KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene 7. juuni 2016, Tartu 3-14-52519 Haldusa

§ 55lg 2).

Samuti oli kaebajale tagatud üks kord nädalas dušši kasutamine, mis vastas

§ 50lg-s 1 sätestatud nõuetele.

Nendele nõuetele on kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ka ise viidanud (tl 77). Muid kinnipidamistingimusi, mis annaksid alust arvata, et need kogumis kambripinnaga oleks kaebaja inimväärikust alandanud, ei ole kaebaja esitatud kaebuses välja toonud. Perioodil

1. aprill 2013 kuni
2. juuni 2013 oli O. Daniel kinnipeetava staatuses ja viibis lukustatud kambris. Nimetatud perioodil viibis kaebaja ühel päeval 2,63 m 2, kolmel päeval 3,95 m2, kolmel päeval 5,27 m2, kuueteistkümnel päeval 3,20 m2, üheksal päeval 4 m2, kolmeteistkümnel päeval 3,22 m2, kolmeteistkümnel päeval 4,03 m2 ja ühel päeval 8,05 m2 suurustes kambrites. Lukustatud kambris viibivale isikule peab samuti olema tagatud võimalus viibida päevas üks tund värskes õhus (

§ 55

lg 2) ning üks kord nädalas dušši kasutamine (

§ 50lg 1).

Asja materjalidest ei nähtu, et selle põhimõtte vastu oleks eksitud. Samuti ei ole kaebaja ise väitnud vastupidist. Kaebaja ei ole ka välja toonud muude kinnipidamistingimuste rikkumist sellel ajal. Perioodil

1. juuni 2013 kuni
2. juuli 2013 oli kaebaja kinnipeetava staatuses ning viibis avatud eluosakonnas. Nimetatud perioodil viibis O. Daniel viiel päeval 2,8 m 2 ja ühel päeval 3,36 m2 suurustes kambrites. VSkE § 8 lg 1 teise lause kohaselt võib väljaspool kambrit oma osakonna piires kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et nimetatud liikumisvõimalusi ei olnud kaebajale tagatud. Kaebaja on vähesele võimalusele liikuda väljaspool kambrit viidanud üksnes perioodi suhtes, kui ta viibis lukustatud kambris. Lisaks oli nimetatud perioodil kaebajal õigus kasutada dušši üks kord nädalas

§ 50lg 1 kohaselt.

Muid puudujääke kinnipidamistingimustes ei ole kaebaja välja toonud. Seega ei esinenud kaebaja õiguste rikkumist ka kirjeldatud perioodi osas.

1. Seega võib eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtade valguses asuda seisukohale, et periood, mille osas kaebajal on õigus nende seisukohtade järgi kahju hüvitamisele (st periood, mil tema kambri isiklik pind oli alla kolme ruutmeetri ning samal ajal oli tema liikumisvõimalused väljaspool kambrit ahendatud ühe tunnini päevas), on kokkuvõttes 159 päeva. Nagu eelnevast nähtus, ei esinenud sel ajal muid kaebaja õiguste rikkumisi peale selle, et tema isiklikus kasutuses olev kambripind oli liiga väike.
2. Sellistes asjades hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid kogumis arvesse võtta (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12). Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel seda, et perioodid, mil kaebaja isiklik ruum jäi alla kolme ruutmeetri, vaheldusid enamasti perioodidega, mil sellist rikkumist ei esinenud. See vähendas riive intensiivsust. Ka ei olnud sageli isikliku ruumi pindala märkimisväärselt alla kolme ruutmeetri – seitsmeteistkümnel päeval oli see 2,97, kaheteistkümnel päeval 2,83 jne. Sellist ruumikõikumist on ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see tekitaks isikule arvestatavat kahju. Väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktikas, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas võib olla sarnastel juhtudel mõistetud kinnipeetavate kasuks välja suuri hüvitisi, ei tähenda see seda, et siseriiklikus kohtus väljamõistetav hüvitis peab olema alati võrdeline Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites väljamõistetud hüvitistega. Lisaks, ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid 4 õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem. Eeltoodut arvestades peab ringkonnaohus kohaseks hüvitise suuruseks kaebajale kokkuvõttes 50 eurot.
3. Seonduvalt kaebaja väidetega eriarstiabi mittesaamise kohta selgitab ringkonnakohus, et need väited ei ole asjakohased. Nagu kaebaja ka ise märgib, on ta eriarstiabi mittesaamise vaidlustanud eraldiseisva haldusasja raames. Käesolevas haldusasjas on vaidluse all kinnipidamistingimused, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks eriarstiabi osutamisega seonduvaid väiteid käsitleda ja jätab need tähelepanuta. Muude tervislikku seisundit puudutavate väidete osas ei ole kaebaja esitanud täiendavaid argumente, mis annaks ringkonnakohtule alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohtul ei ole ka põhjust kahelda vangla poolt esitatud kaebaja tervisekaardi õigsuses.
4. Kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlusest nähtub, et kaebaja on lisaks vähesele kambripinnale heitnud ette üksnes seda, et talle võimaldati dušši kasutamist ainult kord nädalas ning ta pidi viibima lukustatud kambris, välja arvatud ühe jalutustunni vältel väljaspool kambrit. Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses vaidlustanud spordisaali kasutamise võimalust või sellest õigusvastaselt ilma jätmist. Seetõttu pole õige see, et nii vastustaja kui halduskohus on asunud käsitlema kaebaja võimalusi kasutada spordisaali. Vastuväite spordisaali kasutamise võimalusele on kaebaja esitanud alles kaebuses halduskohtule, kuivõrd vastustaja on spordisaali kasutamisega seonduvat asunud käsitlema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses. Seega on kaebajal selles osas kohtueelne menetlus läbimata ning esitatud kaebus ei ole nimetatud osas HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatud. Selles osas tuleb kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel jätta läbi vaatamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutab ebainimlike kinnipidamistingimuste vaidlustamist seonduvalt spordisaali kasutamisega.
5. Kaebaja on esitanud halduskohtule lisaks hüvitamiskaebusele ka tühistamiskaebuse kohtueelses menetluses tehtud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti tühistamisnõude läbi vaatamata jätnud. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi
6. juuni
7. a otsus nr 3-3-1-86-
8. Kuigi viidatud lahendis on Riigikohus käsitlenud hüvitamis- ja kohustamiskaebuse esitamisega seonduvat, on ringkonnakohtu hinnangul siiski Riigikohtu seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas. Otsuse p-s 10 on Riigikohus selgitanud RVastS sätteid ja leidnud: ,,RVastS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega on kohtud käesolevas asjas õigesti leidnud, et kohustamisnõude esitamine ei ole lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte kohustamiskaebus.“ Lisaks selgitas Riigikohus sama lahendi p-s 11 viitega kolleegiumi
9. oktoobri
10. a määruse nr 3-3-1-41-08 p-le 8, et ,,eriregulatsioonina tuleneb RVastS § 18 lgst 2, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik, 5 kui ta läbib RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis, pöörduma menetluse tulemusega mittenõustumisel halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. Viidatud lahendist tuleneb seegi, et kohane on just kahju hüvitamise nõude esitamine.“ Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohtu hinnangul ka käesolevas asjas asuda seisukohale, et kohaseks kaebuseks oli just hüvitamiskaebus ning täiendava tühistamiskaebuse esitamine ei olnud lubatud, kuivõrd kaebaja tegelikuks eesmärgiks oli saada hüvitis vastustaja väidetava õigusvastase tegevusega tekitatud kahju eest. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka ei oleks kaebajal võimalik tühistamiskaebuse esitamisega saavutada kaebuse eesmärki. Üksnes kohtueelses menetluses tehtud vastustaja otsuse tühistamise tagajärjeks ei oleks automaatselt võimaliku kahju hüvitise väljamaksmine. Seega isegi juhul, kui käsitleda vastustaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsust haldusaktina, ei oleks tühistamiskaebuse esitamine kooskõlas RVastS § 18 lg-ga
11. Ka sellisel juhul tuleks lähtuda eriregulatsioonist, mis sätestab selgelt, et kahju hüvitamise nõude korral piisab halduskohtu poole pöördumiseks üksnes hüvitamiskaebuse esitamisest. Kokkuvõtvalt on halduskohus seega jätnud õigesti tühistamisnõude osas kaebuse läbi vaatamata. Halduskohtu viide HKMS § 151 lg-le 21 on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge ebatäpsus ning seda on võimalik mõista nii, et halduskohus soovis tegelikult viidata HKMS § 151 lg 2 p-le
13. Esitatud apellatsioonkaebusele on kaebaja lisanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastuse taotlusele ja enda meditsiinikaardi. Kaebaja selgitab, et kuivõrd halduskohus seadis kahtluse alla tema väited eriarstiabi saamise kohta, soovib ta neid tõendada nimetatud tõendite lisamisega. Lisaks märgib kaebaja, et ta jäi eriarstiabist ilma ning on sellega seonduvalt esitanud eraldiseisva kahju hüvitamise taotluse. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud tõendid asjassepuutuvad. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 25 selgitas, ei ole kaebaja väited seonduvalt eriarstiabi saamisega käesoleva haldusasja lahendamisel asjakohased. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendid ei aita kaasa asja õigele lahendamisele ega ole vajalikud käesolevas haldusasjas vaidluse all olevate asjaolude tõendamiseks. Eeltoodust tulenevalt tagastab ringkonnakohus esitatud tõendid kaebajale ega võta neid asja menetluse juurde.
14. Eeltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Lisaks eeltoodud spordisaali kasutamisega seonduvale osale tuleb halduskohtu otsus tühistada ka osas, milles sellega jäeti kaebus rahuldamata ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt O. Danieli kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest 50 eurot. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja halduskohtus ja ringkonnakohtus vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene