Obsah (6)

§ 121§ 210§ 104§ 111§ 112§ 203

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ag

) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kohtunik Heli Sillaotsa vastu esitatud kaebuse tagastas kohus

§ 121lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki.

Kohus leidis, et antud kohtuasjas on ilmne, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise nõude alus ei ole täidetud.

1. 04.06.
2. a määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis halduskohus kaebajate menetlusabi taotlused rahuldamata. Kohus leidis, et kaebajatel on majanduslikult võimalik tasuda riigilõivu. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et nende nõue on käsitletav õigusvastaste repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud vara tagastamise ja kahju hüvitamise nõudena, mille läbivaatamise eest riigilõivu ei võeta (RLS § 22 lg 1 p 7).
3. 04.06.
4. a määruse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus kaebuse 11.09.
5. a ja 12.09.
6. a politseiametnike tegevusega (tegevusetusega) tekitatud kahju hüvitamise nõudes käiguta ning andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 13.07.
7. a esitasid I. Makarevich ja Y. Cherniakova Tartu Halduskohtule kaebuse uue tervikteksti. Kaebuses nõutakse Harras Tiisleri, Andrus Salu ja Anti Peiponeni poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju, kokku summas 2 976 000 eurot, hüvitamist. Kaebusega ühes on esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
8. Kaebajad esitasid 29.06.
9. a määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.06.
10. a määruse resolutsiooni p 2 peale, milles vaidlustasid menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise. 06.07.2016 esitasid I. Makarevich ja Y. Cherniakova määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.06.
11. a määruse resolutsiooni p 1 peale, milles paluvad kaebust tagastatud osas ikkagi menetleda.
12. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 05.08.
13. a määrusega osaliselt kaebajate 29.06.
14. a määruskaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu 04.06.
15. a määruse resolutsiooni p 2, millega jäeti I. Makarevichi ja Y. Cherniakova menetlusabi taotlused rahuldamata.

§ 210

lg 3 teise lause alusel saatis ringkonnakohus asja halduskohtule tagasi kaebajate menetlusabi taotluste uueks lahendamiseks.

1. 18.12.
2. a määrusega jättis Tartu Ringkonnakohus kaebajate 06.07.
3. a määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.06.
4. a määruse resolutsiooni p 1, millega tagastati kaebus uurija, prokuröride ja kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõuete osas, muutmata.
5. Tartu Halduskohtu 29.03.
6. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus on 04.06.
7. a määruses leidnud ja ringkonnakohus on nõustunud 05.08.
8. a määruses seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole tegemist riigilõivuvaba nõudega RLS § 22 lg 1 p 7 mõttes ning seega kuulub kohaldamisele RLS § 60 lg 2.

§ 104

lg 1 kohaselt tasub mitme isiku ühise kaebuse korral riigilõivu iga isik seaduses ettenähtud kogu summa ulatuses. Kaebajad taotlesid 13.07.

1. a kaebuses kohtult materiaalse ja moraalse kahju hüvitamist summad 2 976 000 eurot (II kd, tl 71p). Seega tuleb käesoleval juhul kaebajatel tasuda riigilõivu igaühel 750 eurot. Halduskohus palus 28.01.
2. a käiguta jätmise määruses kaebajatel esitada tõendid maksejõuetuse kohta perioodil 10.01.-11.05.2015 ning kaebajad ka esitasid halduskohtule 27.02.
3. a esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses hulgaliselt tõendeid, kuid halduskohtus tekitas kahtlusi esitatud tõendite usaldusväärsus, kuna kaebajate väited olid vastuolulised ja ebaselged. Kohtu hinnangul ei tõendanud kaebajad oma maksejõuetust, kuna halduskohtule ei ole eluliselt usutav, et kaebajad ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. Halduskohus 2 selgitas, et kohus peab menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvesse võtma üksnes mõistlikke kulutusi ning riigilõivu tasumisest vabastamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja eelistab kulutada oma raha muul otstarbel ning on kulutuste tegemisega viinud ennast olukorda, kus ta ei ole võimeline kaebuselt riigilõivu tasuma. Kuigi käesolevas kohtuasjas ei ole kaebajate maksejõuetus halduskohtu arvates piisavalt tõendatud, siis eeldusel, et kaebajad ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda, ei pidanud kohus võimalikuks vabastada kaebajad riigilõivu tasumisest, kuna kaebus on väheperspektiivikas. Halduskohus põhjendas, et halduskohtu hinnangul on kaebajate kahju hüvitamise nõude rahuldamise edulootus vähene, sest esiteks ei ole nende kahju kandmine ja seeläbi hüvitatava kahju tekkimine selge ning teiseks ei seondu väidetav kahju otseselt politseiametnike tegevuse või tegevusetusega. Halduskohus märkis, et RVastS § 8 lg 1 koosmõjus võlaõigusseaduse § 128 lg-ga 3 võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist, kuid sellel peab olema siiski piisavalt otsene seos kahju tekitanud tegevusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. 29.04.2016 esitasid kaebajad määruskaebuse halduskohtu 29.03.
5. a määruse peale. Kaebajad on seisukohal, et halduskohus viivitab nende kaebuse lahendamisega ning on põhjendamatult kogunud asjas 3 toimikut materjale selle asemel, et teha õiglane lahendus nende menetlusabi taotlusele ning lahendada kaebus sisuliselt. Kaebajad leiavad, et halduskohus rikub haldusmenetluse seaduse § 5 lg-t 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kaebajate hinnangul peab halduskohus läbi vaatama kaebuse olemuse, mitte meenutama, et kaebus on väheperspektiivikas. Kaebajad leiavad, et kui kaebus oleks väheperspektiivikas, siis oleks kohtunik juba ammu võinud jätta kaebuse läbi vaatamata ning anda kaebajatele võimalus seda otsust vaidlustada või esitada uus hüvitamiskaebus. Kaebajad ei mõista, miks halduskohus on 1 aasta jooksul kogunud tõendeid kaebajate maksejõuetuse kohta ning siis leidnud, et need tõendid pole olulised, kuna kaebus on väheperspektiivikas. Kaebajad leiavad, et selline menetlus on nende mõnitamine. Kaebajad rõhutavad, et

§ 111

lg 2 kohaselt arvestatakse menetluses osalemise hindamisel muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale. Kaebajad selgitavad, et see kaebus on nende viimane lootus enda õiguste realiseerimiseks, kuna A. Aland, kes oli üks nende ebaseaduslikus väljatõstmises osaleja, juba müüb oma vara ja see raskendab kaebajate nõuete täitmist. Kaebajad märgivad, et halduskohtu 29.03.

1. a määruse p 13 osas on nende seisukoht kirjas 27.02.
2. a puuduste kõrvaldamise määruses. Kaebajad arvasid, et nad täitsid kõik kohtunik Roby Koigi poolt 28.01.
3. a määruses esitatud nõuded, kuid kohtunik tegi jälle valed ja eelarvamuslikud järeldused. Lisaks oli kohtunik kaebajate suhtes usaldamatu ning esitas kohtunõude, mille alusel sai kõikidest Eesti pankadest väljavõtted palju suurema perioodi osas, kui kohtunik kaebajatel palus esitada. Kohtunik leidis, et kaebajatel puudusid sissetulekud ja väljaminekud. Kaebajad väljendavad oma rahulolematust selle suhtes, et kohtunikul läks kaebajate väidete kontrollimisega ja päringute esitamisega 10 kuud. Kaebajad tunnistavad, et Y. Cherniakoval on üks pangakonto SEB pangas ning selgitavad, et keeleoskamatusest tulenevalt väitsid nad varasemalt ekslikult, et Y. Cherniakoval ei ole ühtegi pangakontot. Kaebajad ei mõista, kuidas kohtunik saab kohaldada

§ 112

lg 1 p-i 1 ning rääkida kaebajate sissetulekutest, sest kaebajatel pole absoluutselt sissetulekuid, millest saaks kaebajate kulusid maha arvata. Kaebajad toovad välja, et kohtunik ignoreeris kaebajate esitatud 2012-2015 aasta tuludeklaratsioone, mis tõendavad, et kaebajatel puudub alates

1. aastast täielikult sissetulek. Samuti ei arvestanud kohtunik lisaks kaebajate poolt välja toodud ettenägematutele kulutustele sellega, et alates kaebajate pere ebaseadusliku väljatõstmise hetkest on kaebajate lapsed kasvanud ning kaebaja perel on muud 3 kulud. Kaebajad ei mõista, miks kohtunik arvab, et kaebajad eelistavad kulutada oma raha muul otstarbel. Kaebajad selgitavad, et nad ei näidanud oma kulude täpseid arveid, kuna need pole regulaarsed kulud, kuid nad on siiski olemas. Kaebajad möönavad, et unustasid varem märkida, et nad tasuvad ka kohustusliku kindlustuse eest 24,9 eurot kuus ning elektri eest keskmiselt 80 eurot kuus. Kaebajate hinnangul on Eesti e-valitsusest tulenevad teenused kallid, kuid kohus ei ole arvestanud kaebajate kulutusi, mida nad on teinud kohtule tõendite esitamiseks. Kaebajate hinnangul on kohtunik valesti hinnanud kaebajate esitatud tõendit, millelt nähtub, et kaebaja on ühe maali müügist saanud tulu 4327,41 eurot. Kaebajad leiavad, et see tõendab nende poolt saamata jäänud tulu ning seda summat ei saa käsitleda kaebajate praeguse sissetulekuna, kuna see kviitung on 4 aastat vana. Samuti lisavad kaebajad, et neil pole võimalik kunsti müügiga sissetulekut teenida, kuna neil pole kunstiga tegelemiseks aega, sest nad kulutavad kogu oma aja oma õiguste kaitsmisele. Kaebajate hinnangul tõendab nende seisukorda ka see, et A. Aland tunnistati Tartu Ringkonnakohtu otsusega asjas nr 1-14-7233 süüdi KarS § 314 lg 1 järgi. Kaebajad leiavad, et nende majanduslik olukord on halvenenud peaaegu katastroofini. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
3. Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega

§ 111

lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu 04.05.2011. a määrus nr 3-3-1-11-11, p 11). 13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas (määruse p 13) ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 1 ja § 201 lg 4).

Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudus alus kaebaja riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ka määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust halduskohtu määruse muutmiseks.

1. Seega puuduvad alused Tartu Halduskohtu 29.03.
2. a määruse tühistamiseks ning selle peale esitatud määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel