Obsah (8)

§ 67§ 64§ 53§ 63§ 105§ 1051§ 111§ 1321

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 8. juuni 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-15-3096 Haldusasi R.H. i kae

) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. 1) Tallinna Vangla järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja abi I. Palmsaare koostatud ettekande nr 2348 kohaselt andis 05.09.2015 kella 06:12 paiku inspektor-korrapidaja abi kinnipeetav R. H.ile k 84 korralduse anda tema kätte kartseri voodivarustus koos madratsiga ning tõsta üles voodi. Kinnipeetav keeldus korraldust täitmast ning ütles, et inspektorkorrapidaja abi võtaks ise madratsi ja voodivarustuse ning tõstaks voodi üles. Inspektorkorrapidaja abi kordas veelkord eelnimetatud korraldust, kinnipeetav ignoreeris endiselt. Vesteldes kinnipeetavaga inspektor-korrapidaja abi mõistis, et kinnipeetav ei plaani tema korraldust täita, mistõttu võttis inspektor-korrapidaja abi ise voodilt madratsi ning tõstis üles voodi. 2) Kinnipeetava väide, et tema ei pea selliseid korraldusi täitma, ei vasta tõele, sest kartserihoones kehtiva päevakava kohaselt toimub voodivarustuse äraandmine, mis tähendab, et kinnipeetav annab ise enda voodivarustuse ära. Voodivarustus oli vaja toimetada üle ukseläve. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Käesoleval juhul oli vanglateenistuse ametnik pädev korraldust andma, korralduse adressaadiks oli kinnipeetav, korraldus ei kohustanud toime panema õigusrikkumist, korraldus oli selge, mõistetav ja täidetav. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Menetluse käigus on tuvastatud kinnipeetava poolt toime pandud rikkumine korraldusele mitteallumise näol, mis on sätestatud

§ 67p-ga 1.

3) Raskendavaks asjaoluks saab lugeda varasemate samalaadsete rikkumiste toimepanemise, millest kinnipeetav õppinud ega vastavaid järeldusi teinud ei ole. Vanglateenistuse ametnike seaduslike korralduste eiramine nõrgestab distsipliini ning on ohuks vangla üldisele julgeolekule. Antud juhul on tegemist oma iseloomult raske rikkumisega. Samuti on korralduse eiramise puhul vanglateenistuse ametniku autoriteetsus vangla korra tagamisel riivatud. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, et teha vajalikud järeldused. Muud karistused ei avaldaks mõju, sest tagajärg kui karistuse eesmärk jääks saabumata. Katseaja kohaldamine ei ole otstarbekas ja eesmärgipärane arvestades seda, et kinnipeetavat on varasemalt mitmel korral karistatud vanglateenistuse ametniku korralduse eiramise eest.

1. R. H. esitas 12.10.2015 Tallinna Vanglale vaide 05.10.2015 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vaide esitaja ei olnud käskkirjaga nõus ja leidis, et ametniku antud korraldus oli naerväärne, õigustühine ning alandav.
2. Tallinna Vangla 12.11.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/29279-2 jäeti vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt ei vastanud vanglateenistuse ametniku antud korraldus ühelegi tühise haldusakti tunnusele ning seda on vaidlustatud käskkirjas kaalutud. R. H. ei ole täpsustanud, kuidas teda alandas korraldus anda ära voodivarustus ja tõsta üles voodilavats. Iga ametniku antud korraldusega kaasnev ebamugavustunne, mida kinnipeetav vanglas peab taluma, ei ole veel alandamine. Vaide lahendaja ei pidanud vajalikuks arvestada R. H.i subjektiivset arvamust, et ametniku korraldus oli naeruväärne. Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkiri on õiguspärane. 2 KAEBAJA SEISUKOHAD
3. R. H. esitas 10.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkirja nr 5-2/1277 tühistamiseks. 4.
4. Kaebaja oli kaebuse esitamise ajaks viibinud Tallinna Vangla kartserihoone erinevates kambrites alates 19.05.
5. 4.
6. Päevakava kohaselt pidi kaebaja ära andma magamisvarustuse, mida ta ka tegi ehk ei takistanud vanglaametnikul voodivarustuse äravõtmist. Seega loovutas kaebaja voodivarustuse vabatahtlikult. 4.
7. Kaebaja ei allunud vanglaametniku korraldusele, kuna see ei olnud õiguspärane ja oli otseselt vastuolus päevakavaga, milles on selgelt öeldud, et 06.00-07.00 toimub kartseris voodivarustuse äraandmine. Kaebaja lisab, et ei tohi kartserist väljuda koos voodivarustusega, seega oleks ta korraldust täites pannud toime õigusrikkumise. 4.
8. Samuti oli õiguspärane voodilavatsi ülestõstmata jätmine, kuna Kodukorras on selgelt kirjas, et 06:00-06:15 toimub lavatsite lukustamine. Kuna kaebajal ei ole õigust lavatsit lukustada ja on ilmselge, et seda teevad vanglaametnikud, mida kaebaja selgitas ka inspektorkorrapidaja abile, siis keeldus kaebaja õiguspäraselt lavatsit ülestõstmast. 4.
9. Kaebajal on 23.11.2015 tuvastatud D-vitamiini puudulikkus ja väljastatud tõend. Kaebaja kaebas nõrkuse ja lihasvalude üle, mistõttu vabastati ta kartseris voodi ülestõstmisest kartserikaristuse lõpuni. Seega ei saa Tallinna Vangla väita, et juba 05.09.2015 ei esinenud kaebajal D-vitamiini puudulikkust ja sellest tingitud nõrkust. Kaebaja teavitas inspektorkorrapidaja abi koheselt, et tal on nõrkus ja füüsiliselt võimatu lavatsit tõsta, kuna see on liialt raske, mille üle viimane naeris. Lisaks märgib kaebaja, et arsti juurde saamise võimalus on nullilähedane, millest tulenevalt ei sõltunud tõendi saamine kaebajast. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
10. Tallinna Vangla palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 5.
11. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega, kaebuse esitaja süü on tuvastatud, 05.10.2015 käskkiri nr 5-2/1277 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 5.
12. Vaidlust ei ole selles, et vanglaametnik I. Palmsaar andis 05.09.2015 hommikul 06.12 paiku R. H.ile korralduse voodivarustus ametniku kätte anda ja voodi üles tõsta. Vaidlus on selles, kas vanglaametniku korraldus oli õiguspärane ja R. H.il tuli seda täita. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi Kinnipeeturegister) kohaselt paiknes kinnipeetav R. H. 05.09.2019 distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserikambris nr
13. Nõue kartserirežiimi ajal päevaseks ajaks voodivarustuse ära võtmiseks ja lavatsi (voodi) üles tõstmiseks tuleneb justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 4 p 2 tõlgendades. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ lisa 1.7 sätestab kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava. Päevakava kohaselt toimub hommikul kell 06.00-06.15 voodivarustuse ära andmine ja lavatsite lukustamine. Seega oli R. H.il kohustus 3 voodivarustuse ära andmiseks ja lavatsi üles tõstmiseks. Asjakohatu on käesoleval juhul vaielda selle üle, kas sõnakasutus “ voodivarustuse ära andmine ja lavatsi üles tõstmine“ paneb kohustuse kinnipeetavale või vanglaametnikule. 05.09.2015 ettekande nr 2348 kohaselt andis I. Palmsaar R. H.ile korralduse anda voodivarustus ametniku kätte. Seega anti kaebajale konkreetne korraldus ja kaebaja teistsugune arusaam kirja pandust ei õigusta korralduse täitmata jätmist. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-103-06 asunud seisukohale, et kui kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud

§ 67ps 1 sätestatud allumiskohustust.

„Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.“ Vastustaja on seisukohal, et I. Palmsaare antud korraldus oli seaduslik ja R. H.ile täitmiseks kohustuslik ja seda isegi juhul, kui see korraldus oli talle kartseris oleku ajal esmakordne. 5.3. Vastavalt

§ 64lõikele 2 on kinnipeetaval õigus anda distsipliinirikkumise kohta selgitusi.

23.09.2015 on R. H. andnud kirjaliku seletuse. Seletuses märgib R. H., et ei täitnud korraldust, sest voodiriiete ära võtmine ja lavatsi üles tõstmine on ametniku tööülesanne, mitte tema kohustus. R. H. ei põhjenda keeldumist asjaoluga, et tema tervislik seisund ei võimaldanud korraldust täita. Terviseprobleemi ei too kaebaja välja ka vaidemenetluses. Alles kohtule esitatud kaebuses õigustab ta korraldusele allumatust ka terviseprobleemiga. Kaebaja märgib kaebuses õigesti, et 05.09.2015 tal arstitõendit, mis lubanuks korraldust täitmata jätta, ei olnud. Tõend, mille R. H. on kaebusele lisanud, on arsti poolt väljastatud 23.11.2015 ehk enam kui kaks kuud hiljem. Vastustaja ei eita, et kaebajal on terviseprobleeme esinenud, kuid 23.11.2015 väljastatud tõendist ei saa järeldada, et R. H.il oli ka 05.09.2015 terviseprobleem, mis takistas tal ametniku korraldust täitmast. On vähe tõenäoline, et kaebajal oli tervisest tulenevatel põhjustel võimatu ametniku korraldust täita, aga ta ei pea oluliseks seda distsiplinaarmenetluses ja vaidemenetluses välja tuua. Vastustaja arvates viitab see ilmselgelt, et tervisest tulenevaid takistusi korralduse täitmiseks kaebajal 05.09.2015 ei esinenud. 5.4. Tõene ei ole kaebuse esitaja väide, et kinnipeetavatele võimaldatakse vaid erakorralist arstiabi ja perearsti kättesaadavus on nullilähedane. Vastavalt

§ 53lg-le 1 tagatakse vältimatu abi kättesaadavus kinnipeetavatele ööpäevaringselt.

Kõikides üksustes on pereõed, kes kelle poole saab pöörduda iga päev. Arsti vastuvõtule saavad kinnipeetavad soovi avaldamisest paari päeva jooksul, seega on arstiabi kättesaadavus kinnipeetavatele isegi parem kui paljudel juhtudel tavaühiskonnas. Esitame R. H.i tervisekaardi väljavõtte alates

1. aasta teisest poolaastast, millest nähtuvalt on R. H. viibinud sageli arsti vastu võtul ja mitmel korral ise keeldunud arsti vastuvõtule minemast. Esmane kanne tervisekaardis kaebaja jõuetusest kartsas lavatsit tõsta on 26.10.2015, samas arsti vastuvõtule minemisest on kaebaja sel päeval keeldunud. Järgmine kanne on tehtud 10.11.
2. Kaebaja viitab seljavalule on järgnenud uuringud ja seejärel arsti tõend, mis vabastas kaebaja lavatsi üles tõstmisest. 10.12.2015 kande kohaselt on arst vestelnud kaebajaga voodivarustuse kandmisest ja selgitanud, et selline väike füüsiline koormus on kätele vajalik, mitte kahjulik ja kaebaja sai sellest aru. Seega on R. H.ile antud enam kui kaks kuud hiljem vabastus lavatsi tõstmiseks, kuid voodivarustuse kandmiseks ei ole ka täna kaebajal tervisest tulenevat takistust. KOHTU PÕHJENDUSED 4
3. Kohus leiab, et R. H.i kaebus ei anna alust Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkirja nr 5-2/1277 tühistamiseks. 7.

§ 63

lg-st 1 tulenevalt on distsiplinaarkaristuse määramise eelduseks vangistust reguleeriva õigusakti rikkumine kinnipeetava poolt ning rikkumise süülisus. Vaidlustatud käskkirjaga heidetakse kaebajale ette

§ 67

p 1 rikkumist.

§ 67

p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vaidlusaluseks korralduseks on Tallinna Vangla inspektor-korrapidaja abi poolt 05.09.2015 kella 6.12 paiku kartserihoone kambris nr 84 viibinud kaebajale antud korraldus anda ära oma voodivarustus ja tõsta üles voodi. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse kontrollimiseks tuleb kohtul seega hinnata, kas kaebajale antud korraldus oli seaduslik ning kas kaebaja on jätnud vanglaametniku seadusliku korralduse õigusvastaselt ja süüliselt täitmata. 8. Vanglaametniku korralduse eiramist kaebaja kaebuses iseenesest ei eita, leides samas, et korraldus ei olnud õiguspärane. Samal ajal leiab kaebaja, et ei takistanud voodivarustuse äravõtmist ega voodilavatsi ülestõstmist ja lukustamist, millega on kaebaja hinnangul voodivarustuse äraandmise kohustus täidetud. Kaebaja leidis veel, et kuivõrd voodilavatsi saab lukustada üksnes vanglaametnik, siis ilmselgelt tuleb see ka vanglaametnikul endal üles tõsta. Seega leiab kaebaja nii seda, et jättis korralduse täitamata selle õigusvastasuse tõttu, kui ka seda, et täitis korralduse vähemalt osaliselt – so voodivarustuse äraandmise osas. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kumbki seisukoht. 9.

§ 105

lg 1 kohaselt on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vangistuse ja eelvangistuse täideviimine

-s sätestatud korras. Osaks sellisest korrast on ka vangla kodukord (

§ 105lg 21).

Kodukorra lisa 1.7 „Kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava“ (päevakava) kohaselt toimub ajavahemikus 06.00 - 06.15 muu hulgas voodivarustuse äraandmine ja lavatsite lukustamine. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 4 p 1 sätestab, et kartseri sisustusse kuuluvad päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid.

§ 1051

lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ülesanne vangistuse ja eelvangistuse täideviimine ning kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine.

§ 111

lg 1 kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine.

§ 1321

lg 1 kohaselt vanglateenistuse ametnikul on õigus anda oma pädevuse piires teenistusülesannete täitmiseks suulisi ja kirjalikke korraldusi. Eeltoodud sätetest tulenevalt oli vanglateenistusel nii õigus kui kohustus tagada kartserihoones viibiva kaebaja puhul päevakavast kinnipidamine. Päevakava osaks on kohustus anda ajavahemikus 06.00 - 06.15 ära voodivarustus ja lavatsite lukustamine. Vastava kohustuse täitmise korraldamine konkreetsel üksikjuhtumil on vanglaametniku pädevuses. Kohtu hinnangul hõlmab see õigust anda kinnipeetavale korraldus anda voodivarustus üle kambri 5 ukseläve, samuti õigust anda kinnipeetavale korraldus lavatsi ülestõstmiseks. Põhjendatud ei ole seisukoht, et voodivarustuse äravõtmine ja lavatsi ülestõstmine on vanglaametniku kohustus ning selleks ei saa kohustada kinnipeetavat. Sellist regulatsiooni õigusaktid ette ei näe. Ka päevakava lisa 1.7 sõnastus („voodivarustuse äraandmine“) viitab selgelt sellele, et voodivarustuse karsterikambrist eemaldamine toimub kinnipeetava aktiivsel tegevusel. Samuti ei tähenda asjaolu, et lavatsi lukustab vanglaametnik seda, et kinnipeetavat ei tohiks kohustada lavatsit üles tõstma. Seega tuleb vanglaametniku poolt kaebajale antud korraldust voodivarustuse äraandmiseks (üle kambri ukseläve andmiseks) ja lavatsi (voodi) ülestõstmiseks pidada seaduslikuks. 10. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud käskkirjas märgitud asjaolu, et talle on enne etteheidetava teo toimepanemist tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte ja nende muudatusi. Kaebaja järeldus, et päevakavast tulenev voodivarustuse äraandmise kohustus ja sellekohane vanglaametniku korraldus on täidetud juhul, kui kaebaja ei takista vanglaametniku poolt voodivarustuse äravõtmist, ei tugine vangistust reguleerivatel õigusaktidel. Kaebaja seisukoht, et vanglaametniku korraldus sai vähemalt osaliselt täidetud, ei ole põhjendatud. Kaebaja enda loogikat kasutades oleks vanglaametnikul tulnud anda talle korraldus hoiduda takistamast vanglaametnikku voodivarustuse äraandmisel. Selline seisukoht on absurdne. Vaidlust ei ole, et kaebaja voodivarustust üle ukseläve ei andnud, seega jättis kaebaja vanglaametniku vastava korralduse täitmata. Samuti jättis kaebaja täitmata vanglaametniku korralduse voodilavatsi ülestõstmiseks. Kohus leiab arvestades eeltoodut, et korraldus oli seaduslik. Seadusliku korralduse täitmatajätmisega jättis kaebaja

§ 67p-st 1 tuleneva kohustuse täitmata (etteheidetav tegu on toime pandud).

1. Kaebaja tegevuse (tegevusetuse) õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul ei oma määravat tähendust kaebaja seisukoht, et D-vitamiini puudulikkuse tõttu on talle on 23.11.2015 väljastatud arstitõend, et seoses meditsiinilise probleemiga hoida kartsas lavats ööpäevaringselt allalastud asendis (tõend kehtib 2 kuud). Kõnealune rikkumine toimus septembris 2015 ning puuduvad tõendid, et vitamiinipuudulikkusest tingitud jõuetus esines kaebajal juba septembris. Kohus märgib, et seejuures ei ole probleemidele voodivarustuse ja lavatsi tõstmisel viidanud ei distsiplinaarmenetluse ega vaidemenetluse käigus ka kaebaja ise. Kaebaja on 23.09.2015 selgituses (tl 42) märkinud, et ta ei allunud korraldusele, kuna leiab, et korralduse sisuks olnud kohustus oli vanglaametnikul, mitte kaebajal. Ka vaidemenetluses ei ole kaebaja oma terviseprobleemile viidanud. Seega leiab kohus, et vastava väite esitamine hilisemas kohtumenetluses on selgelt otsitud ja ennastõigustav kui sisuliselt alusetu.
2. Kohus leiab, et kaebaja poolt toimepandud rikkumise lugemine raskeks ning kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega 10 päevaks on põhjendatud. Vastustaja poolt kohtule esitatud väljavõttest kaebaja distsiplinaarkaristuste kohta (tl 43-45) nähtub, et teo toimepanemise ajal oli kaebajal 18 kehtivat distsiplinaarkaristust, sealhulgas ametnike korralduste eiramise eest. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglaametnike korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Kohus nõustub käskkirja põhjendusega, et rikkumise raskust ja rikkumiste korduvust arvestades tuleb pidada proportsionaalseks 10-päevast kartserikaristust.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Vangla 05.10.2015 käskkiri nr 5-2/1277 on seaduslik ja põhjendatud ning alused selle tühistamiseks puuduvad. 6
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 7