Obsah (9)

§ 32§ 27§ 48§ 31§ 10§ 60§ 61§ 9§ 8

Haldusasi 3-14-51465 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-51465 Haldusasi

) ja siseministri 27.09.2011 määrusest nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (kehtiv ASkE). 1) Ehitusseadus ei sätesta nõudeid arestimaja valgustusele või aknale. Arestimaja ei pea tagama, et kinnipeetul oleks võimalus vaadata kaugusesse. Kohtud on pidanud piisavaks jalutusvõimalust ruumis, kus 30 cm kõrgune aken asub lae all, mille kaudu tulev värsket õhku. Arestimaja ventilatsioon töötas, hoonet renoveeritakse pidevalt. Nii kehtetu kui kehtiva sisekorraeeskirja kohaselt tuleb kinnipeetul hoida kambris puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Pärnu arestimaja ei ole kohustatud kinnipeetutele tagama võimalust pesu pesta, seega ei saa sellise võimaluse tagamata jätmist vastustajale ette heita; niisamuti ei saa sellise võimalus puudumine kaebaja väärikust alandada. Kinnipeetule on lubatud saata pakiga esemeid, sh puhtaid riideid, mistõttu ei pea kambris riideid pesema ega kuivatama. Paki saatmise ajal võib isik olla küll mujale etapeeritud, ent kinnipeetul on võimalik saada riided kätte koostöös arestimaja ametnikega. 2) Pärnu arestimajas puudub jalutushoov. Arvestades kinnipidamise ajalist kestust, ei ole usutav, et võimatus käia jalutamas 8- või 15-päevase ajavahemiku jooksul, oleks kaebajale mingeid vaevusi, sh peavalu või uimasust, põhjustanud. Päeval, mil kinnipeetav Pärnu arestimajja etapeeritakse ja sealt lahkub, ei viibi ta arestimajas kogu päeva. Üldjuhul viibis kaebaja Pärnu arestimajas lühikest aega ning nende perioodide vahele jäi pikk ajavahemik, mil kaebaja viibis teistsugustes tingimustes. Jalutusvõimalus on kinnipeetu õigus, mitte kohustus. Selleks, et arestimaja ametnik teaks, kas kinnipeetu soovib oma õigusi kasutada, peab kinnipeetav soovi avaldama. Ühest tahteavaldusest ei piisa. Õiguskantsler on pidanud Pärnu arestimaja tingimusi rahuldavaks, kui isik ei viibi seal üle 30 päeva. 3) WC-tüüp ei riku iseenesest privaatsust ega alanda inimväärikust. Kambris on hügieeninurk, mille kasutamises saavad kinnipeetud isekeskis kokku leppida ja teha intiimtoiminguid nii, et see teistele nähtav ei ole. WC on piiratud kolmest küljest: kahest küljest kambri seinaga ja ühest küljest ühe meetri kõrguse seinaga. Et tagada WC kasutajate privaatsust, antakse kambritesse võimalusel katteid. EIK on leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav, vaid seda tuleb hinnata kogumis teiste asjaoludega. Kaebaja ei ole tõendanud, et WC kasutamine rikkus tema õigusi või alandas teda. Arestimaja ametniku kohustuseks on kambreid jälgida, seega võib ta uksel asuvast aknast sisse vaadata, kuid eesmärgiks ei ole jälgida, kas keegi kasutab WC-d. Ukseaknast ei ole ka näha, kui keegi WCd kasutab. Kaebaja sai taotluste ja avaldustega pöörduda arestimaja ametnike poole, kuid tal ei olnud WC osas midagi ette heita. Kambritesse antakse pesukauss ja kanistritega sooja vett, 3 mistõttu on kinnipeetul võimalus end pesta sooja veega. Kui kaebaja pesi end külma veega, siis oli see tema valik. 4) Söömine mujal kui söögilaua taga ei ole ebatavaline. Kui puudub võimalus mööbli paigutamiseks, tuleb süüa ja juua, arvestades ruumi suurust. Paljud inimesed söövad televiisori ees, lebades tugitoolis või diivanil. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliste muude toimingute puhuks ta mööblit vajas. Kambris on võimalusel vaba nari, samuti on kambrites riiul ja toolid. Kuna kinnipeetud liiguvad, ei saa tagada, et nende saabumisel on kambris kõik mööbliesemed olemas. Kaebaja viibis alarahvastatud kambris, seega sai ta seal oma elu korraldada. Kinnipeetutele selgitatakse nende õigusi ja nad võivad arestimaja ametniku tähelepanu juhtida puuduvale mööblile näiteks hommikuse ülevaatuse ajal, kui saab esitada avaldusi/taotlusi. Kaebaja seda ei teinud. 5) Kaebaja väited kokkusaamiste kohta ei ole usutavad. Nii kehtiva kui

järgi korraldatakse kokkusaamised arestimaja territooriumil ning kinnipeetu võib lähedasest eraldada vaheseinaga. Kokkusaamine toimub koridori trellustega osas, selle ajal on tagatud suhtlemine ning kõrvalised isikud seda ei sega ega takista. Vestluse pikkust arestimaja ametnikud ei mõjuta, kuigi peavad arvestama maksimaalse pikkusega, s.o kaks tundi. Arvestada tuleb ka kohtu kehtestatud kirjavahetuse ja suhtlemiskeeluga. Nii kehtetu kui kehtiva ASkE kohaselt on isikute järelevalve kokkusaamise ajal kohustuslik. 6) EIK-i praktika kohaselt rikub iseenesest inimväärikust alla 3 m2 jääv isiklik ruum. Kaebaja viibis alarahvastatud kambris ja tema kasutuses olev isiklik ruum oli üle 3 m

1. Seega praegu ei ole kaebaja kinnipidamistingimused iseenesest õigusvastased. Riigikohus ei eeldanud asjas 34-1-9-14, et ka 2,5 m2 suurune põrandapind oleks kinnipeetava väärikust alandanud, vaid nentis, et kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kogumis 7) Kambris viibitud aeg, s.o vastavalt 8 ja 15 päeva korraga, oli liiga lühike, et kaebaja nägemisteravus või tema tervis oleks saanud halveneda. Kaebaja ei ole täpsustanud perioodi, mil tema nägemine halvenes, ega põhistanud, et tema nägemine halvenes just seoses kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas, mitte pärilikkuse, vanuse või muude tegurite tõttu, mis teatavasti mõjutavad nägemisteravust. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal on prillid. Tervishoiuteenus oli kaebajale kättesaadav: talle anti ravimeid ajal, mil ta Pärnu arestimajas viibis, ning ta sai suhelda velskriga, mistõttu ei ole usutav, et tal võisid nägemisvaevused tekkida. Kaebaja ei ole näidanud, kuidas niisketes tingimustes viibimine kahjustas tema tervist, vaid on viidanud üksnes ohule, et sellised tingimused võivad tema tervist kahjustada. Puuduvad tõendid ühestki sümptomist. Kaebaja pöördus vastustaja poole sooviga saada ravimeid peavalu ja unetuse vastu ja neid talle võimaldati. 8) Kahju tekkimine ei ole tõendatud ja kaebaja nõuded on esitatud tagantjärele. Kuigi kaebaja võimalused tõendeid esitada on piiratud, pole ta viidanud ka tõendite asukohale. Kaebus esitati alles
2. aastal. Kannatused ja alandus ei saa tekkida aastaid hiljem, lugedes kohtulahendeid sarnastel asjaoludel. Arestimaja arvestusžurnaalist nähtub, et kaebaja viibis kambrist pidevalt ära ja sai suhelda erinevate isikutega. Tal oli võimalus saada oma õiguste kaitseks abi juba Pärnu arestimajas. EIK-i praktika kohaselt kaasnevad kinnipidamisega alati praktilistest kaalutlustest tulenevad kannatused (otsus asjas nr 26576/10: Totolici/Rumeenia) ning kannatuste eest hüvitise määramine on teisejärguline, kuivõrd ennekõike on vaja lõpetada rikkumine (otsus asjas nr 72710/11: Yarashonen/Türgi). Ka Riigikohus sedastas asjas 3-3-132-02, et arestimajas viibiv isik peab võimalusel püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Asjas 3-4-1-9-14 leidis Riigikohus jälle, et teatud kannatused ja ebameeldivused on kinnipidamise juures paratamatud, kuid need ei ole sellised, mis tingimata tähendaks, et inimese inimväärikust on riivatud. Piiri, mil tavapärased kannatused tuleb lugeda rikkumiseks, on keeruline määrata, sõltudes näiteks tingimuste füüsilisest ja psüühilisest mõjust ja kinnipeetu eritunnustest. Iga kinnipeetu saab esitada nõudeid, kaebusi ja avaldusi hommikuse kontrollkäigu ajal, mis märgitakse omakorda üles arestimaja arvestusžurnaali. Arestimaja juht ei leidnud ühtegi kaebaja pöördumist. Arestimaja tegeles kaebaja sooviavaldusega, talle anti ravimeid, tal võimaldati helistada, ta sai pakke ja pidada 4 kirjavahetust, kaebaja suhtles velskri, advokaadi ja arestimaja ametnikega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema pöördumistega ei tegeletud või et nendega tegeleti valikuliselt. Õiguskantsler on leidnud, et Pärnu arestimaja üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu ei viibi Pärnu arestimajas üle 30 päeva. Kaebaja nimetatud rikkumised ei saa olla ei eraldi ega kogumis niisuguseks rikkumiseks, mis võiks väärikust alandada määral, mis nõuaks omakorda mittevaralise kahju hüvitamist. Hüvitise suurus on ka põhjendamata ja ebamõistlikult suur. Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise kogupikkust kui konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi. Samuti tuleb arvestada rikkumise asjaolusid, raskusastet ja kumulatiivset mõju. Vastustaja möönab, et kõik arestimaja kinnipidamistingimused ei vasta nõuetele, ent sel põhjusel viibivad kinnipeetud Pärnu arestimajas üldiselt lühikest aega. Ka õiguskantsleri arvamuse kohaselt tuleks piirduda ühe kuu pikkuse kinnipidamisega. Kaebaja sattus arestimajja, kuna ta ei käitunud seaduskuulekalt ning arestimajas viibimise pikkus sõltub toime pandud õigusvastasest teost.
3. Tallinna Halduskohus lõpetas kaebetähtaja rikkumise tõttu 21.01.2015 määrusega menetluse nõuete osas, mis puudutavad ajavahemikku 16.02.2009–04.03.2011 ning jätkas menetlust 48 päeva osas. Ühtlasi vähendas kohus kahjunõude kogusummat 818,40 euroni. Kaebaja ei teavitanud kohut, et ta kahjusumma vähendamisega ei nõustu. Määrus jõustus 06.01.
4. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 818,40 eurot seoses õigusvastaste kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas ajavahemikul 26.08–02.09.2011, 21.10–28.10.2011, 02.12–16.12.2011, 28.03–05.04.2013, 12.04–19.04.
6. Selleks, et isikule tekkinud mittevaraline kahju kuuluks hüvitamisele, peavad olema täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused: 1) avaliku võimu kandja on toime pannud õigusvastase teo avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivseid õigusi on rikutud; 3) isikule tekitati kahju; 4) eksisteerib põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmased õiguskaitsevahendid on ammendatud. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise korral. Vastav säte lisab vastutuse alusena eelnevale seega avaliku võimu kandja süü kahju tekitamisel.
7. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (eelvangistuse täideviimine). Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja viibis Pärnus arestimajas ajavahemikel 26.08–02.09.2011 (8 päeva), 21.10–28.10.2011 (8 päeva), 02.12–16.12.2011 (15 päeva), 28.03–05.04.2013 (9 päeva), 12.04–19.04.2013 (8 päeva), s.o kokku 48 päeva. Pooled hindavad erinevalt mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid. Lähtudes mittevaralise kahju hüvitamise eeldustest, hindab kohus esmalt, missuguseid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimusi võib pidada õigusvastasteks. Arvestades, et kaebaja võimalused esitada kinnipidamistingimuste kohta tõendeid olid võrdlemisi piiratud, kuna ta oli kinnipeetav, ja vahepeal on arestimaja remonditud, mis teeb osade asjaolude kohta tõendite esitamise sootuks võimatuks, tugineb kohus Pärnu arestikambri olmetingimuste hindamisel kaebaja ja vastustaja esitatud tõendite kõrval ka õiguskantsleri 30.06.2009 ja 18.07.2012 kontrollkäikude järel koostatud raportitele (vt http://oiguskantsler.ee/sites/default/files /field_ document2/kontrollkaigu_kokkuvote_laane_politseiprefektuuri_parnu_rapla_ja_kuressaare_arest imaja.pdf ja http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_ kokkuvote __ppa_laane_prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja__parnu_kamber.pdf; tõendite lubatavuse kohta vt mutatis mutandis RKHKo 3-3-1-14-10, p 11). 5
8. Nõuded arestimaja kinnipidamistingimustele tulenevad VangS-st ja selle § 156 lg 5 alusel kehtestatud ASkE-st. Ajavahemikul, mil kaebaja Pärnu arestimajas viibis, reguleeris isikute kinnipidamise tingimusi ja korda arestimajas kaks arestimaja sisekorraeeskirja: 26.08–23.10.2011 siseministri 08.01.2008 määrus nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (

) ja 24.10.2011– 19.04.2013 siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (kehtiv ASkE).

1. Kaebaja väitel ei vastanud kambri valgustus ja ventilatsioon nõuetele. Kambrisse ei paistnud päevavalgust. Kaebaja ei saanud vaadata aknast kaugusse. Kuna riideid tuli pesta käsitsi ja kuivatada kambris, oli seal pidevalt niiske ja rõske. Vastustaja leiab, et kambri valgustusele ei ole nõudeid kehtestatud ning ventilatsioon töötas nõuetekohaselt. Vastustaja ei pea tagama kinnipeetutele võimalust pesu pesta. Ehitustehnilised nõuded vahistatu kambrile tulenevad VangS § 90 lg-st 4, mille kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama, et vahistatut oleks võimalik pidevalt visuaalselt või elektrooniliselt jälgida. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kohtu hinnangul on kaebaja etteheited kambri ventilatsiooni osas põhjendatud.
2. a kontrollkäigu raportis nentis õiguskantsler, et esinevad sügavad puudujäägid Pärnu arestimaja olme- ja kinnipidamistingimustes ning hoone on üldiselt amortiseerunud. 2012 kontrollkäigu raportis on küll tõdetud, et üldkasutatavates ruumides on tehtud hulgaliselt remonttöid, ent kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kambrites, kus kaebajat hoiti, oleks olnud tagatud VangS § 45 lg-le 1 vastav õhuringlus. Nimelt viidatakse 2012 kontrollkäigu raportis, et ventilatsioon on vahetatud üksnes üldkasutatavates ruumides, s.o köögis ja duširuumis (tl 60 pöördel). Kambrid, kus kaebajat hoiti, üldkasutatavate ruumide hulka ei kuulu. Remonttööde tegemine, sh ventilatsiooni vahetamine, osutab juba ka iseenesest, et selleks pidi olema vajadus, st ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud. Ei ole välistatud, et puudulik ventilatsioon võis endaga kaasa tuua kaebaja viidatud niiskuse ja rõskuse. Kaebaja etteheited valgustuse osas on osaliselt põhjendatud. VangS § 45 lg 1 kohaselt peavad aken ja kunstlik valgustus koostoimes tagama kambris elutegevuseks vajaliku valguse. Vaidlust ei ole, et kambris oli klaasplokkidest aken. Kohtu hinnangul vastas aken VangS-is sätestatud nõuetele. Samas ei nähtu, et kunstlik valgustus oleks vastanud nõuetele kõigil ajavahemikel, mil kaebaja arestimajas viibis. Kaebaja sõnul oli kambris hõõgniidiga lamp ja öötuli. Samuti on ta valgustuse osas viidanud Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsusele asjas 3-06-294, kus sedastati, et kirjutamiseks vajalik valgus peaks olema vähemalt 400 luxi ning et 75-vatistest pirnidest tulenev valgustatus nõutud tasemeni ei küündi. Arvestades, et 2012 kontrollkäigu raporti kohaselt ei lasknud aken täiel määral loomulikku valgust läbi ning et valgusteid vahetati kontrollkäigu ajal, kusjuures kõik kambrid said uued valgustid sama aasta juuli lõpuks, võib järeldada, et kambrite valgustus ei vastanud nõuetele enne 2012 juulit. Samas ei tulene ei VangS-st, kehtetust ASkE-st ega kehtivast ASkE-st, et kinnipeetule peaks olema tagatud võimalus vaadata kindla vahemaa taha kaugusesse. Kohtul ei ole alust pidada riiete pesemise tingimusi õigusvastaseks. On tõsi, et

§ 32lg 1 p 6 ja kehtiva ASk

E § 32 lg 1 p 5 järgi on kinnipeetul kohustus hoida kambris puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Samas ei sätesta ei

ega kehtiv ASkE vastustajale otsest kohustust luua kinnipeetutele võimalus pesu pesta. Kohtu hinnangul on võimalused arestimajas enda hügieeni eest hoolitseda piisavad, kuna kinnipeetutele võimaldatakse kord nädalas kasutada dušši (

§ 27lg 3 ja kehtiv ASk

E § 26 lg 2). Lisaks on kinnipeetule lubatud saata pakke, sh puhtaid riideid (

§ 48ja kehtiv ASk

E § 36). Kohus peab 6 usutavaks, et koostöös arestimaja ametnikega võis riidepakid toimetada kaebajale ka ajal, mil ta Pärnu arestimajas ei viibinud. 9. Kaebaja väitel ei saanud ta käia jalutamas üks tund päevas, kuigi see õigus on tal VangS-i ja ASkE järgi olemas. Vastustaja sõnul puudub Pärnu arestimajas küll jalutushoov, ent kaebaja viibis arestimajas liialt lühikest aega, et jalutusvõimaluse puudumine oleks talle mingisuguseid vaevusi põhjustanud. Niisamuti ei avaldanud kaebaja iga päev soovi jalutada. Kohus leiab, et kaebaja jäeti õigusvastaselt ilma võimalusest käia vähemalt üks tund päevas värskes õhus jalutamas. VangS § 93 lg 5 kohaselt on vahistatul õigus viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Ka

§ 31p 4 ja kehtiva ASk

E § 31 lg 2 annavad kinnipeetule õiguse soovi korral viibida valve all vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub. Asja materjalidest küll ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud soovi jalutada, st tema soovi ei ole kirjalikult fikseeritud, ent kuna ta on Pärnu arestimajas viibinud ka varem ning samuti teistes kinnipidamisasutustes, pidi ta oma õigusest teadlik olema. Kohtu hinnangul ei saa olukorras, kus kinnipeetule on teada, et jalutusvõimalus puudub, talle ette heita, et ta kirjaliku avalduse esitamata jättis või järeldada, et ta jalutada ei soovinud (vt mutatis mutandis RKHKo 3-3-1-54-08, p 13). 10. Kaebaja väitel rikkus tema õigusi olukord, kus ta pidi teiste kambris viibijate juuresolekul kasutama kambrist eraldamata Aasia tüüpi WC-d. Samuti võis WC-d kasutavat inimest näha uksesilmast sisse vaatav valvur. Kinnipeetutele enne 2014 kardinaid ei pakutud. Kaebaja pidi ennast pesema WC augu kohalt ning kraanist tuli üksnes külma vett. Vastustaja sõnul WC tüüp kaebaja inimõigusi ei riku. Kinnipeetud said WC kasutamise kokku leppida, samuti oli WC piiratud kolmest küljest ning suurema privaatsuse tagas kambrile eraldatud kardin. Valvuri ülesandeks on kambreid jälgida, mitte vaadata, kui keegi WC-d kasutab. Kambritesse antakse kanistritega sooja vett. Kohtu hinnangul ei ole muust kambrist eraldamata WC, sh Aasia tüüpi WC, iseenesest õigusvastane.

§ 10lg 1 p 7 ja kehtiva ASk

E § 13 lg 1 p 7 kohaselt kuulub WC kambri sisustusse võimaluse korral. WC asukohale ei ole nõudeid kehtestatud. EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (vt RKHKo 3-3-1-95-09, p 36). Ka õiguskantsleri kontrollkäikude raportitest ei nähtu, et õiguskantsler oleks WC tingimusi õigusvastaseks pidanud. Asja materjalidest nähtub ka, et WC-nurk oli piiratud kolmest küljest: kahest küljest kambri seinaga ning ühest küljest 1,5 m kõrguse betoonseinaga. Kuni 2014 tagas suurema privaatsuse kile või lina, mis anti kinnipeetutele soovi korral (tl 48). Kambris viibijad saavad WC kasutamises kokku leppida. Sama põhimõte nähtub ka

§ 32lg 1 p-st 3 ja kehtiva ASk

E § 32 lg 2 p-st 1. VangS § 156 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatuid ööpäevaringselt lukustatud kambrites, kus on võimalik neid pidevalt visuaalselt või elektrooniliselt jälgida. Riigikohus on 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-08 p-s 16 rõhutanud, et nõue kinnipeetut jälgida tagab eelkõige kinnipeetu enda julgeoleku ning on eesmärgiga proportsionaalne. Kohtu hinnangul ei saa seda eesmärki tagada mõnel muul moel. Arvestades, et arestimaja ametniku ülesandeks on jälgida kambrit ja tuvastada, kas seal võiks esineda oht kinnipeetu julgeolekule, mitte vaadata, kas keegi WC-d kasutab, ei saa eraldamata WC-d pidada iseenesest õigusvastaseks. Kuigi kohus leiab, et muust kambrist eraldamata WC kaebaja õigusi iseenesest ei riku, siis sarnaselt EIK praktikaga võtab kohus tualettruumi avatust arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, kui hindab, kas kinnipidamise tingimused kambris ületasid minimaalse raskusastme, mille puhul on tegemist inimväärikust alandava kohtlemisega. 7 Kaebaja etteheited pesemistingimuste kohta on alusetud.

§ 10lg 1 p 6 ning kehtiva ASk

E § 13 lg 1 p 6 kohaselt kuulub pesemisnurk kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei saa kaebaja nõuda, et kraan asuks talle meelepärasemas kohas. Nii vastustaja vastusest kui tema saadetud piltidelt (tl 55, 59) nähtub, et kambritesse anti pesukauss ja kanistrid, mistõttu pidi kaebajal olema võimalik end pesta sooja veega ja mujal kambris kui WC-poti kohal. Lisaks sai kaebaja end vähemalt kord nädalas pesta üldkasutatavas ruumis (

§ 27lg 3 ja kehtiva ASk

E § 27 lg 2). 11. Kaebaja väitel puudusid kambris laud ja toolid, mistõttu pidi ta sööma ja jooma ebainimlikult kägaras voodi peal. Kaebaja pidi istuma sirgelt, kuna tal oli seljatrauma. Voodit ei saa istekohaga samastada. Lauda oli vaja ka selleks, et kirjutada, mängida lauamänge ja valmistada ette enda kohtuasju. Vastustaja sõnul ei pea tingimata sööma laua taga. Kuna kaebaja viibis alarahvastatud kambris, sai ta sealt end vabamalt korraldada, näiteks kasutada toiminguteks vaba nari. Kaebaja etteheited mööbli puudumise kohta on osaliselt põhjendatud. Nimelt kuulus

§ 10lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt kambri sisustusse laud ja istekoht igale kinnipeetule.

Kuna tegemist oli imperatiivse sättega, oli vastavate mööbliesemete kambrisse paigutamata jätmine õigusvastane 26.08.2011–23.10.

1. Siinkohal ei leevenda laua ja istekohtade puudumist kambris olnud riiul või võimalus kasutada voodit laua või istekohana. ASkE-s nimetatud kambri sisustuselemendid kuuluvad sinna nende kasutusotstarbe tõttu. Riiuli ja voodi esmaseks otstarbeks ei ole täita sama funktsiooni, mis on laual või toolil. Kui voodit koormatakse mitme erineva kasutusotstarbega, kaob vajadus sätestada ASkE-s teisi kambri sisustuselemente. Kehtiva ASkE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt kuuluvad laud ja toolid kambri sisustusse üksnes võimaluse korral. Seega teisel ajavahemikul ei pidanud vastustaja kambris enam lauda ja toole tagama. Samas nähtub 2012 kontrollkäigu raportist, et kinnipeetutele antakse soovi korral toole, millele saadi kinnitust kambreid külastades. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks avaldanud soovi saada kambrisse rohkem toole.
2. Kaebaja on seisukohal, et kokkusaamisi lähedastega, mis kestsid viis minutit üldkasutatavas ruumis, võib pidada mõnitamiseks. Vastustaja vaidleb kaebajale vastu, leides, et ASkE kohaselt võib kinnipeetu eraldada lähedasest vaheseinaga. Samuti nõuab ASkE, et kokkusaamisi jälgitaks. Kokkusaamiste kestust arestimaja ametnikud ei mõjuta, v.a kui kohtumine kestab üle kahe tunni. Kaebaja etteheited kokkusaamiste kestuse ja tingimuste osas on alusetud.

§ 60lg 1 ja kehtiva ASk

E § 54 lg 1 kohaselt on kinnipeetul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord nädalas kestusega kuni 2 tundi. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ei kestnud tema kokkusaamised rohkem kui 5 minutit. Kohus nõustub vastustajaga, et arestimaja ametnikud ei saa kokkusaamiste pikkust mõjutada. Kui kaebaja oleks soovinud pikemalt lähedastega koos olla, oleks ta pidanud seda nõudma. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks vastustajale kokkusaamiste kestust arestimajas viibides ette heitnud.

§ 61lg 1 ja lg 2 ning kehtiva ASk

E § 55 lg 1 ja lg 2 kohaselt toimub kokkusaamine arestimaja territooriumil kokkusaamisruumis arestimaja ametniku järelevalve all. Kokkusaamisruumis võib kinnipeetu ja kokkusaaja eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Arestikambri vanema ettekande kohaselt toimuvad kokkusaamised ASkE alusel ja vastavalt arestikambri päevakavale. Kokkusaamised toimuvad kahe võre vahel segamatult ja kõrvalisi isikuid kokkusaamisele ei lubata (tl 45).

1. a kontrollkäigu raportis on õiguskantsler pidanud kokkusaamistingimusi küll ebamugavateks, kuid mitte õigusvastasteks.
2. Kaebaja väitel oli tal isiklikku põrandapinda kambris alla 4 m2, mida EIK on soovituslikuks pidanud. Põrandapinnast tuleb maha arvestada WC-alune pind. Vastustaja esitatud andmed kambrite, kambripinna ja kambrites viibinud isikute arvu kohta on vastuolulised. Vastustaja leiab, et EIK-i rikkumiseks peetakse kambripinda, mis jääb alla 3 m2 kinnipeetu kohta. Kaebaja viibis alarahvastatud kambris ja tema kasutuses olev isiklik ruum oli üle 3 m
3. Ka Riigikohtu praktika 8 kohaselt ei saa automaatselt eeldada, et 2,5 m2 suurune põrandapind võiks kinnipeetava inimväärikust alandada. Kaebaja väited ebapiisava põrandapinna kohta on põhjendamata. Nii

§ 9lg 3 kui kehtiva ASk

E § 12 lg 3 nägid kambris ette põrandapinda 2,5 m2 kinnipeetu kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et Riigikohtu praktikas ei ole ka 2,5 m2 suurust põrandapinda peetud iseenesest inimõigusi rikkuvaks (RKPJKo 20.06.2014 otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 38). Arvestades, et EIÕK reguleerib ka riigisiseseid suhteid, tuleb EIK praktikaga põhiõiguste tõlgendamisel arvestada. EIK on küll mitmekohalises kambris pidanud soovituslikuks standardiks 4 m2 kambripinda kinnipeetava kohta, ent on siiski mitmel korral rõhutanud, et ta ei saa lõplikult määrata, kui palju isiklikku ruumi peaks kinnipeetavatel kambris konventsiooni mõttes olema. EIK on toonitanud, et kinnipeetavale vajalik isiklik ruum sõltub mitmest asjaolust, nagu kinnipidamise kestusest konkreetsetes tingimustes, võimalusest liikuda värskes õhus ning kinnipeetava füüsilisest ja vaimsest seisundist (otsus asjas nr 36898/03: Trepashkin/Venemaa, p 92 ja sealsed viited). Sellisena ei saa kohus nõustuda vastustaja väitega, et alla 3 m2 suurune põrandapind viitab juba iseenesest EIÕK artikkel 3 rikkumisele. EIK praktikas on juhtudel, mil avaldaja käsutuses on olnud alla 3 m2 põrandapinda, viidatud väga sageli muudele raskendavatele asjaoludele, nagu kinnipidamise kestusele, võimatusele viibida värskes õhus. Alla 3 m2 suuruse põrandapinna näol on tegemist vaid tugeva eeldusega, et konventsiooni nõudeid on rikutud. Kohus on võrrelnud kambreid, kambrites viibinud isikute arvu ja kambripindu (tl 23–24, 49, 72, 74, 81 pöördel, 136) ning leiab, et asjakohased on vastustaja 18.03.2016 vastuses esitatud andmed (tl 136), kus kambripinnast on maha arvestatud WC-alune pind 1 m

1. WC-aluse pinna suurus 1 m2 on kooskõlas ka vastustaja 30.07.2014 vastusega kaebaja pöördumisele (tl 72). Asjaolu, et vastustaja on kambri üldpinnast WC-aluse pinna maha arvestanud, on kooskõlas vastustaja käsitlusega WC olemusest, st vastustaja peab seda eraldatud ruumiosaks. Asjaoludest nähtub, et kaebaja kasutuses oli alati üle 3 m2 põrandapinda. Asjaoludest ei nähtu ka, et vähene põrandapind oleks kaebajale vaevusi põhjustanud. Vastupidi, kaebaja soovis, et kambris oleks rohkem mööblit. Kuna kaebaja käsutuses oli alati üle 3 m2 põrandapinda, ei saa tema puhul eeldada, et konventsiooni nõudeid oleks rikutud. EIK ei ole alla 4 m2 suurust põrandapinda pidanud iseseisvalt EIÕK artiklit 3 rikkuvaks, vaid on sellisel juhul hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis (otsus asjas nr 17249/12: Szafrański/Poola, p 24).
2. Kaebaja väitel kahjustasid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused tema tervist ja alandasid inimväärikust. Õigus tervise kaitsele on põhiseaduslikult kaitstav õigus ning RVastS § 9 lg 1 alusel kuulub selle õiguse rikkumise korral hüvitamisele kahju. Kohtu hinnangul on kaebaja väited, nagu oleks tema nägemine arestimajas viibimise tõttu halvenenud, paljasõnalised. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervist oleks kinnipidamistingimustega kahjustatud. Kaebaja on küll väitnud, et ta sai prillid, kuid pole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tema nägemine oleks halvenenud, ta sai selle tagajärjel prillid ja nägemine halvenes just seoses kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas. Kaebaja tervist ei saanud kahjustada kambri umbsus ja niiskus. Asjaoludest nähtub, et kaebaja on saanud ravimeid peavalu ja unetuse vastu. Kuna kaebaja rohkem avaldusi ei esitanud, võib eeldada, et ta sai vajalikul määral abi. Kohus ei pea usutavaks kaebaja väidet, nagu ta ei saanud end kohtus edukalt kaitsta, kuna tal olid peavalud ja uimane olla. Kaebajal oli kriminaalmenetluses advokaadist esindaja. Kuna kinnipidamistingimused ei ole kaebaja subjektiivset õigust tervise kaitsele riivanud, ei saanud talle sellega seoses tekkida ka mittevaralist kahju. Õigus inimväärikusele tuleneb PS §-dest 10 ja 18 ning õiguse rikkumisega kaasnev kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Osutades isiku isiklikule arusaamale enda õigustest ja kohustustest, on inimväärikus ühtlasi piiriks, mille ületamine toob tema jaoks kaasa valu või 9 kannatuse. Sellisena ei ole inimväärikusel universaalset mõõdet, sõltudes inimese vanusest, psühholoogilisest ja vaimsest seisundist. Hindamaks, kas kinnipidamistingimused riivasid kaebaja inimväärikust, mis tekitasid talle omakorda valu ja kannatusi, tuleb kohtul arvestada nii tingimuste kumulatiivset mõju, kaebaja etteheiteid konkreetsete tingimuste osas kui kinnipidamise kestust. Samas tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused arestimajas ei saagi olla meeldivad, kuna kinnipidamistingimustel peab olema heidutav mõju. Isik peab taluma valu ja kannatusi, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Näiteks piirab kinnipidamine paratamatult suhtlemisvabadust. Riigikohtu praktikas on inimväärikust alandavaks peetud isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010 lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Samas tõdeb kohus, et mittevaralise kahju suurust on kannatanul võimatu tõendada. Nii saab kohus mittevaralise kahju tekkimist hinnata diskretsiooni alusel. Kohus leiab, et olukorras, kus kaebaja pidi viibima umbsetes ja puuduliku valgustusega siseruumides alla 4 m2 suurusel pinnal, samades tingimustes asus ka WC, tal ei olnud tagatud võimalust jalutada ning kambri sisustus ei olnud vähemalt osaliselt õigusaktidega kooskõlas, olid Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused kumulatiivselt õigusvastased ning ületasid piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Asjaoludest siiski nähtub, et
3. aastal olid kinnipidamistingimused paremad kui enne seda. Kohus märgib veel, et õiguse riive tuvastamisel pole kinnipidamise kestus määrava tähendusega. EIK-i praktika kohaselt võib ka 22tunnine kinnipidamine ebainimlikes tingimustes olla vastuolus konventsiooni artikliga 3 (otsus nr 5140/02: Fedotov/Venemaa). Kinnipidamise kestusel on määrav roll siis, kui hakatakse hindama hüvitise suurust. Hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju seisneb kehalises või hingelises valus ja kannatustes, mis isikule subjektiivse õiguse rikkumisega kaasneb. Olukorras, kus kinnipidamistingimused kumulatiivselt kaebaja inimväärikust alandasid, peab kohus usutavaks, et kaebajale tekkis õigusvastastest kinnipidamistingimustest mittevaraline kahju. Tekkinud kahju on haldusorgani õigusvastase teo otsene tagajärg. Kui kinnipidamistingimused Pärnu arestimaja vastaksid nõuetele, ei oleks kaebajale kahju tekkinud.
4. RVastS § 9 lg 1 kohaselt peab mittevaraline kahju olema tekkinud haldusorgani süülise käitumise tagajärjel. Vastutuse tekkimiseks peab avaliku võimu kandja olema seega vähemalt hooletu (VÕS § 104 lg 2). Kohus leiab, et vastustaja on kahju tekitamises süüdi. Asjaoludest ei nähtu, et vastustaja otseseks eesmärgiks oleks olnud kaebaja väärikust alandada, st et ta oleks soovinud kaebajale kahju tekitada. Samas täidab kohtu hinnangul süükoosseisu vastustaja nõusolek hoida kaebajat õigusvastastes tingimustes ja suutmatus täita enda positiivseid kohustusi.
5. Vastustaja heidab kaebajale ette, et kaebus on esitatud n-ö tagantjärele ning kaebaja ei kurtnud arestimajas olles kinnipidamistingimuste üle. Kaebaja väitel esitas ta kaebuse hiljem, kuna ta varem ei teadnud enda õigusi ja pidas ebamugavusi paratamatuks. Kohus mõistab vastustaja etteheidet vastuväitena esmaste õiguskaitsevahendite ammendatuse kohta. Arvestades RVastS § 7 lg-s 1 sätestatut, peab kannatanu aktiivselt tegutsema, et kahju tekkimist vältida. Arestimaja arvestusžurnaalist küll ei nähtu, et kaebaja oleks vastustajale kinnipidamistingimusi ette heitnud, ent kohtu hinnangul ei oleks ükski kohane õiguskaitsevahend aidanud kahju tekkimist vältida. Kaebaja on palunud kambrit vahetada, ent seda talle ei lubatud (tl 45 pöördel). Samas oleks teises kambris olnud nagunii samasugused tingimused. Kohus on näidanud, et teades, et jalutusvõimalus puudub, ei pea isik sama nõuet korduvalt esitama (vt käesoleva otsuse p 9). Arvestades ka kaasuse asjaolusid, ei ole usutav, et kaebaja avalduse või taotluse järel oleks paranenud arestimaja ventilatsioon või valgustus. Kaasuse asjaolusid silmas pidades oleks kaebaja etteheidetest olnud täidetav üksnes nõue saada kambrisse toole. Ainus 10 kohane õiguskaitsevahend, mis kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju oleks vältida aidanud, oleks olnud nõue paigutada end ümber teiste arestimajja, kuid ei

ega kehtiv ASkE ei sätesta seda kinnipeetu subjektiivse õigusena. Ümberpaigutamine toimub haldusorgani kaalutlustel, nagu julgeolek või otstarbekus, või kohtu või prokuratuuri määruse alusel (kehtetu ja kehtiv ASkE § 12 lg 2). Sama on kinnitanud ka arestikambri vanem (tl 45). Samal ajal ei pea kohus usutavaks, et kaebaja oma muudest õigustest teadlik ei olnud.

§ 8ja kehtiva ASk

E § 8 lg 4 kohaselt tutvustatakse kinnipeetule arestimaja sisekorraeeskirja ning õiguste ja kohustuste kohta antakse kirjalik teave. Kaebaja on saanud ravimeid, talle on toodud pakke, tal on olnud kokkusaamisi, talle on saadetud kirju ning ta on ka ise kirju välja saatnud (tl 136 pöördel). Sellisena pidi kaebaja teadma, et tal on võimalik pöörduda soovide ja päringutega arestimaja ametnike poole.

1. Kohus leidis, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused võisid kogumis tekitada kaebajas tundeid, mis küündisid tasemeni, mis on omakorda vastuolus PS §-des 10 ja 18 ja EIÕK artiklis 3 sätestatud põhimõttega. Kohus peab otsustama, kas taotletav summa – 818,40 eurot – on kohane ja põhjendatud hüvitis. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, kusjuures arvestada tuleb RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt RKHKo 3-3-1-80-12, p 28). Hüvitise suuruse otsustab kohus oma siseveendumuse alusel kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt RKHKo 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitise suuruse hindamisel tuleb arvestada rikkumise kumulatiivset mõju ja kinnipidamise kestust, kuna ajaline mõõde aitab hinnata, missuguse intensiivsusega isiku õigusi rikuti. Kaebajat hoiti umbsetes tingimustes, samas ruumis asus ka WC, ta ei saanud käia väljas jalutamas ning tema liikumisruum kambris oli piiratud. Lühim ajavahemik, mil kaebaja Pärnu arestimajas viibis, oli 8 päeva ja pikim 15 päeva järjest. 2012 kontrollkäigu raportist nähtub, et õiguskantsleri hinnangul ei tohiks isikuid hoida Pärnu arestimajas üle 30 päeva. Kaebajat hoiti seal korraga tunduvalt vähem. Samas ei jäänud
2. a kinnipidamiste vahele pikka ajavahemikku. 2012 kontrollkäigu raportist nähtub, et ruumid olid küll amortiseerunud, ent puhtad. Asjaoludest nähtuvalt võisid osad ebamugavused olla põhjustatud ka kaebajast endast. Nimelt on kaebaja suitsetaja (tl 136), seega vähemalt osaliselt võis ruumi umbsus olla põhjustatud kambris suitsetamisest. Kambri niiskus ja rõskus võis olla jälle seotud riiete pesemise ja kuivatamisega. Kinnipeetutel on võimalus vahetada musti riideid puhaste vastu pakipäevadel. Kaebajale saadeti korduvalt arestimajja pakke. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-st
3. Kohtu hinnangul olid 2013 a-l ka kinnipidamistingimused paremad, kui 2011.a-l, kuna kambrites oli vahetatud valgustus ning WC eraldamiseks anti kambritesse kile või lina. Kohus on seisukohal, et kohaseks hüvitiseks on 80 eurot.
4. Menetluskuludest. HKMS § 118 lg 2 alusel tuleb vastustajalt mõista riigituludesse menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud. Kaebajale anti menetlusabi 19.09.2014 määrusega ja ta vabastati riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja taotletavalt summalt 818,40 eurot oleks tulnud maksta riigilõivu 24,55 eurot (0,03 x 818,40). Arvestades, et kohus rahuldas kaebuse 9,8% ulatuses (80 : 818,40 x 100), tuleb vastustajalt mõista riigituludesse menetluskulu 2,41 eurot (24,55 x 0,98). Kuna kaebaja ei ole esitanud muid kuludokumente, jäävad poolte muud menetluskulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys 11