p 6 ning kehtiva ASk

E § 13 lg 1 p 6 kohaselt kuulub pesemisnurk kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei saa kaebaja nõuda, et kambris oleks tingimata kraanikauss. Asjaolu, et kambris oli WC ja kraanikaussi 7 ei olnud, ei muuda pesemistingimusi õigusvastaseks. Vastustaja saadetud piltidelt (tl 55, 58) nähtub ka pesukauss, mistõttu pidi kaebajal olema võimalik pesukaussi küsida ja kasutada ning enda isikliku hügieeni eest hoolitseda mujal kambris kui WC poti kohal. Lisaks oli kaebajal võimalus end kord nädalas pesta üldkasutatavas ruumis (

§ 27lg 3 ja kehtiva ASk

E § 27 lg 2). 12. Kaebaja väitel pidi ta sööma ja jooma ebainimlikult kägaras voodi peal istudes, taldrik põlvedel, kuna kambris puudusid toolid ja söögilaud; samuti ei saanud ta kirjutada. Kambris olev mööbel oli seega puudulik. Vastustaja kaebaja etteheitele vastanud ei ole. Kaebaja etteheited mööbli puudumise kohta on osaliselt põhjendatud. Nimelt kuulus

§ 10lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt kambri sisustusse laud ja istekoht igale kinnipeetule.

Kuna tegemist oli imperatiivse sättega, oli vastavate mööbliesemete kambrisse paigutamata jätmine õigusvastane 01.05.2011–06.05.2011. Siinkohal ei leevenda laua ja istekohtade puudumist kambris olnud riiul või võimalus kasutada voodit laua või istekohana. ASkE-s nimetatud kambri sisustuselemendid kuuluvad sinna nende kasutusotstarbe tõttu. Riiuli ja voodi esmaseks otstarbeks ei ole täita sama funktsiooni, mis on laual või toolil. Kui voodit koormatakse mitme erineva kasutusotstarbega, kaob vajadus sätestada ASkE-s teisi kambri sisustuselemente. Kehtiva ASkE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt kuuluvad laud ja toolid kambri sisustusse üksnes võimaluse korral. Seega teisel ajavahemikul ei pidanud vastustaja kambris enam lauda ja toole tagama. Samas nähtub 2012 kontrollkäigu raportist, et kinnipeetutele antakse soovi korral toole, millele saadi ka kinnitust kambreid külastades. Ka kaebaja kambris oli olemas üks tool. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud soovi saada kambrisse rohkem toole. Kaebaja on veel märkinud, et nõuetelevastavatest olmetingimustest ei saa rääkida, kuna kambris asunud voodid nägid välja nagu laibakuuri lahkamislauad ning peatsis asus betoonist kolmnurk. Nii

§ 10lg 1 p 1 kui kehtiva ASk

E § 13 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse ühe- või kahekordsed voodid. Üldiseid nõudeid vooditele kehtestatud ei ole. Siit võib järeldada, et voodi peab vastama sellistele miinimumnõuetele, mis võimaldaks seal vähemalt lamada. Vastustaja esitatud piltidelt (tl 58, 58 pöördel) nähtub, et ühekordse lavatsi peal asus u 15 cm paksune madrats. Madrats oli omakorda piisavalt pikk, et katta peatsis asuvat betoonist kolmnurka. Kohtu hinnangul vastasid Pärnu arestimaja voodid ASkE-s nimetatud voodi miinimumnõuetele. Asjaolu, et kaebaja jaoks võis kambris olnud voodi olla mõneti ebamugav või esteetiliselt vastuvõetamatu, ei tähenda, et voodi minimaalsetele olmetingimustele ei vastanud. 13. Kaebaja väitel ei saanud ta käia jalutamas üks tund päevas, kuigi see õigus on tal VangS-e järgi olemas. Vastustaja sõnul puudub Pärnu arestimajas küll jalutushoov, ent asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalust käia jalutamas vastavalt kuuel ja kaheksal päeval, ei saanud talle mingisuguseid vaevusi põhjustada. Samuti ei viibinud kaebaja kambris päevad läbi. Kaebaja jäeti õigusvastaselt ilma võimalusest käia vähemalt üks tund päevas värskes õhus jalutamas. VangS § 93 lg 5 kohaselt on vahistatul õigus viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Ka

§ 31p 4 ja kehtiva ASk

E § 31 lg 2 annavad kinnipeetule õiguse soovi korral viibida valve all vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub. Asja materjalidest küll ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud soovi jalutada, st tema soovi ei ole kirjalikult fikseeritud, ent kuna ta on viibinud ka teistes kinnipidamisasutustes, pidi ta oma õigusest teadlik olema. Kohtu hinnangul ei saa olukorras, kus kinnipeetule on teada, et jalutusvõimalus puudub, talle ette heita, et ta kirjaliku avalduse esitamata jättis või järeldada, et ta jalutada ei soovinud (vt mutatis mutandis RKHKo 3-3-1-54-08, p 13). Ka ei leevenda jalutusvõimaluse puudumist asjaolu, et kaebaja viibis tihti menetlus- ja uurimistoimingutel, kuna kinnipeetu tahtevabadus on viimase puhul tunduvalt enam piiratud kui jalutuskäigu ajal. Liiati viibitakse menetlus- ja uurimistoimingutel valdavalt siseruumides. 8

1. Kaebaja väitel kahjustasid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused tema tervist ja alandasid inimväärikust. Õigus tervise kaitsele on põhiseaduslikult kaitstav õigus ning RVastS § 9 lg 1 alusel kuulub selle õiguse rikkumise korral hüvitamisele kahju. Kohtu hinnangul on kaebaja väide tervise kahjustamise kohta paljasõnaline. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervist oleks kinnipidamistingimustega kahjustatud. Kaebaja on küll väitnud, et vähene valgustus kurnas silmi, kuid pole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tema nägemine oleks halvenenud ja see halvenemine oleks seotud kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas. Kuna kinnipidamistingimused kaebaja tervist ei kahjustanud, ei saanud talle sellega seoses tekkida ka mittevaralist kahju. Õigus inimväärikusele tuleneb PS §-dest 10 ja 18 ning õiguse rikkumisega kaasnev kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Osutades isiku isiklikule arusaamale enda õigustest ja kohustustest, on inimväärikus ühtaegu piiriks, mille ületamine toob tema jaoks kaasa valu või kannatuse. Sellisena ei ole inimväärikusel universaalset mõõdet, sõltudes inimese vanusest, psühholoogilisest ja vaimsest seisundist. Hindamaks, kas kinnipidamistingimused riivasid kaebaja inimväärikust, mis tekitasid talle omakorda valu ja kannatusi, tuleb kohtul arvestada nii tingimuste kumulatiivset mõju, kaebaja etteheiteid konkreetsete tingimuste osas kui kinnipidamise kestust. Samas tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused arestimajas ei saagi olla meeldivad, kuna kinnipidamistingimustel peab olema heidutav mõju. Isik peab taluma valu ja kannatusi, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Riigikohtu praktikas on inimväärikust alandavaks peetud isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 3-3-1-93-09, p 11). Samas tõdeb kohus, et mittevaralise kahju suurust on kannatanul võimatu tõendada. Nii saab kohus mittevaralise kahju tekkimist hinnata diskretsiooni alusel. Kohus leiab, et olukorras, kus kaebaja pidi viibima päevad läbi umbsetes ja puuduliku valgustusega siseruumides alla 4 m2 suurusel pinnal, samades tingimustes asus ka WC, tal ei olnud tagatud võimalust jalutada ning kambri sisustus ei olnud vähemalt ühe perioodi osas õigusaktidega kooskõlas, olid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused kumulatiivselt õigusvastased ning ületasid piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Asjaoludest ei nähtu, et teisel perioodil oleksid kinnipidamistingimused olnud paremad. Kohus märgib veel, et õiguse riive tuvastamisel pole kinnipidamise kestus määrava tähendusega. EIK praktika kohaselt võib ka 22-tunnine kinnipidamine ebainimlikes tingimustes olla vastuolus konventsiooni artikliga 3 (otsus nr 5140/02: Fedotov/Venemaa). Kinnipidamise kestusel on määrav roll siis, kui hakatakse hindama hüvitise suurust. Hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju seisneb kehalises või hingelises valus ja kannatustes, mis isikule subjektiivse õiguse rikkumisega kaasnevad. Olukorras, kus kinnipidamistingimused kumulatiivselt kaebaja inimväärikust alandasid, peab kohus usutavaks, et kaebajale tekkis mittevaraline kahju. Tekkinud kahju on haldusorgani õigusvastase teo otsene tagajärg. Kui kinnipidamistingimused Pärnu arestimaja vastaksid nõuetele, ei oleks kaebajale kahju tekkinud.
2. Vastustaja heidab kaebajale ette, et kaebus on esitatud n-ö tagantjärele ning kaebaja ei kurtnud arestimajas olles kinnipidamistingimuste üle: kaebaja ei pöördunud arestimaja ametnike poole ei kambri niiskuse, ebapiisava valguse, kambripinna ega WC-ga seoses. Kaebaja väitel on kaebus esitatud kaks aastat pärast tema kinnipidamist Pärnu arestimajas, kuna talle ei tutvustatud tema õigusi ja kohustusi. 9 Kohus mõistab vastustaja etteheidet vastuväitena esmaste õiguskaitsevahendite ammendatuse kohta. Arvestades RVastS § 7 lg-s 1 sätestatut, peab kannatanu aktiivselt tegutsema, et kahju tekkimist vältida. Arestimaja arvestusžurnaalist küll ei nähtu, et kaebaja oleks vastustajale kinnipidamistingimusi ette heitnud, ent kohtu hinnangul ei oleks ükski kohane õiguskaitsevahend aidanud kahju tekkimist vältida. Kohus on näidanud, et teades, et jalutusvõimalus puudub, ei pea isik sama nõuet korduvalt esitama (vt käesoleva otsuse p 13). Arvestades ka kaasuse asjaolusid, ei ole usutav, et kaebaja avalduse või taotluse järel oleks paranenud arestimaja ventilatsioon või valgustus. Kaasuse asjaolusid silmas pidades oleks kaebaja etteheidetest olnud täidetav üksnes nõue saada kambrisse toole. Ainus kohane õiguskaitsevahend, mis kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju oleks vältida aidanud, oleks olnud nõue paigutada end ümber teiste arestimajja, kuid ei

ega kehtiv ASkE ei sätesta seda kinnipeetu subjektiivse õigusena. Ümberpaigutamine toimub haldusorgani kaalutlustel, nagu julgeolek või otstarbekus, või kohtu või prokuratuuri määruse alusel (kehtetu ja kehtiv ASkE § 12 lg 2). Samal ajal ei pea kohus usutavaks, et kaebajale tema õigusi ja kohustusi ei tutvustatud.

§ 8ja kehtiva ASk

E § 8 lg 4 kohaselt tutvustatakse kinnipeetule arestimaja sisekorraeeskirja ning õiguste ja kohustuste kohta antakse kirjalik teave. Kaebaja on saanud ravimeid, ta on välja saatnud kirju, talle on toodud pakk, tema kamber on palunud arestimaja ametnikelt, et päevavalgus välja lülitataks, et televiisorit vaadata (tl 50, 103). Sellisena pidi kaebaja teadma, et tal on võimalik pöörduda soovide ja päringutega arestimaja ametnike poole.

1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt peab mittevaraline kahju olema tekkinud haldusorgani süülise käitumise tagajärjel. Vastutuse tekkimiseks peab avaliku võimu kandja olema seega vähemalt hooletu (VÕS § 104 lg 2). Kohus leiab, et vastustaja on kahju tekitamises süüdi. Asjaoludest ei nähtu, et vastustaja otseseks eesmärgiks oleks olnud kaebaja väärikust alandada, st et ta oleks soovinud kaebajale kahju tekitada. Samas täidab kohtu hinnangul süükoosseisu vastustaja nõusolek hoida kaebajat õigusvastastes tingimustes ja suutmatus täita enda positiivseid kohustusi.
2. Kohus leidis, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused võisid kaebajas tekitada tundeid, mis küündisid tasemeni, mis on omakorda vastuolus PS §-des 10 ja 18 ja EIÕK artiklis 3 sätestatud põhimõttega. Kohus peab otsustama, kas taotletav summa – 500 eurot – on kohane ja põhjendatud hüvitis. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, kusjuures arvestada tuleb RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt RKHKo 3-3-1-80-12, p 28). Hüvitise suuruse otsustab kohus oma siseveendumuse alusel kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt RKHKo 3-3-1-78-11, p 15). Kuigi RVastS § 9 lg 1 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise rahas, siis Riigikohtu praktikas on kahju rahas kompenseerimise asemel tunnustatud kohaseks mittevaralise kahju hüvitamise viisiks ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamist (vt RKHKo 3-3-1-43-11, p 18). Sama võimaluse näeb ette HKMS § 41 lg
3. See, kas mittevaraline kahju hüvitatakse rahas või tuvastatakse haldusorgani tegevuse õigusvastasus, oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kohus on seisukohal, et kaebajale on vastustaja süülise käitumise tõttu tekkinud küll mittevaraline kahju, s.o valu ja kannatused, ent riive intensiivsus ei õigusta kahju hüvitamist rahas. Kaebajat hoiti õigusvastastes tingimustes, ent kinnipidamine oli küllaltki lühike – vastavalt kuus ja kaheksa päeva. Samuti jäi mõlema kinnipidamise vahele võrdlemisi pikk ajavahemik. Õiguskantsler on oma 2012 kontrollkäigu raportis leidnud, et ta ei soovita hoida kinnipeetuid Pärnu arestimajas üle 30 päeva. Samas kaebajat hoiti Pärnu arestimajas kinni enam kui poole vähem aega ja sedagi kahel erineval ajavahemikul. Raportist nähtub veel, et arestimaja ruumid olid küll amortiseerunud, ent puhtad. Asja materjalidest nähtub ka, et kaebajale on arestimajja toodud sigarette (tl 50), millest 10 võib järeldada, et raske ja umbse õhu kambris võis vähemalt osaliselt põhjustada kambris suitsetamine. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-st
4. Kuna kaebajat hoiti Pärnu arestimajas kinni lühikest aega, leiab kohus, et arvesse saab võtta ka aega, mil kaebaja viibis kambrist väljas seoses uurimis- ja menetlustoimingutega. Päevi, mil kaebaja viibis üksnes kambris ja välja üldse ei pääsenud, oli ainult kuus. Eeltoodut arvesse võttes ei ole õiguste riive nii intensiivne, et õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas.
5. Menetluskuludest. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt. HKMS § 108 lg 2 alusel jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 14). Kohtu hinnangul moodustab õigusvastasuse tuvastamine ligikaudu poole kaebaja nõudest. Seega tuleb vastustajalt pool tasutud riigilõivust välja mõista. Kuna kaebaja ei ole esitanud muid kuludokumente, jäävad poolte muud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys 11