← Eesti

3-15-205/42

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 49§ 46§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 13.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-205 K.

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-15-205 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. K. K. peeti 16.02.2009 kahtlustatavana kinni seoses 15.02.2009 toimunud juhtumiga. Temaga koos peeti kinni teine kahtlustatav, kes oli alaealine.
  2. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 17.02.2009 määrusega kohaldati K. K. suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg 1 alusel kirjavahetuse, telefoni kasutamise ja lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramist alates 17.02.2009 kuni vahistuses viibimise lõpuni.
  3. Politsei- ja Piirivalveamet saatis 05.06.2009 Lääne Ringkonnaprokuratuurile kohtueelse menetluse kokkuvõtte. 17.07.2009 saadeti süüdistusaktid nii süüdistatavatele kui ka nende kaitsjatele.
  4. Pärnu Maakohtu 13.08.2009 määrusega anti K. K. kohtu alla süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 114 p 1 ja § 121 järgi. K.K-d süüdistati KarS § 114 p 1 järgi selles, et ta peksis 15.02.2009 kella 21.30 ja 22.30 vahel koos teise kahtlustatavaga alkoholijoobes surnuks A. A., millega pani toime tapmise piinaval ja julmal viisil. K.K-d süüdistati KarS § 121 järgi selles, et olles alkoholijoobes, lõi ta 15.02.2009 kella 17.00 ja 20.00 vahelisel ajal L. T.-d ühel korral rusikaga vasakule poole näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus L. T. parema näo poolega vastu pliidi äärt. Pärnu Maakohus korraldas kriminaalasjas nr X-XX-XXXX rohkem kui kümme kohtuistungit. K.K-d esindas kriminaalasja kohtueelse ja kohtuliku menetluse käigus kokku neli esindajat. Sealjuures esines vajadus vahetada kahte kaitsjat seoses nende poolt kuriteo toimepanemisega.
  5. Pärnu Maakohus tühistas 30.08.2011 määrusega K. K. suhtes 17.02.2009 kohaldatud lisapiirangud.
  6. Pärnu Maakohus karistas 12.12.2011 otsusega nr X-XX-XXXX K.K-d KarS § 114 p 1 järgi vangistusega 12 aastaks ja KarS § 121 järgi vangistusega 6 kuuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.03.2012 otsusega Pärnu Maakohtu 12.12.2011 otsuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas 23.11.2012 otsusega nr 3-1-1-86-12 Pärnu Maakohtu 12.12.2011 ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2012 otsused ning saatis kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, kuna asjas oluline tunnistaja N. L. oli jäetud kohtusse kutsumata ja seetõttu ei olnud võimalik avaldada tema ütlusi KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. Riigikohtu 23.11.2012 otsuse kohaselt oli tegemist kohtute poolse kriminaalmenetluse normi ebaõige tõlgendamisega pärast KrMS-i muutmist, mis mõjutas menetluse pikkust. Riigikohtu selgituste kohaselt ei olnud normi ekslik tõlgendamine ebaselges õiguslikus olukorras siiski kohtutele mõistliku menetlusaja kontekstis etteheidetav. Tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist raskendas ka asjaolu, et kaebaja isa oli maakohtus toimunud menetluse ajal sundinud seda tunnistajat andma valeütlusi.
  7. Pärnu Maakohus mõistis 17.04.2013 otsusega K. K. õigeks süüdistuses KarS 121 järgi ja süüdi KarS § 114 p 1 järgi ning mõistis karistuseks 11 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti karistusega Harju Maakohtu 25.06.2010 otsusega mõistetud, kuid kandmata 2-aastane vangistus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati K. K. karistusaja algust alates tema 2

(8)3-15-205 kinnipidamisest 16.02.
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.11.2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 21.04.2014 määrusega.
  2. K. K. esitas 27.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-3, 38) ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7000 eurot. Kaebaja palus 11.09.2015 täienduses (tl 49-52) mõista talle välja rahaline hüvitis ka põhjusel, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruse alusel kohaldati tema suhtes ligi kolme aasta jooksul lähedastega suhtlemise piiranguid. Kaebaja viibis enne kohtuotsuse jõustumist vahi all 16.02.2009-21.04.2014, s.t viis aastat ja kaks kuud. Kohtuasi ei olnud keerukas ega mahukas. Pika menetlusaja tingis istungite kergekäeline edasilükkamine. Ühtki istungit ei lükatud edasi kaebajast tuleneval põhjusel. Pika menetlusajaga kaasnev teadmatus oli kaebajale rõhuv ja muserdav. Nõude suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda lisaks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 11 lg-st 5, mille kohaselt makstakse ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitist iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimase statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutopalk. Suhtlemispiirangute kohaldamise tõttu halvenesid kaebaja suhted lähedastega ja ta läks lahku oma elukaaslasest. See tekitas kaebajale stressi. Kaebaja taotles piirangute kehtivuse ajal prokuratuurilt korduvalt piirangute lõpetamist, kuid prokuratuur vastas eitavalt. Sotsiaalne isolatsioon, kui see ei ole põhjendatud julgeolekukaalutlustega, on ebainimlik ja alandav kohtlemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 mõttes.
  3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) palus jätta kaebus rahuldamata. Kriminaalasi oli PPA menetluses vähem kui neli kuud. Kuivõrd kogu kohtueelne uurimine kestis alla kuue kuu, ei olnud kohtueelse menetluse aeg ebamõistlikult pikk.
  4. Prokuratuur palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajale ei ole tekkinud sellist kahju, mille väljamõistmist ta taotleb. Menetlus toimus mõistliku aja jooksul. Kui kohus peaks pidama kahjunõuet põhjendatuks, tuleb seda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuginedes oluliselt vähendada. KrMS § 1431 lg 1 eesmärk on takistada vahistuses viibival kahtlustataval kasutada vangistusseadusest tulenevaid suhtlemisvõimalusi tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse kahjustamiseks. Vahistatu suhtlemispiirangute eesmärk on üldjuhul selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruse alusel kehtisid kaebaja suhtes lisapiirangud tema vahistamisest (17.02.2009) kuni kohtu alla andmiseni (13.08.2009) ning kohtumenetluse ajal ei olnud piirangute tühistamine enam prokuratuuri pädevuses. Pärnu Maakohus pidas 13.08.2009 määruses nr X-XX-XXXX piirangute kohaldamist jätkuvalt põhjendatuks. Kuriteo raskust, mõistetud karistust ja prokuratuuri määruse alusel kehtestatud piirangute kestust arvestades ei olnud see kaebaja jaoks ülemäära koormav ega ületanud tavapärast talumiskohustust. Kaebaja suhtes suhtlemispiirangute kehtestamise vajalikkust kinnitab ka see, et kaebaja isa suhtes viidi läbi kriminaalmenetlused, sest viimane takistas kaebaja kriminaalasjas tunnistajate kohtuistungile ilmumist, sundis neid andma valeütluseid ja pani toime vägivalla õigusemõistmises osaleja vastu.
  5. Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Kohus on menetlenud kaebaja süüdistust sisuliselt kolmel korral (esimene kord kahes kohtukoosseisus) esimeses astmes, kaks korda teises astmes ja kaks korda kolmandas astmes. Istungid kriminaalasja nr X-XX-XXXX esimesel arutamisel maakohtus toimusid vähemalt ühel päeval novembris 2009, kahel päeval märtsis 2010, neid oli planeeritud toimuma mais ja juulis 3
(8)3-15-205 2010 ning need on toimunud novembris ja detsembris 2010, märtsis ja mais
  1. Istungite edasilükkamist on tinginud kahtlustatavate ebakindlad suhted esindajatega, kaitsja võimatus istungist osa võtta ning alaealise kahtlustatava terviseseisund. Mais 2011 ilmnes, et kahtlustatava asenduskaitsja on kahtlustatav kuriteos ning üks kohtukoosseisu rahvakohtunikest on haigestunud ja 30.05.2011 määrusega määrati tema asemele varurahvakohtunik.
  2. a augustis selgus, et kaebaja kaitsja on 11.08.2011 määrusega kuriteos süüdi mõistetud ning kaebajale tuleb määrata uus kaitsja. Kaebaja soovis järgmisel istungil uue kaitsja väljavahetamist. Järgnevalt ilmnes, et kaebaja sugulased olid ühte tunnistajatest ähvardanud tapmisega, mistõttu ei soovinud ta tunnistama tulla. 14.10.2011 tuvastas kohus reaalse ohu nimetatud tunnistajale. Seoses ühe rahvakohtuniku püsiva haigestumisega vaadati süüdistus kahe aasta ja kolme kuu jooksul maakohtus läbi sisuliselt kahel korral. Pärast Riigikohtu 23.11.2012 otsusega asja tagasi saatmist esimesse astmesse teises koosseisus uueks arutamiseks toimusid kohtuistungid aprillis 2013 ning kohus tegi otsuse 17.04.
  3. Süüdistatavad mõisteti süüdi, kuigi kaebaja mõisteti õigeks ühes süüdistuse punktis. Maakohtu otsuse apelleerisid süüdistatavate esindajad. Ringkonnakohtu istungid toimusid septembris ja novembris 2013 ning apellatsioon jäeti 28.11.2013 otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et mõistlik menetlusaeg ei ole jätkuvalt möödunud. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 21.04.2014 määrusega. Kohtumenetlusele kulunud alla 5-aastane aeg ei ületa mõistliku menetlusaja piire. Tegu on raske kuriteoga, mistõttu olid kohtualuste jaoks kaalul olulised tagajärjed. Arvesse tuleb võtta, et algne esimese astme kohtumenetlus, mis oli kohtu poolt plaanitud toimuma lühikese aja jooksul, pikenes seoses süüdistatavate ja nende esindajate vaheliste vastuoludega (milles võib näha tahtlikku soovi menetlust venitada), kaitsjate ja kaebaja perekonnaliikmete toimepandud kuritegudega ning ühe süüdistatava tervisliku seisundiga. Nendest asjaoludest tingitult tekkis vajadus arutada asja uues kohtukoosseisus. Menetluse kestmise tingisid ka 01.09.2011 jõustunud KrMS-i muudatused, mis omakorda põhjustas segadust kohalduva menetlusnormi osas ja viis esialgse otsuse kasseerimiseni ning uuele arutamisele saatmiseni. Kõik apellatsioonid ja kassatsioonid esitasid süüdistatavate esindajad. Kuigi süüdistataval on vaieldamatu põhiseaduslik õigus edasikaebele, samuti oma esindaja valimisele, ei saa nende õiguste kasutamisest tingitud menetlusele kuluvat lisaaega ette heita kohtusüsteemile. Kriminaalmenetluses leiti, et kaebaja suhtes kohaldatud suhtlemispiirangud olid põhjendatud. Hüvitise maksmine kaebajale võiks kõne alla tulla juhul, kui kaebaja oleks mõistetud õigeks või menetlus muul viisil lõpetatud, kuid ka siis oleks seadusliku vahi all hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju kaetud juba seaduses sätestatud hüvitisega vabaduse võtmise eest. Hüvitis võiks kõne alla tulla ka juhul, kui lisapiirangute kohaldamine oleks olnud õigusvastane, kuid kriminaalmenetluses on selle õiguspärasust juba kontrollitud. Lisapiirangute kohaldamine oli sisuliselt põhjendatud ja vajalik, sest kriminaalmenetluse käigus ähvardasid kaebaja sugulased ühte tunnistajat tapmisega. Kuivõrd prokuratuuri poolt lisapiirangute kohaldamisest ning selles osas kohtuliku kontrolli algusest on möödas peaaegu seitse aastat, on kahju hüvitamise kaebusega kohtusse pöördumise tähtaeg möödunud.
  4. Tallinna Halduskohus keeldus 15.10.2015 otsusega kaebuse täiendamisest nõudega hüvitada KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud piirangutega tekitatud kahju ning jättis kaebuse rahuldamata. Kaebuse täiendamine KrMS § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kehtestatud suhtlemispiirangutega tekitatud kahju hüvitamise nõudega ei ole lubatav ega otstarbekas. Kahju hüvitamise 3-aastane tähtaeg oli halduskohtule 27.01.2015 kaebuse esitamise ajaks möödunud. Kaebaja väitel oli ta korduvalt taotlenud suhtlemispiirangute tühistamist. Seega oli talle ilmselt teada, kes ja millisel alusel tema suhtes piiranguid kohaldas ning hiljemalt 30.08.2011, kui maakohus suhtlemispiirangud tühistas, pidi ta olema teadlik nii tekkinud kahjust kui selle põhjustanud 4
(8)3-15-205 isikust. SKHS § 5 lg 1 ei näe ette võimalust hüvitada KrMS § 1431 lg-s 1 nimetatud lisapiirangute kehtestamisega tekitatud kahju ja kaebaja täiendav kahjunõue on õiguslikult perspektiivitu. Isegi kui oletada, et kaebaja suhtes KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud lisapiirangud on hõlmatud vahistamisega tekitatud kahju hüvitamisega SKHS § 5 lg 1 p 1 mõttes, ei oleks täiendaval kahjunõudel eduväljavaateid. Kaebaja lõplikuks karistuseks on 11 aastat vangistust ja suhtlemispiiranguid kohaldati ca 2,5 aasta jooksul ning eesmärgipäraselt. Seega ei saa lisapiirangute kohaldamine olla kaebajale mõistetud karistusega võrreldes oluliselt koormavam SKHS § 5 lg 4 ls 1 mõistes. Kaebajale lisapiirangute kehtestamisega tekitatud kahju hüvitamist ei võimaldaks ka SKHS § 7, mis reguleerib kahju hüvitamist sõltumata süüasja lõpptulemusest. Kaebaja ei väida, et mõni kriminaalasja menetlenud kohtunik oleks kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud. Kriminaalmenetlus oli kaebaja jaoks küll koormav, kuid arvestades kaebaja toimepandud kuriteo ja temale mõistetud karistuse raskust, kriminaalasja keerukust, riigivõimu tegevust ning kaebaja ja tema lähedaste käitumist, toimus see siiski mõistliku aja jooksul. Kohtueelne menetlus kestis vähem kui pool aastat, mis on kriminaalasja keerukust arvestades mõistlik aeg. Kohtuasjas nr X-XX-XXXX oli kaks süüdistatavat, mõlemad süüdistused olid seotud sama intsidendiga (A. A. tapmine 15.02.2009) ning mõlemad isikud mõisteti lõpuks süüdi KarS § 114 p 1 järgi (tapmine piinaval ja julmal viisil). Tegemist oli raske kuriteoga. Kuna A. A. tapmise ajal viibis hoones veel hulk teisi isikuid, tuli tõendite kogumiseks läbi viia erinevaid ekspertiise ja kuulata korduvalt üle nii mõlemaid süüdistatavaid kui kuut tunnistajat. Asjas vaieldi läbi erinevate kohtuastmete kuriteo õige kvalifikatsiooni üle (kas KarS § 114 p 1 või § 117 lg 1), samuti selle üle, kuidas tõlgendada ja kohaldada 01.09.2011 jõustunud KrMS-i muudatuste järel KrMS § 291 lg 1 p-i 2 (tunnistaja varasemad ütlused kohtus ristküsitlemise võimaluseta). Neil asjaoludel oli tegemist keskmiselt keeruka kriminaalasjaga. Kuriteo raskust ja selle eest ähvardavat karistust arvestades olid kaebaja jaoks kõnealuses kriminaalmenetluses kaalul olulised tagajärjed. Asjas tehtud kohtulahenditest ei selgu, et kohtumenetluses oleks olnud pikki riigivõimu tegevusetuse perioode. Kohtumenetlust oleks saanud mõnevõrra kiirendada, kui kohtunik oleks asja arutamisel maakohtus asja rangemalt ja kindlamalt juhtinud. Eelkõige mõjutasid menetlusaja pikkust siiski asjaolud, mida ei saa ette heita riigivõimule, sh rahvakohtuniku raske haigus, kaitsjate kuriteos süüdi tunnistamine ning kaebaja lähedaste käitumine. Jõustunud kohtuotsusega asjas nr X-XX-XXXX on tuvastatud, et kaebaja isa I. K. takistas ajavahemikul 08.11.2009 – 16.03.2010 (s.o maakohtus toimunud menetluse ajal) kahe tunnistaja ilmumist kaebaja kriminaalasjas toimunud kohtuistungile ning sundis 29.03.2010 – 30.08.2011 (s.o samuti maakohtu menetluse ajal) ühte tunnistajat andma valeütlusi. Riigikohus tühistas otsusega nr XXX Pärnu Maakohtu 12.12.2011 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2012 otsuse eelkõige põhjusel, et asjas oluline tunnistaja N. L. oli jäetud kohtusse kutsumata ja seetõttu ei olnud võimalik avaldada tema ütlusi KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. N. L. näol oli tegemist tunnistajaga, keda kaebaja isa oli maakohtus toimunud menetluse ajal sundinud valeütlusi andma. Seega raskendas selle tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist kindlasti ka see asjaolu. Asja teistkordsel arutamisel maakohtus ja ringkonnakohtus tehti menetlustoimingud põhjendamatu viivituseta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 13. K. K. palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 15.10.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Lisapiirangute kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamise 3-aastane tähtaeg ei olnud möödunud. 3-aastast tähtaega tuleks hakata arvestama hetkest, mil 5
(8)3-15-205 jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus, sest selleks hetkeks lõppes kaebaja eeluuritava staatus. Kuna kaebaja sai kohtuotsuse jõustumisega teada lõpliku karistuse, sai talle alles siis selgeks kahju ulatus ja see, mida pika aja jooksul lisapiirangute kohaldamine oli talle kaasa toonud. Lisapiirangute kohaldamine alates 17.02.2009 kuni 30.08.2011 ei olnud õigustatud. Lisapiirangud ei täitnud eesmärki ning neid kohaldati ebamõistlikult pika aja jooksul. Samuti ei olnud kaebajal võimalik enne kohtuotsuse jõustumist teada, et ta mõistetakse KarS § 121 järgi õigeks. 2) Halduskohus on mõistliku menetlusaja kriteeriume valesti hinnanud. Kaebaja ei takistanud istungite läbiviimist ega mõjutanud oma isa seadusevastast tegu toime panema. Rahvakohtuniku haigestumisel oleks kohus pidanud ta kohe välja vahetama. Tegu ei olnud keerulise kriminaalasjaga, mis oleks võinud tingida pika kohtumenetluse. Süüdimõistvast kohtuotsusest selgus, et tegude toimepanemiseks ei kasutatud keerulisi viise ja süüdistatavad ei konspireerinud oma tegevust.
  1. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kahju hüvitamise nõue SKHS § 7 alusel on põhjendamatu, kuna ei esine ühtegi riigivastutuse seaduse §-s 15 nimetatud alust. Kaebajale ei tule kahju hüvitada ka SKHS § 5 lg 4 kohaselt, kuna kaebaja suhtes ei ole ületatud mõistlikku menetlusaega. Kaebaja kriminaalasja näol ei olnud tegemist õiguslikult või tõenduslikult lihtsa kriminaalasjaga. Riigivõim ei käitunud antud asjas hooletult või tahtlikult menetlust venitades. Algne esimese astme kohtumenetlus pikenes seoses süüdistatavate ja nende esindajate vaheliste vastuoludega, mis viitab süüdistatavate soovile menetlust tahtlikult venitada. Võttes arvesse EIK praktikas välja kujunenud kriteeriume menetlusaja mõistlikkuse hindamiseks, ei ületanud kohtumenetlus mõistlikku menetlusaega. Kriminaalasja lahendanud kohtud on kriminaalmenetluses hinnanud mõistliku menetlusaja küsimust ning leidnud, et mõistlikku menetlusaega ei ole ületatud. Seega ei ole võimalik nõuda ka ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja on esitanud suhtlemispiirangutega tekitatud kahju hüvitamise nõude kohtule tähtaega rikkudes. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kolmeaastast tähtaega tuleb lugeda alates 28.11.
  2. SKHS § 5 lg 1 ei näe ette võimalust hüvitada KrMS § 1431 lg-s 1 nimetatud lisapiirangute kehtestamisega tekitatud kahju. Lisapiirangute kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik ka SKHS § 7 alusel, kuna lisapiirangute kohaldamine oli õiguspärane. Lisapiirangute kohaldamise põhjendatust on kriminaalmenetluses kohtu poolt korduvalt kontrollitud. Apellatsioonkaebuses tehtud viide kohtulahendile nr 3-12-1458 ei ole asjakohane, kuna selles lahendis oli tegemist olukorraga, kus lisapiirangute kohaldamiseks puudus õiguslik alus.
  3. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalasi oli PPA menetluses vähem kui 4 kuud ning kogu kohtueelne uurimine kestis alla poole aasta. Seega ei saa PPA-d puudutavas osas pidada menetlust ebamõistlikult pikaks. Ebamõistlikult pikaks ei ole kohtueelset menetlust pidanud ka Riigikohus, kes leidis, et menetlus on veninud küll kohtus, kuid peamiselt kohtualuste (sh kaebaja) taotluste liiga kergekäeliste rahuldamiste tõttu.
  4. Prokuratuur palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(8)3-15-205 17. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea

§ 201lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus järgmist. 18. Halduskohus ei ole kaebuse muutmisest keeldumisel menetlusnorme rikkunud.

§ 49

lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

-i kohaselt lubatav.

§ 49

lg 1 ls 2 kohaselt loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esialgse kaebuse esitamise ajaks 27.01.2015 oli möödunud

§ 46lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg.

Kaebaja suhtes kohaldati suhtlemispiiranguid Lääne Ringkonnaprokuratuuri 17.02.2009 määrusega ning Pärnu Maakohus tühistas nende kohaldamise 30.08.2011 määrusega. Seega pidi kaebaja hiljemalt 30.08.2011 aru saama talle suhtlemispiirangute kohaldamisega võimalikult tekkinud kahju ulatusest. Kuivõrd kaebaja oli korduvalt taotlenud nende piirangute tühistamist, pidi ta olema teadlik ka talle väidetavat kahju tekitanud isikust. Kaebaja ei ole aga järgneva kolme aasta jooksul kahju hüvitamise kaebusega kohtu poole pöördunud. Suhtlemispiirangute kohaldamisega väidetavalt tekkinud kahju ei saanud sõltuda kaebaja süüdi või õigeks mõistmisest. Seega on alusetud kaebaja väited sellest, et talle selgus suhtlemispiirangute kohaldamisega tekitatud kahju ulatus alles tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega 21.04.

  2. Halduskohus on õigesti leidnud, et KrMS § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kaebaja suhtes kirjavahetuse, telefoni kasutamise ja lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramisega tekitatud kahju hüvitamise nõudel ei ole perspektiivi. Asjakohatu on kaebaja viide haldusasjale nr 3-12-
  3. Selles asjas oli Tallinna Vangla ekslikult ja õigusliku aluseta kohaldanud kinnipeetava suhtes vanglavälise suhtluse piiranguid. Praeguses asjas on aga olnud tegemist õiguslikul alusel kohaldatud piirangutega, mille õiguspärasust on maakohus korduvalt kontrollinud.
  4. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õiguspäraselt leidnud, et kaebuse täiendamine KrMS § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel lisapiirangute kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega ei ole otstarbekas ega lubatav.
  5. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata osas, milles kaebaja taotles kriminaalmenetluses ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. Ka apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus toimus mõistliku aja jooksul ning kas sellest tulenevalt on kaebajal õigus mittevaralise kahju hüvitisele SKHS § 5 lg 4 või § 7 alusel. SKHS § 5 lg-s 4 sätestatu kohaselt on süüdistataval või menetlusalusel isikul õigus nõuda süüdimõistva otsuse korral SKHS § 5 lg-s 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. Ka on isikul süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata. SKHS §-s 7 on sätestatud kahju hüvitamise eeldused juhuks, kui kahju tuleb hüvitada sõltumata süüasja lõpptulemusest, nähes ühe eeldusena ette selle, et menetleja on süüliselt rikkunud menetlusõigust.
  6. Halduskohus ei ole menetlusaja mõistlikkuse hindamise kriteeriume ebaõigesti hinnanud. EIK pole näinud ette kindlaid ajalisi piire, vaid lähtunud asjas menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel järgmistest kriteeriumidest: kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved (vt nt EIK 25.03.1999 otsus kohtuasjades Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, avaldus nr 25444/94, p 67; 7

(8)3-15-205 König vs. Saksamaa, 28.06.1978 otsus, p-d 99 ja 111; Kudła vs. Poola, p 124; Konashevskaya jt vs. Venemaa, 03.06.2010, p 42). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et mõistliku menetlusaja ületamist hinnates peab kohus lähtuma kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest, sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.02.2004 otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 19; 18.06.2010 otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30).
  1. Kaebajat on kõnealuses kriminaalasjas süüdistatud raske, esimese astme isikuvastase kuriteo toimepanemises, mille eest on sanktsioonina ette nähtud pikaajaline kuni eluaegne vangistus. Asja menetlemise kestel on tõusetunud küll erinevaid menetlusõiguslikke probleeme (kaitsjate vahetumine nende kriminaalasjades süüdi tunnistamise tõttu, rahvakohtuniku haigestumine, probleemid tunnistaja ülekuulamisega), kuid neid ei saa pidada tingituks kohtu tegevusest. Kuigi maakohus oleks saanud kohe kriminaalasja menetlema asudes määrata varurahvakohtuniku, ei ole selle tegemata jätmine antud juhul maakohtule etteheidetav. KrMS § 18 lg-st 4 tuleneb, et kui kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev, võib kohtumäärusega kaasata kohtuistungile varukohtuniku või varurahvakohtuniku, kes viibib kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Pärnu Maakohtu 13.08.2009 kohtu alla andmise määrusest nähtub, et kohus plaanis asja arutada kolmel avalikul kohtuistungil. Seega ei olnud kohtule menetluse alguses teada, et asja kohtulik arutamine võib kujuneda aeganõudvaks ning tingimata on vajalik kaasata varurahvakohtunik. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole uue rahvakohtuniku määramisega ebamõistlikult viivitatud. Kohut teavitati ühe rahvakohtuniku raskest tervislikust seisundist 21.04.2011 ning kohus määras varurahvakohtuniku 30.05.2011 määrusega. Samal päeval on kohus teinud samas kriminaalasjas veel kolm määrust.
  2. Ka asjaolu, et kohtunik võis liiga kergekäeliselt rahuldada menetlusosaliste taotlusi istungite edasilükkamiseks, ei anna antud juhul alust pidada menetlust läbiviiduks ebamõistliku aja jooksul. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et istungite edasilükkamine oli mitmel korral seotud süüdistatavatele kaitsja abi tagamisega. Paaril korral lükati istung edasi ka selle tõttu, et asjas kaaskahtlustatavaks olnud alaealisel esines probleeme tervisega. Ühel korral kutsuti talle istungi ajal ka kiirabi. Samale isikule määras asja läbi vaadanud kohus kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Seega ei saa istungite edasilükkamise põhjuseid pidada täiel määral põhjendamatuteks.
  3. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei saa asuda seisukohale, et kaebaja kriminaalasja menetlemisel oleks ületatud mõistlikku menetlusaega. Samale seisukohale jõudis mõistliku menetlusaja ületamise hindamisel ka kaebaja kriminaalasjas viimasena sisulise lahendi teinud Tallinna Ringkonnakohus 28.11.2013 otsuses.
  4. Seega on halduskohus jätnud kaebuse õigesti rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.10.2015 otsus muutmata. Kaebaja on menetlusabi korras olnud vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud

§ 118lg 3 alusel riigi kanda.

Vastustajad ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad ka vastustajate menetluskulud

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.