← Eesti

3-15-244/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

  1. märts 2016, Tartu 3-15-244 Haldusasi Sergei Tablitsky kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Halduskohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus Sergei Tablitsky ja Tallinna apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Tablitsky Vastustaja Tallinna Vangla Asja läbivaatamine Menetlusosalised Vangla RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
  5. Jätta Sergei Tablitsky apellatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Tühistada Tartu Halduskohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.
  9. Jätta Sergei Tablitsky menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  10. aprill 2016). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Sergei Tablitsky viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul
  12. veebruar 2012 kuni
  13. märts 2012 vahistatuna ning
  14. veebruar 2013 kuni
  15. oktoober 2013 vahistatuna ning pärast süüdimõistva otsuse jõustumist
  16. oktoobril 2013 viibis ta vastuvõturežiimil. S. Tablitsky esitas Tallinna Vanglale
  17. novembril 2014 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna kambrites, kus S. Tablitsky viibis, oli talle tagatud põrandapind liiga väike. Lisaks esinesid probleemid kambri ventilatsiooni, valgustatuse, pesemis- ja jalutustingimustega. Tallinna Vangla jättis
  18. jaanuari
  19. a otsusega nr 5-18/14/32854-2 eelnevalt nimetatud perioodide osas taotluse rahuldamata.
  20. S. Tablitsky esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3300 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt: 2.
  21. Nõuetele mittevastavates tingimustes viibimine tekitas kaebajale stressi ning oli alandav. 2.
  22. Tallinna Vanglas asuvad tualetid väljaspool kambrit ning ooteaeg tualetti pääsemiseks võib olla isegi üks tund. 2.
  23. Kaebaja sai jalutada päevas ühe tunni vältel jalutusboksis, mille põrandapind oli 15 m
  24. 2.
  25. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, seega oli kambris pidevalt niiske ning kohati esines ka hallitust. Ventilatsioon oli puudulik. Ka kambrite valgustus ei olnud nõuetekohane. 2.
  26. Duši all sai käia kord nädalas. Kambrites ei olnud sooja vett.
  27. Tartu Halduskohtu
  28. oktoobri
  29. a otsusega rahuldati S. Tablitsky kaebus osaliselt ja mõisteti Tallinna Vanglalt S. Tablitsky kasuks välja hüvitis 185 eurot järgmistel põhjendustel: 3.
  30. Kuni
  31. detsembrini 2013 kehtinud vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. Asjas Tunis vs Eesti leidis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast välja arvata tualeti pindala. Samas ei tule põrandapinna leidmisel maha arvata mööbli alla jäävat põrandapinda. EIK on asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind isiku kohta on 4 m
  32. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist (vt EIK
  33. detsembri
  34. a otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis
  35. juuni
  36. a otsuses nr 3-4-1-9-14, et 2,5 m 2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt iniväärikust alandav. Samas ei ole 2,5 m2 nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks kui isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pinda, kuid isik on sellistes tingimustes sunnitud viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. 3.
  37. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis 325 päevast kambris põrandapinnaga (WC pindala on maha arvatud) alla 2,5 m2 44 päeval, pinnaga 2,5–2,99 m2 isiku kohta 97 päeval ja vaba pinnaga üle 3 m2 isiku kohta 184 päeval. Halduskohus märkis, et kaebaja viibis 141 päeval olukorras, kus talle oli tagatud alla 3 m 2 põrandapinda. Sealjuures arvestas kohus asjaoluga, et kaebaja viibis vahistatuna kambris 23 tundi ööpäevas, saades kambrist jalutuskäigule üheks tunniks. Olukorda, mil isikule oli tagatud üle 3 m 2, halduskohus õigusvastaseks ei pidanud. 3.
  38. Kaebaja on märkinud, et Tallinna Vanglas tuli tal riideid pesta ja kuivatada elukambris, mistõttu oli kambris niiske ja rõske, millest saab järeldada, et ventilatsioon oli puudulik. Duši all sai käia ainult kord nädalas. Tualetid asusid koridoris. Kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele. Jalutada sai üks tund ööpäevas 15 m2 boksis koos teiste kinnipeetavatega. Halduskohus märkis, et kaebaja on ka varasemalt ja mitte lühiajaliselt viibinud Tallinna Vanglas, kuid ei ole ühtegi kaebust seoses nimetatud tingimustega esitanud. Lisaks ei ole kaebaja selgitanud, kuidas nimetatud asjaolud teda mõjutasid. Vastustaja on maininud, et kambrites on osaline sundventilatsioon. Kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites kütteperioodil keskküte. Õigusaktidest tulenevalt ei ole kambris pesu kuivatamine keelatud. Samuti ei tulene õigusaktidest, et pesu kuivatamiseks peaks olema eraldi ruum. Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale dušš vähemalt kord nädalas. See oli kaebajale tagatud. VSkE § 7 lg 7 järgi ei ole pesemiskoht kambris kohustuslik. Vastustaja on kinnitanud, et kambri valgustus vastas nõuetele. Kaebaja vanglas 2 viibimise ajal sellekohaseid etteheiteid ei teinud. Kaebaja ei viibinud kordagi kambrites, kus ei oleks tualetti olnud, seega on sellekohased väited alusetud. 3.
  39. Halduskohus leidis, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud raske. Hüvitise suuruse määramisel saab arvesse võtta seda, et kaebaja ei pöördunud oma nõuetega vangla poole seal viibides ega ka vahetult pärast vaidlusalust perioodi, vaid pärast seda, kui EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti asjas. Halduskohus asus seisukohale, et rahaliselt hüvitamisele kuulub ainult periood, mil kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 3 m2 ja kus ta pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas. Ebapiisava suurusega kambrites viibis kaebaja 141 ööpäeva vältel, neist 44 päeva kambrites, mille suurus jäi alla 2,5 m2 ja 97 päeva kambrites, mille suurus oli vahemikus 2,5–2,99 m
  40. Halduskohus leidis, et päevade eest, mil kaebaja oli kambris, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2, tuleb välja mõista 2 eurot päeva eest. Kui põrandapind jäi vahemikku 2,5–2,99 m2, on hüvitise suuruseks 1 euro päeva eest. Seega tuleb kaebajale hüvitada tekitatud kahju summas 185 eurot. Halduskohus võttis lahendi tegemisel arvesse ka seda, et vahistatutele oli tagatud ka tegevusi, mis leevendasid ruumikitsikust, näiteks oli neil võimalus lugeda ajalehti. Lisaks märkis halduskohus, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Seetõttu ei saa talle ette heita ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Halduskohus jättis kaebajale viivise välja mõistmata, kuna asjas ei nähtunud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks kaebajale täiendavat kahju kaasa toonud. 3.
  41. Menetluskulud jättis halduskohus poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  42. S. Tablitsky esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega kaebus jäeti osaliselt rahuldamata ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldataks täielikult. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 4.
  43. Asjas määratud hüvitis on liiga väike ning ei ole kooskõlas EIK-i praktika ning ühiskonna jõukuse tasemega. Kohaseks hüvitise määraks on EIK-i praktikas loetud ligikaudu 10 eurot päevas. 4.
  44. Võlaõigusseaduse § 113 lg-st 5 tulenevalt ei pea viivise nõudmiseks kahju tekkimist tõendama. Halduskohus oleks pidanud rahuldama ka viivisenõude. 4.
  45. Halduskohus jättis kaebaja menetluskulud vastustajalt põhjendamatult välja nõudmata.
  46. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebajale välja hüvitise 185 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 5.
  47. WC alla jäävat pinda ei tule kambri pindalast maha arvata, kuna see on kasutatav eraldi ruumina. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kambrites, kus WC asus kambris ning oli uksega sulgetav. 5.
  48. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikele õigusaktidele. Kuni
  49. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m
  50. Seega ei ole vastustaja õigusvastaselt käitunud. Riik on alates
  51. a võtnud meetmeid, et ruumikitsikuse probleemi lahendada. Samas on EIK alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EIÕK art-ga 3 kooskõlaline kohtlemine (EIK
  52. veebruari
  53. a otsus asjas nr 2689/12, Semikhostov vs Venemaa, p 79). EIK asus oma
  54. märtsi
  55. a otsuses asjas nr 7334/13 Muršik vs Horvaatia seisukohale, et ruum alla 3 m2 ei ole automaatselt EIÕK art 3 rikkumine. 5.
  56. Halduskohtu otsuses ei ole analüüsitud, miks muud kinnipeetavale tagatud õigused ei kompenseerinud vähest põrandapinda. Halduskohus ei tuvastanud muid puudusi kaebaja 3 kinnipidamistingimustes. Vahistatule olid tagatud mitmed hüved, mis leevendasid võimalikku ruumipuudust.
  57. S. Tablitsky vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebaja on seisukohal, et ruumi suuruse määramisel ei saa tualetti kambri pindalast välja arvata. Kaebajale ei olnud tagatud piisavalt põrandapinda.
  58. Tallinna Vangla vastuses palutakse S. Tablitsky apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses märgitakse, et kaebajale tagatud ruum ei olnud sedavõrd väike, et õigustada rahalise hüvitise väljamõistmist. Lisaks ei ole kaebaja kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 mainitud nn esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu puudub tal õigus kahju hüvitamist nõuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  59. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  60. Esmalt selgitab ringkonnakohus, milliseid asjaolusid tuleb arvestada kambrite suuruse mõõtmisel. Vastustaja on ka apellatsioonimenetluses seisukohal, et kambri põrandapinna määratlemisel tuleb tualettruumi pindala jätta kambripinna sisse.
  61. Riigikohtu halduskolleegiumi
  62. detsembri
  63. a otsuse p-s 17 on leitud järgmist: „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m 2 või et soovitatavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  64. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7–9 alusel.“ Järelikult tuleb kambripinda hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
  65. Nähtuvalt asja materjalidest (tl 28–31) on kaebaja vaidlusalusel perioodil viibinud kaheteistkümnel päeval 3,26 m2, neljakümne kolmel päeval 2,72 m2, ühel päeval 2,70 m2, kuueteistkümnel päeval 2,90 m2, viiel päeval 3,48 m2, ühel päeval 4,35 m2, saja neljakümne kahel päeval 3,67 m2, kuuel päeval 4,40 m2, üheteistkümnel päeval 7,80 m2, kaheksal päeval 7,70 m2, ühel päeval 22 m2, viiel päeval 3,52 m2, kuuekümne kolmel päeval 2,93 m2, ühel päeval 5,60 m2, neljal päeval 3,36 m2 ning kuuel päeval 2,80 m2 kambrites. Seega nähtub, et kaebaja viibis enamuse aja kambrites, kus kambri põrandapind (koos WC-ga) ühe isiku kohta oli üle 3 m
  66. Sellistes tingimustes viibimist ei saa pidada kaebaja õigusi rikkuvaks. Perioodide osas, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m 2 märgib ringkonnakohus järgnevat.
  67. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
  68. juuni
  69. a otsuses käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg 6 redaktsioon, mis kehtis kuni
  70. detsembrini 2013 ja nägi kambri suuruseks ette vähemalt 2,5 m2, oli põhiseadusega kooskõlas. Mainitud otsuse p-s 38 märgiti järgnevat: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ 4 Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
  71. veebruari
  72. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  73. Eelnevast järeldub, et 2,5–3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt piiratud ka mingil muul moel.
  74. Antud juhul on kaebaja lisaks põrandapinna vähesusele viidanud ka sellele, et kambrites oli liiga niiske, ventilatsioon oli puudulik, pesu tuli pesta ja kuivatada elukambris, valgustus ei vastanud nõuetele, jalutada sai ainult korra päevas 15 m 2 suuruses jalutusboksis, nädalas sai pesemas käia vaid korra, WC asus väljaspool elukambrit ning sinna pääsemiseks tuli oodata ligi tunni jagu. Ringkonnakohus leiab, et mainitud puudused on otsitud, kuna kaebaja väidetest ei nähtu, kuidas nimetatud asjaolud kaebajat negatiivselt mõjutasid. Kaebaja ei ole väidetavaid puudusi sidunud konkreetselt oma õigushüvede rikkumisega. Tartu Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla
  75. jaanuari
  76. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32854-2 (tl 7–10p) esitatud seisukohtadega väidetavate rikkumiste osas ning ei pea vajalikuks neid üle korrata (halduskohtumenetluse seadustiku – HKMS § 165 lg 2).
  77. Kuigi kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest ajast Tallinna Vanglas vahistatuna, ei muuda see eeltoodud seisukohtade õigsust. Eelnevalt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest järeldub, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles, et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat rikkumist ei toimunud ning temaga oli käitutud õiguspäraselt. Lisaks on vastustaja välja toonud (vt Tallinna Vangla
  78. jaanuari
  79. a vastus kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32854-2, p 27; tl 8p), et vahistatutele oli tagatud mitmeid võimalusi ruumipuuduse leevendamiseks – raamatute laenutamine, ajalehtede lugemine, pakkide saamine, sisseostude tegemine jms. 5
  80. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga. Halduskohus ei ole oma otsuses käsitlenud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise mõju kahju hüvitamise nõude rahuldamisele, mainides sealjuures vaid seda, et kaebaja ei oleks saanud mõjutada isikliku ruumi suurust, kuna tegemist on üldteada probleemiga. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja pärast seda, kui EIK oli
  81. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga. Kaebaja on väitnud, et just nimetatud lahendit lugedes sai ta aru, et teda hoiti nõuetele mittevastavates tingimustes. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Peaaegu 10 kuu jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
  82. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist peaaegu 10 kuud (
  83. veebruar 2012 kuni
  84. märts 2012 ning
  85. veebruar 2013 kuni
  86. oktoober 2013). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. Seda enam, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ka perioodil
  87. aprill 2008 kuni
  88. september 2008 (vt Tallinna Vangla
  89. jaanuari
  90. a vastus kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32854-2; tl 7–10p) On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. 6
  91. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates
  92. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus analüüsida ka nõuet viivise väljamõistmiseks.
  93. Seega rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jättis S. Tablitsky apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 kaebaja esimeses ja teises astmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud. Tallinna Vangla oli HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.