← Eesti

3-14-51999/66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

  1. märts 2016, Tartu 3-14-51999 Haldusasi Aleksei Pokrase kaebus Viru mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Pokras Vastustaja Viru Vangla Vangla tekitatud RESOLUTSIOON
  4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus muutmata.
  7. Jätta taotlus halduskohtu poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.
  8. Jätta taotlus menetlusdokumentide tõlkimiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  9. aprill
  10. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras keeldus
  12. mail 2014 hommikuse loenduse ajal püsti tõusmast. Samuti ei tõusnud ta püsti ega läinud valvuri juurde talle mõeldud tablettide järgi.
  13. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Pokras kaebuse, milles palus mõista vanglalt tema kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 5000 eurot. Kaebuse kohaselt keeldub kaebaja püstitõusmisest ja oma nime nimetamisest protestiks inspektor-kontaktisiku tegevuse vastu ning protestiks selle eest, et teda sunnitakse jalutama koos suitsetavate kinnipeetavatega.
  14. mail 2014 jättis vanglaametnik kaebaja ilma rahustavatest ja valuvaigistavatest tablettidest, mille talle psühhiaater ja perearst olid välja kirjutanud. Sellega rikkus vanglaametnik Viru Vangla kodukorra p-i 20.7, mille kohaselt annavad vanglaametnikud kinnipeetavatele ravimeid ettenähtud ajal. Sellega kahjustati kaebaja inimväärikust.
  15. Tartu Halduskohtu
  16. jaanuari
  17. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
  18. Vangistusseaduse (VangS) §-st 67 tuleneb kinnipeetavatele kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele ja täita vangla sisekorraeeskirja. Kohustus tõusta hommikuse loenduse ajal püsti tuleneb Viru Vangla kodukorra p-st 6.2, kusjuures selle regulatsiooni järgi peab kinnipeetav püsti tõusma ja oma voodi kõrvale seisma jääma koheselt, kui loendust läbi viiv ametnik kambrisse siseneb ning ilma, et talle üldse vastavat korraldust antaks. 3.
  19. Viru Vangla kodukorra p-s 20.7 on ette nähtud, et üldjuhul annavad ravimeid vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama kontrollimiseks korralikult suu ja liigutama vajadusel keelt. Need nõuded on kehtestatud ravimite manustamise kontrolli tagamiseks. Sellise kontrolli toestamine saab kõige tõhusam olla siis, kui kinnipeetav seisab ravimit andva ametniku ees. Seega on sellekohane korraldus igati loomulik ja vajalik abivahend nii loendusel kui mistahes muul ajal antuna ning seda ei saa pidada õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks. Selle täitmisest keeldumist võib käsitada ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukord ei luba vanglaametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et selle tegelikku manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud kinnipeetavale andmata. 3.
  20. Kaebaja on väitnud, et ravimitest ilmajäämise tõttu hakkas tal halb ja tekkis tugev valu jalas, kuid vanglaametnik ei kutsunud tervishoiutöötajat välja. Tervisekaardist nähtub, et järgmisel päeval,
  21. mail 2014 kell 10.40 oli kaebaja meditsiiniosakonnas ja kaebas valu paremas jalas. Veel nähtub, et ka sel päeval ei saanud ta püsti tõusmise korralduse täitmata jätmise tõttu ravimeid kohe hommikuse loenduse ajal ning võttis need kell 11.00 meditsiiniosakonnas medõe ja valvuri juuresolekul. Seega on ta juba järgmise päeva hommikul saanud tervishoiutöötaja vastuvõtule, kusjuures tegu ei olnud vältimatut abi nõudnud olukorraga. Psühhiaatri vastuvõtt on toimunud
  22. juunil 2014 ning sel päeval pandud diagnoos ei erinenud varasemast. Sealjuures oli ravimite osas märgitud, et mõnda neist võib hommikusel ravikorral soovi korral vähem tarvitada või mõnest hoopis loobuda, mis viitab sellele, et kaebaja tervislik olukord polnud halvenenud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  23. Aleksei Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel: 4.
  24. Kohus kaitses Viru Vangla huve ega pööranud tähelepanu kaebaja põhjendustele. 4.
  25. Viru Vangla kodukorra p-s 20.7 on sätestatud, et valvurid väljastavad ravimeid kinnipeetavatele ettenähtud ajal ning pole midagi öeldud selle kohta, et selle eest peaks kinnipeetav midagi tegema. 4.
  26. Kuskilt ei tulene, et korralduse täitmisest keeldumise eest võib kinnipeetavale ravimeid mitte väljastada. 4.
  27. Ei ole sellist normi ega reeglit, mis annaks aluse karistada kinnipeetavat ravimitest ilmajätmisega. 4.
  28. Vanglaametnik üritas näidata oma võimu ja alandada kaebajat, kui ta ulatas kaebajale tabletid, kuid kui kaebaja nende järgi käe sirutas, astus tagasi, öeldes „Püsti! Kui tahad oma tablette kätte saada!“. 4.
  29. Kaebaja suhtes kohaldati kahekordset karistust, kuna lisaks tablettidest ilmajätmisele karistati teda distsiplinaarkorras ka selle eest, et ta keeldus püsti tõusmast ja oma nime ütlemast. 2 4.
  30. Tänu tablettidest ilmajäämisele tundis kaebaja tugevat valu ja kannatusi ja oli närvilises, agressiivses ning stressiseisundis. Ravimitest ilmajätmisega alandati tema inimväärikust ja tekitati kahju tema tervisele. 4.
  31. Halduskohus ei saatnud kaebajale pärast otsuse tegemist vajalikke materjale ja takistas seega apellatsioonkaebuse esitamist. Samuti ei tõlgitud kaebajale vastustaja vastuseid. Sellega seoses tekitas Tartu Halduskohus talle diskrimineerimisega kahju summas 5000 eurot, mis tuleb kaebajale hüvitada.
  32. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjustel. 5.
  33. Nõuet halduskohtu poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks ei saa esitada apellatsioonimenetluses. 5.
  34. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja loobus ise oma tegevusega de facto ravimite võtmisest. 5.
  35. Kaebaja väited kahekordsest karistamisest on sisutud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  36. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  37. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et apellatsioonkaebuses esitatud nõuet halduskohtu poolt kaebajale dokumentide tõlkimisest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole võimalik esitada apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus kontrollida üksnes halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197) ning kuskilt ei tulene, et apellatsiooniastmes saaks ringkonnakohus välja mõista halduskohtu poolt sama asja lahendamisel tekitatud kahju. Selleks tuleks kaebajal algatada eraldi kohtumenetlus. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse halduskohtu tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.
  38. Kuna halduskohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimine on ainus, mida ringkonnakohus teha saab, ei peatu ringkonnakohus ka neil kaebaja väidetel, mille kohaselt takistas apellatsioonkaebuse esitamist see, et halduskohus ei saatnud kaebajale toimikust materjale. Nende materjalide saatmata jätmine, isegi kui see peaks tõele vastama ning tuleks mingil põhjusel lugeda õigusvastaseks, ei saanud kuidagi mõjutada enam halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Sealjuures osundab ringkonnakohus, et kaebaja on saanud apellatsioonkaebuse siiski esitatud.
  39. Kaebaja väide, et kohus kaitseb üksnes Viru Vangla huve, on spekulatiivne. See, et kohus jätab kaebuse rahuldamata, kuna ta ei pea kaebaja esitatud argumente veenvaks ega kaebust põhjendatuks, ei tähenda, et kohus kaitseks vastustaja huve või oleks erapoolik. Halduskohus on põhjendanud, miks kaebaja väidetest hoolimata kaebus rahuldamisele ei kuulu.
  40. Kaebaja tugineb eeskätt Viru Vangla kodukorra p-ga 20.7, millest tuleneb, et valvurid väljastavad ravimeid kinnipeetavatele ettenähtud ajal. Kuid sealjuures jätab kaebaja tähelepanuta muud asjakohased normid – eeskätt VangS §-st 67 tuleneva kohustuse alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele ja täita vangla sisekorraeeskirja, ning Viru Vangla kodukorra p-i 6.2, millest tuleneb, et ravimeid tuleb võtta vanglaametniku juuresolekul ning et viimane kontrollib ravimite võtmist. Kaebaja isegi ei vaidlusta seda, et ta jättis vanglaametniku korralduse püstitõusmiseks täitmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et püstitõusmisest keeldumisega näitas kaebaja sisuliselt üles ka keeldumist ravimeid võtta. Puudub alus arvata, et ühe korralduse täitmisest keeldunud kinnipeetav oleks täitnud vanglaametniku järgmisi korraldusi, st manustada koheselt tabletid ning avada seejärel suu tablettide võtmise 3 kontrollimiseks. Sellises olukorras oli vanglaametniku käitumine, kus ta ei andnud kaebajale tablette, põhjendatud. Oluline on siinjuures see, et kaebaja pidi olema ravimite võtmise protseduurist vanglas teadlik. Asudes seda protseduuri püstitõusmisest keeldumisega ignoreerima, võttis kaebaja teadlikult endale riski, et ta ei pruugi tablette saada. Seega on kaebaja ise enda tegevusega viinud end olukorda, kus ta jäi tablettidest ilma. Teiseks kinnitab see seda, et tabletid ei olnud kaebajale sel hetkel vältimatult vajalikud, kuna kaebaja pidas olulisemaks oma demonstratiivse käitumisega vanglas valitsevate reeglite suhtes meelsuse ülesnäitamist. Seega puudus vanglaametniku tegevuses õigusvastasus. Samuti ei saa asuda seisukohale, et kaebajale oleks tekkinud kahju, kuna esiteks tekkis selline olukord puhtalt tänu kaebaja enda käitumisele. Teiseks on alust arvata, et ravimid ei olnud sel hetkel kaebajale hädavajalikud. Seda kinnitavad ka halduskohtu poolt osundatud andmed, millest nähtub, et kaebajale ei ole ravimitest ilmajäämise tõttu saanud tekkida tervisekahju.
  41. Lisaks oli ringkonnakohtu arvates vanglaametniku käitumine põhjendatud ka järgnevaga. Püstitõusmisest ning nime ütlemisest keeldumisega ning samal ajal soovi väljendamisega, et talle siiski tabletid antaks, väljendas kaebaja ilmselget lugupidamatust vanglaametniku ning vanglas kehtestatud käitumisreeglite suhtes. Ehkki kaebaja väidab, et vanglaametnik alandas teda, on ringkonnakohus hoopis seisukohal, et kaebaja soovis panna vanglaametnikku alandavasse positsiooni – saavutada seda, et vanglaametnik lepib sellega, et kinnipeetav keeldub täitmast tema korraldust ja vangla kodukorda, ning annab talle tabletid sellest hoolimata. Kaebaja jaoks oleks see olnud võimalus enda kehtestamiseks ning arvestades kaebaja enda selgitusi, et tema keeldumine püstitõusmisest ja nime ütlemisest on protest vanglaametnike vastu, on selge, et see oli ka kaebaja eesmärgiks. Selline järeleandmine kaebaja provotseerivale käitumisele oleks kahjustanud vanglaametnike autoriteeti ja viinud tõenäoliselt edasisele, suurenevale provotseerivale ja ennast kehtestavale käitumisele kaebaja poolt. On igati õige, et vanglaametnik kaebaja provotseerivale käitumisele ei allunud.
  42. Kaebaja väited, et teda karistati kahekordselt, on alusetud. Tablettide mitteandmine ei olnud karistus, vaid reaktsioon kaebaja käitumisele, kes ei oleks suure tõenäosusega järginud ka ülejäänud ravimite manustamise protseduuri ja väljendas sisuliselt enda käitumisega ise keeldumist tablettide võtmisest.
  43. Kaebaja väited, et tablettidest ilmajäämine tekitas talle kannatusi, on eeltoodut arvestades väheusutavad. Meditsiinikaardi andmed kaebaja väidetavaid kannatusi ei kinnita ning lisaks sai ta vajaliku ravi kohe järgneval päeval. Lisaks tuleb veelkord rõhutada, et kaebaja oli oma väidetavates kannatustes ise süüdi, kuna ta ei täitnud vanglaametniku korraldusi. Kui kaebaja pidas ravimite saamise asemel olulisemaks enda protestimeelsuse näitamist, on see tema vaba valik ning selles ei saa süüdistada vanglat.
  44. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonimenetluses oli kaebaja vabastatud.
  45. Rahuldamata jääb kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud taotlus tõlkida talle vene keelde vastustaja vastus apellatsioonkaebusele. Selle vastuse tõlkimine kaebajale pole ilmselgelt vajalik, kuna vastustaja vastus ei sisaldanud midagi sellist, mille osas olnuks vajalik kaebaja seisukoha esitamine. 4 Ka on alust arvata, et kaebaja poolt dokumendi tõlkimise taotluse esitamine on pahatahtlik, kuna see on esitatud
  46. jaanuaril 2016, st mõni päev pärast ringkonnakohtu määrust, millega määrati asjas otsuse teatavakstegemise aeg ja anti menetlusosalistele tähtaeg kuni
  47. veebruarini 2016 täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kaebaja poolt esitatud tõlkimise soovi (ja pärast seda kavandatud täiendava seisukoha esitamise soovi) täitmine tähendaks ilmselgelt nii otsuse teatavakstegemise aja kui muude menetlustähtaegade edasilükkamist. Viimasena rõhutab ringkonnakohus, et käesoleva otsusega jäetakse kaebus rahuldamata. See tähendab, et menetlusabi (tõlkimise) andmata jätmist õigustab ka see, et kaebusel ei ole lõppkokkuvõttes eduväljavaateid (vt RKHKm 3-3-1-40-15, p-d 19-20). /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.