Obsah (4)

§ 37§ 67§ 63§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 25.11.2015 ja teda karistati 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt andis Viru Vangla vanemvalvur 25.11.2015 kella 21.01 ajal G. Živelile korralduse asuda tööle V7 osakonna koristajana, kuid kinnipeetav ei allunud korraldusele. Kinnipeetav väitis, et enesetunne on halb ja soovib meedikut. Meditsiiniosakonna õde kontrollis kinnipeetava tervislikku seisundit ning tööst vabastust ei andnud. Kell 21.09 oli vanemvalvur andnud korduva korralduse asuda tööle, kuid kinnipeetav ei allunud ka sellele korraldusele. Viru Vangla käskkirja kohaselt oli G. Živel võimeline ja kohustatud töötama ning korraldusele asuda tööle mitteallumisega pani toime rikkumise. Käskkirja kohaselt on tegemist raske rikkumisega ning kuna kinnipeetavat on samalaadse rikkumise eest ka varasemalt korduvalt karistatud, siis on eesmärgipärane kohaldada kinnipeetavale karistusena 25 ööpäevaks kartserisse paigutamist. 1

1. G. Živel esitas 21.12.2015 Viru Vanglale 21.12.
2. a käskkirja tühistamiseks vaide (tl 12-12p), mille Viru Vangla jättis 12.01.
3. a vaideotsusega nr 6-12/353-2 (tl 13-13p) rahuldamata.
4. G. Živel esitas 13.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla 21.12.
5. a käskkirja tühistada. Kaebaja leiab, et Viru Vangla käskkiri on kaalutlusvigadega ning vangla on seadust ebaõigesti kohaldanud. Kaebaja väidab, et ta ei pannud 25.11.2015 rikkumist toime, sest ta ei olnud seoses terviseprobleemidega võimeline töötama. Kaebajal olid väga tugevad neeruvalud ja väga halb enesetunne. Kaebaja arvates on vangla jätnud arvestamata sellega, et

§ 37

lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kaebaja leiab, et 25 ööpäevaks kartserisse määramine on ebaproportsionaalne karistus.

1. Tartu Halduskohus jättis 17.03.
2. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Viru Vangla 21.12.
3. a käskkiri on õiguspärane, sest tööle asumise korraldus põhines 23.11.
4. a käskkirjal nr 6-2/1782 ning kaebajal puudus alus halva enesetunde ja neeruvalu väitega

§ 37lg 2 p 3 alusel 25.11.2015.

a tööle asumisest keelduda, kuna tervishoiutöötaja kontrollis tema tervislikku seisundit ning tööst vabastust ei andnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas 23.03.
2. a Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 17.03.
3. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud kaebaja esitatud väidetega arvestamata ja kogumis teiste tõenditega hindamata. Kaebaja leiab, et haige inimese tööle sundimine on vastuolus põhiseaduse §-des 10, 11, 13, 18 ja 28 sätestatuga. Kaebaja arvates oli tema 21.10.2015 tööle sundimine ja tööst keeldumise eest karistamine 25 ööpäevase kartserikaristusega vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 3 ja art 8 lg-ga 1 ning vastava Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Kaebaja leiab, et kuna tal olid neeruvalud ja halb enesetunne, siis tal oli õigus tööle asumisest keelduda, sest ka vabaduses on inimene sellisel juhul haiguslehel. Samuti on kaebaja arvates talle määratud karistus ebaproportsionaalne ja vastuolus Riigikohtu praktikaga.
4. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja keeldus korralduse täitmisest mõjuva põhjuseta ning vanglal oli alus ja õigus kaebaja distsiplinaarseks mõjutamiseks. Samuti on vangla arvates kaebajale määratud karistus vastavuses toime pandud rikkumise raskusega, sest ametnike korraldustele mitteallumisega ohustatakse nii ametnike kui ka kinnipeetavate julgeolekut ning karistuse määramisel on arvesse võetud mh ka seda, et kinnipeetaval olid kehtivad karistused sarnaste rikkumiste eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. Kaebaja on apellatsioonkaebuse kohaselt seisukohal, et halduskohus on jätnud kaebaja selgituste ja väidetega tema terviseprobleemide kohta arvestamata. Kaebaja on seisukohal, et tema terviseseisund ei võimaldanud tal 25.11.2015 valvuri korraldust täita ning tööle asuda 2 ning tal oli tulenevalt tema terviseseisundist õigus tööle asumisest keelduda. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

§ 67

lg 1 kohaselt on kinnipeetav muuhulgas kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja oli Viru Vangla 23.11.2015. a käskkirjaga nr 62/1782 majandustöödele määratud ning halduskohus on õigesti märkinud, et kuna tegemist oli kehtiva käskkirjaga, siis oli korraldus õiguspärane ning kaebajale täitmiseks kohustuslik. 10.

§ 37

lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama.

§ 37

lg 2 märgitud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarkaristust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Seega on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas kaebajal esines õiguslik alus tööle asumisest keelduda. 11.

§ 37lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

Viru Vangla 23.11.

1. a käskkirjas, millega kaebaja majandustöödele määrati, on märgitud, et vastavalt meditsiiniosakonna arsti otsusele võimaldab kaebaja tervislik seisund teha tööd kuni kaks tundi päevas ja mitte tõsta raskusi üle 5 kg. Seega on käesoleval juhul arst tuvastanud kaebaja töövõimelisuse tema tööle määramisel.
2. Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel anda ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.
3. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul

§ 37

lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde on leidnud, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. 13. Kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse protokollist ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtub, et vangla meditsiiniosakonna õde kontrollis 25.11.2015 kella 21 ajal kaebaja tervist ning leidis, et tööst vabastamiseks puudub põhjus. Kuna ei vangla arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebaja ei olnud 25.11.2015 tervislikel põhjustel võimeline töötama, siis puudus kaebajal

§ 37

lg 2 p 3 alusel õigus keelduda 25.11.2015 antud tööle asumise korralduse täitmisest.

1. Riigikohtu praktika kohaselt on küll meditsiinitöötaja tõend, millele tugineb haldusakt, halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.
2. a otsus asjas nr 331-44-14, p 19), kuid käesolevas asjas kaebaja esitatud paljasõnalised väiteid, et ta ei saanud 25.11.2015 tööle asuda, sest tal olid väga tugevad neeruvalud ja halb enesetunne, ei anna ringkonnakohtu arvates alust jõuda järeldusele, et arsti hinnang kaebaja võimelisuse kohta töötada, oleks ebaõige. Asja materjalide kohaselt on kaebaja käinud korduvalt arsti vastuvõtul nii enne 25.11.2015 kui ka pärast seda ning talle ei ole töövabastust antud. Pigem vastupidi, Viru Vangla arsti 28.10.
3. a otsuses (tl 51) on märgitud, et kaebaja on jätkuvalt töövõimeline ning 17.12.2015 väljastatud meditsiinitõendi (tl 52) kohaselt ei tähenda kaebajale määratud ravimite tarbimine, et kaebaja oleks ajutiselt töövõimetu. 3
4. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tugevate neeruvalude käes vaeveldes ja halva enesetunde tõttu ei pidanud ta töötama, sest vabaduses on selline inimene haiguslehel, ei anna samuti alust jõuda järeldusele, et kaebajal oli 25.11.2015

§ 37lg 2 p-st 3 tulenevalt õigus keelduda tervislikel põhjustel tööle asumast.

Ka vabaduses teeb isiku haiguslehele jäämise otsustuse lähtuvalt isiku tervislikust seisundist kindlaks tervishoiuteenuse osutaja. Ravikindlustuse seaduse § 51 lg 1 p 1 ja § 52 lg 1 kohaselt, kui isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama, annab töövõimetuslehe välja arst, hambaarst või ämmaemand. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et rikutud ei ole kaebajale põhiseaduse §-st 28 tulenevat õigust tervise kaitsele ega muid apellatsioonkaebuses märgitud põhiõigusi. Kuna kaebajal puudus arsti või tervishoiuteenust osutava õe otsustus tööst vabastamise kohta, siis tal puudus õigus

§ 37lg 2 p 3 alusel töötamisest keelduda.

Seega oli kaebaja 25.11.2015 tööle asumise korralduse täitmata jätmisega toime pannud distsipliinirikkumise ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli kooskõlas

§ 63lgga 1.

16. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on liiga range ning seega ebaproportsionaalne. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud käskkirjas märgitud kaalutlused, mille alusel on jõutud järeldusele, et kaebajat tuleb karistada 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Ringkonnakohus nõustub kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-2-06 p-s 11 märgitud seisukohaga, et kartserisse paigutamine on intensiivselt põhiõiguse riivav meede, mida tuleks karistusena kohaldada üksnes erandlikel asjaoludel. Samas tuleb

§ 63

lg 3 esimese lause kohaselt distsiplinaarkaristuse valikul võtta arvesse ka vangistuse täideviimise eesmärki.

§ 6

lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

1. Vaidlustatud käskkirjas on karistuse liigi ja määra valikul põhjendatud, et kuna kaebajat on ka varasemalt samalaadse rikkumise toime panemise eest korduvalt karistatud ning viimati karistati teda 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuid vaatamata sellele on kinnipeetav jätkanud samalaadsete rikkumiste toime panemist, siis on põhjendatud karistuse karmistamine võrreldes viimati määratuga, et mõjutada kinnipeetavat edaspidi õiguskuulekale käitumisele. Asja materjalidest (tl 32-32p) nähtub, et kaebajat on ajavahemikul 20.05.2015 kuni käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja andmiseni 21.12.2015 karistatud distsiplinaarkorras ametniku korraldusele asuda tööle mitteallumise eest üheteistkümnel korral. Kui 20.05.
2. a käskkirjaga on määratud kaebajale karistuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine, kolme järgmise käskkirjaga 10 ööpäevaks kartserisse paigutamine, seejärel kahel korral 15 ööpäevaks, kahel järgmisel korral 20 ööpäevaks kartserisse paigutamine ning seejärel kolmel korral 25 ööpäevaks kartserisse paigutamine, siis nõustub ringkonnakohus käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjas karistuse määra põhjendustes märgitud seisukohaga, et karistuse karmistamine on põhjendatud, et mõjutada kaebajat edaspidisele õiguskuulekale käitumisele, sest vaatamata varasematele korduvatele karistustele samalaadsete rikkumiste eest, on kaebaja jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne.
3. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alus puudub.
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. 4 Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/